Afganistanist enne ja nüüd

Mis tuleb eestlasele esimese asjana pähe seoses Afganistaniga? Sõda, enamasti ikka vist sõna „sõda“. Inimlikult kerge on selle riigi juures ära unustada muud tahud. Rene Satsi intervjueeris maailmarändur Stefan Polakovici, kes külastas hiljuti Afganistani.

Kui saaksime mõttes vaadata mõningaid 1960ndate lõpul Afganistanis filmitud kaadreid, siis oleksid paljud nähtu üle ilmselt kergelt imestunud. Afganistanil ei olnud „issand, kui ohtlik maa“-templit, vähemalt mitte riiki saabuva välismaalase silmis. Riik oli hoopis kuulsal hipirajal populaarseks peatuspaigaks, meelitades mõnusate ajaveetmisvormidega (silmapilgutus, enamus saab ilmselt aru, mis see peamine ajaveetmise vorm võis olla) ligi nii ameeriklasi kui ka eurooplasi. Türgit, Iraani, Afganistani läbiv mõtteline tee kulges läbi Afganistani provintside ja linnade, sealhulgas Herāti, Kandahāri ja Kabuli, enne kui jõudis Põhja-Pakistani.

Turism Afganistanis saavutas haripunkti 1977. aastal, enne poliitilise ebastabiilsuse algust (võimu võttis kommunistlik partei, kukkus oma tujude järgi möllama ja põhjustas lõpuks pika sõja), mil riik hakkas pikajuukselise turisti jaoks muutuma järjest ebamugavamaks. Aastal 1979 algas Nõukogude-Afganistani sõda, millele mõnes mõttes küllaltki kiiresti järgnes 2001. aastal alanud USA ja liitlasvägede sissetung või siis võitlus terrorismiga, kui soovite.

Ilmselt ei olnud keegi kuulnud hüüdnimest, mille Afganistan juba ammu auga välja oli teeninud – „Impeeriumite surnuaed“. Ajalugu on näidanud, et sinna sõdima minnes lihtsalt ei ole võimalik võita.

Mina väisasin põgusalt Kabuli ja selle lähiümbrust 2019. aastal ning hoolimata üliheast toidust ja paeluvatest kultuurielamustest olin kogu aeg pinges. Pinget tekitas palgatud kohalik, kes mind turvaliselt oma maal pidi hoidma. Mida ta ka tegi. Samas manas ta mulle pidevalt silme ette pilte ohtudest, mis valgenahalist külalist selles kohas võivad oodata, kui ei olda piisavalt ettevaatlik ning ei tunta kohalikke kombeid ega teata, kuhu tohib ja kuhu ei tohi minna. Küllatki meie lähedal kärgatas aga Kabulis ka üks pommihakatis, seega sellest „kuhu tohib minna ja kuhu ei tohi minna“-hoiatusest oli kasu ainult osaliselt. 

Kõikide kohalike suust, kellega mul oli au suhelda, kõlas toona ohtudega seoses üks ja seesama õõnsa kõlaga sõna: Taliban. Küll ikka võõrvägede sõdurid ja minusugused käisid taliibidele sel maal oma kohaoluga närvidele!

2021. aasta 15. augusti õhtuks teostasid Talibani võitlejad oma ammuse unistuse ning võtsid peaaegu et mingisugust vastupanu kohtamata oma kontrolli alla pealinna ja presidendipalee, taastades seega Afganistanis jälle islamiriigi võimu.

Slovakkiast pärit Stefan Polakovic on 47 aastat vana ja käinud läbi kõik maailma maad, kaasa arvatud Afganistani. Pidime sattuma 2021. aasta augustis, kui kärts ja mürts juba käis, koos sinna riiki, kuna mulle oli lubatud eksklusiivseid intervjuusid Talibaniga ning Stefan… Stefan lihtsalt armastab kärtsu ja mürtsu. Ütlesin mineku ära, kuna kiskus väga ohtlikuks ja kartsin, et jääksin sinna maale pikaks ajaks kinni – nii oleks ka läinud. 

Nüüd on mees aga uuesti Afganistanis ja uurisin temalt, kuidas kohapeal eluolu on.

Oled ka varem Afganistanis käinud. Kas see maa tundub nüüd teistsugune?

See on ikka suures laastus sama riik – sama kultuur, toit ja inimesed. Kindlasti on paljude kohalike jaoks muutunud elamisviis suuremas plaanis, kuid seda kirjeldama hakata läheks liiga pikaks, kuna selle juures on nii palju eri tahke. (Stefan viitab siinkohal kindlasti naiste õiguste kadumisele ning kiiresti suurenenud üleriigilisele vaesusele – R.S.) Tasakaal turvalisuse ja vabaduse vahel on kindlasti nihkunud.

