Martin Aadamsoo kirjeldab eksootilise saareriigi Mauritiuse ajalugu ja loodust ning annab lugejale soovitusi, millal oleks kõige mõistlikum riiki külastada.
„Bonsur!“ hõikab suhkrurootihnikust välja astuv matšeetega mees kreooli keeles. Ta näeb kollaste kummikute ja tunkedega välja nagu tont, aga teeb seda nii suure naeratuse ja siira ebahuviga sinu vastu, et esmane ehmatus kaob kohe.
Kes ei tahaks kogeda eksootilist Aafrikat tema kontrastsuses, kultuurilises kirevuses ja mitte-Eestiks olemises, aga sageli jääb puudu pealehakkamisest ja julgusest. Piisava turvavaruga võimaluse Aafrika piirjoonte kompamiseks pakub Mauritiuse saar, rahvas ja riik India ookeanis, 900 kilomeetrit linnulennult Madagaskarist ja 2000 kilomeetrit Aafrika kontinendist.
Madalmaade Oranje printsi Mauritsi järgi nime saanud saar on pisut väiksem Saare-maast ja ideaalne sihtkoht nädalaseks reisiks, mille käigus jõuab ära vaadata kõik peamised huviväärsused ja lahkuda ilma kriipiva kahetsuseta, et palju jäi nägemata. Lisaks kogu saart ümbritsevatel helesinistel laguunidel lesida. Saareriigis elab pea sama palju inimesi kui Eestis, aga väljaspool pealinna Port Louis’ piirkonda kulgeb elu enam-vähem sama rahulikus rütmis kui Saaremaa väikekohtadeski. Kohati jääbki ringi sõites arusaamatuks, kus kogu see Eesti-täis inimesi on: tunglemist ja rahvamasse praktiliselt ei näe, suuri kortermaju, slumme ja tiheasustust samuti mitte. Mauritiuse suur pluss on ka see, et ta jääb peaaegu Eesti ajavööndisse ehk tüütute jet lag’idega pole vaja reisides rinda pista.
Ajalugu
Mauritius on ainus Aafrika riik, mis rahvusvahelise kategoriseeringu järgi on tänapäeval kõrgel arengutasemel. Mauritiust märkasid esimesena Araabia mere-sõitjad 900 aasta paiku ja andsid sellele nimeks Dina arobi ehk mahajäetud saar. Järgmisena jõudsid 1507. aastal saarele portugallased, kuid nemadki ei rajanud midagi püsivat.
Siis tuli järg hollandlaste kätte, kes jõudsid Mauritiusele aastal 1598 ehk 34 aastat enne Tartu Ülikooli asutamist. Holland kasutas saart esialgu vaid India ookeani laevade varustuspunktina. Hollandi Ida-India Kompanii vürtsikaubanduse hoogustumisel otsustati saarele rajada püsivam asustus aastal 1638 ehk kuus aastat pärast Tartu Ülikooli asutamist. Ehitati esimene kindlustus ja katsuti raskuste kiuste hakkama saada.
Raskusi oli aga palju – saarel puudus loomastik, keda küttida toiduks, üle käisid laastavad tsüklonid, koos laevadega saabunud rotid koos tirtsudega hävitasid viljasaagid, saarele toodud orjad Aafrikast ja Jaavalt jooksid laiali jne. Olukord oli nii sant, et hollandlased jätsid vaid 20 aastat pärast rajamist oma asunduse maha, aga vaid selleks, et see peagi uuesti taastada. Ka teisel katsel ei läinud paremini ja hollandlased jätsid saare lõplikult maha 1707. aasta paiku ehk pisut pärast seda, kui meist oli üle käinud Põhjasõda. Hollandlaste pärandi peamiseks osaks jäi mööbli ja muusikainstrumentide jaoks väärtuslike eebenipuumetsade maharaiumine ning suhkruroo toomine saarele, mis domineerib suuresti saare majanduses tänaseni välja.
