Tilicho järve äärde ja Dhaulagiri tagant läbi

Lonely Planeti 2009. aasta väljaandes “Trekking in the Nepal Himalaya” kirjeldatakse retke ümber 8167 m kõrguse Dhaulagiri mäe väga põgusalt. Rõhutatakse vajadust varasemate kogemuste järele, ekstreemseid raja- ning ilmastikuolusid. Dhaulagiri matk on pärjatud Nepali kõrgeima raskuskategooriaga. Madis Konsap käis omal nahal järele proovimas, kui raske see matk on.

Tavaliselt läbitakse Dhaulagiri ring päripäeva, alguspunktiks Beni. Meie grupp võttis retke ette vastupidises suunas, et saavutada parem aklimatiseerumine. Alustasime Besisaharist, mis on ka Nepali populaarseima matka, Annapurna matka lähtekoht.

Kolmel esimesel matkapäeval sai rohkelt higi valatud. Särke kaunistasid peagi soolatriibud. Riisipõldude ja banaanisalude vahelisel küllaltki üksluisel, varasemast tuttaval rajal valitses troopiline palavus. Teekond läheb tunduvalt huvitavamaks kuuendal päeval alates Upper Pisangist. Pärast Marsyangdi Khola nimelise jõe ületamist ja tõusu oru kõrgele põhjakaldale, muutuvad vaated vägevaks.

Pärast aklimatiseerumispäeva Manangis jätkasime matka Tilicho järve poole. Mõne tunniga jõudsime Khangsari (3750 m), mis on viimane küla sellel rajal. Tund veel ning peatusime puhkuseks viis aastat tagasi ehitatud väikese Thare kloostri kõrval. Sellest tükk maad edasi kõrgel mäeküljel oli kahe aasta eest valminud uus kena külalistemaja, mis oli täis Annapurna rajalt 3,5-päevase kõrvalhaagi – Tilicho järveni ja tagasi – tegijaid. Öö veetsime majutuskoha tagahoovis telkides, sest sees ruumi ei jagunud. Kõrgusnäiduks 4045 meetrit.

Varahommikul jätkasime matka järve suunas. Rada jagunes kaheks. Kaartidel põhilise ja ohutumana näidatud mäeharja pidi viivat teed giidi sõnul käesoleval ajal ei kasutatud. Alumine rada kulges sadade meetrite ulatuses väga ebastabiilsel jämedat killustikku meenutaval pinnasel. Tugeva tuulega sajab tihti ülevalt suuremaid ja väiksemaid kive. Meil oli õnne, vaid ühel lühemal lõigul juhtus peenemat sorti klibu alla veerema.

Kõigepealt laskusime väikest kiirevoolulist jõeniret ületava puusillani. Seejärel algas järsk, viis tundi kestnud 900-meetrine tõus. Kaugemal püstloodsel mäeküljel nägime väikest karja sinilambaid. Lõunapuhkuse pidasime 4150 meetri kõrgusel asuva Tilicho Base Camp Hoteli ees. Ehitamisjärgus oli mitu uut majutushoonet.

Viimane teeosa enne järveni jõudmist kulges kerge tõusunurgaga tasasel pinnal. Tugev külm tuul puhus soodsalt selja tagant. Otse Tilicho kõrgel kaldal losutas mäenuki kaisus väike uuemat sorti kivihoone, mis õnnelikul kombel osutus tühjaks. Saime selles varjulise öö veeta. GPS näitas maja ees kõrguseks 5050 m. Avanes meeliülendav vaade veekogule, mis on üks maailma kõrgemal asetsevaid järvi (4949 m). Täiesti sile veepind paistis kirkalt türkiissinisena. Vasakul kõrgus Great Barrieri nime kandev võimas mäesein, mis tipnes 7134-meetrise Tilicho mäega. Hiigelliustik ulatus veeni.