Mida arvad praegusest julgeolekuolukorrast?

Nagu ma just ütlesin: kui on üldse midagi, mis on Afganistanis pärast Talibani võimule tulekut dramaatiliselt paranenud, on see kindlasti just julgeolekuolukord. Mina sain seekord vabalt kõndida peaaegu kõikjal, mis eelmise külastuse ajal kõne allagi ei tulnud. Jah, teedel on veel arutult palju kontrollpunkte ja igal pool on vaja erinevaid lube, kuid tundsin end kõikjal, kuhu läksin, täiesti turvaliselt ega mõelnud kordagi – kui aus olla – isegi sellele, et peaksin olema ettevaatlik. Ei olnud sellist tunnet nagu 2019. aastal, et mind võidaks tulistada või midagi sarnast võiks juhtuda.

Praegune režiim rõhutab, et nad teevad jõupingutusi taaskäivitada Afganistanis turism ning selle käigus kõlab optimistlik narratiiv, et nüüdsest on väga turvaline sinna reisida ja ma kaldun selle punktiga nõustuma. Jääb vaid küsimus, kes oli siis eelmistel aastatel ebaturvalise olukorra põhjustaja.

Kus piirkondades praegu käisid?

Arvestades muutunud turvaolukorda, otsustasin teha niinimetatud „täieliku ringi“: Kabul, Bāmīān, Bandi, Jami minarett (Minaret of Jam), Herāt, Helmand, Kandahār, Ghaznī ja lõpuks külastasin ka Jalālābādi. Nüüd olen Kabulis tagasi. Mõnda kohta, kus käisin, on välismaalased varem suhteliselt sageli avastanud, kuid Jami minaretti või Kandahāri/Helmandi provintsi ehk mitte nii väga. Hea meel, et sain nii palju näha, võrreldes oma palju lühema eelmise reisiga.

Tuginedes uuele kogemusele – milliseid kohti Afganistanis soovitaksid teistel külastada?

Minu jaoks oli parim Band-e-Amiri rahvuspark. Ilusad järved keset kõrbe. See oli number üks koht, mida isiklikult näha tahtsin. Bandi Amir on hõlpsasti ligipääsetav ja asub Kabulist paari tunni autosõidu kaugusel.

See on lihtsalt hingemattev, kuna on üsna ootamatu näha sellist kohta Kesk-Afganistanis. Mõne järve ääres saab rentida valge luigekujulise aerupaadi ja nautida aerutamist traditsiooniliselt riietatud kohaliku elanikuga, kellel on kalašnikov süles.

Jami minarett oli suurepärane elamus, kuid palun mõelge hoolikalt, kuidas te sinna lähete. Neli tundi, mida Google Maps Herātist sinna näitab, on päriselus tegelikult neliteist tundi. Pidev kiirendamine ja katkestamine mitu korda minutis 14 tunni jooksul. Tõenäoliselt peate vahepeal ööbima väikese linna bussijaama põrandal, sest tagasi on ju samuti vaja umbes 14 tundi minna. Karm reaalsus, mis minu jaoks oli lõppkokkuvõttes seda väärt, kuid kindlasti mitte lihtne kogemus, mida läbi teha.

Siit koorub küsimus, et kas soovitaksid Afganistani külastada kõigil või on see koht ainult teatud tüüpi reisijatele?

Reisimine Afganistanis ei ole just lihtne. Turismitaristu on väga primitiivne ja sedagi ainult suuremates linnades. Maapiirkond on imeilus, kuid küllaltki karm ja ma arvan, et siin ringi reisimine on mõeldud ainult neile, kes on piisavalt kogenud reisijad ja hinges valmis sellist asja läbi tegema. Nagu mina! (Naerab.) 

Kuidas pärast Talibani võimule tulemist viisadega olukord on? Kas on raske Afganistani viisat saada?

Jah ja ei. Ilmselt kui viisataotleja tahab hetkel kõike teha reeglite järgi, ei pruugi ta kuskile jõuda. Näiteks aasta alguses tegin läbi pika intervjuu Afganistani Canberras asuvas saatkonnas. Kuid konsul ütles mulle, et ta ei saa viisat anda, sest… oli selline ja selline põhjus. Mõtles jaburaid põhjendusi välja.

Mulle tuletab see meelde olukorda, et teatud riigid lihtsalt ei taha ja/või ei suuda mõnikord paljudele oma valitsustöötajatele rahalist tuge pakkuda. Näiteks aastaid tagasi röövis Venezuela politsei minult 100 dollarit, kuna nad ei olnud saanud kaks kuud palka. Seega võivad saatkonnatöötajad sellistel juhtudel proovida viisade väljastamise pealt sularaha teenida. Kokkuvõte on see, et praegu saad Afganistani viisa teha ühe päevaga umbes 500 dollari eest. (Ilmselt on see pisut kunstiline liialdus, kuigi korruptsioon on hetkel saatkondades kindlasti populaarne – R.S.)

