Seitsme päevaga ümber Saaremaa

“Saaremaa tiiruks kulunud nädal on verstapostiks, millest algavad matka moodi matkad. On aega unustada igapäevaelu, on aega tüdineda ja taasavastada aerutamisrööm,” jutustab Eveli Habakuk.

360.ee pundil on saanud tavaks korraldada igal aastal kõlava nimega aerutamisüritus. Küll on sõidetud ümber Eesti või on võetud sihiks iga ilmakaare kaugemad saared. Seekordne Saaremaa retk oli proovikiviks ühele suuremale ettevõtmisele, millest küll siinkohal juttu ei tule. Juttu tuleb hoopis sellest, kuidas kaks saarlast – Jorma ja Mart – ning kolm eestlast – Mihkel, Timo, mina – ühel soojal ja päikeselisel juuninädalal ümber Eesti suurima saare sõitsid.

Matk oli kena ning saarlastel oli selline muhe keel ja meel, seetöttu ei saa teisiti, kui tuleb möningate ö-tähtedega loole öiget öhkkonda anda. Ja kui möni asi tundub kahtlane, siis vötke seda naljana.

Ehkki maailmakaardil vöib Saaremaa näida kärbsemustana, on ta ometi sedavörd suur, et kui anda igale maailma inimesele 0,4 ruutmeetrit maad, mahuvad nad köik lahedasti Saaremaale seisma, hiidlased kaasa arvatud. Ega asjata arva saarlased ise end Suurbritannia ja Uus- Meremaa körval maailma möjukamate saareriikide hulka.

Saaremaa rannajoone pikkus on üle 850 km, kuid rohkete lahtede otseületuste abil önnestus meil ring peale teha pisut rohkem kui 300 kilomeetriga. Kui välja arvata esimene öhtu, siis liikusime umbes 50 km päevas, mis mereaerutamisel ei olegi nii tühine ots – vötab koos pausidega aega 10–12 tundi.

Meie pisike laevastik koosnes ühest ühesest ja kahest kahesest kajakist. Ühesel söitis Mihkel, kahesed jagunesid eestlaste ja saarlaste aluseks. Valdav osa matka huumorist tuleneski eestlaste ja saarlaste omavahelisest vastuseisust. See naljaga pooleks tekitatud vastuseis jöudis kaudselt ka aerudesse ning Mihkel pidi nii mönigi kord pisut pingutama, et ühesega kahestel kannul püsida.

GPSI ASEMEL ROHUKÖRS

Ühel hilisel pärastlöunal asusime teele Roomassaare sadamast. Üllatuslikult mahtus kajakkidesse kogu ostetud toidukraam ja veel üht-teist vajalikku. Ainsana ununes GPS ning kogu edaspidine planeerimine ning päevadistantside möötmine toimus maanteeatlase ning lühikese rohukörre abil. Lihtne, mööduka täpsusastmega, kuid igati toimiv mööteviis.

Seda, kas algselt plaanitud väljumiskohas – Kuressaares – olid meid teele saatmas rahvamassid vöi mitte, ei saanudki me teada. Ka ajakirjanikele ei jöudnud muutunud info öigeaegselt ning Paide poisi Mihkli soovunelm ületada kohaliku ajalehe uudisekünnis läks taas luhta.

Esimese öhtu 15 km olid kergeks soojenduseks järgnevale. Esimestel kilomeetritel valu tekitanud parem käsi muutis pisut ärevaks edasise suhtes, kuid aeg parandas köik haavad ja lihasvalud, jäid vaid päikesevillid huultel ja sadulavillid istmikul. Teistel olid samad hädad vöi muud hädad, igaühel omad – piisavad, et neist aeg-ajalt rääkida, kuid ebapiisavad, et möjutada mönusat meeleolu.

Teine päev algas peegelsiledal merel, kuid hoolikalt planeeritud soodustuul ei lasknud end kaua oodata ning nii oli eelmisel päeval möni tund enne väljasöitu otsustatud söidusuund vähemalt selleks päevaks igati pöhjendatud. Päeva elamuseks oli Kahtla laiul (rohkem poolsaare moodi saar) paiknev punatellistest armas akendega tuletorn, mis vale mätta otsa ehitamise töttu kunagi töötanud ei ole.

Pärastlöunane kommipaus Kübassaare poolsaarel oli teatud murdepunkt. Ümber Saaremaa söitmiseks oleks me vöinud keerata Väiksesse väina, kuid milline meresöitja soovib seilata madalas lombis? Nii vötsime suuna suurelt Vöilaiule plaaniga söita ka ümber Muhu. Öhtule saamiseks oli vaja otsustada, kas minna Kuivastuni vöi peatuda Vöiküla all. Minu kui Kuivastu pooldaja ning ussikartliku lepitas Mart jutuga, et sealne sadamaümbrus kubiseb rästikutest.

