Grandes Jorassese pikk ja tõsine traavers tähendab järjestikuseid tippe, keerulist rajaleidmist, pikki laskumisi ja väga vähe võimalusi poolel teel ümber mõelda. Kaarel Kuslap ja Lauri Ehrenpreis läksid harjale teadmisega, et ees ootab mitu päeva keerulist marsruuti, tegelikkus tõi lisaks katkise köie, ööbimise lageda taeva all ja laskumise, mis nelja tunni asemel võttis neliteist. Kristjan-Erik Suurväli uuris Kaarel Kuslapilt, kuidas see kõik välja nägi.
Kuidas Grandes Jorassese traaversi idee sündis ja mis hetkel sai see tegelikuks ronimisplaaniks? Kuidas tiimi kokku panite?
Olen seda ägedaks marsruudiks pidanud juba pikemat aega, nii kolm-neli aastat. Eelmisel aastal käisin esimest tippu, Dent du Géanti ronimas. Sealt oli hea vaade kogu harjale. Tundus päris võimas, natuke hirmutav väljakutse. Sealt jäi mõte kripeldama. Äge oli ka see, et seal on palju nelja tuhande meetri kõrguseid tippe, kivine ronimine ja põhimõtteliselt träd-ronimine (trad climbing, traditional climbing). Siis ma siit-sealt uurisin, kes tahaks tulla, ja proovisin mõnele auku pähe rääkida, aga otse kedagi nõusse ei saanud. Selles numbris
