5X Skandinaavia

„Alati ei pea maailma eksootilisemaid matkaradasid otsima kaugelt,” arvab GoDiscoveri toimetaja Andre Nõmm, kes on olnud aastaid Põhjala matkaradade usku.

Muistse Skandinaavia saaga kohaselt asub põhjas maa nimega Nivlheim, kust tuleb tormi, külma ning kõike muud häda ja viletsust; lõunas aga maa nimega Muspelheim, mis on kuumuseriik. Ehkki põhjala loodus on tänaseni karm, on kliima neist aegadest ilmselt palju soojenenud, või siis pritsib Muspelheim põhja poole senisest rohkem oma sädemeid. Igal juhul on jalutuskäik ühel suurimal kiviktaimlal kõike muud kui kannatus. Kindlasti ei ole mõneti heitlik ja sompus ilm see, mis ühest Skandinaavia matkast eredaimalt meelde jääb.

Skandinaavia matkapiirkonnad on seljakotimatkaja jaoks klassikud. See on eksootika põhjamaises tähen- duses, mille märksõnadeks on puutumatus ja kargus. Neid matkaradasid tullakse otsima erinevatest maailmanurkadest. Me armastame ajalehtedest lugeda lugusid tundmatutest maadest mägede ja vete taga, kuid sageli asuvad sellised maad meie endi läheduses. Alati ei ole kilomeetrid need, millega kaugust mõõta.

Norrast pärit kuulus maadeavastaja Fridtjof Nansen lõpetas oma legendaarseks saanud rektoraadi kõne St. Andrews Ülikoolis Šotimaal järgmiste sõnadega: „Meie kõigi jaoks on olemas teine maailm, mida otsime. Mida muud me veel vajame? Meie asi on leida teed sinna.”

Järgnev ei pretendeeri kaugeltki ammendavale ülevaatele, vaid annab lühikese soovituse väga erinevatele Skandinaavia matkaradadele. Need vähesed märksõnad jätavad avastamiseks veel palju ruumi ning on eelkõige teeotsaks leidmaks neid teisi maailmu.

Sarek

„European last wilderness” – just nii kutsuvad rootslased uhkelt oma suurimat looduspärandit. Sareki looduspark asub Rootsi Lapimaal ning on ainsa Lapimaa piirkonnana kantud UNESCO looduspärandite nimistusse. Sarek moodustab temaga külgnevate Padjelanta ja Stora Sjöfal- leti rahvuspargiga nii suure inimtegevusest puutumatu ala, millist mujal Euroopas ei leia.

Sareki pärliks on Rapa delta. Varasügisese Lapimaa värvide mäng on matkajatele hästi teada. Et seda reaal- selt näha, siis üheks parimaks võimaluseks on septembri esimestel nädalatel ronida ühele Rapa delta kõrval asuvale mäele ning nautida seda looduse meistritööd. Sareki rahvuspark on väga liigirikas nii loomade (pruunkaru, ilves, hunt, polaarrebane, kaljukass), lindude (merikotkas) kui ka taimestiku poolest.

Matkamine Sareki südamesse võtab mitu päeva aega ning sobib metsikumat elamust otsivale ja väga kogenud matkajale. Algaja matkaja peaks enne Sarekit enda või- meid proovima mõne kergema matkaga. Austusest selle looduspärandi vastu on Rootsi riik näiteks keelanud Sare- kis märgistada matkaradasid (v.a Skandinaavia kuulsaim matkarada – 425-kilomeetrine Kungsleden, mis läbib ka Sareki). Just austus looduse vastu on see, mida matkaja lisaks seljakotile peaks Sarekisse kaasa võtma.

Hardangervidda

Vaid mõnisada kilomeetrit Oslost läände laiub Põhja- Euroopa suurim kõrgplatoo – Hardangervidda. See paik on täis vaikust ja avarust. Sõltub paljuski inimesest, kuid sealkandis rändajat võib saata teatav kõhedustunne. Ehkki vaiksemat ja turvalisemat kohta on Euroopas raske leida, ilmestab seda tunnet teatud salapära – justkui oleks sinu läheduses veel keegi.

Pärast Hardangervidda külastust mõistan ma palju enam, mida Yrjö Kokko kirjutab „Ungelo tares” salapära- se saami tüdruku kohta. Kes ta on, kust ta ilmus ja kuhu ta küll kadus... Kui igaühe enda uskuda jääb, kas sellel platool teevad oma jalutuskäike kõige salapärasemad loodushaldjad, siis kindlasti on platool oma ettevalmis- tusi teinud ajaloost tuntud Norra polaaruurijad ja teevad ka tänapäeva seiklejad. Hardangervidda on üks Norra populaarsemaid suusamatkapiirkondi.

Platoo ise on tasasem põhja ja ida pool, mägisem on see lõuna- ja läänealal. Platoole saab siseneda igast küljest; mõned enimkasutatavad kohad on näiteks Middalsbu, Viveli ja Trondsbu. Hardangervidda platoo üheks matka- sihiks võib valida selle kõrgeima mäetipu – 1690 meetri kõrguse Hårteigeni.