Uus koloniaalaeg
Loodus tühja kohta ei salli ja peagi olid kohal lähedal asuvalt Reunioni saarelt prantslased, kes pidasid 18. sajandil strateegilist võitlust maailmamerede üle brittidega. Prantslased panid aluse Mauritiuse etnilisele mitmekesisusele, tuues sisse asukaid Aafrikast, Indiast, Madagaskarilt, Hiinast ja muidugi Prantsusmaalt. Saar nimetati ümber Île de France’iks, sama nime kannab ka Pariisi ümbritsev ajalooline piirkond. Prantsuse revolutsiooni tervitati saarel soojalt, aga orjade vabastamisest vabaduse, võrdsuse ja vendluse vaimus plantaatorid esialgu keeldusid. 1810 hõivas saare ülekaalukas Briti eskaader, prantslastega sõlmitud kapitulatsiooniaktiga jäeti elanikele õigus säilitada oma keel, kultuur, usk ja omand ning saar läks Briti impeeriumi alla. Lepped pidasid ja tänase päevani on Mauritius pigem prantsuse kui inglise keele vooluvees. Inglise keel on küll ametlikult parlamendi töökeel ja selles on ka kõik sildid ja liiklusmärgid. Inglise keelt ennast ei räägi saarerahvas omavahel üldse, kuigi väga suur osa oskab selles suhelda külalistega, mis teeb külalise elu kindlasti lihtsamaks. Peamiseks suhtluskeeleks on kreooli keel ehk prantsuse pidžin, mida räägivad ja mõistavad kõik, nii India kui ka Aafrika päritolu saarerahvas. Hea tahtmise ja prantsuse keele oskuse korral võib sellest isegi pisut aru saada.
Kui prantsuse kolonistid rajasid majanduse suuresti orjadele, kes tulid Madagaskarilt ja Ida-Aafrikast, siis britid hakkasid saarele massiliselt tooma inimesi Indiast. Need uusasukad ei olnud orjad, vaid parema sissetuleku ootusega kohale meelitatud alamakstud vaba tööjõud. Paljud indialased tulid osaliselt ka põgenikena Põhja-Indiast ja Bihari kandist, kus kohalike mässud briti kolonistide vastu tõid jõhkraid vastumeetmeid ja paljud pagesid karistamise eest. Indiast tulnute seas oli nii hindusid kui ka moslemeid, lisades kirevust kohalikule kogukonnale.
Tähelepanuväärne nii Mauritiuse ajaloo kui ka tänapäeva seisukohalt on, et saarel ei olnud enne koloniste inimasustust, vaid meresõitjad sõna otseses mõttes avastasid ja asustasid selle. Oluline on see sellepärast, et ükski rahvakild Mauritiuse kirjust lapitekist ei saa väita, et nemad olid esimesed pärisperemehed, mis on ära hoidnud palju pingeid. Praegu moodustavad india taustaga mauriitslased kaks kolmandikku, valgete ja mustade järeltulijad kreoolid veerandi, hiina taustaga asukad 3 protsenti ja prantsuse taustaga inimesed vaid sajandiku kogu elanikkonnast. Kogu luksusturismi sektorit omavad just viimased, kogu poliitilist jõudu aga india taustaga elanikud. Kreoolid on paljuski marginaliseeritud nii poliitiliselt kui ka majanduslikult, kuid otse pinnal hõõguvaid pingeid siiski pole, igapäevaselt valitseb vastastikune tolerants.
Loodus
Mauritius on vulkaanilise tekkega saar, mida kolonistide saabudes katsid vihma-- -ja eebenipuumetsad. Viimase kolme sajandi jooksul on metsad pea täielikult asendunud monokultuursete suhkruroopõldudega, kuigi viimaste aastakümnete jooksul on hakatud kaitse alla võtma ja taasmetsastama piirkondi ennekõike mägistel aladel. Mauritius on kummaline kontrastide maa, kus ühel pool on kogu viljakandvat ala kattev suhkruroopõld, teisel pool aga hingematvad mägised vihmametsad ja kogu saart korallirahudega ümbritsevad helesinised laguunid.
Endeemilistest ehk ainult Mauritiusele omastest liikidest on säilinud kuus taime- ning paar linnu- ja loomaliiki. „Alice Imedemaalt“ tuttav lennuvõimetu lind dodo, kes elas vaid Mauritiusel ja paistab raamatus pigem kanana, aga tegelikkuses oli priske meetrise kalkuni mõõtu, suri välja hollandlaste püsiasutuse saabumisega. Siiski ei nõustu kohalikud teadlased, et hollandlased dodod lihtsalt ära sõid, kuna kirjelduste järgi olnud lind kaunis kehva maitsega. Dodode väljasuremisele võisid kaasa aidata ka põuad, mis jätsid nad joogiveeta, uute liikide ja inimestega sisse toodud bakterid ja viirused ning kodusead, kes dodode mune lõhkusid ja ära sõid. Puhka rahus, dodo!
Mauritiuse kaks endeemilist hiidkilpkonnaliiki on samuti tänaseks kadunud. Kilpkonn võib toiduta elada 3-6 kuud, mis tegi neist meremeestele ideaalsed laevadel kaasasõitvad värske liha säilituskambrid. Charles Darwin veenis oma reisi käigus ära Briti Mauritiuse kuberneri asustama saarele lähedal asuvatelt Seišellidelt sealsed hiidkilpkonnad. Tänu sellele on saarel praegu üksikud paigad, kus need Saksa armee kiivreid meenutavad stoilised hiiglased uuesti elu sisse seavad. Kilpkonni saab vaadata ja patsutada tillukesel Île aux Aigrettes’i reservaatsaarel idarannikul ja samas lähedal asuva Vallée de Ferney looduspargi matkaradadel.
