Ega meil ei sobiks kirjutada raamatust „Pruuli sõprade bussireisid“, kui me oleks ise kuidagigi selle teose tegemise juures olnud. Aga me polnud. See raamat on sõprade üllatus, millest saime teada 10. mail 2025, kui astusime pahaaimamatult Kirjanike Maja musta laega saali.
Oleme paarkümmend aastat käinud lõbusate seltskondadega reisidel Siberist Iirimaani. Meil on koduses arvutis kaustade viisi meeleolukaid pilte ja oleme korduvalt isekeskis rääkinud, et peaks need reisid ritta panema, sest muidu on lootusetult sassis, mis aastal ja kus midagi aset leidis. Alati oli aga kiire ja juba mitu uut reisi ootamas, kuni nüüd tehti see meie eest ära.
Tehti salaja, et meid ümmarguste sünnipäevade puhul õnnitleda!
See on üks meie sõprade bussireiside erilisi fenomene, et inimesed on alati olnud vabad, loovad, loomingulised, poliitiliselt ebakorrektsed ja ausad, aga peaaegu mitte midagi ei ole tilkunud avalikku meedia-ruumi, kus saanuks kontekstist rebituna nii mõnestki lausest või fotost mõne mõttetu skandaalikese üles puhuda. Miks on ministril peas Saksa kiiver? Miks viidi kultuuritöötaja miilitsasse? Miks lauldakse öises Petroskois laulu „Käi persse sa, suur Venemaa“? Miks inimesed suudlevad? Miks laulavad Elgula-Lunge Venemaale kuuluvas Hiitolas kellestki Hiitola ätist? Tõsi, üks Riigikogu Keskerakonna järelepärimine meie reisi põhjal siiski tekkis, seoses „Mart Laari ja Juhan Partsi poolt korraldatud provokatsioonidega 3. mail 2006 Koidula piiripunktis eesmärgiga rikkuda Eesti ja Vene heanaaberlikke suhteid“. On olnud ka Kiviräha-Juure lõbusaid raadiosaateid, paar asjalikku artiklit Jüri Aarmalt, Anneli Ammaselt jt, aga kõik on olnud kontrolli all.
Neil reisidel käijatest kujunes justkui omaette salaühing, mille oluliseks osaks olid ettekanded, enamasti ülihead kohalikud giidid, intellektuaalselt särav mõttevahetus kohalike joovastavate jookide saatel, mida tavaliselt tutvustab Toomas Tiivel. Ühesõnaga, puhas kvaliteetaeg ja nauding väga erinevate ja väga erinevalt toredate inimeste seltsis. Mõnda neist näemegi silmast silma kord aastas just sel reisil ja see on olnud tore traditsiooniline kohtumine, mida oodata.
Millised autorid, millised lood on sellesse rariteetsesse teosesse kogutud! Juba vaimukas sissejuhatus rahvakirjanik Andrus Kivirähalt ajab taltsutamatult itsitama. Andrus ütleb kohe ausalt ära, et reisimine on antud juhul vaid ettekääne sõpradega koos olemiseks. Tavaliselt pole selleks piisavalt aega ja nii on kindlaim viis ühes sõpradega bussi minna ning kodust ja kohustustest mõneks ajaks eemale saada. Tulemuse nimel kannatame pika bussis loksumise rõõmuga ära.
Mart Laar tuletab raamatus meelde hirmu-äratavaid hetki, kui Pruuli uksel seisis- ja tegi reisiettepanekuid, millest oli võimatu keelduda. Hirmuäratavaid seetõttu, et ta ju teadis, et Pruuliga võid järgmisel hetkel sattuda jumal teab kuhu ja aastateks kaduda. Nii käisime Mardi juhtimisel varjaagide jälgedes Suur-Novgorodis, Irboskas ja Pihkvas, hääletasime Ameerika limusiin-takso peale Peterburis, astusime viikingite jälgedes, taastasime Jäälahingu ja Grünwaldi lahingu, vahel tundus, et terve Saksa ordu.
Nende reiside üheks oluliseks osaks on olnud ettekanded, mida bussis, rongis või mõnes ajaloolises paigas peetakse. Need on olnud ülipõhjalikud ja tõsised (Neeme Jõgi alustab alati ülevaatega asukohariigi majandusest) ja pisarateni naljakad (Indrek Rohtmets ei suuda oma ettekandeid esitades ka ise tõsiseks jääda). Mõnedki nendest ettekannetest on jõudnud raamatusse. Nagu ka mõned traditsioonilise viktoriini küsimused, mida igal aastal korraldab Toomas Männaste.
Me ei hakka üles lugema kõiki meie armsaid reisikaaslasi, kes raamatusse ja mis veelgi olulisem, meie ühistesse reisidesse on panustanud. Pole mõtet üles lugeda ka kõiki suveniire, mis kaasa on toodud (selle kohta on ka eraldi väike peatükk), aga neid emotsioone, mida kaasa saime, kanname rõõmu ja uhkusena lõpuni.
- Andrus Kivirähk
- Anneli Ammase
- Iirimaa
- Indrek Rohtmets
- Juhan Parts
- Jüri Aarma
- kirjanike maja
- Maris Pruuli
- Mart Laar
- Neeme Jõgi
- Siberi
- Tiit Pruuli
- Toomas Männaste
- Toomas Tiivel
- „Pruuli sõprade bussireisid“
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