Bessegen

Kui loodususku Oslo kodanik asub lühemale nädalavahetuse palverännakule, siis suure tõenäosusega valib ta selleks Jotunheimeni mäestiku poole roniva Bessegeni. See matkarada algab Gjendesheimist. Bessegeni teeb omapäraseks asjaolu, et matkarada lookleb osaliselt kitsal harjal kahe järve vahel, mille omavaheline kõrguste vahe on ligikaudu nelisada meetrit. Loodus on oma ülemeeliku käega otsustanud ühe järve maalida roheliseks, teise siniseks.

Bessegeni miinuseks on kindlasti suur rahvahulk, mis seda matkarada katab. Eriti hull on nädalavahetustel. Kuid just samal põhjusel on see sobilik vähese kogemusega matkajale. Matk ei ole tehniline ning kui ka väike õnnetus juhtub, siis abi peaks olema alati läheduses. Matka läbimiseks tuleb arvestada terve päevaga. Samas on võimalik edasi-tagasi tüüpi matka ühe otsa jalavaeva soovi korral vähendada laevasõiduga.

Kebnekaise

Kadestan Láddjujávri järve paadimeest. Kuidas teisiti saakski, kui temal on töökoht, mille taustaks on Kebnekaise, Vierranvárri ja Tuolpagorni mägedest moodustuv üks maailma kaunimaid panoraame. Paadimehe tööks on nende matkajate jalavaeva vähendamine, kes ei viitsi tervenisti käia 18-kilomeetrist rada viimase autoparkla (Nikkaluokta) ja Kebnekaise jalamil asuva mägijaama vahel.

Kebnekaise on minu lemmikmatk. Kolme-neljapäevane matk Rootsi kõrgeima mäe tippu on mitmekülgne – see läbib väiksemaid märgalasid, mägiaasasid, järsemaid rusunõlvasid, jõekaldaid, lumenõlvasid ja kõige lõpuks ilmub rusunõlva tagant mäe lumine püramiidjas tipp, mis on alati üks ilusamaid hetki, mida olen kogenud.

Kebnekaise ei ole küll parim koht vaikuse ja puutuma- tuse otsimiseks – selleks tuleks minna Sarekisse või Hardangerviddale. Mäel käib kesksuvel päris palju rahvast. Näiteks jalgraja kõrvalt Kebnekaise mägijaama võib leida ka hamburgeriputka. Tõsi küll, burgeri vahele käib pihv põhjapõdralihast – omamoodi eksootika on ju seegi. Kebnekaise matkast kirjutas ajakiri Go Discover pikemalt 2006. aasta kevadnumbris.

Glittertind ja Galdhopiggen

Kui võtta aluseks erinevad atlased, siis Norra kõrgeima mäena on näidatud neid mõlemat. Viimastel andmetel loetakse Norra kõrgemaks mäeks siiski Galdopiggeni (2469m), kuid just Glittertindi (2465) tippu kattev heitlik liustiku- ja lumemüts on atlase kirjutajad ajanud kimbatusse.

Igal juhul on see kõvasti sulanud ajast, kui Glittertindile roniti esimest korda, mis arvatakse olevat 1841. aastal, aga kes neid laplaste aegade taguseid käike ikka nii täpselt teab. Küll on tuntud rännumees Thor Heyerdahl kirjutanud oma värvikast lapsepõlvematkast Glittertindile autobiograafilises raamatus „Aadama jälgedes”. Selliste seikade üle väärika mehe elust on mäel hea mõtiskleda, on ju tema suured teod ka otsapidi siit alguse saanud.

Glittertind ja Galdhopiggen asuvad lähestikku. Kui on kavatsus ronida mõlema mäe tippu, siis sobivaimaks baaslaagriks on Spiterstulen – see mägijaam asub täpselt kahe mäe vahel. Ühes tipus käimise peale tuleb arvestada terve päev. Kes peab valima, siis rohkem soovitan kauni lumeharjaga ja puutumatumat Glittertindi. Kui kusagil peaks olema maailma lõpp, siis murtud mägi Glittertind sobiks selleks hästi. Kes aga soovib mäetipus kohvikusse minna, see peab valima Galdhopiggeni.

Selles numbris

• Tarahumarad – rahvas jumala seljataga
• Rogain – võimalus avastada Eestimaa ilu
• Omaenese edevuse ohver Timothy Treadwell
• Kolm maalilist matkanädalat Siberis
• Berni Alpides kestab jääaeg
• Baltisaksa rännumehed eestlaste maailmapilti avardamas
• Vanas armsas Petseris
• Peterburi ööelu
• Valesti planeeritud matka hind on kõrge
• Rallarvegenil, kus juulikuus lumi on maas
• Kajakimatkamine Eestis
• 5X Skandinaavia
• Rännud Kersnaga
• Go Reisiajakiri nr 6 – Märts 2007