GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Gröna Bandet: 1300 km matka Rootsi mägedes

Tekst: Janika Tamm, fotod: erakogu

7. oktoober 2025

Esimese eestlasena läbis GO Reisiajakirja kaasautor Janika Tamm Gröna Bandeti matkaraja, teekond kestis pisut üle kahe kuu. Janika ise ütleb nii: „Siiani on raske uskuda, et meie naaberriigis leidub niivõrd suurepäraseid võimalusi pikamaamatkaks.“

Juuli alguses asusin ma teele Gröna Bandeti matkarajal Rootsis. Gröna Bandet on üks eriline matkatee, sest looduses seda tähistatud ei ole ning iga matkaja paneb oma teekonna ise kokku. Reeglitega on paika pandud vaid matka algus ja lõpp: põhjas asuv Treriksröset ehk Rootsi ühine piiripunkt Soome ja Norraga ning lõuna pool asuv Grövelsjöni mägikeskus. Suuna võib ise valida ning matk peaks valdavalt kulgema läbi mägede. Lisaks ei tohi matka jooksul teatud linnadest ida poole kalduda. Rada on üldiselt Norra piirile üsna lähedal ning teekonda võib osaliselt ka Norras läbida. Nii Rootsis kui ka Norras on ses piirkonnas äärmiselt tihe ja hästi tähistatud matkateede võrgustik ning lisaks on mõlema riigi matkarajad nii sujuvalt ühendatud, et vahel ei pruugi märgatagi, et piiri ületad. Sel aastal proovis Gröna Bandetit läbida 125 inimest, kellest loo kirja panemise hetkeks on katkestanud 46.

Mina alustan oma matka Trerikrösetist, kuhu liigun läbi Soome. Sõidan laevaga Helsingisse, võtan öörongi Rovaniemisse ning hääletan Kilpisjärvile. Esimesena ootab ees matka kõige raskem etapp läbi Norra mägede ning tunnen, et pisut keeruline on end niimoodi järsku pikamaamatka lainele saada. Lisaks on varasemalt telefoni laaditud kaardid jäljetult kadunud ning ka matka-toitu on selgelt liiga vähe kaasa saanud. Ostan Kilpisjärvi looduskeskuse imeväiksest poenurgast toitu juurde ja proovin end lohutada mõttega, et kaua ma ikka seda esimest 180 kilomeetri pikkust lõiku kõnnin – maksimaalselt nädal vast läheb. Laadin alla vajalikud offline-kaardid ja asun teele.

Metsik Nordkalottleden

Treriksrösetisse jõudmiseks tuleb soojenduseks läbida üks 11-kilomeetrine matkarada, mis algab kohe korralike tõusudega. Kõnnin ja mõtlen (nagu ikka iga matka alguses), et kas see kott on alati nii raske olnud. Õnneks on mäe otsas üks kena pink. Istun maha ja vaatan igaks juhuks veel viimast korda üle postkasti, kuhu on tulnud kiri Gröna Bandeti raja organisatsioonilt. Selgub, et Põhja-Norras on sel aastal suvi hiljaks jäänud ning tingimused keerulised: palju vett, lund ja muda, mis teeb maastiku raskesti läbitavaks. Samuti on tulvaveed ja lumi lõhkunud kaks olulist silda. Järgneb soovitus, et matka alguse võiks võimaluse korral edasi lükata. Selge. Mõistan, et midagi lihtsat mind ees ei oota, aga jään siiski positiivseks. Panen koti selga ja liigun edasi.

Üsna kiiresti selgub, et jah, tõesti on raske. Liigun mööda Nordkalottledeni matkarada, kus lumi alles sulab ja kõik kohad on vett täis. Laiad veerohked jõed, kiirevoolulised kärestikud, ajutised nired, lihtsalt muda, kahtlased lumesillad ning päris korralikud tõusud. Ja kõige selle keskel olen ma täiesti üksi – möödub päevi ilma ühtegi teist inimest nägemata. Rajal vaid üksikud sillad, kuid suuremaid ja väiksemaid jõgesid on loendamatult. Nende turvaline läbimine nõuab päris palju planeerimist, aega ja energiat. Juhtub ka seda, et poole jõeületuse pealt tuleb tagasi pöörata ja uut kohta otsima hakata. Ja kõike seda jääkülmas vees.