Uuel päeval algas tee järvest eemale viivale kurule (Earsten Pass 5340 m). Tõus oli kohati väga järsk ja halvas seisukorras rada oli kitsas. Kuru kattis lumi, millest ulatus välja suur palvelippudega kirjatud kaljurahn. Järgnes lauge, kohati libe allatee. Peagi lõppes lumega kaetud osa ning ronida tuli kivikamakaid täis külvatud nõlva pidi. Iga järgmise künka tagant ilmus pettumuseks uus ning päralejõudmine venis lõputult.

Tilicho Peakilt vallandus suur laviin, mis mürises alla vee poole. Vaatemäng oli kaugelt vaadates võimas ning kinni- tas järve vasakkalda liustikku mööda kulgeva raja ohtlikkust. Lõpuks paistsid palvelipud kivikuhjade otsas ning olime jõudnud 5230 meetri kõrguse lumevaba Tourist Passini. Tuul taltus ja põhja suunast paistis üliselgelt Tiibet.

Kurult viis alla väga järsul kaljuharjal kulgev jää ja lumega kaetud rada. Õnneks hoidis kitsas lumevaba riba libisemist ära. Kui seda poleks olnud, saanuks alla vaid kirka ja köite abil. Allpool tuli turnida peasuuruste ja veel vägevamate kivikamakate otsas, siis lahtisel hallikal killustikul. Järgnes teravat mäeharja pidi kulgev heinamaa ja okaspõõsastega kaetud rajaosa.

Päevaga laskusime 1200 m ja jõudsime Yak Kharkani (Kharka tähendab tõlkes suvekarjamaad ning sellenimelisi kohti leiab kõrgemal mägedes tihti). Seal asus madala kivimüüriga ümbritsetud varjualune ning avar rohumaa, mille jakid olid tihedalt täis pommitanud.

Varahommikul algas pikk 4,5-tunnine laskumine Jomsomi. Tee viis läbi hiigelkadakate, mis allpool asendusid männimetsaga. Mõnes kohas olid tuuled puud viltu kasvama surunud, nagu meil Läänemere ääres. Edaspidine taimestikuta rada osutus väga tolmuseks, meenutades kohati jahupüüli. Jõe teisel kaldal laius militaartsoon, väidetavalt asub seal ka NASA vaatlusjaam.

Oru vastas mäenukil torkas silma teistest eraldi asuv hiiglaslik maja. Hiljem selgus, et see oli 102 toa ning sisebasseiniga luksushotell, mis pidavat liiga kõrge hinnataseme tõttu enamasti tühjana seisma. Päev lõppes Jomsomis kreftise jakipraega. Giid ja kandjad laulsid ning tantsisid pool õhtut käsitrummi saatel.

Järgmiseks bussiga Marphasse, mida kutsutakse ka Nepali õuntepealinnaks. Aedades kooldusid oksad rohke saagi all. Logiseva ja tossava bussi mahutavus oli imeline. Rahvas oli rõõmsameelne ja rahul. Juhi sõidustiil kitsal auklikul järsuseinalisel teel tundus nõnda uljas, et järgmisest taolisest elamusest loobuks pikalt mõtlemata.

Puhkepeatus venis kolme päeva pikkuseks, ootasime lisakandjaid Kathmandust, kõrghooaja tõttu polnud neid kohapealt võtta. Viimaks saabusid puuduvad kolm kandjat ja asusimegi teele. Marphast (2670 m) algas järsk tõus, siksakrada läbis metsa, jõeorgu pidi Jomsomisse laskuvad lennukid möödusid meist tükk maad allpool.

Õhtuks jõudsime 4200 m kõrgusel asuvale Yak Kharka nimelisele laagriplatsile. Tuul oli tugev ja väga külm, iseäranis õhtupoolikul, kui päike juba loojas, aga kuivanud kadakatest süüdatud lõke andis mõnusalt sooja.

Plaanisime järgmisel päeval ühe hooga läbida kaks kuru ja Hidden Valley, vältimaks ööbimist 5000 meetrist kõrgemal. Alustasime väga varakult. Porine maapind oli õnneks öö jooksul külmunud, kõrgemal kattis teed lumi. Hommikusest jäisusest sai päikese toel pärastlõunaks püdel ning kurnav lumemass. Õhku tundus kuidagi vähe olevat, iga paarikümne meetri järel tuli hingamisrütmi seada.

