Mida aasta edasi, seda mugavamaks inimene muutub. Kui lennureis viib üle ookeani, hakkad paratamatult mõtlema, kuidas seda kõige kiiremini ja mugavamalt teha – tahaks ju end öötundidel ikka mõnusalt välja sirutada. Go Reisiajakirja peatoimetaja Tiit Pruuli lendas Seattle’isse. Kõige lühema ajakuluga saab seda Tallinnast startides teha läbi Helsingi. Finnairi otselend kestab 9 kuni 10 tundi. Äriklassi mugavused teevad selle aja aga täitsa meeldivaks.
I soovitus
Kui sa pole just mäesuusafanaatik, siis planeeri oma reis suvisele või enam-vähem suvisele ajale. Kliima on üldiselt leebe, aga vihma sajab Washingtoni osariigis asuvas Seattle’is ja selle ümbruses päris korralikult. Talviti sajab linnas tavaliselt paaril korral ka veidi lund. Üleval mägedes saab aga muidugi korralikult suusatada. Niisiis esimene asi – vali kas suvine soojus või talvised suusailmad.
II soovitus
Esimene asi, millega USA läänerannikul Seattle’is harjuma pead, on ajavahe. Öö ja päev on Eestiga võrreldes täiega ära vahetatud. Seda olulisem on, et oleksid kohale jõudes enam-vähem välja puhanud ja stardivalmis. Mu soovitus on kasutada võimaluse korral kui mitte just äriklassi, siis Finnairi premium economy’t, kus mugavad istmed ja pikk jalaruum lasevad end korralikult välja sirutada ja magadagi.
III soovitus
Aga eks ta ikka kipub nii olema, et esimestel hommikutel ärkad hirmus vara ja nuputad, mida küll peale hakata. Õnneks on kohe kesklinnas kaks asja, mis üsna varajastel tundidel avatud ja külastamist väärivad. Esiteks maailma esimene Starbucks, mis tegutseb Seattle’is 1971. aastast, esmalt kohviubade müüja ja veidi hiljem ka kohvikuna. Praegu on maailm Starbuckse täis, üle 30 000 kohvipoe rohkem kui 80 riigis. Algus oli aga Seattle’i kaldapealsel, seal, kus asub 1907. aastast avatud Pike Place Market, mis tegutseb tänini ja on vanim pidevalt tegutsev talu-turg USA-s. Sel turul on vahtimisväärset palju. Mereandide müüjad eelkõige. Kalad ja krabid ja molluskid ise on uhked, aga müüjad teevad selle veel eriti uhkeks, kui panevad lõhed katuse all käest kätte lendama, pakuvad maitsta suitsukala ja teevad kõiksugu koomuskit. Samas on võimelised rääkima ka tarka juttu müügil olevatest mereelukatest. Aga kindlasti tasub võtta mõni saiake Three Girls Bakeryst ja võileib Le Panier’ist.
IV soovitus
Varajastel ja hilistel tundidel võib ringi hulkuda ka Hiinalinnas ja süüa head hiina toitu. Esimesed hiinlased saabusid Seattle’isse juba 1860ndatel. Hiinalinna postkontoris sattusin tunnistajaks, kuidas eakas hiinlane ei osanud oma asju ingliskeelsele postitöötajale selgitada ja kohale kutsuti keeleoskaja. Järelikult on seal võimalik ära elada ilma inglise keelt oskamata. Hiinlased pole aga kaugeltki ainukesed Seattle’i asiaadid. 1960ndatel jõudsid siia vietnamlased, korealased ja mitmed teised rahvad Lõuna- ja Kagu-Aasiast. Kel Aasia teema vastu sügavam huvi, võiks külastada Aasia kunstimuuseumi Volunteeri pargis.
Kohati tundubki, et Seattle on ehitatud Aasia ja Skandinaavia kultuuridele.
V soovitus
Et Skandinaavia maitse suhu saada, tuleb ära käia Ballardi linnajaos ja National Nordic Museumis. Mulle tegi selle muuseumi esiteks armsaks see kuulus põhjamaine disain ja teiseks see, et esimesteks eksponaatideks olid klaasist hiigellinnud, mille autoriks Fääri saarte kunstnik Tróndur Patursson, kellega mõne aasta eest tema kodutalus sõbrunesime ja kes rääkis meile lugusid oma ookeaniületusest Tim Severiniga 1977. aastal, mille eesmärgiks oli tõestada, et üle Atlandi võisid nahkadest valmistatud paatidel sõita VI sajandi mungad.
