Orkney mineviku hiilgus
Andri Baburin jutustab matkast Šotimaa põhjarannikul asetseva saarestiku arheoloogiliste saladuste juurde.
Welcome to the best small country in the world – sellise hüüdlausega tervitatakse kõiki Glasgow lennuväljale saabujaid. Meie siht oli maailma parima väikese maa veelgi väiksem tükike. Sinna kanti saamiseks tuli sõita rongiga Glasgow’st Thurso sadamasse Šotimaa põhjaranni- kul ning sealt omakorda laevaga Orkney suuruselt teise linna Stromnessi.
Vaatamata keerukana näivale logistilisele skeemile olime järgmise päeva hommikupoolikul juba sihtpunktis. Orkney saarestik koosneb 60st erineva suurusega saarekesest. Meile pakkusid suurimat huvi peasaar ehk Mainland oma maailmakuulsate megaliitmonumentidega ja kõrval asuv Hoy, kus paikneb kunagise briti merejõudude peabaasi Scapa Flow muuseum.
Kui küsisime peasaarel esimeselt vastutulijalt, kas muististe paiknemise piirkonda sõidab ka mõni ühistransport, saime vastuseks, et seda ei juhtu kunagi. Tuli hakata plaane ümber tegema, sest jalgsi kõigi huvitavamate eksponaatide läbikäimine oleks võtnud mitu päeva aega. Olukorra päästis sadama lähedal asunud jalgrattalaenutus, kust saadud sõidukite toel võis arheoloogiline uurimisretk alata.
MERLINI EELKÄIJATE KAMBER
Tuult ning aeg-ajalt tibutavat vihma trotsides sõtkusime saarestiku tuntuima objekti Maes How nimelise megaliitkalme suunas. Rohuga kaetud kümnekonna meetri kõrgune küngas, mida ümbritses 70-meetrise läbimõõduga ringvall, paistis keset lagedat karjamaad juba kaugele. Monumenti sisenemiseks tuli võtta lähedalasuvast külastuskeskusest giid, sest siseneda lubati ainult rühmadel.
Meid ning ka ühte argentiinlasest nais- terahvast ja kahte keskealist meest Bristolist hakkas juhendama üks tarmukas noormees, kes ütles kohe hakatuseks, et ta räägib ainult raskesti arusaadavat Yorkshire’i murrakut, kuid üritab teha seda hästi aeglaselt. Seejärel ta tugevalt r-tähte põristades ka alustas.
Kõigepealt võisime kuulda, et seda tüüpi ehitiste ühisnimetusena kasutatakse bretoonikeelset nimetust cairn. Cairni sisemisse kambrisse saime siseneda madalat ning kitsast 9 meetri pikkust käiku mööda, kus tuli hoiduda enda pea äralöömisest niiskusest leemendava lae vastu. Lisaks tuli liikuda hästi tunneli keskosa lähedal, et mitte oma riietega ehitise poriseid seinu poleerima hakata. Väidetavalt oli käigu suue algselt olnud veelgi kitsam, kuid kogukate turistide huvides on seda veidi laiendatud.
Käigu lõpus avanes umbes 5 m2 suurune siseruum, mis oli ehitatud suurtest liivakiviblokkidest kaaluga kuni 30 tonni. Seinte alumised osad tõusid kõigepealt umbes meetri jagu püstloodis ning hakkasid siis kerge nurga alt vaikselt lae suunas kokku tõmbama, tekitades tunde, nagu asuksid kõhuka mantelkorstna sisemuses. Seinte nurkadesse oli paigutatud ka neli võimast tugipiilarit. Need on kõikidest maailma megaliitkalmetest iseloomulikud ainult Maes Howle. Peasaalist hargnesid ka veel külgorvad, moodustades robustse ristikujulise põhiplaani.