Kõige keerulisemaks osutub üks lai jõgi, kus tuleb kõndida mööda vetikatega kaetud libedaid veealuseid kive. Poole peale jõudes hakkab kogu see üritus juba üsna ohtlik tunduma, kuid tagasi pole ka enam mõtet minna, kuna seal oleks libedaid kivisid täpselt sama palju kui teekonda jätkates. Võtan end kokku ja keskendun täielikult: räägin kõva häälega, suunates ennast, et kuhu kivile ja kuidas astuda, ning korrutan, et sammud tuleb rahulikult teha. Kuidagi ma lõpuks sellest jõest üle saan, aga meeldiv see kogemus ei ole. Hiljem kuulen, et ka kõik teised matkajad olid just selle jõega suurtes raskustes ning üks neist libises ja murdis suure varba küüne. Tema matk sellega lõppes.

Toidukriis ja ootamatu abi

Lisaks jõgedele on mul veel üks mure – kuna kilomeetrid tulevad kohati nii aeglaselt, et lausa naljakas hakkab, siis on selge, et mul on kaasas liiga vähe toitu. Kas ma jõuaks sellega järgmisse linna? Jah. Kas see oleks meeldiv kogemus? Ei. Õnneks jääb matkateele mitu matkaonni, kuhu liikmelisuse ostnud inimesed oma võtmega ligi pääsevad.

Viienda päeva hommikul lähen ühte sellisesse majakesse seal ööbiva naistegrupiga juttu ajama ning vaid mõni hetk hiljem leian end laua tagant istumas, taldrik ette asetatud, ja kõlab küsimus: „Kas sa porgandikooki tahaksid? Meil jäi karbitäis üle! Tagasi ei hakka ju seda ikka vedama.“ Koogile lisanduvad jogurtid, õunad, šokolaadid ja pähklid. Söön kõhu korralikult täis ning pakin jäägid naiste tungival õhutusel kaasa. Olen neile äärmiselt tänulik.

Muda, vaikus ja kannatlikkus

Onnist lahkun kergel sammul, kuid kauaks seda rõõmu ei jagu, kuna ees ootab pool päeva konkreetset mudavälja. Liikumine on äärmiselt aeglane ja motivatsioon kukub kolinal. Suureks abiks on mulle varasem pikamaamatkakogemus. Olen korduvalt oma elus tibusammudega tundide kaupa mõnest järsust mäest üles liikunud ning tean, et lõpuks jõuab ikka kohale. Ükskõik kui aeglaselt, aga jõuab. Proovin olukorra laiemasse perspektiivi panna ning algab sisekõne stiilis „Neli ööd veel, see pole mitte midagi. Ainult neli ööd. Siis läheb lihtsamaks“.

Õhtuks olen mudast, raskest maastikust ja pidevast navigeerimisest väga väsinud. Otsustan, et kui järgmise onni uks lahti on, siis ööbin seekord majakeses – kahekordse tasu eest on see võimalik ka neil, kes aastast liikmemaksu tasunud ei ole. Loodan, et öö katuse all aitab mul end paremini välja puhata.

Onnis ootavad ees kohalikud vabatahtlikud, tänu kelle panusele on võimalik hüttides ööbimise tasusid madalana hoida. Nad käivad paar korda aastas abiks ja teevad vajalikke töid, et hütid heas korras oleks. Räägin oma raskest päevast ning saan teada, et see lõik on nii kurikuulus, et teadjamad matkajad kasutavad hoopis alternatiivseid radu. Saan ööbida naridega toas, kus on korralik madrats, tekk ja padi. Norra ja Rootsi hüttides ei ole üldjuhul jooksvat vett ega elektrit ning kasutada tuleb välikempsu, kuid samas on olemas korralik köök ning mugavad diivanid ja voodid.