Põhjamaade muuseum annab väga hea ülevaate soomlaste, rootslaste, norralaste, taanlaste ja islandlaste väljarändamisest USA läänerannikule.
VI soovitus
Hiinalinnast välja tulles astu kindlasti läbi vanast jaapanlaste kvartalist ja uuri seintele kirjutatud siltidelt nende ajaloo kohta. Kunagi jaapani perekonnale kuulunud Panama hotellis on selle põneva teema kohta ka rohkem kirjandust. Jaapanlastest mehed hakkasid Washingtoni osariiki tööle saabuma 1880ndatel. Kui selgus, et siin metsatöödel teenistust on ja siia tasub pikemaks jääda, kirjutasid nad koju ning palusid valida ja saata endile naisi, sest jaapanlannasid siinkandis polnud ja rasside vaheline abielu oli keelatud. Siia saabuvaid jaapanlannasid hakati nimetama „foto-pruutideks“, sest abielukokkulepped sõlmiti perekonnalt USA-sse saadetud fotode põhjal. 1940. aastaks oli jaapanlaste kogukond Seattle’is kasvanud 10 000 inimeseni. Siis saabus aga katastroof – Jaapani keisririik ründas 7. detsembril 1941 Pearl Harbourit. Ja USA-s elavad jaapanlased muutusid otsekohe kahtlaseks elemendiks. Seattle’ist ja selle ümbrusest interneeriti 1942. aastal kõik Jaapani kodanikud ja jaapani päritolu inimesed (kokku 120 000) USA sisemaal asuvatesse laagritesse. Aastate möödudes saabus palju jaapanlasi tagasi, kõigil kaasas oma kurvad lood.
Rahulikuks mediteerimiseks on ideaalne paik Seattle’i Jaapani aed.
VII soovitus
Ära unusta, et Seattle’i nimi tuleb kunagise indiaanipealiku nimest. Sellest mehest kuulsid paljud eestlased esimest korda ilmselt 1987. aastal, kui ajakiri Eesti Loodus trükkis ära 1854. aastal tänapäeva Seattle’i linna lähistel indiaanlaste suguharu koosolekul kõlanud duamiši pealik Sealthi kõne, kus arutati maa üleandmist valgetele vallutajatele. See poeetiline tekst resoneeris imehästi meie fosforiidivastase võitlusega, mida Vene korra vastu pidasime: „Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust? See mõte on meile võõras. Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?
Iga tükike seda maad on minu rahvale püha. Iga helkiv männiokas, iga liivatera rannas, udu hämarduvas metsas, iga välu, iga sumisev putukas on püha mu rahva meeles ja mõtetes. Mahl, mis puudes liigub, kannab punase mehe mälestusi.“
Indiaanlastega kohtuda ei ole lihtne, ega neid tänavapildis ei märka ja mingeid suuri enda väljanäitusi nad üldjuhul ei korralda. Vastavalt seadustele saavad nad pidada kasiinohotelle, mis on neile oluliseks sisse-tulekuallikaks. Siinsed rahvad rääkisid ranniku-salishi keeli. Tänapäeval peab end selle rahva liikmeteks umbes 28 000 inimest Kanadas ja umbes sama palju USA poole peal. Kokku loetlevad teadlased veidi enam kui 40 hõimu, kes sellesse kultuuri ja keelkonda kuuluvad. Seattle’is ja selle ümbruses võin näha siin-seal tootemi-poste, mis on laiemalt levinud Alaskal ja Briti Columbias.
Kui küsida aga keskmise ameeriklase käest, mida ta first nation’ist teab, siis vastus on umbes selline, et enne jäähoki-mänge me austame neid ja neil on oma seadused, mille järgi võivad nad kasiinosid pidada. See on laias laastus kõik. Ju selle vähese teadmise tõttu on linnavalitsus nüüd juba kümme aastat pidanud 14. oktoobril põlisrahvaste päeva, kus põliseid rahvaid linnapildis rohkem näha on.
