Arkadi Popov, kirglik reisikorraldaja

Kui dr Arkadi Popov midagi teeb, siis ikka kirglikult, täpselt ja pühendunult. Sama reegel kehtib muidugi ka reisimise kohta. Ükski reis ja seiklus ei saa toimuda ilma põhjaliku ettevalmistuseta. Ootamatustest ei pääse sageli ka kõige täpsem planeerija, aga saatuse vimkadeks on Arkadil ikka plaan varrukast võtta. Räägime rändamisest, reisiplaanide koostamisest ja tulevikureisimisest pärast kriisi. Arkadil endal on muidugi juba detailne plaan valmis.

Arkadi, sõbrad teavad rääkida, et reisikorraldajana oled sa ühest keskmisest professionaalist ikka mitu kraadi parem. Nägin su Ameerika road-trip’i reisiplaani, see oli muljetavaldav, seal oli vist minutite täpsusega kõik paigas. 

Jaa, igal reisil peab olema plaan. Pean ausalt tunnistama, et vahel ma varastan reisibüroodelt ideid. Olen seda paar korda teinud. Lähen reisibüroo lehele ja otsin huvitavaid sündmusi, mis mu reisi ajal selles piirkonnas toimuvad. (Naerab ainult talle iseloomulikku kavalat naeru – toim.)

Näiteks Ameerika autoreisi ajal sõitsin spetsiaalselt Põhja-Dakotasse, et osaleda iga-aastasel põlisindiaanlaste kokkutulekul sealses reservaadis. Ürituse nimi on Pow-Wow ja see on nagu meie laulu- või tantsupidu. Seal reservaadis ei pakkunud booking.com üldse hotelle ja jälle pidin otsima ideid, kus ööbida. Ja leidsingi! Meil oli väga pikk reis läbi Ameerika, 6000 kilomeetrit oli juba läbi sõidetud ja jõudsime Los Angelesest Põhja-Dakotasse, astusin hotelli ning mu taha tekkis pikk eestlaste järjekord, kes olid just bussiga saabunud.

Mind ikka huvitab see reisiplaan. Mida sinna kirja paned ja kui detailselt?

Ma näitan Ameerika-reisi ajakava. Siin esimeses tulbas on päevad, siis on üldine marsruut, siis päevane kilometraaž, mis vaja läbida, ja üldine marsruut, kõik vaatamisväärsused, hotell koos koordinaatidega. Mul on tavaliselt kõik paigad, kus me käime, ja hotellid, kus ööbime, sisestatud telefoni, ma eraldi GPS-navigaatorit kaasa ei võta, kogu vajalik info on selles telefonis. Sinna on sisestatud tasuta äpp, mis võimaldab navigeerimist, ja ma panen päevade kaupa täpselt kogu info sisse ja lisan ka olulised kontaktid, näiteks hotellide omad. Eraldi on välja toodud üritused, mis on n-ö kohustuslikud, sest piletid on juba ette ära ostetud. Väga olulised on ka vaatamisväärsused ja looduspargid. Viimasel reisil Ameerikas käisin tütardega ja mul õnnestus konditsioneeride tõttu haigestuda. Oli ebameeldiv, aga tegime kõik plaanipäraselt ära.

Kas spontaansed muudatused häirivad su reisiplaani?

Ütleme nii, et spontaansed muudatused esinevad suhteliselt harva. (Naerab taas.) Number üks tähtsuse poolest on transpordivahend, mul on selles vallas väga kindlad nõudmised. Kõigil reisijatel peab olema mugav ja kõik kohvrid peavad kenasti ära mahtuma, lähtuvalt sellest valin sõiduvahendi. Vahel pakutakse autorendis midagi muud, aga üldjuhul muutuvad need autod paremaks.

Ameerika-reisi tegid veidi keeruliseks pikad vahemaad ja pikad päevad. Ma tean, et mul on ees veel 9000 kilomeetrit ja ma ei saa endale lubada täies mahus lõdvestust. Minu kindel põhimõte autorooli taga on see, et ma ei lase mitte kedagi teist rooli taha, see on absoluutselt vastunäidustatud. Kõige pikem vahemaa, mis korraga sõitnud olen, on umbes 1400 kilomeetrit.

Teine teema on hotellid – inimesel peab olema katus pea kohal ja kindel plaan, kuidas liikuda ühest peatuspaigast teise.