Hommikul tunnen end suurepäraselt ja olen valmis uuteks väljakutseteks. Õnneks ootab mind ees aga märksa lihtsam maastik ning päeva kõrghetkedeks on hoopis sajad, kui mitte tuhanded põhjapõdrad. Neid on lihtsalt nii palju ja igal pool! Alguses jälgivad nad mind uudistavate pilkudega, kuid lõpuks hakkavad eest ära jooksma, koordineerides liikumist omavahel häälitsedes. Samuti jääb nüüd rohkem aega nautida avaraid vaateid, mis on kõik ainult minu päralt.

Üle kõige meeldib mulle aga lihtsalt mõnes ilusa vaatega kohas istuda ja vaikust kuulata. Neid päevi ja õhtuid, mil minu ümber mitte ühtegi heli ei ole, on päris palju ning selline vaikus on täiesti uskumatu. Selles on mingi sügav rahu. Samas on ka hetki, mil vaikus liiga tugevaks muutub, ning selleks, et mitte end liiga üksinda tunda, kuulan taskuhäälingusaateid.

Üllatavalt lihtne Kungsleden

Abisko poole liikudes möödun ühest saamide külast, kus mäe otsas on palju imepisikesi majakesi. Need on justkui saamide suvekodud, kuhu igal aastal oma linnakodudest paariks kuuks kohale tullakse, et põhjapõtrade eest hoolitseda. Autodega liigutakse kuni viimase parklani ning edasi sõidetakse üle kümne kilomeetri ATV-dega otse üle maastiku. Parasjagu ongi käimas reisipäev ning ATV-d vuravad parkla ja küla vahel kuni hiliste öötundideni. Maastik näeb selle kõige järel üsna songitud ja nukker välja.

Abiskosse jõuan ma üheksapäevase teekonna järel ja tühja toidukotiga. Puhkan ühe päeva ning järgmiseks on plaan liikuda 440 kilomeetrit mööda Kungsledenit. Üllatuslikult on saabunud kuumalaine ehk Põhja-Rootsi jaoks ootamatult soe ja ilus suvi. Kungsleden on suurepäraselt märgistatud rada, kus märjemad kohad on kaetud pikkade laudteedega ning jõgedele on ehitatud korralikud sillad. Samuti on maastik üsna lihtne – isegi kui on mõni tõusuke, siis enamik päevast möödub üsna laugel maal mööda mäeharja kõndides. Samuti on iga 12-20 kilomeetri tagant mägimajad, millest pooltes on ka väike pood. Alguses on isegi veidi raske uskuda, et Kungsleden on võrreldes Norras kogetuga niivõrd palju lihtsam. Lisaks on abiks polaarpäev ja suurepärased avarad vaated igas suunas.

Selleks, et elu liiga lihtsaks ei muutuks, otsustan ma teha kõrvalepõike ning ronida Rootsi kõrgeima mäe Kebnekaise otsa. Nii ilusa ilmaga oleks patt seda võimalust raisku lasta. Iga päev ronib Kebnekaisele saja inimese ringis ning see on üks pikk ja raske teekond: keskmiselt kulub 12-16 tundi, maastik on ääretult kivine ning tõusud ja laskumised järsud. Vaated tipus on suurepärased, kuid kas ma sinna uuesti roniks? Arvatavasti mitte. Sama arvavad ka paljud teised, kellega laskumisel vestlema juhtun.

Mägionnid ja rajamelu

Pärast Kebnekaiset asun teele Kungsledeni esimesse mägikeskusesse Saltoluoktasse. Kui hütid on üsna tagasihoidlikud, siis mägikeskused on justkui keset metsikut loodust asuvad hotellid, kus on mugavad toad ja pakutakse restoranitoitu. Lisaks saab nende lähedal tasuta telkida ning juhul, kui on soov kasutada kööki ja dušši, on võimalik seda lisatasu eest teha. Samuti on keskustes pisikesed ja üsna kallid poed, mis on tihti matkaja ainus võimalus oma toiduvarusid täiendada, kuna esimene toidupood asub alles Jäkkvikis, raja 300. kilomeetril.

