Mont Blanc – ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu

Lääne-Euroopa kõrgeima mäe, 4807 m kõrguse Mont Blanci otsa üritab aastas tõusta ligikaudu 30 000 inimest. Parematel päevadel on tipus sadu inimesi, kellest paljudele on see üldse esimeseks tipukogemuseks. Näiteks 1999. aastal, Noorte Matkaklubi organiseeritud mägituriaadil jõudis erinevate gruppide koosseisus Mont Blanci tippu üle 70 eestlase, kellest paljud olid oma elu esimesel mägimatkal.

Kui lisada siia veel kiirusrekord, millega inimene on suutnud Chamonix’st alustades tipus ära käia ja linna tagasi jõuda – 5 tundi 10 min ja 14 sek (!), sellega sai hakkama šveitslane Pierre-Andre Gobet 20. juulil 1990 – , siis võib jääda ekslik tunne, et mis see Mont Blancile tõusmine siis ikka ära ei ole.

Paraku pole isegi tõusud mööda klassikalisi marsruute ja kogenud grupijuhtide juhendamisel siiski nii ohutud, kui näib. Mõistagi peab kõrge mäe otsa ronimiseks olema hea füüsiline ettevalmistus, organism peab olema aklimatiseerunud (s.o kohandunud hõredas õhus viibimisega). Samuti peab mäkkeronija oskama kasutada kasse ja kirkat, liikuda köies ning julgema käia kitsal harjal ja järsul nõlval. Lisaks sellele on Mont Blanci tehniliselt lihtsatel tõusumarsruutidel rida ohtusid, mida inimene ei saa kontrollida ega ette näha.

Kogemusele ja intuitsioonile toetudes ning õigeid otsuseid tehes on mägedes liikujal võimalik riske vähendada. Kõigest hoolimata võib mägedes alati tekkida olukordi, kus ainsaks määravaks teguriks on õnn.

Kivid

Oli 2006. aasta 20. juuli ennelõunane aeg, kui laskusime Goûter’ kuluaari kõrval asuval suhteliselt järsul, kuid ohutul mäeharjal alla oma telkide juurde, mis paiknesid Tête Rousse’i hüti juures (kaardil rada 1). Varahommikul olime pimedas ettevaatlikult ja probleemideta juba ületanud kuluaari, mida nimetatakse ka Grand ehk Suureks kuluaariks.

Nüüd, kui olime liikunud tunnikese selle surmakuluaari nõlval, ei olnud märkigi suurimast ohust – aegajalt kukkuvatest kividest. Kohale jõudes asusime kohe ületama ligikaudu 40 m laiust ja 600 m kõrgust, järsku ja lumevaba kuluaari. Kuna puudus paks lumekiht, siis polnud mingit kasu 3–4 m kõrgusel rippuvast julgestustrossist, kuhu oleks libisemise korral võinud julgestusotsaga rippuma jääda.

Kui olin ületanud üle poole vahemaast, kuulsin vastasküljel olevaid prantslasi midagi karjuvat. Kõrgel üleval karjus keegi vastu. Pilk üles ja kõik oli selge – kivid tulevad. Paari sekundiga olin kuluaari servas madala kaljunuki varjus, surusin pea hästi alla ja tõmbasin jalad enese lähedale, kuid osa seljast ja pool peast jäi ikkagi kaitseta. Ümberringi oli kohutav mürin, aga minu sees valitses üllatuslikult täielik rahu. Mingil hetkel sai uudishimu võitu ja pead pöörates üritasin vaadata, mis toimub. Ümberringi lendasid suured ja väikesed kivilahmakad tohutul kiirusel, põrgates risti-rästi vastu maad ja kuluaari servi ning täites ühtlaselt kogu ümbruse surmava kivirahega. Jäme julgestustross sai ka oma osa, aga jäi siiski püsima.