Kas reisiks ette valmistudes loed mingeid ajalooraamatud, reisijuhte?

Pean ütlema, et ostan selliseid ebatraditsioonilisi raamatuid, kust leian ideid kohalikeks marsruutideks ja vaatamisväärsusteks, mis ei ole turistide seas väga populaarsed. Näiteks mõni ilus küla. Horvaatias oli mul autokatusel jalgratas ja liikusin hästi palju ringi sellega. Väiksed külad, rõõm heast kohvist kuskil vahepeatusena. See on väga mõnus. Kõrvale traditsioonilised, n-ö kohustuslikud vaatamisväärsused. Spontaansuse mõttes meeldivad mulle väga Venemaa-reisid, kuhu sõidan lennukiga ja saan vabalt ringi liikuda.

Oled palju ringi rännanud. Millised paigad sind köidavad?

Reisi puhul peab alati olema mingi huvitav kirss tordil. Mõni eriline sündmus annab erilise rõhu kogu reisile. New Yorgis lihtsalt pidin nägema muusikali, alati peab olema mõni kultuurisündmus või meelelahutus. Las Vegases vaatasime Cirque du Soleil’ etendust. Moskvas käies on mul alati umbes kaks-kolm etendust või kontserti, mida kindlasti pean ära nägema. Venemaal on venekeelsele inimesele väga palju kultuuri pakkuda ning see mind huvitab ja tõmbab.

Ma ei otsi puhates ekstreemsusi, kõige ekstreemsem asi, mis mulle sobib, on palavus, +40. Surmaorus oli +50, ka see oli talutav, olen ju saunamees. Külmast ilmast ma naudingut ei saa. Puhkus peab olema atraktiivne ja aktiivne, aga teiselt poolt turvaline tervise suhtes ja sellepärast mulle isiklikult meeldivad riigid, kus see osa on enam-vähem kontrolli all. Meedikuna tean, kuivõrd keeruline ja kulukas on mõnikord evakueerida inimest teisest riigist. Olen Eesti päästemeeskonna meditsiinigrupi liige.

Isikliku autoga olen terve Euroopa läbi sõitnud. Viimasel ajal pole enam niipalju aega olnud ning oleme pigem kohale lennanud ja rendiauto võtnud.

Milliseid närvekõditavaid sündmusi on sul reisidel ette tulnud?

Aastaid tagasi tegime abikaasa ja ühe lapsega reisi Euroopasse. Mind huvitas väga Sherlock Holmes ja Reichenbachi juga Šveitsis, seega otsustasime ka sinnakanti põigata. Ööbisime siis sageli telkides ja magamiskottides, sättisime nagu tavaliselt telgi üles ja jäime magama. Öösel tõusis mägedes torm, osa ühest telgivaiast lendas ära ja vesi valgus meie kuppeltelki, üritasin öösel veidi olukorda parandada, aga see oli üsna lootusetu tegevus. Hommikul ärkasime 3 cm vee sees ja abikaasa ähvardas telgiga reisimistele lõpu teha. Mulle on väga meeldinud ööbida kämpingutes ja telkides, see on olnud elustiil. Jalgrattaga olen väga palju matku teinud. Nüüd oleme ajapuudusel rohkem lennureise teinud, rendiautot kasutanud ja hotellides ööbinud.

Kas sul on tulnud kunagi ka oma arstioskusi kasutada?

Üldiselt õnneks mitte. Meenub üks juhtum perereisist Baierimaale, kus abikaasa haigestus ootamatult ning vajas antibiootikumikuuri. Olime parajasti mehaanikamuuseumis, mis minu jaoks oli väga põnev – allveelaevad ja lennukid jne –, kui tal tekkis allergiline reaktsioon ravimitele. Läksime autosse, sain veel parkimistrahvi ning pidin abikaasat kaasavõetud vahenditega turgutama. Kui jõudsime lõpuks kämpingusse, läks madratsi pumpamiseks mõeldud pump katki ja pidin suure, kahe inimese madratsi suuga täis puhuma. Õnneks sai abikaasa järgmisel päeval täiesti terveks.

Kas sa kohalikku arstiabi ei tahtnud kasutada?

Mis kohalik arst, kõik oli kaasas – kanüülid, tilgad, infusioon. Mida pakub üks saksa arst siia juurde? (Naerab lõbusalt.)