Olen kuulnud vastikut uudist, et Talibanimaal on nüüd maine muusika ära keelatud. Kas panid seda ka ise tähele?

Ma arvan, et nad tegid seda tõesti! Kohalikud mängivad siiski „tavalist muusikat“, kuid lubatud on ainult Talibani „religioosne“ muusika. Põhimõtteliselt on see meeste koorilaul, ilma naise ja muusikariistadeta.

Mulle määrati muuseas minaretti külastama minnes kaasa Talibani eskort. Nii et kaks päeva kuulasime autos aina uuesti ja uuesti „džihaadi“ muusikat. (Naerab.) Ühes laulus korrutati lihtsalt „džihaad, džihaad...“ nii kaua järjest, et mulle on see vist igaveseks peakolu sisse kulunud.

***

Loodan, et ma oma kamraadi džihaadile kaotanud ei ole (see on nali), aga tahaksin lugejale südamele peale panna, et Stefani optimistlikud laused selle maa nüüdsest ohutusest tuleb endale sisse lugeda koos näputäie soolaga. Reisiajakiri ei soovita kellelgi otseselt Afganistani aega veetma minna, me vaid vaatleme ja proovime kirjeldada, mis toimub, ning anname siinkohal edasi ka ühe inimese arvamuse. 

Raske südamega peab siinkirjutaja märkima, et nii kireva etnilise taustaga riigis võib olukord kiiresti pöörduda, kuna paljud rahvusrühmad ei ole rahul taaskehtestatud puštunite enamvõimuga. Puštunid on Afganistani suurim rahvusrühm. Enamik Talibanist on samuti puštunid.

Samuti kasvab arvatavasti suurenenud vaesusega korrelatsioonis ka röövimise ohvriks langemine. Sellest kõigest on reisijahingega inimesel südamest kahju, sest kui seda maad õnnestub ilma viperusteta külastada, siis on see ülevoolav elamus kogu eluks. Riik on ju karmilt looduskaunis, meeliköitev ja see „lihtne afgaan“ vägagi külalislahke inimene.

Hetkel on tõenäoliselt tõsi, et reaalne oht mõne pooletoobise Talibani uimu-muimu poolt õhku lastud saada on olematu lähedane, sest neil pealtnäha puudub justkui selleks otsene põhjus. Eelmised 20 aastat oli neil küllatki kaaluka põhjusena välja tuua see, et sind nähti kui võõrvallutaja esindajat, kes nende maal ülbelt ringi patseerib ja nende kebabi sööb.

Praegu valitsev jõud suutis aga nende poolt vaadates „okupandid“ oma riigist välja kirjutada. Nagu vastas Afganistani ja Talibani ekspert, sõjareporter Nagieb Khaja, kui pärisin, kas vähemalt otseselt, Talibani ideoloogiat silmas pidades, selles riigis turistile hetkel suurt ohtu ei ole: „Nüüd on Taliban see, kes sind oma maale kutsub ja selleks loa annab. Miks peaksid nad pärast seda sinu elu kallale kippuma?“ Mille peale mina kostsin: „Mine sa hullu tea…“

***

Afganistan

• Alates 2021. aasta 15. augustist Afganistani Islamiemiraat.
• On ÜRO riik, mille valitsust ei tunnistata.
• Pealinn: Kabul (4 273 000 inimest).
• Ametlikult räägitavad keeled: puštu, dari.
• Kuigi statistika Afganistani kohta on kõikuv, arvati rahvaarvuks 2021 umbkaudu 40 200 000 inimest.
• Suurimad linnad peale Kabuli: Kandahar, Herat, Mazar-i-Sharif.
• Afghanistani külastas aastas (enne 2021. a. augustit) umbes 20 000 turisti. Hetkel andmed puuduvad.

Tekst: Rene Satsi
Foto: Stefan Polakovic

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Eesti punk Georgias
• Kurgist maailma köökides
• Mida peaks lennureisija praegusel ajal silmas pidama?
• Unenägude piim Veneetsias
• „Ruhnu Karuga“ Pariisi
• Yukon River Quest – eestlased maailma karmimal aerutamismaratonil
• Käsmu Lahe Merekool
• Sven Nuutmann: „Purjetamine on Eesti pärisosa“
• Mere pidu sinus eneses
• Eesti oma paradiis – Keri saar
• Tiit Krutob: Maltal on kõigile midagi!
• Tipus! Või siiski mitte?
• Jalgsi Mehhikost Kanadasse
• Reisiajakiri küsib
• Afganistanist enne ja nüüd
• Tooteuudised
• KROONIKA