Rongis Roomast Napolisse polnud midagi huvitavat peale Chaneli kostüümis daami, kes tütrega TUCi küpsiseid krõbistas nii meelalt, et ma senini pean neid ostma, aga kunagi ei söö. Nad otsustasid, et ma olen „Inglese“. Võtsin kotist raamatu. „Postipaat Sorrentost langetas oma ladina purje, ja mina hüppasin kaldale,“ algab mu lemmikraamat. See oli kogu põhjus.
Napoli võttis mind vastu täringukividega, mida mööda oli võimatu kohvriga sõita. Turistialal, milleks? Jätsin kohvri lähimasse hotelli, lootes, et see seal ka homme mind ootab. Tundus kõhe. Mu eesmärk oli jõuda esimese praamiga pealelõunaks Caprile. Jäin mitmest praamist maha seetõttu, et nad jooksutasid mind ümber räämas sadamabasseini edasi-tagasi erinevate laevade piletite pärast. Tuleb tunnistada, et itaallased oskavad elu nautida! Sellist klienditeenindust ei ole enne kohanud, et kassiir laseb su nina all klaasluugi alla, tõstab kuldse käekoti lauale ja hakkab meelalt huuli värvima, ei ütle ühtegi sõna rohkem ja su kõrvus kohiseb, sest su laev läheb 10 minuti pärast. Sel päeval õppisin itaalia keelt rääkima. Valjult ja soravalt kätega vehkides, et sinna saarele saada. Mul oli vaid üks päev ja suur unistus.
„Kui ma oma raha eest reisima hakkan, siis lähen vaatama maja, mille pärast üks mees, Rootsi kuninga ihuarst, sõitis läbi terve Euroopa sada aastat tagasi, et kohalike mõistmatute elanikega ühel Itaalia saarel igal suvel maa seest leitud kiriku varemetest ja skulptuuride tükkidest, mida mõistmatud kohalikud välja kaevasid ja ära visata tahtsid, maja ehitada…“ olin palju kordi nii rääkinud, et inimesi veenda. „See maja, kus hiljem käis külas nii Austria kui Rootsi kuninganna…“ Keegi ei lugenud. Kuigi raamat oli esimene bestseller ja hämmastavalt tänapäevaselt kirjutatud. See oli tark mees. Milleks oli tal vaja sõita igal suvel läbi terve Euroopa rongiga, siis kui Tartust Tallinna ei saanud veel 8 tunnigagi. See huvitas mind väga.
Oktoobrikuine Capri oli kottpime, niiske, sume nagu augusti öö. Näha oli ainult taksojuhti. Olin mõelnud minna jala, aga ei kahetsenud, et sellest sai minu elu kalleim taksosõit. Olin unustanud 777 astet, mida on raamatus mainitud teel Anacaprisse. Kaardil mõnusa jalutuskäigu pikkus osutus püstloodis mäkketõusuks lahtises kaarikus, juuksed rippumas tuules. Näha polnud esialgu midagi. Tuli hoida kinni ja usaldada. Mäe otsas kitsaste aiaga piiratud tänavate rägastik lõppes minu jaoks kaktusesaluga. Kartsin, et olen lootusetult eksitatud, kuid pimeduses leidus mulle terve maja. Sellest imelisest majakesest oli kahju lahkuda hommikul, aga San Michele ootas mind.
Sain teada, et olen üpris „Inglese“ tõesti, kui teed küsides selgus, et olin San Mickele nime raamatus alati valesti hääldanud, aga jõudsin kohale. Seda maja peab ise nägema. Rootsi kuninganna koera hauda ma ei leidnud, aga istusin aias läbi kõik nurgad, lugedes sama raamatut ja vaatasin pikalt Sfinksiga merele. Ei, mitte selle graniitsfinksiga, keda Axel Munthe ootab mitukümmend aastat ja mis troonib igas turistibrošüüris koos hunnitu vaatega. Silitasin etruskite Sfinksi ja vaatasin koos temaga sügavsinisele merele. Temaga, kes on näinud kõike, ta oli esimene – ta oli seal terve ehitusperioodi ja enne kabelit, enne varemeid, enne Tiberiustki. Vaatasime Sfinksiga merele, lõbustasime ameerika „inglese“ turiste fotograafi tehes, keegi neist polnud raamatut lugenud ja ei teadnud, miks nad terve grupiga seal on. Nad lahkusid kiirelt, aed oli minu ja õhates, et on uskumatu, kuis unistused võivad täituda, astusin lõpuks trepist see seitsesada seitsekümmend seitse astet omal jalal alla.
Capri on päeval nii õitsev, et üldse ei imesta, et Ants Laikmaa oma maalidesse sealt värvid tõi. Kõik on kokku nii ilus, et seda peab kellegagi jagama. Üksinda lillemeres veini juues hakkab peagi igav. Ilu nüristab. Pealegi peab vaatama, et sulle ei toodaks toitu ilma tellimatagi mitme inimese jagu, sest arve tuleb vastav. Nad seal oskavad elada.
Napolist nägin ainult peatänavat vanalinnas, et seda mööda sadamast hotelli naasta. Tänav on lühike, aga selleks kulus mitu tundi. Vaatamisväärsuste asemel oli see laupäevaõhtul ääreni inimestega täidetud nagu mõni anum: sisserännanud tõmmud ärimehed kõnniteel kahtlast kaupa pakkumas; kohalikud noored ja grafiti purskkaevus, turistid, koerad, mopeedid, lapsevankrid. Tõeline Paabel. Tihedam melu kui laulupeo rongkäik, mille vahel peab vaatama, et mõnele lapsele peale või koerahunnisse ei astuks või rahvast läbi rammiva auto alla ei jääks. Kui inimvool surus mind vastu üht ust, mis avanes keskaegses müüris, olin sattunud kirikusse. Nii kuluski peatänava läbimiseks palju aega, sest käisin igas kirikus pausil. Müra valgus pahinal küünlavalgusele peale nagu kosk, uuesti kopsud õhku täis tõmmanud sukeldudes massi. Teel maitsesin ära originaalse Napoli pitsa, mis tundus kasin. Või peaks ülema pitsa algeline variant? Hotellis ootas mind õnneks kohver ja ka 3 musta meest. Mõnda aega tuli neid köögist juurde, sest püüti midagi meeleheitlikult seletada. Tundsin end tõesti kõhedalt, kui nad minuga hotellituppa kaasa tulid. Personal oli püüdnud öelda, et tooksin hommikul neile hotellist lahkudes valvelauda telekapuldi. Nad usaldasid mind veel vähem kui mina neid. Avasin akna, lasin tuppa tänavamüra ja vaadates alla, oli terve tänav prügi ja üleajavaid prügikaste täis. Tõstsin ukse ette tooli, viskusin voodile ja otsustasin, et Napolisse ma üksi kunagi enam ei lähe. Oli asjakohane see „Postipaat Sorrentost“. Usaldagem klassikuid.
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