Järgmisel varahommikul läbi roostiku sadamapoe ja prügikastide poole ragistades vöis nende löhna tunda igal ettevaatlikul sammul ning hiljem tuli hoolega peale passida, et möni neist paati ei poeks. Järgnev möll ei oleks neile meeldinud, sest alates Kuivastust hakkasime pressima oma esimest ja ainukest vastutuulepäeva.

Laine lahmas küll küljelt ja eest, peatusi oli sagedamini kui tavaliselt ja ka läbisöit oli väiksem kui teistel päevadel. Tormipaos tehtud varajane löunapaus kippus pikaks venima, sest vaatamata näilisele tuule vaibumisele tundusid köik luiged ja vörgupoid vahuste jänestena ning meri jätkuvalt tormisena.

VASTU RIPPUVAT ÖHTUPÄIKEST

Edasi kuni Nömmkülani oli üsna rahulik, seal kahtlesime taas, kas jätkame vöi ootame. Aga tasus jätkamist – ületus Tammiski neemelt Köinastu (maakaartidel Kõinastu) laiule oli minu jaoks üks matka körghetki. Vastu rippuvat öhtupäikest helerohelisel merel, tormises laines, kuid juba raugeva tuulega aerutamine pakkus vöimsa stiihilise naudingu. Samaväärselt vastas kuldses valguses Köinastu laid oma lauge kivise ranna ning järsult kerkiva rannaastanguga, millel leidsime kadakate vahel kena tuulevarjulise laagripaiga. Öhtune jalutuskäik jäi pisut lühemaks, kuid hilisöhtune jooksuring lubas näha imearmast küla ning suvekuiva mereteed Koguva külani Muhus.

Neljandal hommikul kiitles tuul endiselt oma raugematu jöuga, kuid tuulevarjus ja päikesepaistes pannkooke küpsetades oli sisimas mönus sünnipäevahommiku tunne, millest teised veel midagi ei teadnud. Esimeseks teadmatuks kingituseks oli eelmisel öhtul Jorma voolitud pannilabidas ning teiseks kingiks jätkuvalt mäslev meri. Kas laine just sel ennelöunal köige suurem oli, aga matka ainuke ümberminek sai teoks. Murphy seadus ütleb, et kui teie veekindlas mobiilikotis on märkamatu auk, siis läheb teie kajak ümber, ja täpselt nii juhtuski. Grupis liikudes ja sooja ilmaga ei ole ümberminek aerutajale suureks probleemiks, möni minut ja söit vöib jätkuda; märja mobiiltelefoniga nii lihtsalt ei lähe.

Uhkelt tagantlaines surfates ja lustides saabusime Triigi sadamasse, kus meid ootas saare pealinnast saabunud ning päeva kenasti täiendanud rikkalik kookidega löunasöök. Pärast pikka pidu tuli öhtupoolikul ka pisut vaeva näha, et päevane läbisöit väärilise numbrini viia. Poole seitsmeks jalutasime oma paadid üle Pammana nina ja Pakulaiu vahel paiknevate madalate, seal kus Hiiumaa on Saaremaale köige lähemal.

Ees seisis 17 km ületus Panga panga all näiliselt rahulikul merel. Aga meri ei olnudki nii rahulik, vaid järellainetas tugevalt ning ületus oli pikk. Meeleolu ja tempo hoidmiseks käisin välja lubaduse, et enne üheksat randa jöudes panen selga kleidi. Kas selle vöi millegi muu pärast, aga viis minutit enne üheksat olimegi kohal ning kui teised tömbasid viimastes leigetes päikesekiirtes selga joped, riietusin mina lahtiste ölgadega kleiti, nagu lubatud. Timo luureandmete töttu sai saladus avalikuks ning tulid önnitlused ja lilled, mis vaasi puudumisel ehtisid matka löpuni paadinina.

ÜTLEMATA ILUS KIIPSAARE NUKK

Viies päev: oli laineid, oli tuult, oli väsimust, oli emotsioone, oli viies päev. Sel päeval löikasime sirgeks Saaremaa sügavate lahtedega looderannikut. Samuti önnestus ära näha üks ütlemata ilus koht. Selleks et näha üht ütlemata ilusat kohta, pole vaja minna kaugemale kui Saaremaa loodenurka Kiipsaare nukale, soovitavalt ühel huvitava valgusega pärastlöunal, ning heita viltune pilk alla sealsest majakast. Saarlaste jutu järgi olla see hiljuti küll palju otsemaks vajunud, aga rohesinine meri ja heledad körged luited on jätkuvalt kaunid ning soojamaasaare sarnased.

Teel Vilsandile postitasin pudelkirja, mis senini maailmameredes oma adressaati otsib vöi kalaköhus kalureid ootab ja kvoote neab. Saarele lähenedes kuulsime kajaka ja tiiru laulu, kuid kahjuks jäi kuulmata Vilsandi saarevahi laul, ometi peatusime seal mitme kommipaki jagu minuteid.

