GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Riko Noormets viis Eesti Polaarklubi lipu põhjapoolusele

Tekst: Stina Eilsen, fotod: erakogu

7. oktoober 2025

Unikaalse polaarekspeditsiooni käigus uuriti Rootsi jäämurdja „Oden“ ja Kanada jäämurdja CCGS „Louis S. St-Laurent“ pardalt Põhja-Jäämerd, põhjapoolusele jõuti 16. augustil. „Odenil“ töötas 38 teadlast kaheksast rahvusest ning nende hulgas ka eestlasest meregeoloog Riko Noormets, kes jagab enda kogemust GO Reisiajakirjale.

Mis olid ekspeditsiooni eesmärgid?

Ekspeditsioon „Arctic Ocean 2025“ ei olnud traditsiooniline Arktika teadusekspeditsioon, kus esikohal teaduslikud eesmärgid. See oli esimene osa kolmeaastasest Kanada-Rootsi koostööprojektist, mille eesmärk on geoloogiliste andmete kogumine, et toetada Kanada taotlust oma merepiiri määramiseks Arktikas vastavalt UNCLOS-i reeglitele. Loomulikult kasutame kogutud andmeid ka teaduslikel eesmärkidel, aga põhieesmärk oli Põhja-Jäämere Kanada sektori mandrilava kaardistamine. Selleks olid pardal ka UNCLOS-i komisjoni Kanada esindaja ja US Arctic Research Comissioni esimees, kes on üks juhtivaid merepõhja kaardistamise eksperte maailmas, lisaks Kanada hüdrograafiateenistuse hüdrograafid. Kuna Kanada sektor on kõige raskemate jääoludega osa Põhja-Jäämerest, siis on Kanada üürinud Rootsist jäälõhkuja „Oden“, et aidata neid töid läbi viia.

Kuidas poolusele jõudmist tähistasite?

11. augustil ühines Kanada rannavalve jäälõhkuja „Louis S. St-Laurent“ Teravmägede juures „Odeniga“, kust edasi võeti koos suund põhjapoolusele. 16. augustil kõlas laevavile, mis tähistas poolusele jõudmist. Lisaks jääkarudele oli see loomulikult üks ekspeditsiooni tipphetki. Enamusele oli see esimene kord, kuid oli ka neid, kes olid poolusel käinud juba mitu korda. Paljudel olid riigilipud kaasa võetud, aga osa pidi ka improviseerima. Ja tuleb tunnistada, et tudengite leidlikkusel ja ettevõtlikkusel ei ole piire – laevast leiti suur kaltsukott, kust siis sobivatest tükkidest sündisid loetud tundidega Itaalia, Iiri ja veel nii mõnedki lipud, mis siis kõik uhkusega poolusel lehvima pandi. Minul oli õnneks kaasas värskelt Tallinna lipuvabrikus Eesti Polaarklubi tellimusel spetsiaalselt selleks juhtumiks tehtud lipp.

Traditsiooniliselt löödi klaase kokku, pandi sümboolne post põhjapoolusele püsti ja tehti pilti.

Kuidas reis pärast poolusel peatumist edasi läks?

Pärast lühikest peatust põhjapoolusel läkski reis edasi Kanada poole ja järgmised kolm nädalat kulusid enamasti Alpha ja Lomonossovi ahelike piirkonnas merepõhja kaardistamise tähe all.

3. septembril läksid jäälõhkujate „Oden“ ja „Louis S. St-Laurent“ teed lahku ning „Oden“ jätkas üksi ekspeditsiooni teise põhiülesande täitmisega, milleks oli Polar Connecti kaablitrassi uuringud. Polar Connect on kavandatav fiiberoptiline andmekaabel, mis ühendaks Euroopat Aasiaga ning läheks Põhja-Norrast otse läbi Põhja-Jäämere Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse haruühendustega Teravmägedele, Kanadasse ja USA-sse (https://polarconnect.net/). Selle kaabli eesmärk on suurendada Euroopa digitaalse infrastruktuuri julgeolekut ja vähendada sõltuvust olemasolevatest ühendustest, mis läbivad geopoliitiliselt keerulisi alasid. Kuna nüüdisaegsete meetoditega on Põhja-Jäämere põhjast kaardistatud vaid ligikaudu veerand, siis on kavandatud kaablitrassil suured alad, kus põhjareljeef ei ole teada. Eriti olulised on sügavusandmed veealuste mäeahelike piirkonnas, kus merepõhja reljeefist sõltub nii trassi asukoha kui ka kaabli tüübi valik.

Mainisid eespool tudengite leidlikkust lipu valmistamisel. Mis tudengite jaoks laeval täpsemalt toimus?

Lisaks eespool nimetatud tegevustele toimus „Odeni“ pardal noorteadlastele suunatud suvekool teemal „Põhja-Jäämere kliimasüsteem“. See suvekool oli tihedalt seotud teadusprogrammiga, mida me Kanada šelfi kaardistamise ja kaablitrassi uuringutega paralleelselt tegime nii palju kui võimalik. Selles suvekoolis oli 20 doktoranti, kes on osalised erinevate teadusgruppide – geoloogia, geofüüsika, merepõhja kaardistamine, okeanoloogia, atmosfääri füüsika/meteoroloogia, bioloogia, biogeokeemia ja merejää uuringud – igapäevatöös. Lisaks loengud-seminarid-workshop’id.