Kui lõpuks tekkis hetkeline vaikus, jooksin kiiresti turvalise kaljuseina taha. Seal viibinud prantslane näitas sõrmedega 3 sentimeetrit – vahemaad, mis oli jäänud pea ja lendava kivi vahele ... “No mida?!” käis allesjäänud peast läbi mõte. “Kas see siis ongi kõige käidavam rada Mont Blancile, mida läbib päevas sadu inimesi?” Polnud raske ette kujutada ärevaid ja traagilisi hetki, mis on siin aset leidnud või on veel tulemas. Internetist leiab mitmeid süngeid kirjeldusi kuluaaris tasakaalu kaotanud ja alla veerenud matkajatest, kividega pihta saanud vigastatutest ning hukkunutest. Ka päästjad helikopterilt pole alati pääsenud vigastusteta. On olnud päevi, mil kuluaar on ületamiseks suletud ning laskujad pidanud kojujõudmiseks leidma teise tee.

Laviinid

Lumelaviinid on kõrgmägede üks suuremaid ohte. Ehkki Mont Blanci klassikalised marsruudid pole suvel lumelaviinide osas eriti ohtlikud, on ohvrite arv olnud suur jäälaviinide tõttu. Viimased tekivad liustiku jäämurrus asuvate suurte serrakite ehk jääpankade purunemisest, mille tagajärgi võib pigem võrrelda kivivaringu kui lumelaviiniga.

Kalle Kiiraneni matkagrupp üritas Mont Blancile jõuda 2005. aasta juulis Kolme Monti traaversi (3) kaudu. Veel enne traaversini jõudmist tehti vale põige kõrvalorgu, seejärel tõmmati Géanti liustiku laiast jäälõhest välja sinna kukkunud grupi liige Erik. Kõik see võttis aega ja kui nad lõpuks, natuke pärast kella kolme päeval jõudsid Mont Blanc du Taculi liustiku jalamile, oli sealt just alla tulnud jäälaviin. Olukord oli ärev, sest laviini jäi grupp Briti sõdureid, kellest kuus hukkus. Päästjad eestlaste abi ei vajanud. Ööbima jäädi jalami lähedal ja varahommikul ületati sünge laviinikoonus ning matkati üle Mont Blanci tipu.

Veel traagilisem lugu juhtus samas kohas eelmise aasta 25. augustil, kui umbes 4-korruselise maja kõrgusest serrakist tekkinud 500 m pikkune ja 150 m laiune laviinikoonus mattis enda alla 9 mägironijat ja seda üsna ohutul ajal, kell 3 öösel. Samal ajal oli tõusul veel 45 ja vahetus läheduses kokku 100 inimest. Tegemist oli viimase 10 aasta ohvriterohkeima õnnetusega.

1994. aastal toimus sarnane õnnetus ka tehniliselt lihtsaimal Grand Mulet’ marsruudil (2), kui Petit Plateau (Väikese Platoo) servas murdunud serraki tõttu hukkus samuti 9 inimest.

Ilm

Alpid on kapriissete ilmaoludega. Ilm võib halveneda sama kiiresti, kui paraneda, seepärast tuleb mägedes olles pidevalt infot hankida ning kohalike ilmaprognoosidega tõsiselt arvestada. Tavaliselt avalikustatakse hüttides järgmise päeva täpsustatud ilmaprognoos õhtul kell 8.

Tuule suund ja kiirus, sademete hulk ja nähtavus võivad erinevatel kõrgustel oluliselt erineda. Loomulikult on kõrgemal külmem, kõrguse tõusuga 1000 m võrra langeb temperatuur keskmiselt 7–8 kraadi. Temperatuur –10 °C ja tuul kiirusega 10 m/s mõjuvad inimesele –30° külmana, tuule kiirusel 20 m/s tuleb aga arvestada ligi –50°-se külmaga.

Tugev tuul teeb tipputõusu füüsiliselt ja psüühiliselt raskemaks, kogenematule inimesele võib ka ohutu nõlv siis hirmuäratavaks muutuda. Eriti ohtlik on tormine ilm Bosses’ harjal – ilmastikuolude suhtes Alpide ühes kõige ekstreemsemas kohas. Tuulte eest seal varju ei leia. On juhtunud, et väga tugev tuul on inimese harjalt minema pühkinud. Tavaliselt ründavad tormid mäge päeval, seepärast peetakse oluliseks keskpäevaks mäelt lahkuda. Muutlikud ilmaolud kiusasid 2006. aasta augustis tallinlase Boriss Mušinski 6-liikmelist matkagruppi, kelle kolm naisliiget olid vähese mägikogemusega.

