GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Väino Laisaar otsimas Ameerika südant

Tekst: Rene Satsi, fotod: Väints

1. august 2026

Miks peaks igaüks vähemalt korra elus Ameerikas ära käima? Tuntud automatkaja, produtsent ja reisijuht Väino Laisaar on otsinud selle maa südant lõpututelt maanteedelt, väikelinnadest ja punaste kaljude vahelt – ning tal on vastus olemas.

Tulid hiljuti tagasi Route 66-lt, olles seal lühikese aja jooksul lausa kaks korda turismigruppe vedanud. Kui esimest korda elus USA pinnal autoga maanteele keerasid, siis kas tekkis kohe see filmilik „Ameerika tunne“ või vajas sealne mastaap ja rütm alguses harjumist?

Sedasi on maru raske öelda. Eks uutele aladele sattudes on kõik uus ja paljud asjad vajavad harjumist. Kui kohe autoga liiklusesse söösta, jäävad esmasagimisest ja olude õppimisest vast paljud liiklusvälised asjad tähelepanuta. Harjuda tuleb paljuga – näiteks punase tulega võib paremale keerata. Tõsi, seda juhul, kui kellelegi ette ei jää ja neid üksikuidki jalakäijaid alla ei aja.

Siis veel All Way-lisatahvliga stoppmärgid, mis lubavad erinevalt meie stoppmärkidest ristmikule sõita järjekorras. Peatud, lased läbi selle, kes enne sind ristmikul seisis, ning seejärel lähed ise. Mõnusalt järgemööda – pole mingit igavikulist passimist. Seejärel keskmised kollased keeramisread, mis võimaldavad üldisest liiklusest vasakule mahakeeramiseks eralduda. Ootad keskmises kollases reas oma keeramisvõimaluse ära ning sooritad manöövri. Sama on sellistele teelõikudele pealesõiduga – majade vahelt vasakule keeramiseks sõidad esimese hooga tee keskmisele kollaselt tähistatud rajale ning kui hoo üles saad, liitud ülejäänud liiklusvooluga. Järjekordne ülimõnus liikluslahendus.

Enamasti ei tule filmidest nähtud „metsiku lääne“ visuaal ega tunne kohe peale. Maandud ju suurlinnas ning kui sellest lõpuks välja saad, hakkab ka loodus avarduma. Sellega koos tekivad pähe esimesed tuttavatest mälupiltidest koosnevad seosed ja ühtäkki avastadki ennast vaid taevaga täidetud avarusest. Sinu ja silmapiiri vahele ei jää mitte midagi. Seal te siis olete – silmapiiri taha kaduv sirge tee, sina oma autoga, kollakas maapind ning kogu ülejäänud pildi täidab lõputu sinine taevas. Ja siis tulevad mäed, punaste tornidena maast tõusvad kaljud, kirjeldamatud kanjonid, tuhanded värvivariatsioonid ja kohatine kõikehõlmav tühjus.

Siinse ajakirja juhtkirjas meenutab Tiit Pruuli, kuidas tema põlvkonnale oli nõukogude ajal USA vabaduse sümboliks, kus autod, teksad ja närimiskumm olid maailma parimad. Sina oled teise põlvkonna mees ja näinud maailma nii et vähe pole. Mis oli sinu poisipõlve ettekujutus Ameerikast ja kui palju on see tänaseks reaalsusega kokku põrganud?

Võõrad kohad panevad alati mõtted liikuma, segunevad unistustega, loovad illusioone ja settivad enamasti mingisse kujuteldavasse romanssi. Meie põlvkonna õnneks (ja samas äkki ka õnnetuseks) oli ligipääs meediale – sajad Ameerikas ja Ameerikast vändatud filmid, sarjad ja dokid, mida toona meeletutes kogustes endasse sai ahmitud. Vesternid ja kauboiromanss pole mind vast kunagi väga kõnetanud. Selge, et ka sellelaadsed filmid kandsid endas mingit karmi vabadusetunnet, aga seda pole ma Ameerikast otsinud. Ju on olnud õnne elada sellisel ajal, mil raudne lukk enam väga ei pidanud.