Kui Kungsledeni esimene lõik kuni Saltoluoktani on äärmiselt populaarne, siis sealt edasi Kvikjoki poole liikudes jääb matkajaid oluliselt vähemaks ning tänu sellele hakkan ma teatud nägusid juba ära tundma ning tekivad toredad vestlused ja sõbrad. Mulle meeldib väga kogu Kungsledenit ümbritsev melu. Veedan enamiku õhtuid hüttide ees teiste matkajatega koos süües ja jutustades. Kuni nemad tuppa magama lähevad ja mina mõnisada meetrit edasi kõnnin, et telk püsti panna. Matka esimese pooleteise kuu jooksul magan ma hütis vaid ühe öö. Hiljem tuleb aga katuse all ööbimist rohkem ette, kuna ilm läheb külmemaks ja sajusemaks. Ka enamiku puhkepäevi veedan ma teiste matkajatega jutustades ja kogemusi jagades, tihti varahommikust hilisõhtuni.

Lõigul Kvikkjokk-Jäkkvik-Ammarnäs matkaonne pole ning ainus variant on ööbida telgis, mistõttu on seal ka kogu Kungsledeni peale kõige vähem matkajaid. Teel Ammarnäsist Hemavani on matkaonnid uuesti tagasi ning see toob kaasa ka suuremad rahvamassid. Paljud matkajad kõnnivadki vaid onnist onnini ning kannavad kaasas üsna vähe varustust. Tänu onnidele on rajal ka päris palju lastega peresid ja vanemaid matkajaid. Rootsis on matkamine vanemate inimeste seas äärmiselt populaarne ning eriti palju on neid näha just mägikeskustes päevamatku tegemas.

Helikopter kui takso

Ammarnäsi lähedal kohtan ühes metsaonnis gruppi kalamehi, kellest pooled on majakesse saabunud helikopteriga. Mehed tõdevad, et kõrge vanuse tõttu oleks 20-kilomeetrine matk koos varustuse ja nädalase toidumoonaga neile liig olnud. Kolme inimese edasi-tagasi transport läheb neile maksma 820 eurot. Koptereid on Põhja-Rootsis palju ning nad toimivad nagu tavalised taksod, mida saab telefoni teel tellida ja broneerida. On täiesti tavaline, et kopteriga lennatakse kas eraldatud metsaonni kalastama või siis hoopis otse mõnele matkaraja huvipakkuvale lõigule.

Samuti leiab helikoptereid sageli just autoga ligipääsmatute majapidamiste hoovidelt ning neid kasutatakse kui igapäevaseid sõiduvahendeid. Näiteks möödume ühe saami perekonna majapidamisest, mis pakub majutusteenust ning mille õuel on helikopter, paat ja vesilennuk ning kõik need on sellel hommikul ka korraga kasutuses. Samuti toimub tihe kopteriliiklus Kebnekaise mäel, kus saab lennata igas suunas, kaasa arvatud mäe tippu. 20 kilomeetrit eemal asuva parkla ja mäekeskuse vahel toimuvad lausa igapäevased regulaarlennud, mille pilet on 100 eurot.

Vastuoluline saamide kogukond

Mina kopteritega ei sõida, aga paatidega küll. Kungsledeni rajal on nimelt kokku seitse järveületust, millest ühte saab teha ainult ise aerutades ning kahe puhul saab valida aeru- ja mootorpaadi vahel. Ülejäänud juhtudel tuleb kasutada tasulist mootorpaati. Üllatusena tuleb aga paadisõidu krõbe hind, mis kümneminutiliste sõitude puhul jääb vahemikku 25-45 eurot. Paadiületuste tasud ja klienditeenindus pakub matkajate seas palju kõneainet. Nimelt on enamik teenusepakkujaid saamid ning lisaks kõrgele hinnale on teeninduse tase valdavalt üsna puudulik ning vahel isegi selgelt ebaviisakas. Samuti on teenusepakkujaid, kellele saab ainult sularahas maksta või kui teha ülekanne, siis tuleb märkida, et see läheb „perele ja sõpradele“, mitte äriteenuse eest. See kõik ei jäta just parimat tunnet, aga ega midagi teha ka pole – üle järve on vaja saada.

