Rongis Roomast Napolisse polnud midagi huvitavat peale Chaneli kostüümis daami, kes tütrega TUCi küpsiseid krõbistas nii meelalt, et ma senini pean neid ostma, aga kunagi ei söö. Nad otsustasid, et ma olen „Inglese“. Võtsin kotist raamatu. „Postipaat Sorrentost langetas oma ladina purje, ja mina hüppasin kaldale,“ algab mu lemmikraamat. See oli kogu põhjus.
Napoli võttis mind vastu täringukividega, mida mööda oli võimatu kohvriga sõita. Turistialal, milleks? Jätsin kohvri lähimasse hotelli, lootes, et see seal ka homme mind ootab. Tundus kõhe. Mu eesmärk oli jõuda esimese praamiga pealelõunaks Caprile. Jäin mitmest praamist maha seetõttu, et nad jooksutasid mind ümber räämas sadamabasseini edasi-tagasi erinevate laevade piletite pärast. Tuleb tunnistada, et itaallased oskavad elu nautida! Sellist klienditeenindust ei ole enne kohanud, et kassiir laseb su nina all klaasluugi alla, tõstab kuldse käekoti lauale ja hakkab meelalt huuli värvima, ei ütle ühtegi sõna rohkem ja su kõrvus kohiseb, sest su laev läheb 10 minuti pärast. Sel päeval õppisin itaalia keelt rääkima. Valjult ja soravalt kätega vehkides, et sinna saarele saada. Mul oli vaid üks päev ja suur unistus.
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