Mont Blancile plaaniti tõusta Kolme Monti traaversi (3) ja laskuda Aiguilles Grises’ marsruudi (4) kaudu. Tõus seljakottidega Brenva kurule võttis aega, sest tuul oli kõva ja Mont Maudit’ järsule nõlvale kinnitatud püsiva julgestusnööri hõivasid laskuvad mägironijad. Ööbiti kurul. Järgmistel päevadel saatis grupiliige Gaidy järgmised SMS-sõnumid:

10. august

Üritame kogu varustusega ületada Blangu tipu ja lasku- da teisele poole kuru. Ilm selge, aga tuul tugev ja tuiskab.

Esimene tõus raske Rochers Roughesi (4506 m) tippu. Jäljed täis tuisanud ja tuuleiil tahab alla puhuda. Väike laskumine ja uuesti tõus tipu suunas. Tuul tugevneb. Vene tüdrukud keeldusid edasi minemast ja u 4700 m pealt tagasiminek. Viimasel laskumisel 4506 m üks neist komistas ja ei saanud end kirkaga pidama. Nõlv väga järsk ja pikk. Veeres täiega alla välja ja jäi lamama. Õnneks läks alla kivide vahelt

ja ka lõhet seal polnud. Pääsesime šokiga. Jäime Col de la Brenva kurule laagrisse. Homme teist korda uuesti tippu ja plaan ühe päevaga orgu laskuda. Kui ilm sama hull, siis tuldud teed tagasi.

12.august

Istume ikka samas laagris juba pea 2 päeva. Ilm hull, mine- ma ei saa, gaas lõppemas – päris nukker seis. Vene tüdrukud

tahtsid täna päästjad endile järgi kutsuda. Ilm annab paranemismärke – äkki pääseme täna öösel üle Blangu teisele poole. Öö möödus varustus seljas tukkudes, et vähimagi ilma paranemise korral liikuma hakata. Lõpuks saime liikuma ning tipu 4 tunniga tehtud. Tõusul kasutasime julgestuseks tugiköisi, 2 päeva oli lund sadanud ja libisemisoht suur. Tõus Blangule osutus tohutuks võitluseks külma ja lõikava tuulega. Oli hirm surnuks külmuda. Peale tippu oli laskumisel nähtavus väga kehva.

Borissil polnud Mont Blancile ronimisel tervis päris korras, mistõttu ta liikus aeglaselt ja jäi teistest tublisti maha. Laskumisel kitsal Bosses’ harjal oli nähtavus vilets, pealegi hakkas juba pimedaks minema. Ta kaldus rajalt paremale, jalad külmetasid kõvasti. Lõpuks muutus edasiminek liialt ohtlikuks ja ainukeseks võimaluseks oli lumekoopa ehitamine.

Hetkel, kui Boriss hakkas kotist lumelabidat otsima, läksid pilved korraks laiali ja näha oli Vallot’ avariionni külge riputatud Raido pealambi tuld. Teised olid juba selles kõledas ja külmas alumiiniumist majakeses, mis suurte tormide ajal on päästnud tuhandeid inimesi.

Hoolimata paksust lumest ja kehvast nähtavusest inimtühjal mäel, laskuti järgmisel päeval allapoole. Gonella hüti poole viivat Bionnassay kõrvalribi ei suudetud leida ja nii ei jäänudki üle muud, kui tagasi Vallot’ onni minna. Gaas oli otsas ning Borissi jalad ohtlikult külma saanud. Meeleolule mõjus rusuvalt külm, väsimus, väljapääsmatu olukord ning kogenematus. Kutsuti välja päästekopter, mis tuli alles järgmisel päeval, kui ilm oli suurepärane ja mägi inimesi jälle paksult täis.