Viimaks jõudsime Dhampus Passini (5244 m), kus eemalt paistsid mitmed värvikirevad telklaagrid. Väga väsitav matkapäev kestis kokku 9,5 tundi ja meie esialgne optimistlik kava läks vett vedama – öölaagri seadsime peale järjekordse mäenuki ületamist 5200 m kõrgusel laiuvale tasandikule. Oma kolmest varasemast Himaalaja retkest ei suutnud ma meenutada nõnda kurnavat päeva ning sama arvasid ka kaaslased. Sundisime end pisut sööma ja seejärel ihkas rampväsinud ihu õela tuule ning külma käest ära telki.

Hommikul kaunistas telki paks härmatis. Tuul lõõtsus jäiselt ja näpud hakkasid kinnastes kiirelt külmetama. Hommikusöögiaja lõpuks ilmus mäenuki tagant päike. Kiirelt üle tasandiku liikunud valgusviirg tõi külmaleevendust.

Teekond algas lumise kerge tõusuga. Põhjasuunas laiuv Hidden Valley oli täiesti lumevaba. Suvise mussooni ajal pidavat seal rohke rohi haljendama, praeguses kõledas külmas paistis vaid arktiline kivikõrb.

Rajatriip kulges kaugel vasakul mäenõlval läbi ülikirka lume ning tundus esimesel pilgul kuidagi ebaloogilises suunas minevat. Tegelikult oli siht ainuõige. Juttude järgi olnud sel aastal Hidden Valleys kaduma läinud juba viis matkajat. Eksimisvõimaluse muudab eriti suureks värskelt sadanud lumi, õnneks hoidis meid ilmataat ega saatnud vana rada katvat sadu.

Kerge tõusu lõpuks jõudsime French Passil lehvivate palvelippudeni. GPS näitas kõrguseks 5360 meetrit ja vaba vaateväli ulatus silmapiirini. Dhaulagiri kaunis põhjanõlv oli hingematvalt võimas ning vääris rohket pildistamist. Alustasime laskumist mööda lumega kaetud järsku nõlva. Allpool jätkus tee Chhonbardani nime kandvat liustikku katvate suurte kivikamakate vahel ja peal.

Rada oli vaevunähtav, järsk ning ülimalt ebamugav. Lõunapeatuse veetsime Dhaulagiri baaslaagris (4748 m), kust avanes otsevaade Dhaulagiri põhjanõl- vast vasakul asuvast mäelohust algavale hiiglaslikule jääkosele. Järsust seinast mürises alla järjekordne vaatemänguline laviin, mis kaljunukki tabades kaheks plahvatas.

Baaslaager jäi meelde masendavalt sünge ja räpase kohana. Jääliustikule, millel viibisime, olid hoolsad käed ladunud kiviplaatidest telgialused. Ümbruses vedeles rohkelt pakendijäätmeid ja muud rämpsu. Tuli ette vaadata, et ei astuks mõnele enne meid peatunu poetatud „miinile”.

Päripäeva kulgeval Dhaulagiri matkal veedetakse selles kõledas kohas terve aklimatiseerumispäev. Eriti võib kaasa tunda tipu vallutajatele, kes nädalate kaupa kohal peavad viibima.

Edasi kulges tee mööda liustiku keskel kõrguvat järsuservalist rusuharja. Mitmes kohas lainetasid jääs väikesed järvekesed, hoiatati ka võimalike lõhede eest. Kohati laskus tee eriti järsult ning suurte kivide vahel polnud rada üldse märgata. Vastu tuli mitmeid suuremaid ja väiksemaid matkagruppe. Sellelt küljelt ülesminek tundus eriti tapvana, sest isegi laskumine oli hullemast hullem.

