Kahel rattal Iisraelis
Esmajoones tasub Iisraeli minna ikkagi ajaloo ja kultuuri pärast, kuid ühest paigast teise on seal täitsa mõnus sõita ka jalgrattaga, arvab Iisraelis rattamatkamas käinud Villu Zirnask.
Kui mullu sügisel Iisraeli sooloreisiks plaane visandades sattusin netis kolme aasta tagusele uudisele, et „1200-kilomeetrine jalgrattarada Hermoni mäest Eilatini – Galilea järve, Vahemere ja Surnumere kaudu – peaks valmis saama 2–3 aasta pärast“, oli asi otsustatud – tuleb jalgrattareis.
Asja lähemal uurimisel selgus, et asi pole nii lihtne, et sean jalgratta Hermoni mäe jalamile ja hakkan märgistatud rada pidi Eilati poole kütma. Iisraeli rattaraja veebilehelt (www.ibt.org.il) leiab üksikute rajalõikude heebreakeelsed kaardid ja natuke ingliskeelset juttu raja arendamise organisatsioonilise külje kohta – valmis rajast on asi veel kaugel. Õnneks paljastas guugeldamine, et Iisraelis elab hulganisti rattaentusiaste, kes on paljude rattaradade GPSi koordinaadid salvestanud. Üks neist, Briti expat Jon Lipman, kes hiljuti oli suurema osa ehitamisel olevast Iisraeli rattarajast prooviks läbi sõitnud, saatiski mulle päev enne reisi algust teepunktid.
Nüüd, reisilt tagasi olles tuleb tunnistada, et väga palju ma neid ei kasutanud. Kohati muidugi sõitsin ka rattaraja trassi pidi – näiteks Põhja-Iisraeli suurima linna Haifa lähistele jäävas Carmeli mäe looduspargis. Muide, tänavused Euroopa meistrivõistlused mägirattasõidus peetakse 6.–9. juulini just sealkandis (vt www.ofanaim.org.il).
Vahel kadus rada mul vastu tahtmist käest, vahel keerasin omal soovil suurematele teedele. Valmimisel olev rada on mõeldud mägirattasõitjatele – rattaga, mille küljes ripub paarkümmend kilo varustust, muutub sellel võimlemine seetõttu aeg-ajalt tüütuks, hing hakkab ihkama asfaltteed ja kiirust. Kõige mõnusama sõidutunde sel matkal saingi tegelikult asfaldil, kihutades piki Iisraeli-Liibanoni piiri Vahemere poole vonklevat maanteed.
Oma 10-päevase reisi jooksul jõudsin napilt ringi peale teha Põhja-Iisraelile, kõrbeosa, mis kuuldavasti on maastike mõttes põnevam, jäi järgmiseks korraks. Ka Palestiina aladele ei hakanud ajanappuse tõttu tükkima, kartes, et võin teadmatusest sattuda mõnda paika, kust pärast tekib Iisraeli aladele tagasi pääsemisega probleeme.
Parim aeg Iisraelis rattamatkamiseks on siis, kui Eestis valitseb vilets suusailm, s.o kevadel või sügisel. Talvelgi pole suuremat viga peale selle, et päevad võiksid olla pisut pikemad. Aga ainuüksi rattasõidu pärast ma Iisraeli ei soovitaks sõita, sest selle maa peamised tõmbenumbrid on ikkagi ajaloo, kultuuri ja miks mitte ka tänapäevaste konfliktide vallast. Mõnel pool võib aastasadade jooksul kogunenud kultuurikihti sõna otseses mõttes ära eksida ja selle vastu põnevuse tundmine ei eelda usuhuvisid. Loodusliku vaatamisväärsusena välja reklaamitavad asjad võivad mõnikord pettumuse valmistada, sest see, mis kõlbab Tel Avivist piknikule sõitjale, ei pruugi alati vaimustada kaugemalt kohale tulnut.
Mis Iisraeli rattarajasse puutub, siis kuu pärast naasmist leidsin ettevõtmise veebilehelt teate, kus kurdetakse majanduskriisist põhjustatud rahastamisprobleemide üle, aga kinnitatakse, et töö jätkub. Nii et ükskord ehk ikkagi saabub aeg, kus Hermoni jalamilt Eilatisse viib korralikult märgistatud maastikurattarada.
Selles numbris
- Parima reisiraamatu kirjutas Aime Hansen
- BalkanBeats - mis see on?
- Armeenia Genotsiidi juured
- Fotograaf Johannes Pääsukese jälgedes
- Kas La Chimba võlu jääb alles?
- Elektropunk Colombias
- 7 Soovitust reisiks maailma äärele
- Maa, mis hämmastab isegi India kogemusega reisijat
- Maa väriseb siin pea iga päev
- Kolm Kuud õunasaarel
- Teekond turismijumala altarile
- Kahel rattal Iisraelis
- Hääletame Iraaki?! - Olgu!
- Seiklusspordi suvi tuleb tihe
- Koopaelamus Sloveeniast
- Hommik Karpaatides
- Go Reisiajakiri nr 23 – Aprill 2010