Kõik see olla ehitatud ligikaudu 5000 aastat tagasi. Vanuse juures rõhutas giid pidevalt, et hoone on vanem kui Egiptuse püramiidid. Sedasorti monumentide skelette võib kohata Skandinaaviast Kaukasuseni ning teadlased nimetavad neid dolmeniteks. Dolmenite miinuseks sai omal ajal nende siseruumi väiksus, sest selle suurendamist piirasid oluliselt kasutada olevate kiviplaatide mõõtmed. Nii hakkasid jõukamad ning suuremad kogukonnad ehitama horisontaalsetest kivipaneelidest seintega kamberhaudu, mille kulminatsiooniks saigi Maes How.
Maes How otstarve on ebaselge. Arheoloogid liigitavad seda tüüpi objektid tavaliselt kas kultuse- või matusekohaks. Igatahes inimskeletti sealt seest leitud ei ole. Samas võib täheldada fenomeni, et talvisel pööripäeval paistab päike täpselt tunnelhaua sissepääsu avasse, valgustades selliselt sisekambri tagumist seina. Lisaks on ka sissepääsu juures olev kiviplaat konstrueeritud selliselt, et seda saab seestpoolt sulgeda, mis viitab sellele, et hoonet võisid kasutada ka elavad inimesed.
Kõige tõenäolisemalt viidi seal läbi šamanistlikke initsiatsioonitseremooniaid kuulsa maagi Merlini eelkäijatele. Selle käigus liikus tehiskoopa massiivsetelt seintelt tagasi vibreeriva trummipõrina saatel transsi langenud noviits all- ja ülailma vahel, kus kõigepealt allilma hinged ta tapsid ja tükeldasid ning seejärel lendas ta uuesti kokkupanduna surnust ülestõusmise rituaali käigus künka harjalt taevasse ning seal šamaanile vajalikud õpetused sai. Pööripäeval koopasse langev päikesekiir aga näitas, et uus teadjamees on taevast seda kiirt mööda edukalt inimeste hulka tagasi saadetud.
Teistest sarnastest kompleksidest on avastatud luutükke, mida on mitu aastat väljas hoitud, siis purustatud ning seejärel need tükid kambrisse viidud. Hiljem on need luud asendatud mingite järgmiste kontidega. Need võisid olla eelmiste šamaanide jäänused, kelle kontides elavad võimsad hinged pidid initsiatsioonil uut teadjameest assisteerima. Samuti võis tegemist olla mingite surma lepitamise riitustega, sest ajal, kui keskmine eluiga küündis kusagil 25 eluaasta kanti, ei olnud surm mingi ebamäärane asi kauges tulevikus, vaid asus siinsamas käegakatsutavas kauguses.
Mingil hetkel, kui silm oli juba hämarusega harjunud, hakkasid kambri seinal silma omapärased kritseldused. „Jälle need sodivad turistid,“ jõudsin vaevu mõelda, kui meie giid kustutas äkki ruumis valguse ning suunas kaasavõetud taskulambi vihu just nendele varesejalgadele. „Ingigerth is the most beautiful women,” kõlas Yorkshire’i murrakus veidi naljakalt norrakeelsete ruunimärkide ingliskeelne tõlge.
Jah, just ruunideks need kritseldused osutusidki. Tehtud umbes 12. sajandil ehitisse lae kaudu sisenenud viikingite poolt, kelle õnnetuseks varandust nad sealt eest ei leidnud, millest võis samuti lugeda seinakirjutistest. Sellise olulise teabega oligi ekskursioon lõppenud ning meie rattasõit võis jätkuda.
MAAILMAPUU ASE
Maastik, mida ilmestasid kaks järvesilma, peitis endas veelgi huvitavaid monumente. Mõne kilomeetri kaugusel Maes How’st võis kõigepealt kohata väikest neljast püstiseisvast kivist koosnevat Stennessi kiviringi. Originaalis oli ring muidugi suurem, koosnedes 12st kuni 5 meetri kõrgusest püstkivist. Need moodustasid 30-meetrise läbimõõduga sõõri, mille keskele oli paigutatud kiviplaatidest altarilaadne moodustis.