Millal minna?
Mauritius on ekvaatorist lõunas, seega on nende suvi vahemikus november kuni märts, mil saart külastavad tugevad tormi-tsüklonid, mussoonvihmad ja eestlase jaoks metsik leitsak. Kohalike sõnul on saarel ainult kaks aastaaega – talv ja suvi. Talvekuudel maist oktoobrini on ilmad soojad, aga võivad aeg-ajalt kukkuda meie jaanipäeva näitudeni ehk 10 soojakraadi- juurde. Parim aeg Mauritiuse külastamiseks on seega meie kevadel ja sügisel. Mõistlik on vältida Lääne-Euroopa koolivaheaegu, mis toovad hotellid täis ja viivad hinnad üles.
Liiklus
Parim viis Mauritiusel ringi reisida on rendiautoga. Raudteid saarel enam pole, ringi vuravad ohtralt tossavad kohalikud liinibussid, aga nende graafikutest ja peatustest aru saamiseks jääb nädalast väheks. Jalgratas ei ole samuti mõistlik alternatiiv, sest kõik Mauritiuse teed ja tänavad on nii kitsad, et neil pole ei teepervi ega kõnni- või rattateid. Liiklus on vasakpoolne, aga sellega harjub loetud tundidega. Keerulisem on kitsastel teedel kihutavate autodega, mis mööduvad sentimeetrite kauguselt. Samuti on levinud kombeks jalutada autoteel ja ennekõike jätta oma masin keset teed, et lipata mõneks minutiks kerge snäki järele.
Soovitus: ärge pabistage, ärge vihastage, ärge rapsige, ärge kiirustage. Liikluskultuur tundub algul ehmatav, aga on tegelikult väga viisakas, tuututamist, liiklusraevu ja reeglite eiramist näeb harva. Kombed on lihtsalt erinevad.
Toit
Mauritiuse köök on hõrk ja sõge segu India, Hiina, Aafrika, kreooli ja Prantsuse kulinaariast, mida punase niidina läbivad mereannid. Tulemus on üldjuhul väga hea ja pole vaja pead vaevata, mida täpselt on pandud konkreetse krevetikarri või kalmaariroa sisse. Tänavatoit, mille eest tuleb tavaliselt maksta sularahas, on naeruväärselt odav, kõhu saab indiapärastest dhali’dest, hiina päritolu libapelmeenidest boulette’idest ja muust lihtsast kraamist täis kõva pingutusega paari euro eest. Kobedamates restoranides, mis annavad meie kalakohtadele suured silmad ette, saab kahe inimese korraliku õhtusöögiga hakkama 30-40 euroga.
Aafrika on paljude eestlaste jaoks tume maa ja mitte ainult sealsete asukate nahavärvi poolest. Meie teadmised maailmajaost on napid või piirduvad sageli Egiptuse tehiskuurortide või Ida-Aafrika loodusparkidega. Kui uudishimu on suur, aga julgust napib, siis on Mauritius suurepärane kõrvaluks veendumaks, et Aafri-kas võib reisida küll, kuigi manner ise jääb mitme tuhande kilomeetri kaugusele.
- Araabia mere-sõitjad
- boulette
- Charles Darwin
- dhali
- dodo
- Île aux Aigrettes’i reservaatsaar
- Île de France
- korallirahud
- Martin Aadamsoo
- Mauritius
- Mauritiuse saar
- Port Louis
- Prantsuse revolutsioon
- suhkruroopõld
- Vallée de Ferney looduspargi matkarajad
- vihmametsad
Selles numbris
- Tooteuudised
- Kroonika
- Raamatuarvustus: Liivo Laanetu „Mereväelase käsiraamat“
- Raamatututvustus: Andrés Reséndez „Vaikse ookeani vallutamine“
- Moldova rahvusköök – rikas ja mitmekesine
- Räägime heast matkast ja matkajuhist!
- Keelest ja meelest Ukraina moodi
- Karin Luts. Pildid reisidelt
- Mari Roosvalti reisimaailm maalidel
- Daire Kaup: „Olen eelmises elus elanud Jaapanis.”
- Lähis-Ida hea elu ja lohesurfi pärl
- Džungli äärel ja karaoke keskel: kaks kuud Panay saarel
- Kallis ja kaunis Costa Rica
- Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma
- Aafrika neile, kes Aafrikat pelgavad
- Gorillaretk Ugandasse
- GO Reisiajakiri 112 - Juuni 2025