See oli doktorandidele erakordne võimalus nii oma erialal praktilisi kogemusi omandada kui ka teiste töögruppidega tutvuda, et õppida tundma, milline on olnud Põhja-Jäämere geoloogiline areng, milline on keskkond tänapäeval ja millist rolli Põhja-Jäämeri kliima arengus mängib, seda nii regionaalselt kui ka globaalselt. Arutati ka Arktikaga seotud muid teemasid nagu merepiiride määramise juriidilised, regulatiivsed ja geopoliitilised aspektid. Lisaks said kõik suvekoolis osalejad kasulikke erialaseid kontakte, kaasa arvatud mitmete oma ala tippudega. Unikaalne kogemus kogu eluks! Enam-vähem samasuguses formaadis tuleb veel kaks ekspeditsiooni (2026 ja 2027). Seega tasub eesti noorteadlastel, kellel on huvi polaaralade vastu, silmad lahti ja kõrvad kikkis hoida, et õigel ajal kandideerida.

Milline nägi välja igapäevaelu laeval?

Elu laeval käis laeva kella järgi, mis viidi üle UTC (Greenwichi) ajale ekspeditsiooni esimesel päeval. See loob pooluse lähedal huvitava olukorra, kus vahemaad eri ajavööndite vahel on väikesed ning seepärast muutub ajavahe kohaliku aja ja laeva aja vahel pidevalt ja päris kiiresti, eriti kui kurss on ida-läänesuunaline. Kuigi poolusel valitseb veel polaarpäev, on juba mõne laiuskraadi võrra lõuna pool päeva ja öö vaheldumine tuntav.

Päeva tööplaan sõltus suuresti sellest, milline on ilm ja kus parasjagu ollakse. Kuna seekord oli põhirõhk merepõhja kaardistamisel, siis oli kogu teadus- ja suvekooli programm üsna paindlik ja üles ehitatud nii, et kaardistamisega paralleelselt tekkivaid võimalusi mitmesuguste andmete kogumiseks maksimaalselt ära kasutada. Kui ilmaolud lubasid, siis toimus tavaliselt üks-kaks helikopterilendu päevas, mis viis eri töörühmi merejääle nn „jääjaamu“ tegema. See nägi välja nii, et helikopter võttis peale neli-viis inimest ja mõõteinstrumendid ning lendas 10-20 meremiili kaugusele, kus otsiti välja sobiv jääpank, kuhu maanduda, et neli-viis tundi töötada. Minu jaoks oli see meeldiv vaheldus, kui sain karuvahina nendel lendudel aeg-ajalt kaasas käia. Laeva meeskond ja Rootsi Polaaruuringute Sekretariaadi tehniline tugigrupp olid väga abivalmis igal ajal ja igale tehnilisele probleemile lahendusi leidma, mis töö käigus ette tulid. See tegi üldise õhkkonna laeval väga sõbralikuks ja meeldivaks.

Kas laevaperel olid ka mingid traditsioonilised tegevused?

Laeval peetakse kinni teatud Rootsi traditsioonidest ning on üsna lõbus jälgida reaktsioone, mida näiteks neljapäevane hernesupp ja pannkoogid inimestes, kes kunagi enne hernesuppi söönud ei ole, esile kutsub. Samuti on Rootsis sügiseti peetav vähipidu (kräftskiva) koos oma laulude ja torumütsidega pikal reisil toredaks vahelduseks ning mitterootslastele meeldivaks kultuurišokiks. Lisaks organiseeriti spontaanselt mitmesuguseid üritusi nagu lauatenniseturniir, laupäevane salsakursus ja talendisõu, kus igaüks, kes mingit pilli mängida oskas või muud moodi andekas oli, oma oskusi võis näidata. Kõik olid väga populaarsed üritused. Õhtul pärast tööd või vahetusest vabal ajal puhkamiseks on laeval baar, kaks sauna, väike spordisaal, lauatenniselaud ja hulk mugavaid nurki, kus kas üksi või väikeses seltskonnas aega veeta.

Kuidas ekspeditsiooni enda jaoks kokku võtaksid?

Sellised ekspeditsioonid teeb erakordseks eelkõige puutumatu keskkond, metsik loodus ja need vaated, mida see pakub. Ekspeditsiooni esimesel nädalal, olles teel põhja poole, nägime nii vaalu, delfiine kui ka hülgeid. Tihti uuriti minult kui pikaaegselt Teravmägede elanikult jääkarude kohta. Lubasin suure suuga, et küll me neid ka näeme, kui kord jää servani jõuame ja jääpankade vahel seilama hakkame. Tegelikkus kujunes selliseks, et esimest emakaru koos pojaga nägime alles 12. septembril, nädal enne ekspeditsiooni lõppu ja kokkuvõttes sai sellest senini minu kõige jääkaruvaesem ekspeditsioon Põhja-Jäämerel. Aga tuleb tunnistada, et kuigi hea kaamera ja võimsa objektiiviga võib jääkarudest teha fantastiliselt detailseid fotosid, ei anna need kahjuks edasi seda vaadet ega emotsiooni, mida saab kohapeal, jälgides karuema koos pojaga lõputul jääväljal päikeseloojangu ajal kõndimas. Kogu mastaap, värvid ja keskkond tervikuna lihtsalt fotole ei mahu.

Selles numbris

Viimati blogis

Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti nominendid on selgunud

7. veebruar 2026

„Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti auhindadega tunnustame inimesi ja ettevõtteid, kes on oma südame ja pühendumusega aidanud Eestil turismisihtkohana silma paista…

Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

6. veebruar 2026

10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb…

Kõik postitused