Mark Soosaare 1993. aasta dokfilmis „Emavene“, mis räägib ühepuupaatidest Eestis, Ungaris, Siberis ja Ameerikas, on juttu just Washingtoni osariigi indiaanlastest.
VIII soovitus
Külasta klaasikunstnik Dale Chihuly (sündinud 1941) muuseumit. Uskumatult võimas – nii mastaapidelt kui ideedelt –, mida kõike klaasiga teha saab. Chihuly nimel on muide maailma suurima klaasskulptuuri rekord. Ja milline fantaasia ja värvide mäng nendesse klaasskulptuuridesse on pandud!
IX soovitus
Hoopis teistlaadi, aga samuti külastamist väärt on Seattle’i rahvusvahelise lennujaama lähistel asuv lennundusmuuseum. Üle saja aasta on Seattle’is lennukeid tehtud. Põhiliselt Boeinguid. Muuseumis on väljas 175 eri tüüpi lennumasinat eri ajastutest. Kes tehnikast vähegi huvitub, siis on tegu gurmaanidele mõnusa paigaga.
X soovitus
Toidugurmaanidel on ka Seattle’is palju tegemist. Söö ja joo mõnuga! Ma pole just ülisuur austrite fänn, õigemini valin hoolega – ja siin on, mida valida. Värsket ja head. Nii igapäevastes restoranides kui ka austrifestivalidel, suurim neist on OysterFest Sheltonis oktoobri alguses, kuhu saabub tublisti üle 10 000 maiustaja.
Üldhariduse mõttes tasub ära proovida ka kohalikud veinid. California veinid on meilgi tuntud (iseasi, kas positiivselt või mitte nii väga), aga toodangu mahult on Washingtoni osariik USA-s veinitootja number kaks. Kohalikud peavad ise parimaks Walla Walla ja Columbia oru veine. Kui osta mõni pudel Leonetti veinikeldri Cabernet Sauvignoni, ei pea tõenäoliselt kurvastama. Kui, siis hinna pärast (üle 100 dollari).
Kes lihtsamat ja odavamat kraami eelistab, siis ei pea jooma maailma halvimat õlut Budweiserit – nn käsitööõllede valik on suur.
XI soovitus
Mine kindlasti linnast välja mõnele mõnusale matkale. Washingtoni osariik pakub neid võimalusi palju.
Seattle’it eraldab Vaikse ookeani avavetest Olympicu poolsaar ja Pugeti laht, mis on osa Salishi merest. Seal on võimalik teha päris ägedaid veematku kanuude ja meresüstadega, tunda end tõelise indiaanlasena. Ja kui juhtud nägema mõnd vaala, kes nendes vetes aastaringselt ringi ujuvad, võib tunda end ka loodusteadlasena, kui püüad teha vahet küürvaalal, mõõkvaalal ja kääbusvaalal.
Samal poolsaarel asub Olympic National Park, mis pakub võimalusi matkata parasvöötme vihmametsades, kuhu ookeanikliima toob rohkelt vihma ja pehmeid temperatuure. Siin on lisaks vihmametsadele veel kaks täiesti erinevat ökosüsteemi: Vaikse ookeani rannikuala ja Olympicu mäestik.
Võib reisida ka Kaskaadide mägedesse, sinna, kus paari kilomeetri kõrgusel on talvel suusanõlvad, või suisa teisele poole mägesid. Temperatuur on Washingtoni sisemaal 10-15 kraadi kõrgem kui Seattle’is.
XII soovitus
Kui linnast kaugemale loodusesse ei viitsi või pole aega minna, siis võta ette üks mõnus kajakimatk või sõudelauasõit Lake Unioni peal. See asub sisuliselt südalinnas ja on rahuliku veega järv, ettevaatlik tuleb olla vaid maanduvate vesilennukitega. Sama võib teha ka Washingtoni järvel, aga see pole nõnda rahulik. Unioni järvel või Portage Bayl kajakitades on võimalik ligineda ka kuulsatele (ja kallitele) ujuvatele majadele. XIX sajandi lõpus hakkasid puidu- ja sadamatöölised endile ujuvaid elamuid ehitama. See oli selline vaese rahva hädaolukorra lahendamine. Suur depressioon suurendas seda tüüpi ehitiste rajamist veelgi. Ja siis tulid 1990ndad ja film „Sleepless in Seattle“ (1993) ning ujuvmajadest sai trendikaup. Täna ei maksa kõhnema rahakotiga tegelastele sellele turule, kus hetkel veidi üle 500 maja, torkima minna, sest ostu-müügilepingutesse kirjutatakse tavaliselt seitsmekohaline number.