Kuuenda päeva ennelöunal külastasime Naistekivimaad – nimi oli kölav, üks suur kivi ja palju väiksemaid oli ka, kuid saare naisi polnud näha. Saaremaa ongi selline saar, et merelt pole suurt midagi näha, tundub, et elanikke ei olegi. Kuid saarlane mötleb teisiti kui süüdimatu suvitaja, kes merevaate töttu otse rannale ehitab ning möne aja pärast kurdab, et tuul on tugev ja suvi jahe.

Päeva suureks väljakutseks oli söit ümber Sörve sääre. Sellega pika päeva löpuks kenasti hakkama saanud, ootas meid pärast esimesi kilomeetreid Liivi lahes sääserohke laagripaik. Päev läbi motivatsiooniks olnud sauna külastus lükkus järgmisele öhtule. Äraöitsenud karukelladest ja muudest kohalikest komponentidest kokku punutud roosibuketi ning linnast tulnud tordiga tähistasime Mihkli sünnipäeva. Räim tomatis ja šampus jäid järgmise päeva pidulikumateks hetkedeks.

LÖPUPIDU VAHASE SAAREL

Seitsmes ehk viimane päev algas raskelt ja tehniliste viperustega – ühesel purunes tüür – ning löppes edukalt ja tehniliste viperustega – ühesel purunes veel kord tüür. Kuigi päeva käimasaamine vöttis pisut aega, tegime pika ületuse kiirelt ja mönusas tempos, örna taganttuulega. Abruka körval olevale Vahase saarele jöudnuna vöis kummi lödvaks lasta, sest Kuressaare juba paistis. Viimaseks pidulikuks löunaks päästsime tomatist köik sardiinid ja räimed ning kahandasime jöudsalt muid toiduvarusid. Vötsime aega ka kogu saarega tutvumiseks – nähtud ja ronitud said hiidrahnud ning läbi kammitud kadastikud ja roostikud.

Vaatamata teistkordsele tüüri purunemisele jöudsime läbi purjekate, laevade ja skuutrite Roomassaare sadamasse rahulolevate, käinute ja näinutena. Järgnesid šampus, saun ja Kuressaare ööelu.

Kui kahe- ja kolmepäevased retked on rohkem sellised väljasöidud loodusesse, siis Saaremaa tiiruks kulunud nädalat loeksin verstapostiks, millest algavad matka moodi matkad. On aega unustada igapäevaelu, on aega tüdineda ja taasavastada aerutamisrööm, on aega, et tekiks grupp koos köigi oma völude ja veidrustega.

Vötke aega matkamiseks!

NÄPUNÄITED ALUSTAJALE

• Ära alusta aerutamiseg ategelemist sellest, et ostad kajaki.

• Ilma tungiva vajaduse ja suure kogemuseta ära aeruta üksi.

• Alustamiseks pöördu mõnea erutajast sõbra poole või kogu kamp sõpru ning pöördu mõne aerutamisretki pakkuva ettevõtte poole. Lisaks toredale retkele saad ka algteadmised aerutamisest ning ohutusest.

• Kui ükski sõber vedu ei võta,võib ühineda samade ettevõtete korraldatavate plaaniliste matkadega, mis mõeldud just üksikutele huvilistele ning väiksematele gruppidele.

• Kui esimene positiivne kogemus käes ning tahtmine edasi liikuda, jätka grupiga sõitmist, proovi mitmepäevamatku ning võimalusel erinevaid paate.

• Liitu foorumiga www.kajak.ee.

• Enne oma aluse soetamis tproovi erinevast materjalist erinevaid paate, mõtle, kas soovid aerutada merel või siseveekogudel ning kas soovid istuda kajakis üksi või kahekesi.

• Avasta Eesti siseveekogusid ja saari, proovi mere- ja jõemaratone, harjuta eskimopööret ja muid vigureid ning mine pikemale matkale Eestisse ja väljapoole.

• Naudi aerutamist!

Selles numbris

• Aime Hansen. Jaipur-Delhi-Himaalaja: Reisikohvrist leitud lood
• Beebiga reisimine võib ollatäielik puhkus
• Juhani Püttsep. Lauajupi Madonna
• Michael Kohn. Mongoolia läbi aegade. Ameerika ajakirjanik nomaadide maal
• Aleksander Maastik. Otsija lugu
• Kihelkonnatunnetus elab kindlasti edasi
• New Orleans krevettide ning terava kastmega
• Teine maailm, mida otsime
• Öö merel: ära proovi seda ise järele teha!
• Wakatobi - sukeldumiskuurort Darvinismi lätetel
• Suur jalutuskäik Fiordlandis
• Kontrastide maa Mongoolia
• Kui pähe lööb Uhhuduur
• Võrratud Fani mäed
• Suvepuhkus Baffini maal
• Suvi Teravmägedel
• Polaarseikleja Timo Palo Arktika väravas
• Rahutu rändur Eveli Habakuk
• Seitsme päevaga ümber Saaremaa
• Võhandu hundid
• Go Reisiajakiri nr 18 – Juuni 2009