Ukrainas elav Peeter Helme arutleb keele ja identiteedi teemadel, nimelt on vene keele kasutamine Ukrainas kirgi küttev vaidlusaines, mis ei näi niipea vaibuvat.
„Aga neil on olnud üle kümne aasta aega ukraina keelele üle minna!“ teatab mu inglise sõbra ukrainlannast naine raevukalt, kui olen lõpetanud oma pajatuse mõne nädala tagusest reisist Odessasse. Pahaseks reaktsiooniks annab põhjust mu ülevaade Odessas valitsevast keelelisest olukorrast – pea kõik alates tänavasiltidest ja reklaamidest kuni kohvikute menüüde või poetšekkideni on ukrainakeelne, kuid samal ajal kuuleb tänaval peaaegu ainult vene keelt. Või täpsemalt, selle kohalikku versiooni „odessa keelt“ ehk ukrainapärase häälduse ja hulga ukraina laensõnadega vene keelt.
Kui kergelt käib keelevahetus?
See ajabki daami raevu. Kehitan õlgu ja ütlen, et võib-olla on odessiidid tõesti laisad, mugavad või enesekesksed, aga mis teha – nii see lihtsalt on. Selgub, et see on vale märkus. Väga vale. Sõbra abikaasa läheb nüüd täiesti endast välja ning tunneb, nagu oleksin ma kuidagi mestis kurikavalate ja venekeelsete odessiitidega, kes keelduvad riigikeelt rääkimast ja on üleüldse Putini käsilased. Kuulan tema tiraadi ja kuigi põhimõtteliselt nõustun argumentidega – muidugi peaksid kõik inimesed riigikeelt rääkima –, tundub ta jutt omajagu eluvõõras. Seejuures üsna tüüpiline Lvivi elanikele, kes suhtuvad kahtlustavalt ja üleolevalt inimestesse, kes on pärit linnadest nagu Odessa, Dnipro või Harkiv, kus räägitakse vene keelt.
Teen siiski veel ühe ettevaatliku katse selgitada ja ütlen, et üks enam kui miljoni elanikuga suurlinn ei vaheta niisama lihtsalt ja kollektiivselt oma emakeelt, vaid keelevahetus on suur sotsiokultuuriline, sageli ka demograafiline protsess, mis toimub enamasti kas põlvkonnavahetuse või mingi suure šoki või trauma tulemusena. Mõtlen siin endamisi Euroopa juutidele, kellest paljud loobusid pärast holokausti jidiši kasutamisest. Kuid selgub, et see on veel valem märkus, sest kohe tuleb terav vastus: „Kas 2014. aasta ei olnud siis šokk ja trauma? Ja 24. veebruar 2022?“
Tunnen end ebamugavalt ja taipan, et olen tegelikult murdnud endale pühalikult antud vannet mitte sekkuda ukraina keele- ja identiteedipoliitikasse. Katsun sõbra naist kuidagi lepitada ja ütlen, et tal on muidugi õigus, aga asjad võtavad lihtsalt aega. Seepeale teatab ta kuivalt, et peab emale helistama ja lahkub ruumist.
Sõber katsub mind lohutada, et ma ei võtaks toimunut isiklikult, aga ebameeldiv maik jääb siiski suhu. Tänan toreda õhtu eest, kinnitan, et kedagi pahandada polnud plaanis, ning sõidan koju, trammis toimunu üle mõtteid mõlgutades…
Toetavas keskkonnas toimub keelevahetus sujuvamalt
Kodus soovin jagada oma muljeid ja hämminguid elukaaslasega, kuid vähe on puudu, et korduks üldjoontes sama vestlus pea samade tulemustega.
„Aga see on nende valik! Kuidas sa saad nende poolt olla?“
Püüan selgitada, et on ebarealistlik nõuda või oodata midagi üleöö. Aga kasutades sõna „realistlik“, tabab mind pisike epifaania – saan nimelt aru, et see ei ole ukrainlaste jaoks üldse mingi argument. Vähemalt mitte nii, nagu mina sellest aru saan. Ukraina reaalsus on teine. See on uljam, kantud tahtejõust, õigest vaimsusest ja kompromissitust ideelisest hoiakust. Heietused keeleliste protsesside põlvkondadeülesest kestvusest ei mängi siin mingit kaalukat rolli, tähtsad on hoopis tahe ja meelsus. Ja omamoodi on neil ilmselt õigus… Taas kord meenub kuskilt Kesk- või Ida-Ukrainast Lvivi kolinud neiu, kes ütleb, et oli kuni 2022. aastani venekeelne, kuid nüüd on ta ainult ukrainakeelne. Samas peaks olema selge, et selline teadlik ja radikaalne nihe on võimalik vaid õiges keskkonnas. Kui kõik inimesed ümberringi räägivad näiteks „odessa keelt“, ei ole sugugi kerge olla ukrainakeelne.
Üsna sarnaste sõnadega õigustab mulle Odessas oma ukrainlannast elukaaslase käitumist üks sealne saksa sõber. Ta selgitab, et kuigi neiu on pärit täiesti ukrainakeelsest Tšerkassõ oblastist, räägib aga minu hämmastuseks Odessas kõigiga ja kogu aeg ainult vene keelt, siis teeb ta seda põhjusel, et „kõik teevad ju nii“.
Pean tunnistama, et mind see jutt siiski ei veena. Või siis ei meeldi mulle. Ei teagi, kumba. Olen nimelt kohanud Odessas omajagu põhimõttekindlaid ukrainakeelseid odessiite. Räägin seda lugu hiljem kodus Lvivis ka oma elukaaslasele, kes turtsatab põlglikult ja ütleb, et lisaks kõigele on keel alati ka prestiiži küsimus ja „ilmselt tunneb maaplika suures linnas elades, et selle keel on prestiižsem“.
Nõustun, kuid samas mõtlen, et näe – kui järeldus endale sobib, siis kõlbab sotsio-lingvistilisi argumente kasutada küll. Kokkuvõttes kinnitab see kõik lihtsalt veel kord, et keele ja identiteedi küsimused Ukrainas on keerulised ja kirglikud ning piisab vaid ühest väikesest vääratusest, kui juba võib leida end valel pool barrikaadi.
- Dnipro
- Harkiv
- Ida-Ukraina
- Kesk-Ukraina
- lviv
- Odessa
- odessa keel
- Peeter Helme
- Tšerkassõ oblast
- Ukraina
- ukraina identiteedipoliitika
- ukraina keelepoliitika
Selles numbris
- Tooteuudised
- Kroonika
- Raamatuarvustus: Liivo Laanetu „Mereväelase käsiraamat“
- Raamatututvustus: Andrés Reséndez „Vaikse ookeani vallutamine“
- Moldova rahvusköök – rikas ja mitmekesine
- Räägime heast matkast ja matkajuhist!
- Keelest ja meelest Ukraina moodi
- Karin Luts. Pildid reisidelt
- Mari Roosvalti reisimaailm maalidel
- Daire Kaup: „Olen eelmises elus elanud Jaapanis.”
- Lähis-Ida hea elu ja lohesurfi pärl
- Džungli äärel ja karaoke keskel: kaks kuud Panay saarel
- Kallis ja kaunis Costa Rica
- Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma
- Aafrika neile, kes Aafrikat pelgavad
- Gorillaretk Ugandasse
- GO Reisiajakiri 112 - Juuni 2025