Selle keskkohta võidi seega iga-aastaste tseremooniate käigus püsti ajada midagi mütoloogilise maailmapuulaadset, kuhu maag sai otsa ronida ning maa ja taeva vahelisi püsiühendusi luua. Puu tipust hargnesid siis iga püstkivi külge nöörilaadsed ühendused, mis võisid sümboliseerida 12 erineva taevatasemeni viivaid teeradasid. Sarnast pilti võib näha tänapäeval näiteks Kailashi mäel Tiibetis või siis rohkete stuupade juures samas regioonis. Oletatakse, et sellised struktuurid võisid kunagi tähistada ka erinevate kogukondade kasutuses olevate territooriumite piire.
Natuke maad eemal asus eksponeerituna ka omaaegne muistsete asukate eluaseme vundamendi rekonstruktsioon. Rajatis, millel vanust nagu Stennessi kiviringilgi umbes 5300 aastat, kujutas endast kividest laotud seinu, mida ümbritsevad soojusisolatsioonina turbamättad. Hoones sees võis eristada eluruume, tuleaset ning toidutagavarade hoidmiseks seintesse uuristatud orvasid. Uurijad on oletanud, et toonastes asulates oli elatustase kõrgem kui keskaegses Londonis.
Selgus, et mingil määral oli maja asustatud ka tänapäeval. Nimelt sebis meie ümbruses ärevalt üks meriskite paar. Erutuse põhjusena osutus olevat asjaolu, et keset neoliitikumi ajastu elumaja kööki olid linnud rajanud endale pesa, milles lebas ka kaks kirjut muna. Et linnukesi mitte segada, panime ajama järgmise monumendi suunas.
LASTE EHITATUD MONUMENT
Mitte kaugel Stennessist asub kahe järve vahelise maakitsuse ühel kõrgendikul neoliitikumi ning varasel pronksiajal rajatud Brodgari nimeline megaliitring. Rajatis ise koosnes välimisest ringkraavist ja seesmisest siseringist, millel läbimõõtu 104 meetrit Kuna Briti saartelt on leitud veel 4 selliste mõõtmetega ringi, siis on siit tuletatud omaaegne hüpoteetiline pikkusmõõt – nn megaliitiline jard, 0,829 m.
Algsest 60 püstkivist on nüüdseks säilinud 29 ning neistki mõned on välk purustanud. Ringide suurus pidavat sõltuma kohaliku kogukonna arvukusest, sest kõik piirkonna inimesed pidid sõõri sisse ära mahtuma. Seega asus lähistel küllaltki rahvarohke küla, mis kaasaja hõredat asustust arvestades tundub üsna uskumatu. Samas pole siin ka midagi imelikku, sest ajal, kui ühendused ning sõiduvahendid olid viletsad, kasutasid kaupmehed peamiselt veeteid ning Orkney asus just ühe sellise liiklussõlme keskkohas.
Silme ette kerkisid pildid enam kui 3000-pealisest rahvahulgast, tähistamas anglosaksi jumal Wodenile pühendatud tähtpäeva. Paraku ei võimaldatud paiga harmoonilist omapära pikalt nautida, sest kohale oli saabunud mitu bussitäit käratsevaid koolilapsi, kes kiviringi totaalselt oma valdusse võtsid.
Teades, et omaaegsete asukate keskmine eluiga jäi kusagile 20 ja 30 eluaasta vahele ning raskete kandamite tassimise jälgi on leitud ka alla 10-aastaste jõnglaste luustikelt, võib teha järelduse, et megaliitmonumendi ehitajateks olidki põhiliselt lapsed ning noorukid. Sellisel juhul kõlas nooruslik kilkamine siin ka ammustel aegadel.