Ehk oluliselt suuremalgi määral mõjutas minu ettekujutust 1969. aastal vändatud „Easy Rider“, ühendades endas mõned kired – pikad lõputud teed, tohutu looduse ja mootorrattad. Kummaline on sealjuures asjaolu, et hoolimata sadadest nähtud loodusdokkidest, kümnetest tuhandetest seal sõidetud miilidest ning hulgast külastatud loodusparkidest saan ma oma Ameerika eelarvamusevitsad kätte ikkagi just loodusega kohtudes. Ja seda iga kord. Võiks ju eeldada, et aastatega on televiisori ja kino vahendusel ära nähtud kõik, mis sealsel hiiglaslikul maal vaatamiseks pakutakse, aga ei – ikka lähen ja hangun uusi asju nähes. Vahel tajun, et peasisene protsessor ei jõua vaatepilti kuidagi sellisena omaks võtta, et nähtud mälupildid õigetesse kartoteekidesse salvestada. Jooksen praegugi seda kõike kirjeldades kergelt kokku.

Ühesõnaga – mingi üüratu vabadusega pole Ameerika minu jaoks kunagi seostunud. Pigem on seda kujutelm-romanssi reaalsusega sidunud lõputud teed, avarus ja loomulikult inimesed, kelle avatust on meiemaalasel algselt ehk veidi keeruline mõista ning omaks võtta. Ja nende jaoks, kes vanadest Ameerika autodest vaimustuvad, jääb USA Kuuba järel selgelt teiseks.

Route 66 on kahtlemata USA maanteekultuuri ja romantika sümbol, aga kas seal sõites on veel tunda seda ehedat vana aja vaimu või on see pigem praegu juba kommertslik vabaõhumuuseum?

USA-d pooleks lõikav ja üheks roadtrip’i sünonüümiks kujunenud Route 66 jaguneb minu hinnangul peamiselt kolmeks eri lõiguks. Ehedast ja muuseumihõngust pakatava keskosa kõrval eristuvad tänapäevasemad Chicago–Tulsa ja San Bernardino – Los Angelese (Santa Monica) lõigud. Nendel lõikudel on modernne aeg teinud oma töö. Vana 66-aegset leiab sealtki ja mitte sugugi vähe, aga suurlinna tuled ning melu pole enam kaugeltki see, mida aegadetagust hõngu taga ajav inimene võiks otsida.

Valdav osa kohti, mida Route 66 guugeldades näha saab, asuvad just nimelt sellel keskmisel, suurlinnade vahelisel lõigul. Seetõttu kulges ja kulgeb ka tuleval aastal meie marsruut lõigul Oklahoma City – Los Angeles (Santa Monica). Kõnealusele lõigule on laotatud tohutu hulk vana. Neoonses õhtuvalguses särisevad väikesed ehedad linnakesed, põneva arhitektuuriga motellid, vanad tanklad, kümned muuseumid, sajad restoranid ning diner’id ja loomulikult tuhanded temaatilisest mudrust pakatavad nännipoed. Sekka kirjeldamatut loodust, mida on kohati võimalik läbida ka Route 66 algmarsruuti mööda, keerutades kõveraid teid pidi mägedes ja orgudes, ühest ehedast vanast linnakesest teise. Teele jääb küll „vabaõhumuuseumit“ meenutavaid kohti, aga nende vahel on endiselt tajutav ka toonane ehe elu.

Sina oled tuntud autohull. Kuidas ameeriklaste mastaapne, bensiini- ja plekilõhnaline popkultuur sulle paistab – kas see pigem vaimustab või väsitab? (Näiteks monster truck show’d, suured Hummerid…)

Tõsi, sõber Herbert Murd naerab alati, et vana autoajakirjanik pildistab ka loodust nii, et mõni põnev auto peale jääb… Eks ta tõsi on – sealne autokultuur on hiiglama vana ning normaalne seadustik lubab kohalikel oma eelistusi ka autopargi kaudu välja näidata. Olgu selleks siis kirevad ja läikivad hot rod’id, mõnusad roostehõngulised rat rod’id, ehedad vanast „paatinast“ pakatavad kastikad, mehhikopärased lowrider’id, linnapildis valju muusika kaikudes ja tulede sähvides liikuvad ATV-laadsed sõidukid või hiiglaslike rataste ja tõstega maasturid.