Öö pidime plaani kohaselt veetma 3730 meetri kõrgusel Swiss Basecampis. Väikese platsi servas losutas madal kivihoone, mille uksel rippus taba. Pidime jätkama teed järgmise laagripaiga poole. Peagi tulid vastu selja taha jäänud koha pidajad, kandes rasket kraamikoormat.

Meil oli aga tagasipööramist välistav minekuhoog juba sees.

Päev hakkas õhtusse jõudma, kuid hullem seisis veel ees. Tee lõikas läbi väike liustikukeel. Ülimalt järsk laskumine mööda moreenseina nõudis tõsist pingutust. Ebakindlale kruusasegusele pinnasele tuli uuristada astmeid, et kuidagi ühes tükis alla saada. Ülesminek vastaskaldast muutus päris ekstreemseks. Kõigele lisaks oli juba küllalt pime, sest teelolek kestis üheteistkümnendat tundi.

Nelja-viiekümnemeetrise seina ülemisel lõigul siksakitas vaevalt paarikümne sentimeetri laiune rajatriip, all varitses sügavik. Taga tulev giid vannutas seinast mitte kinni hoidma, sest see olla ülimalt varisemisohtlik.

Kui tee hiigellõheni jõudis, sai kõige ohtlikum lõik läbi ja polnud enam nõnda järsk minna. Interneti rajakirjeldustes soovitatakse sellel osal kasutada tugiköisi. Vihmase või lumise ilma korral oleks võimatu muul moel edasisaamine, sest alternatiivne tee sel lõigul puudub.

Pimedus laskus ning pidime sisse lülitama pealambid. Italian Basecampini (3660 m) jõudsime mööda tasast heinamaad õige pea. See oli juba päris tsiviliseeritud koht ning telkijaid kohtas suurel hulgal. Kui see seltskond oleks ohtlikul lõigul vastu tulnud, siis kumb pool oleks pidanud taanduma?

Järgmisel päeval jätkus rada tihedas metsikus metsas. Pinnas oli mullane, enamasti märg või lausa sopane. Rohkelt vulises suuremaid ja väiksemaid veeniresid. Kivikamakate vahel laveerides sadasin libedal rajal mitu korda istukile. See teeosa pidi vihmaperioodil prak- tiliselt läbimatu olema. Rajale ja selle kõrvale oli langetatud jämedaid mände ja seedreid. Üks hiiglaslik tüvi veel nõnda “osavalt”, et ülepääsemise võimaldas trepp.

Pärast üheksatunnist matka jõudsime Dobhan Kharkasse (2520 m). Uuel päeval, sealt edasi lookles rada enamasti metsa vahel. Ikka pisut üles ja pärast rohkem allamäge. Rada läbis kauneid vägevate puudega seedrisalusid. Pärastlõunal jõudsime uue teelõiguni, mis kahe aasta eest valitsuse finantseerimisel järskudesse kaljuseintesse raiuti. Vana rada kulges kõrgel üleval mäetippude kaudu. Vaated olid võimsad, tee laiuseks 1,5 meetrit ja kõrval mitusada meetrit vaba langemist.

Vastu tuli muulavoor õllekandamiga, mida rahakate turistide tarvis ülesmäge toimetati. 600 ruupiat, s.o ligi 7 eurot oli sel matkal kohatud kalleim humalavesi Italian Basecampis.

Rada viis mööda mitmest ohtlikust kaljuseinast. Maas vedelevad kamakad viitasid varasematele varingutele. Ööbimiskoht Nauras (1570 m) asus otse mühiseva Myagdi Khola kaldal. Vastu tulid mitmed toetusgrupita paarikesed, kes olid Hidden Valley poole teel. Varustuski tundus neil olevat nigelavõitu, eesolevat silmas pidades. Potentsiaalselt võisid neist saada nimed kivitahvlitel, mis olid paigutatud mitmesse kohta raja kõrvale, mälestamaks hukkunuid. Ikka nii et naise ja mehe nimi kõrvuti. Tagantjärele võin väita, et Annapurna ring on Dhaulagiri retkega võrreldes kerge sportlik jalutuskäik vahelduval maastikul.