Ka Põhja-Rootsis elavate kohalikega rääkides läheb teema tihti päris kiiresti saamidele ning alati kerkib esile mingi probleem või konflikt. Enamasti tuuakse kõigepealt välja, et riik maksab neile suuri toetusi ja teeb olulisi erandeid, kuid omalt poolt nad riigiga pigem koostööd teha ei soovi. Olukorras, kus põhjapõtrade kasvatamine on riigi poolt tugevalt subsideeritud, suudab sellest ära elada vaid väike hulk saame. Nende sisse-tulekutes on oluline roll ka Põhja-Rootsit külastavatel kohalikel, turistidel ja matkajatel, kuid üldjuhul on saamid matka- ja turismitaristu arendamise vastu.

Kohalike rootslaste jaoks on pikalt olnud probleemiks ka kalastus- ja jahiõigused. Nimelt on jahipidamine ja kalastamine Rootsis äärmiselt rangelt reguleeritud, kuid samas on saamidele teatud piirkondades antud selleks erandina eksklusiivsed õigused. Nendega ühes piirkonnas elav mittesaami kogukond tunneb aga, et see on ebaõiglane, eriti kuna see on ka neile oluline elatusallikas. Selle probleemi juured ulatuvad sügavale minevikku ning lahkhelid said alguse juba sajandeid tagasi.

Imeline Lapplandsleden

Hemavani jõudes läheb Kungsleden sujuvalt üle Lapplandsledeniks. Vaikselt hakkab kätte jõudma sügis ning looduse värvid on imeilusad. Lisaks veel põhjapõdrad, kes igas suunas vabalt ringi jalutavad. See 190-kilomeetrine matkatee avati vaid neli aastat tagasi ning inimesi on rajal üsna vähe. On päevi, mil ma ei kohta mitte ühtegi teist matkajat.

Leian eest uutmoodi mägihütid, mida haldab kohalik maakond. Uksed on kõigile avatud ja tasuda saab hiljem pangaülekandega. Veedan ühes sellises majakeses koos kolme teise matkajaga kaks päeva, oodates, et halb ilm mägedes taanduks ning oleks ohutu edasi matkata. Ilmaga on mul matka jooksul siiski vedanud ja päevi, mil pean tugevas vihmasajus kõndima, on äärmiselt vähe. Suureks abiks on ka pidev ilmateate jälgimine ja enda plaanide selle järgi sättimine. Kui levi ei ole, siis tellin ilmateate oma Garmin Inreachi satelliitseadmele. Samuti on mul hästi läinud sääskedega – pigem on neid olnud mõõdukalt ning kuskil augusti keskpaigas kadusid sääsed täiesti ära.

Jämtlandi sood ja teed

Jämtlandi jõudes lõpevad pikad tähistatud matkateed ning oma teekonna peab täielikult ise planeerima. Teen veidi uurimistööd: loen blogisid, töötan läbi minu ees liikuvate matkajate teekondade kokkuvõtted ning küsin soovitusi. Õnneks on Gröna Bandeti kogukond väga tugev ning saan teistelt matkajatelt palju head nõu. Kõige selle põhjal panen kokku edasise teekonna. Jämtland on tuntud oma soise maastiku poolest ning tuleb olla ettevaatlik, kuna teatud kohad võivad olla väga raskesti läbitavad. Liigun edasi mööda matka- ja suusaradasid, murran mõned kilomeetrid otse läbi soise võsa ning kõnnin päris palju mööda pinnas- ja asfaltteid.

Enamik inimesi, keda ma sellel lõigul kohtan, on tulnud siia jahti pidama. Lastakse linde ja põtru, vahel ka karusid. Hästi tavaline on see, et abielupaar läheb koos oma koertega nädalavahetusel metsa linnujahile. Kõik ütlevad kui ühest suust, et see, kas nad mõne linnu ka kätte saavad, polegi oluline, pigem on eesmärgiks looduses aega veeta. Metsavaheteedel kõndides näen kümneid ja kümneid jahipukke ning vahel kuulen siin-seal ka laske.