Istusime taas sadulatesse. Vaatamata oli jäänud veel üks vahest ehk kõige kuulsam Orkney saarte objekt – esimeseks edukaks linnaplaneerimise näidiseks kutsutud Scara Brae neoliitiline asulakoht. Samas sai kõigile selgeks, et kui tahame juba sama päeva õhtuks naabersaarele Hoyle jõuda, siis Scara Braesse minnes jääme viimasest praamist kindlasti maha. Nii keerasimegi rattaninad pärast mõningast kõhklust Stromnessi sadama poole tagasi.
Hoy võttis meid vastu traditsioonilise tugeva tuule ning vihmasagaratega. Saare enda nimetus tuleb norra keelest ja tähendab kõrge. Põhjuseks 476-meetrine ward hill, mis ongi Orkney saarestiku kõrgeim punkt. Ward hilli jalamil asub väike tehisjärv, mille äärde telkima me siirdusimegi.
Leidnud sobiva kuivema maalapi, ajasime sinna koloonia rajanud küülikud urgudesse ning püstitasime telgid. Vaatamata vett näkku peksvatele tuuleiilidele ning faktile, et sooja oli võimalik saada vaid tulist teekruusi peopesades hoides, võis järve ääres kohata ka saareelanikku, kes ravimtaimede korjamise kõrvalt meile hea ilma nautimist soovis. Tol hetkel tundus see sõbraliku irooniana, kuid järgnevad päevad näitasid, et selle õhtu jube kliima oligi sealviibimise aja mõnusamaid.
HOY SAARE VANAMEES
Järgmise päeva hommikul siirdusime vaatama saare peamist geoloogilist vaatamisväärsust Old Man of Hoy nimelist püstist liivakivisammast. Tee sinna kulges algselt piki lagedat turbavälja, mille servadesse oli rajatud nõndanimetatud metsad. Mets kujutas endast taraga piiratud 50 x 50-meetrist ruudukest, kuhu olid kasvama pandud jändrikud kuused või madalad kased. Kokku oli selliseid metsi 8 tükki ning need õnnestus meil ka kõik ära näha.
Ühes kohas möödus tee ka omapärasest megaliitehitisest, milleks oli 2 meetri kõrgune ja 7 meetri pikkune rändrahn, mille sisse kunagi neoliitikumis oli uuristatud kahetoaline eluruum. Ehitise täpset otstarvet on raske hinnata ning seega on teda hakatud kutsuma lihtsalt dvarfie stane ehk kääbiku kodu. Väidetavalt pidavat see olema Vahemere piirkonnast imporditud kunstlike koobaskalmete rajamise traditsioon, mis polevat seoses Orkney liivakivi liigse kõvadusega juurdunud.
Mingil hetkel muutus maastik jälle mägisemaks ning järsk rada kulges rannakaljudepealsele platoole. Seal üksikuna kaldaäärses meres nagu viltune Kiipsaare majakas seisiski tardunud vulkaanilisel alusel jäänuk liivakivist torn old man. Torn ise oli 137 meetrit kõrge, olles samas madalam kui rannakaljude kõrgeim koht St. John Head, mis oma 386 meetriga pidi olema Briti saarte kõrgeim püstloodis kaljujärsak.
Mingil määral meenutas ümbrus meie paepaljandeid, ainult et kivid olid punakad, mitte halli värvi. Lisaks ei leidu pankrannikul kunagi nii palju pesitsevaid linde kui Orkneyl. Nii võiski kõhuli olles pead üle järsaku serva upitades uudistada kaljukajaka või krüüsli pesasid. Mere kohal hõljus aga hulgaliselt tormikajakaid ning suurekasvulisi röövänne.