Vaid kaks nädalat pärast seda juhtumit sundis karm tormiilm (–10°C ja tuul 25–30 m/s) 21 eri rahvusest amatööralpinisti kaevuma Dôme du Goûter lähedal kogu ööks lumme. Päästev helikopter ei saanud madalate pilvede tõttu neile appi tulla enne varahommikut.

Inimesed

Alpide klassikalistel marsruutidel tuleb alati arvestada ebameeldivuste ja ohtudega, mida võivad põhjustada kaasinimesed, kui nad mööduvad kitsastel harjadel ja radadel, ülalpool asuvate ronijate lahtilastud kivid või kellegi teise kukkumine. Mont Blancil käib väga palju algajaid, kes ei soovi möödumisel rajalt kõrvale astuda või end kaljusei- na külge kinnitatud trossist vabastada. Seda peavad siis tegema teised. On ka juhtunud, et möödumisel lükatakse eesolija kogemata või ka poolsihilikult kõrvale.

2000. aasta suvel üritasid Merle, Tõnu ja Alar tõusul Mont Blancile möödaminnes ära käia ka Mont Maudit’ tipus. Tegemist on üsna järsu lumise ja kohati jäise nõlvaga (45° ja rohkem). Kolmik liikus seongus vaheldumisi julgestades ja kõik läks kenasti hetkeni, kui nende kohal olev itaallaste kolmik tipu lähedal nõlvalt lahti pääses ja suurel kiirusel eestlastele peale sõitis.

Seongud läksid omavahel sassi ja kõik kuus mägironijat kihutasid suurel kiirusel 600 m alla, lennates üle liustikulõhede ja jäämurdude, rulludes ja vigastades üksteist kirkade ja kassidega. Kõik lõppes 15-meetrise vaba langemisega. Meelemärkusele tulles ei mäletanud keegi juhtunust suurt midagi.

Nöör, mis oli valusalt ümber jalgade mässunud, lõigati katki ning prooviti veel enne päästehelikopteri saabumist ise abi järele minna. Tegemist oli õnneliku õnnetusega, sest kõik kuus pääsesid eluga, ehkki ühel itaallasel olid tõsisemad selgroo- ja kaelavigastused. Eestlastel olid seljas suured matkakotid, mis kaitsesid nii mõnegi terava kirka- või kassilöögi eest. Tagantjärgi juhtunut analüüsides leidis Alar Linna, et oleks pidanud vältima olukorda, kus kitsal lumekeelel jäid nende kohale teised ronijad, pealegi kogenematud.

Lõpetuseks

Mägede ilu on alati seotud ka ohtudega. Aasta-aastalt trotsib neid ohte järjest enam inimesi.

Nii ka Mont Blancil – koos tipuvõtjate arvuga kasvab ka hättasattunute arv. Hukkunuid on viimastel aastatel olnud ligikaudu 50 aastas. Itaalia ja Prantsuse päästeteenistused saavad iga päev ca 800 hädaabikõnet (kümme aastat tagasi vaid 25). Prantsuse päästeteenistus tegi möödunud aastal ainuüksi Mont Blanci piirkonnas 1100 väljalendu.

Mäe ahvatlus aga püsib – ikkagi kõige kõrgem vanas Euroopas, lähedal ja täiesti jõukohane ka algajale.

Selles numbris

• Bangkok – tänavaköökide meka
• Lääne-Aafrika võitis jälle
• Külaskäik kunade juurde
• Reisimine, mille eest makstakse palka
• Suur Puhkus Kariibi merel
• Koolivaheaeg paradiisisaarel
• Hipipohmell Jamaical
• Havanna sigarite saladus
• Kuubalastel ei jää aega, et oma pead poliitikaga vaevata
• Nädal Brasiilia rändurhipide seltsis
• Brasiilia bikiinid surfimiseks ei sobi
• Mont Blanc – ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu
• Milline miniarvuti sobib matkale?
• Jöötunite mängumaale lõbujanu kustutama
• Tõukekelk on tagasi!
• Kalev Järvelille matkaelu
• Võiduajamine Kurtna järvedel
• Etioopia neiu totaalne muutumine
• Go Reisiajakiri nr 16 – Veebruar 2009