Sul on üks tore reisimisega seotud hobi veel, nimelt kirjutad lühikesi ja vaimukaid luuletusi oma reisipäevadest.

Jah, alustasin umbes seitse-kaheksa aastat tagasi ja põhimõte on selles, et kui rendiautoga ringi sõidan, siis igal reisi päeval valin välja ühe tehtud foto ja teen sellest luuletuse, mis peab olema humoorikas.

Räägime natukene ka reisimisest ja selle tulevikuperspektiividest. 

Kardan, et varem kui märtsis ei ole puhkusereise mõtet planeerida, kui on soov rahulikult puhata ja puhkust nautida. Ka varem saab reisida, aga peab paratamatult muretsema, kas lennud toimuvad või tühistatakse, kas mind testitakse ja võin jääda mitmeks kuuks karantiini. Või haigestun ja mu matused toimuvad näiteks Bangladeshis?

Koroonaviirused õitsevad novembris-detsembris, siis võib toimuda väike langus, jaanuaris-veebruaris tuleb veel üks laine ja siis hakkab langema.

Lisaks tulevad vaktsiinid. Kellel veab, saab ennast sel ajal ka juba vaktsineerida, mis aitab samuti väga palju kaasa tunduvalt vabamale liikumisele maailmas. Meedikute jaoks on vaktsineerimispass tavaline – kui ma Eesti päästemeeskonna liikmena pean koos meeskonnaga minema kuhugi kolmandasse riiki, siis peab pass olema kaasas, kus on kirjas kõik mu vaktsiinid, muidu ei saa riikidesse siseneda. Ma ei välista, et tekivad vaktsineerimise passid kõigile, sest kuidagi peab inimene tõestama seda, et vaktsiin on saadud. Sellesse peaks suhtuma rahulikult!

Kas sul on juba siht seatud, kuhu plaanid pärast koroonakriisi reisida?

Lõuna-Ameerika on mu unistus, mul on isegi reisiplaan paigas, kuhu soovin minna näiteks Peruus või Argentinas või mõlemas. Muidugi on see ajamahukas ja kallis ettevõtmine. See on aja küsimus, kunagi peab see reis õnnestuma!

Dr Arkadi Popovi reisikorralduse ABC

• Veendu, kas koht, kuhu sõidad, on ohutu. Ära sea oma kaaslasi ega perekonda asjatusse ohtu!
• Võta korralik reisikindlustus, sel juhul on õnnetuse korral tagatud meditsiiniline abi ning vajaduse korral ka evakuatsioon. Meditsiiniline evakuatsioon teistest riikidest inimestele, kes on jäänud haigeks või saanud vigastada, on ülikeeruline protsess.
• Kui kasutad oma autot või rend-autot, veendu, et autol oleks korralik kindlustus.
• Planeeri kõik aegsasti – lennupiletid, hotellid jne. Kui tegemist on pika autosõiduga, siis on hotellibassein väga heaks boonuseks.
• Eelmainitu on nagu reisi skelett. Sellele lisanduvad vaatamisväärsused, looduspargid, sündmused jne.

Teised Arkadist

Anžela Popova, abikaasa

Meie reisidest võiks lausa raamatu kirjutada, aga püüan lühidalt. Reisime päris palju nii lastega kui ka kahekesi ja kõik on alati korraldatud „kõrgel tasemel“: reisimarsruut, vaatamisväärsused valitud ja broneeringud tehtud, reisiraamatud loetud, kontserdi-, muuseumi-, ürituste ja spordimängude piletid ostetud, õige pistikupesa kaasas, raha vahetatud, kindlustuspoliis tehtud jne jne.

Meenuvad kenad hingeliigutavad momendid... Mäletan meie esimest välismaareisi, see oli bussireis Itaaliasse 1997. aastal, praegu enam nii ei sõidaks… Buss jõudis kohale südaööl, sõit oli olnud väga väsitav. Kõik reisikaaslased läksid ruttu magama, meie kahekesi läksime jalutama ja pitsa tavalises bistroos tundus väga maitsev!

Ühel suvel sõitsime autoga Horvaatiasse, kujutage ette, pisikene Citroën C3, sees kaks täiskasvanut, kaks last, üks hullumeelne Jack Russelli terjer, katusel jalgratas (sest oma on alati parem!) ja nii me kihutasime Austria kiirteedel. Kõik läks hästi, saime turvaliselt koju tagasi.