Lõpuks leebus ka ilmataat, lastes kevadpäikese korraks pilvede vahelt maapinda soojendama. Nii oligi paarikümne minuti vältel võimalik võtta sealkandis ilmselt haruldasevõitu päikesevanni paljale ülakehale. Siiski sai taevataat varsti aru, et oli teinud midagi kohatut. Pilved tihenesid jälle, tuul tugevnes, päike kadus ning vihma hakkas tibutama. Kaljudelt tagasi orgu laskudes kohtasime järgmist seltskonda lärmakaid kooliõpilasi, kes meilt tülpinud moel küsisid, et kas ülesminek on ikka kogu seda vaeva väärt. Kas meie jaatav vastus neid kurvastas või rõõmustas, jäi selgusetuks, kuid edasi nad igatahes loivasid.
LAEVAVRAKKIDE KALMISTULE
Veetnud järjekordse öö ühes Hoy metsadest, sätitasime ennast järgmisel hommikul hääletama Lynnessi asula suunas viivale teele. Seal asub kunagisele briti merejõudude peabaasile Scapa Flow’le pühendatud muuseum.
Teadsime eelnevatest päevadest, et paar autot Hoy saart ümbritseval teel siiski liigub. Rõõmsaks üllatuseks üks kastiga pisike veoauto üsna peagi meie kõrval peatuski. Habemik juht, kuulnud, et oleme Eestist, teatas, et varsti külastab temagi Eestimaad, sest pidavat kellelegi meie kaasmaalastest kalakasvatusnippe seletama.
Pikalt me sel teemal siiski vestlema ei hakanud, sest peremees kiirustas Lynnessi sadamasse saabuvale praamile ning sellega oli üsna kiire. Hüpanud veoauto madalasse kasti ning klammerdunud seal, kes mille külge sai, võisime mägise tee järskudes kurvides kihutava veoki pealt jälgida võidusõitu auto ning merel liikuva väikese praami vahel. Kiirustamiseks oli tõesti ka põhjust, sest sealsed praamid sadamas reeglina pikalt ei viibinud. Tavaliselt võeti kai juures korraks hoog maha, inimesed hüppasid välja ning laev kihutas nagu linnaliinibuss kohe edasi.
Kõigi kergenduseks lõppes see 15 km pikkune ralli õnnelikult. Kohalik jõudis õigeks ajaks praamile ning ka meie saime jalavaeva vähendatud. Scapa Flow ise on hästi suletud merelaht, mida briti merevägi hakkas kasutama laevastiku baasina juba Napoleoni sõdadest saadik. Sukeldujatele pakub kindlasti suurt huvi teadmine, et Scapa Flow põhja uputasid sakslased I maailmasõja lõppedes 74 sõjalaeva. Osa neist laevadest on hiljem küll üles tõstetud ning vanarauaks maha müüdud, kuid vrakke, mida vee all uudistada, on veel külluses.
Külastuskeskus ning muuseum ise koosnesid vanast pumbajaamast ning roostes kütusehoidlast. Sees eksponeeriti põhiliselt veest välja toodud esemeid ning kütusetankis näidati sõjasündmusi kajastavat filmi. Pumbajaama juurde oli rajatud ka väikene baar, kust võis proovimiseks võtta mõne pitsi kuulsaid Orkney viskisid, nagu Scapa või Hig- hland Park. Baarmen ise ütles jookide kõrget hinda kommenteerides, et need ongi mõeldud põhiliselt limpsijatele. Ostnud kaasa ühe pudeli, siirdusime tagasi laagripaika, nüüd juba jala.
Veel üks jahe öö ning ees ootas taasminek Stromnessi ning sealt juba ärasõit suurele maale.
Selles numbris
- Tossutäkuga Euroopasse
- Aasta parimad reisiraamatud
- Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
- Bring me back to Jamaica!
- Kõige keerulisem asi maailmas on olla juut
- Linnaseiklus
- Ma jooksin üle Alpide
- Naised Kilimanjarol
- Orkney mineviku hiilgus
- Tuletornide juurde
- Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel
- Kambodža tume tõmme
- Andres Võsandi tennise- ja värvireisid
- Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011