Jämtland on nii minu kui ka paljude teiste matkajate jaoks vaimselt kõige keerulisem etapp, kuid samas on see ka piirkond, kus Gröna Bandeti matkaja eest kõige rohkem hoolitsetakse. Nimelt tuleb raja ametlikult läbimiseks tasuda 160-eurone osalusmaks, mis annab soodustusi, näiteks tasuta või soodustusega majutusi või hoopis tasuta pitsa või vahvli. See kõik tekitab hea sooja tunde. Mul õnnestub kohata ka legendaarset matkajate toetajat, 82-aastast Stigi, kes töötab Oldeni külakeskuses ning jälgib juba aastaid kõigi matkajate teekondi. Lisaks soodsale majutusele pakub ta ka tasuta hommikusööki ja pesupesemise võimalust. Enne lahkumist teeb Stig kõigist matkajatest endale mälestuseks ühe foto.

Viimane pingutus Lõuna-Kungsledenil

Matka viimased 180 kilomeetrit viivad mind tagasi mägedesse, Lõuna-Kungsledeni rajale. Olen teel olnud juba üle kahe kuu ning tunnen, et aitab. Hea meelega teeks vahelduseks ka midagi muud. Matkavorm on aga juba nii hea, et ükski tõus ei tundu enam raske ning päeva jooksul pole ka enam pikemaid puhkepause vaja.

Kuus kilomeetrit enne lõppu vaatan enda ümber olevat avarust ja imelisi vaateid ning tajun selgelt, kui tänulik ma olen selle eest, et saan olla just siin ja praegu. Need kuud on aidanud mul õppida ennast rohkem kuulama ja aru saama sellest, kuidas ma edaspidi elada tahan. On tekkinud palju häid ideid ning olen need ka jooksvalt kirja pannud. Lisaks mõistan kuidagi eriti tugevalt, et kõik, mis mu elus viimastel aastatel juhtunud on, nii hea kui ka halb, on toonud mind just siia hetke. Mind valdab tohutu aktsepteerimise ja tänulikkuse tunne.

Mõni tund hiljem istun ma Grövelsjöni mägikeskuse sinise ukse ees ja teen traditsioonilise matkalõpupildi. Söön ära oma viimase tasuta vahvli ning panen viimast korda püsti oma märja telgi. Mul on äärmiselt hea meel selle üle, et sain avastada Rootsi ja Norra matkaradu ning olen kindel, et ühel või teisel moel tulen kunagi siia veel tagasi.

***

Gröna Bandet – Rootsi pikim matkarada

Asukoht: Rootsi, Põhja-Lapimaalt Grövelsjönist kuni Treriksrösetini, kus kohtuvad Rootsi, Norra ja Soome piirid.

Pikkus: umbes 1300 km.

Aeg: läbitakse tavaliselt 2–3 kuuga, sõltuvalt tempost ja ilmast.

Tee iseloom: rada kulgeb läbi mägise Rootsi Lapimaa, hõlmates väikseid külakesi ja laiu inimtühje tundravälju. Matkaja peab arvestama nii mägede, soode, jõeületuste kui ka väga muutliku ilmaga.

Eripära: Gröna Bandet ei ole tähistatud rada, vaid pigem vabalt valitud marsruut Grövelsjönist põhja poole. Seda võrreldakse Ameerika Appalachian Traili või Hispaania Camino de Santiagoga, ent Rootsi Lapimaa muudab kogemuse kordumatult põhjamaiguliseks.

Miks minna? See on üks Euroopa suurimaid matkaväljakutseid: pikk, vaheldusrikas ja nõudlik. Raja läbinut peetakse põhjamaade matka-seltskonnas tõeliseks ultralong distance hiker’iks.

Selles numbris

Viimati blogis

Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti nominendid on selgunud

7. veebruar 2026

„Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti auhindadega tunnustame inimesi ja ettevõtteid, kes on oma südame ja pühendumusega aidanud Eestil turismisihtkohana silma paista…

Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

6. veebruar 2026

10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb…

Kõik postitused