Samas on reaalsus selline, et sellelaadseid pille tuleb tavaliiklusest tikutulega otsida. Valdav osa sealsest autopargist koosneb hoopis Aasia autobrändidest, millele sekundeerivad Euroopa preemiumautod. Viimaseks üllatuseks, mis protsessori taas kord jukerdama võttis, olid LA tänavatel vuravad isejuhtivad Waymo taksod. Seisad, vaatad ja ikka ei suuda uskuda.

USA on tuntud oma tohutute kontrastide poolest. Meedias räägitakse palju riigi valusatest teemadest: kodutud ja narkarid linnapildis ning sügav varanduslik ebavõrdsus. Kui palju sa seda teist, kriisides vaevlevat Ameerikat oma teekonnal tegelikult nägid või jääb see kiirteelt ja väikelinnadest kõrvale?

Kontraste leiab kõikjalt. Ehk veidi eredamalt suurlinnadest, mille eri linnaosad annavad inimeste hetkeolukorrast piisavalt terava ja ausa ülevaate. Aga see ei ole vaid Ameerika probleem, vaid globaalne trend. Kodutuid, „katkiseid“ ja elurattale jalgu jäänud inimesi hakkab silma pidevalt. Samas näeb ka selle spektri teist poolt ning kõiki vahepealseid kirevamaid, pastelsemaid ja hallimaid toone. Ka linnad elavad ja surevad – Route 66 äärde jääb mitmeid kunagisi elujõust pakatanud asulaid, millest mööda juhitud tänapäevane kiirtee I-40 on viinud viimsegi elu.

Räägime inimestest. Teeäärsete motellide ja bensiinijaamade Ameerikat peetakse tihti selleks ehedamaks osaks riigist. Millised on sealsed kohalikud elanikud, kui nendega jutu peale saad? On see kuulus ameerikalik avatus siiras või pelgalt pinnapealne viisakus? Saab nendega üldse jutu peale?

Inimesed on valdavalt avatud ja sõbralikud ning nendega on vahel harjumatult lihtne jutule saada. Pigem on aktiivsemaks pooleks siiski nemad. Teeäärsed motellid pole pelgalt vaid turistidele mõeldud ööbimiskohad, vaid ka koduks piirkonnas töötavatele, ent püsivalt seal mitte elavatele ameeriklastele. Liigutakse tööga kaasa, veedetakse pikemaid perioode komandeeringus või mine tea, millisel muul põhjusel ei soovita kodus olla. Avatus ja sõbralikkus on mõnusa ühiskonna alus.

Meil on selles numbris pikem USA toiduartikkel Justin Petronelt, aga ei saa ma toidust üle ega ümber. Kuidas sa selle tee peal ellu jäid? Kas pidid leppima klassikalise kiirtoiduga või leidsid sealt ka midagi sellist, mis keele alla viis?

Meie reisi eesmärk oli, on ja jääb ka tulevikus kogeda külastatavat riiki läbi võimalikult paljude meelte ning nii ehedalt kui võimalik. Seetõttu sätime oma teele peamiselt kohalikud, ajaloolised ja sealse rahva poolt armastatud söögikohad. Olgu selleks BBQ-restoranid, Mehhiko hõnguga kohad, vanakooli diner’id ja pruulikojad, milles saab hea õlle kõrvale enamasti ka väga hästi süüa. Kiirtoidukohtadesse satume enamasti vaid siis, kui ühest kohast teise liikudes ühtegi mõistlikku söögikohta teele ei jää. Meeldejäävaid maitseid võtan endaga sealt alati kaasa. Samas ei saa alahinnata ka õhtuse baaritiksu ja motelli vahele jääva Mäki võlusid.

Kuidas on lood selle kõige ikoonilisema Ameerika sümboli, hamburgeriga? Kas seda süüakse seal reaalselt igal nurgal ja kas kohapealne burger erineb kuidagi sellest, mida me Euroopas oleme harjunud saama?

Kohalikke burgerikette on tohutult ning nendest leiab endale sobiva vast igaüks. Tõsi, kõige paremad ja ägedamad burgerid ootavad sind enamasti vanades diner’ites, pruulikodades ja tänavaputkades, mille peamiselt kohalikest koosnev järjekord ulatub tänavanurga taha. See on enamasti kindlaks viiteks, et pakutav on ootamist ja söömist väärt. Burger on oma olemuselt lihtne söök ja seda annab õigeid komponente kasutades muuta erakordselt maitsvaks.