Järgmisel päeval kasutasime vähekasutatavat otseteed riisipõldude vahel, mis kulges jõe vasakul kaldal. See lühendas teekonda terve päeva võrra. Õhtuks jõudsime Darbangi (1110 m). Matka lõpu auks pidasime kõva peo.

Peojärgsel hommikul loksusime renditud bussiga linnakesse nimega Beni. Sealt lähtuvad paljud trekingumarsruudid, näiteks Dolpo regiooni, Rara järve äärde jne. Kohata õnnestus vaid üksikuid valgenahalisi võõramaalasi. Turistidele orienteeritud kaubandus puudus hoopis. Seejärel viis pisike takso meid suure kauni järvega õnnistatud Pokhara linna. Raske matka järgne pikem puhkus võis alata.

MÕNED SOOVITUSED:

• Dhaulagiri retke teeb raskeks pikaajaline üle 5000-meetrises kõrguses viibimine, millega kaasneb tõsine oht mäehaiguse tekkeks. Teatavasti on sellisel kõrgusel merepinnaga võrreldes õhus hapnikku poole vähem. Kui Annapurna ringil kestab Thorung La ületamine vaid loetud tunde, siis siin tuleb arvestada mitme päevaga Hidden Valley läbimisel koos võimaliku ööbimisega 5200 m kõrgusel. Ohtude lisateguriks võiks pidada ka järsku 2,5-kilomeetrist tõusu suhteliselt lühikese aja jooksul. Varasem kogemus üle 5000 meetril viibimisest tuleb kasuks, sest organismi kõrgustaluvus on väga individuaalne.

• Vajaliku aklimatiseerumise taseme tagab Annapurna retke läbimine Marphani. Veelgi paremaks ning huvitavamaks pean Tilicho järve marsruuti. Päripäeva läbitaval teel võib kahest peatusest Italian Campis ja Dhaulagiri Basecampis väheseks jääda. Ka on vastupäeva läbitava retke alguses rada palju paremini markeeritud. French Passilt laskudes pole enamasti rada kivikamakate vahel ollagi.

• Kindlasti on vajalik kogenud giid koos väga hästi varustatud vilunud kandjatega. Ilmaolud võivad kiiresti halvaks pöörata. Viletsa nähtavuse korral lumesajus võib kurude vahel õige suuna leidmine olla väga keeruline, sest Hidden Valleyst viib välja vaid üks rada. Dhaulagiri ringil pole viletsa varustuse ja vähese ettevalmistusega kandjate hukkumine kuigi haruldane. Kaasa võetud kraam peab olema piisav juhuks, kui ilmaolud mingiks ajaks paigale jääma sunnivad. Oktoobris ulatuvad öised temperatuurid Hidden Valleys –15 kuni –20 kraadini, novembris on veel külmem, rääkimata talvekuudest.

• Lonely Planeti raamatus (lk 294) Dhaulagiri tippudele avaneb aukartust sisendav vaade siiski French Passilt, mitte väidetud Dhampus Passilt.

Selles numbris

• Tarmo Jõeveer: Minu Haiti
• Vahur Afanasjev: Minu Brüssel / Läbikukkunud Euroametniku pihtimus
• Bill Bryson: Ei siin ega seal. Reisid Euroopas.
• Nõukogudeaegsed etnopärlid
• Lactobacillus Bulgaricuse'e sünnimaal
• Tuhandekesi Koola poolsaarel matkamas
• Mantade kuningannaga sinisesse sügavusse
• Horvaatia on rohkemat kui ainult rannaalad
• Istanbuli stseenid
• Folkarid Muhu väinas
• Mida õpetab meie rattamatkajatega juhtunud lugu?
• Tilicho järve äärde ja Dhaulagiri tagant läbi
• Woodstock, loomingulisuse oaas
• Järgmiseks tahaks seilata Antarktikasse
• Ohtude keskel ilu otsimas
• Go Reisiajakiri 31 - August 2011