Suvine õhtu Montmartre’il, sajab mõnusat vihma, kõik särab ja lõhnab, kiirustame Moulin Rouge’i. Suur saal, enne etenduse algust mängib džässbänd ja publikul on võimalus tantsida väikesel tantsuplatsil. Publik on tagasihoidlik ja eriti ei soovi. Aga mitte meie! Ütlesin Arkadile, see on ainuke hetk elus, vaevalt et saame veel kunagi nii tantsida. Oli nii romantiline!

Arkadi on alati heas tujus, hea huumorimeelega aktiivne reisija, koos temaga ei ole kunagi igav!

Uljana Šatalov, reisikaaslane ja kolleeg

Arkadiga koos reisides ei olegi vaja giidi, tal on alati midagi öelda konkreetse linna või riigi ajaloo, poliitika, kunsti kohta... Tal on väga suur uudishimu maailma vastu, talle on alati meeldinud oma teed käia ja ise valida, kuhu, kuidas ja millal. Juba ammustel aegadel, kui enamus käis välismaal harva ja vaid reisibüroode vahendusel, planeeris ta perereisid ise. Ta rääkis nende reiside ettevalmistamisest juba pool aastat ette: vaatas üle teeolud, planeeris marsruudi, peatused ja vaatamisväärsused – lossid, muuseumid jne

Mõned kindlad põhimõtted on tal ka, millega peab arvestama. Iialgi ei lase ta kedagi oma auto rooli, alati on ise roolis, ei loe, kui pikalt sõit kestab. Ta ei talu, kui keegi laulab muusikale kaasa. Ja mina olen karaoke kuninganna… Seega vahel ei suutnud ma ennast vaos hoida, hakkasin laulma – ta oli valmis mind lähimas tanklas maha panema. Hoolimata, et mul on ideaalne kuulmine ja muusikakool läbitud. Hakkasin siis lihtsalt vaikselt ümisema, ta ikka ütles, et kuuleb kõike ega luba isegi oma emal laulda, seega oli mu kontsert lõppenud... Muidugi oli ta ise selles intsidendis süüdi, sest miks tal alati on nii hea muusika autos!

Lilian Lääts, kolleeg 

Olen Arkadiga korduvalt koos käinud välismaal konverentsidel.

Jutt arstide toas on umbes selline: „Kes siis veel EUSEM-ile sõidavad?“ Vastus: „…, …, … ja Arkadi“. „No siis on ju kõik hästi – ei pea millegi üle muretsema.“

Tõesti, nii see on. Tema valib hotellid (pole seni pidanud pettuma) ja organiseerib kogu logistika. Ei ole nii, et tuled lennukilt maha ja hakkad mõtlema, kuidas nüüd linna saada, vaid transport enamasti juba ootab. Ja kui ühistransport, siis on ta juba selgeks teinud, kust pilet osta, palju maksab ja kus peatuses väljuma peab jne. Detailideni planeeritud.

Lennujaamas tahab ta alati hästi varakult kohal olla. Glasgow’s käies organiseerisime ise lahkumise päeval väikse ekskursiooni linnast välja. Sinna sõites sai Arkadi teada, et me alles pärast ekskursiooni hakkame vaatama, kust takso saame, et õigeks ajaks otse lennujaama sõita. Kuigi pärast ekskursiooni oli lennuni veel kolm tundi aega ja lennujaam asus vaid 20 kilomeetri kaugusel, siis oli näha, et selline mañana-suhtumine talle ei meeldinud. Alles kui taksosse istusime, oli näha, et ta „rahunes“. Loomulikult jõudsime õigeks ajaks ja piisava varuga lennujaama.

Tekst: Stina Eilsen

Foto: Aivar Kullamaa

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Aastavahetusel ümber maailma
• Seiklus Indias enne koroonaaja arvamist
• Prantsuse mägedes kõõlumas, seljakott lugusid täis
• Lapi kuld
• Laura Dekker – noorim soolopurjetaja
• Mark Twaini Berliin: Euroopa Chicago!
• Rännulõhn
• Kontvõõrana salapärastes New Mexico pueblo’des
• Arkadi Popov, kirglik reisikorraldaja
• Reisiajakiri küsib
• Peedu Kass – mägironimisest jazzini
• Cho Oyu – Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon
• In memoriam Tõivo Sarmet
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 86 - Detsember 2020