Külaskäik kunade juurde
Tiit Pruuli jutustab, kuidas elavad kunad – Panama maakitsuse lähedastel saartel suurt autonoomiat nautiv indiaanihõim.
Vastu Panama maakitsust asub Kariibi meres San Blási saarestik – 365 troopilist saart helesinises madalas meres. Umbes neljakümnel pisikesel saarel ja Panama kitsukesel rannikuribal elavad kuna indiaanlased.
Selle u 3000 km2 suuruse territooriumi ametlikuks nimeks on Kuna Yala ehk Kuna maa. Umbes 30 000 kunat elab saartel, 10 000 rannikul oleval hõimumaal ja ligi 20 000 mujal Panamas.
Kunade päritolu osas pole nad ise ega ka teadlased päris ühel meelel. Enimlevinud teooria järgi elasid kunade esivanemad hispaanlaste tulekuni praeguse Kolumbia territooriumil Urabá lahe ääres, liikusid sealt 17. sajandil Dariéni maakitsusele ning edasi saartele.
Panama iseseisvumisjärgne poliitika kunade suhtes viis 1920. aastail suure vastuhakuni (nn Kuna revolutsioon), mille järel anti indiaanlastele küllalt suur autonoomia. Kunad on autonoomiat oskuslikult kasutanud ja arendanud, lisaks on nad üsna head äriinimesed (kookospähklid, viimasel ajal ka turism), mis kokkuvõttes on taganud neile kena iseolemise.
Kunad tegelevad väga tõsiselt oma kultuuri, keele ja ühiskonnakorralduse hoidmisega. Näiteks pole muust rahvusest inimestel, isegi Panama kodanikel, õigust osta maad Kuna Yalas. Samuti näitab ühiskonna kinnisust see, et kui mõni kuna tahab saartelt Panama Citysse sõita, siis tuleb tal külavanema käest väljasõiduviisa taotleda.
Nii mõnigi kord võib, eriti pärast seda, kui suured kruiisilaevad on just lahkunud (laevad saavad külastada õnneks vaid väheseid saari), kogeda kunade tüdimust turistidest. Ei tasu ehmuda – kunad ei ole kurjad. Aga kui 100 inimest päev läbi teie jalgu pildistab, ajab see ju pikapeale närvi!
Kunade käsitöö kuulsaimaks näiteiks on molad ehk särgilaadsed naiste riietusesemed. Erksavärvilised puuvillased riidetükid pannakse ülestikku ja neisse lõigatakse soovitava kujutise kontuurid. Erinevad kihid õmmeldakse omavahel kokku erakordselt peente ja tihti vaevunähtavate ühtlaste pistetega, mis on taustaga täpselt sama värvi.
Mola esimene ja tagumine pool järgivad sama teemat, aga pole kunagi identsed. Motiivid särgil tulenevad kas loodusest (tähed, vikerkaar, päike) või mütoloogiast.
Enamik kuna naisi riietub tänaseni traditsiooniliselt ja kannab moodsate rinnahoidjate peal lühikest särki – molat. Naised on kunade ühiskonnas märksa tähtsamal positsioonil kui mehed. Võib isegi öelda, et säilinud on teatud matriarhaalse ühiskonnakorra jooned. Pärast abiellumist kolib mees elama ämma juurde ja töötab oma äia heaks. Kuna tüdrukud ei saa endile nimesid enne esimest menstruatsiooniperioodi, mida suurejooneliselt tähistatakse.
Kunadeni pääseb mööda Pan America maanteed, kui sõita Panama Cityst piki suurt teed El Llanoni ja siis mööda väiksemaid radu rannikuni. Enamik neist teedest on aga üsna raskesti läbitavad. Lihtsam viis on lennata Panama Cityst lennukiga mõnele saarele (lennujaamaks on tavaliselt roost ehitatud ooteputka, mille taga roost ehitatud peldik) ja siis püüda paadimeestega kaupa tehes erinevaid saari ja rannikusoppe külastada.
Arvestada tuleb, et inglise keele oskajaid on vähe, restorane praktiliselt pole. Tark on oma reis natuke ette valmistada ja mõne kohaliku reisijuhiga eelnevalt kokku leppida. Omal käel ringi kolades tasub vaadata, et ei jääks jalgu Kolumbia narkokaupmeestele, kes on saarestikku juba aastakümneid vahebaasidena kasutanud.
Mõned saared (näiteks Rio Sidra) on väga ülerahvastatud ja neil pikemalt peatumine muutub tüütavaks, sest sind parvena saatvad naised-lapsed pakuvad pidevalt müüa käsitööd või merekarpe, käivad end pildistamiseks välja pakkumas.
Värvirohkete riiete ja ehetega kunad rõõmustavad igat fotograafi. Samas on kunad üks neist loodusrahvastest, kes on juba nii tsiviliseeritud, et küsivad endi pildistamise eest raha. Tavaliselt tuleb maksta modellile 1 dollar, mõnikord ka dollar iga pildi eest. Kauplemisruumi, kui te ei taha ära teenida külaelanike kollektiivset pahameelt, eriti ei ole.
Kunade juures on kena mõni päev puhata, ujuda, kalal käia, liivalosse ehitada. Suuri etnograafilisi avastusi siin ei tee, aga kui satud vaiksetele saartele lahke pererahva juurde, on mõnus ja poolkultuurne äraolemine garanteeritud.
Selles numbris
- Bangkok – tänavaköökide meka
- Lääne-Aafrika võitis jälle
- Külaskäik kunade juurde
- Reisimine, mille eest makstakse palka
- Suur Puhkus Kariibi merel
- Koolivaheaeg paradiisisaarel
- Hipipohmell Jamaical
- Havanna sigarite saladus
- Kuubalastel ei jää aega, et oma pead poliitikaga vaevata
- Nädal Brasiilia rändurhipide seltsis
- Brasiilia bikiinid surfimiseks ei sobi
- Mont Blanc – ilus ja lihtne, kuid mitte ohutu
- Milline miniarvuti sobib matkale?
- Jöötunite mängumaale lõbujanu kustutama
- Tõukekelk on tagasi!
- Kalev Järvelille matkaelu
- Võiduajamine Kurtna järvedel
- Etioopia neiu totaalne muutumine
- Go Reisiajakiri nr 16 – Veebruar 2009