XIII soovitus
Seattle’is on mitu tuntud professionaalset spordivõistkonda: pesapallimeeskond Mariners, NHL-is mängiv Kraken, Ameerika jalgpalli meeskond Seahawks, korvpallinaiskond Storm, jalgpallimeeskond Sounders. Isegi kui sul on üsna suva, kes võidab, on selle melu sees olemine paras elamus.
XIV soovitus
Ega Seattle’is ei pääse mööda ka mõne tehnoloogiahiiu peakorteri külastamisest. Siin on Microsoft ja Amazon, kes on endaga kaasa toonud hulgaliselt väiksemaid tegijaid. Miinus kallite IT-firmade siinolekul on see, et linn on kallis – kinnisvara on kallis, šoppamine on kallis. Boonus on muidugi see, et linnas on väga palju kõrgharitud (arvuti)inimesi ja valdavalt liberaalne vaim. Liberaalsuse varjuküljed on samuti kohal – kontroll sissevoolavale narkole sisuliselt puudub.
XV soovitus
Püüa kokku saada ka kohalike eestlastega. Neid on siin mitut sorti. On neid, kes on II maailmasõja põgenikud või nende järeltulijad, on neid, kes on siia õppima tulnud ja siis elama jäänudki, ning on neid, kes suurtesse tehnoloogiafirmadesse ajutiselt tööle tulnud ja karjääri edenedes jälle edasi liiguvad.
Seattle’i ja Portlandi eestlased teevad asju koos. Portlandis, mis asub naaberosariigis Oregonis, on umbes sama palju eestlasi kui Seattle’is – umbes 60 maksavad eesti seltsi liikmemaksu, suurtel pühadel käib kokku veidi rohkem rahvast. Suurim kogunemine toimub üldjuhul jõulude aegu, aga ei unustata ka jaanipäeva. Vanemad olijad ohkavad, et pole enam neid eestlasi, kelle suurtel maavaldustel sai jaanituld teha, nüüd tuleb koguneda avalikus rannas.
Iga nelja aasta tagant toimuvad Lääneranniku eestlaste päevad, viimati olid need Seattle'i lähedal ühes indiaanlaste kasiinohotellis. Kahjuks oli 2025. aasta esimene aasta, kui Seattle’i iga-aastasel folkfestivalil, mida õnnestus külastada, ei olnud kohal eesti rahvatantsurühma. Paraku olid selle asemel kohal kohalikud venelased, kes müüsid nõukogude sümboolikaga suveniire.
Nagu väikese kibedusega ütles üks eestlane: „Ärikontaktid on praegu eestlastele olulisemad kui tants ja eesti keel. Aga õnneks käib see lainetena.“ Keele mõttes on väga oluline, et Washingtoni ülikooli Balti õpingute programmi raames õpetatakse ka eesti keelt. Ja põnev on, et enamikul tudengitel, kes seal meie käänete ja vältevaheldusega pusivad, pole Eestis mingeid juuri.
XVI soovitus
Arvesta, et jänkid oskavad oma asju üles haipida – paljureklaamitud maa-alused tuurid pole tegelikult nii põnevad, nagu need reklaami järgi võiks olla, vaade 184-meetri kõrguse Space Needle’i vaateplatvormilt on hea vaid tõesti ilusa ilmaga. Ära heida meelt pisiasjade pärast – väike vihm ei tee hullu, kodutute massid Seattle’i all-linnas on valdavalt rahumeelsed, Trump ei esinda enamust Ameerika rahvast.
- Aasia kunstimuuseum
- Dale Chihuly
- Finnair
- Mark Soosaar
- National Nordic Museum
- Olympic National Park
- Olympicu poolsaar
- OysterFest
- Panama hotell
- Pearl Harbour
- Pike Place Market
- Portage Bay
- Seattle
- Seattle’i Jaapani aed
- Tiit Pruuli
- Tiit Pruuli soovitab
- Tim Severin
- Tróndur Patursson
- Washingtoni osariik
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