Kui püüda võrrelda Euroopat ja Ameerikat puhtalt logistiliselt ja liikleja seisukohalt, siis mis on need asjad, mida ameeriklased teevad maantee- ja reisikultuuris meist kordades vahetumalt ja paremini, ning mis on see, mis meid, eurooplasi, seal juukseid katkuma paneb?

Keeruline küsimus. Välismaalase jaoks, kes kohalikku keelt ei mõista, on vast üheks peamiseks eripäraks asjaolu, et paljud sealsed liiklusmärgid, viidad ja tahvlid on sümbolite asemel kirja pandud tekstina. Selle-eest on vastassuunda sattumine tehtud erakordselt keeruliseks – üles on sätitud kümmekond märki, mis peaks ka viimasele liiklusreeglite põlgurile selgeks tegema, et sinna ei sõideta! Keelumärgid, suunaviidad, „Wrong Way“ jne – silte ja märke on igale maitsele.

Esmapilgul võib tunduda 70-miilise kiirusega maanteel tuisates kummastav ka see, et suur reka sinust ilma mingi mureta mööda uhab. Samas võid sa oma B-kategooria loaga teha erasõite kasvõi autobussisuuruse matkaautoga, pärast lõunaõlut või -veini võid rahulikult rooli istuda ning seni, kuni su auto tehniliselt teistele ohtlik pole, võid sellega liikluses osaleda. Inimlik, mõistlik ja ülereguleerimata.

Paljude reisijate jaoks peitub see kõige ilusam Ameerika hoopis suurlinnadest eemal – looduses ja võimsates rahvusparkides. Mis oli sinu jaoks selle reisi kõige ilusam hetk või paik, kus tundsid, et just siin ongi Ameerika süda?

Veidral kombel tunnen ma seda igal korral. Rahvuspargid meeldivad ka mulle, samas on ka mõnedes linnades ja linnaosades oma lummav võlu. Viimasel korral sõitsime Flagstaffist Sedonasse ja sealt veel veidi maad lõunasse. Sealset loodust on raske sõnadesse panna. Taas kord üks elu võimsamaid roadtrip’i kogemusi.

Tänavu tähistab Route 66 oma suurejoonelist 100. sünnipäeva, olles samal ajal poliitiliselt ja ühiskondlikult võib-olla lõhestunum kui kunagi varem. Kas kohapeal ringi liikudes oli seda uudistes räägitavat ühiskondlikku pinget tunda või elavad maanteede-Ameerika inimesed hoopis omas, argises maailmas?

Uudistes nähtavat pinget pigem tunda ei olnud. Küll aga tähistab Route 66 tõesti sel aastal oma 100. sünnipäeva ning selle uhke numbri tähistamiseks on paljugi „lille löödud“, taasavatud ja korda tehtud ning teel endal toimub palju. Autoklubid korraldavad väljasõite, toimuvad festivalid, kokkutulekud, turud, näitused ja muu möll. Rõõm, naeratused, tohutu sõbralikkus ja hea tuju.

Kui sa peaksid panema kokku ühe lause neile, kes on siiani kahevahel, kas võtta see kallis ja pikk reis ette või mitte – miks peaks üks eestlane elus vähemalt korra USA-s ära käima? Kas peaks?

Minu isiklik arvamus ja seisukoht on selline, et iga inimene peakski käima sellistes kohtades, kus ta varem käinud pole. Suurem silmaring ja isiklik kogemus annavad elule pigem juurde ning alati on ju hea, kui on veel üks lugu rääkida.

Selles numbris

Viimati blogis

Eesti Meremuuseum avas uudse helilahendusega „Hõbevalge“ juubelinäituse

27. september 2026

1976. aastal esmailmunud Lennart Meri „Hõbevalge“ põimib ajaloo, teaduse, müüdid ja kujutlusvõime omanäoliseks tervikuks. Poole sajandi jooksul on teosest kujunenud…

Ajalooline ja maitseküllane: Hongkongi tegelik nägu

22. september 2026

Miks just see? Olen selle peale mõelnud ja tulnud järeldusele, et kui mistahes paik, asi või olukord ületab ootused ja…

Kõik postitused