Arktika raamatutest

Eestikeelne Arktika-kirjandus on suhteliselt mahukas. Ka eestlased ise on kirjutanud päris palju raamatuid Arktikast. Tiit Pruuli võttis need enne reisi riiulist välja.

Enamik eesti keeles ilmunud Arktika-ainesest on tõlketeosed, millest omakorda märkimisväärse osa moodustavad polaaruurijate elu- ja ekspeditsioonilood (Nansen 1923, 1938, 1959, 1976, 1996, 2011, Amundsen 1988, 1992, Krenkel 1979, Papanin 1982, Franklini ekspeditsioon 2005, Bering 2006). Vene aja algupoolel ilmus hulgaliselt poolpropagandistlikke teoseid tohutust Nõukogudemaast. Tutvustati Kamtšatkat (1950), Tšukotkat (1953, 1955) ja teisi kaugeid paiku. Nende teoste stiilist saab aimu peakirjade kaudu: „Kuidas šamaan Tšuktši rahvast pettis“, „Teadlased kiirendasid kevade tulekut“ jne.

Aastakümnete vältel on ilmunud ka huvitavaid etnoloogilisi tõlketeoseid, näiteks „Kes te olete, jukagiirid?“ (1983) või „Islandi kultuur“ (1974) ning muinasjuturaamatuid (jakuudi 1974, jukagiiri 1978, tšuktši 1980, lapi 1995).

1940. aastal ilmus geograaf Anton Partsi õhuke raamatuke „Salapärased nabamaad“, mis annab ülevaate Arktikast ja Antarktikast. See oli üks esimesi tõsisemaid pääsukesi meie polaarkirjanduse alal. Lihtsa raamatukese väike stiilinäide: „Niisama karm nagu nabamaa kliima, on ka eskimo elu. Eskimo on looduslaps, ei kirikut, kooli ega riigivõimu. Aga ta ei karda ka kedagi. Ta on alalises võitluses enda ja oma pere olemasolu eest. Selles võitluses pole tal ühtegi abilist peale truu koera, kes teda reisidel saadab.“

Umbes samasugusesse kerguskategooriasse paigutuvad ka esimesed vene keelest tõlgitud raamatud: Muratovi „Suure tee esimesed avastajad“ (1947) ning Volovitši „Aasta põhjapoolusel“ (1960).

Hoopis teises kategoorias on 1992. aastal ilmud Enn Kaupi ja Tiit Kaivo koostatud kogumik „Nabakirjad“, kuhu koondatud põhiliselt eesti teadlaste jutustused oma ekspeditsioonidest. Näiteks Rein Vaikmäe kirjutab Kolõmast, Jaan-Mati Punning Teravmägedest, Tiit Randla Franz Josephi maast, Heino Mardiste Jamali poolsaarest. Arktikast räägivad teadusmeeste kõrval ka meremees Robert Kurgo, raadiotelegrafist Oskar Mendelman ja lendur Endel Puusepp.

Teadlase põhjalikkusega on oma ainesele lähenenud ka Laur Vallikivi, kelle raamat „Arktika nomaadid šamanismi ja kristluse vahel“ (2005) on kokkuvõte tema magistritööst, mis kõneleb jamb-to neenetsite elust, nagu autor seda koges oma ekspeditsioonidel. Hiljem on Vallikivi Cambridge’i ülikoolis kaitsnud neenetsite teemal ka doktorikraadi.

Doktor Rein Vahisalu töötas laevaarstina kruiisilaeval „Livonia“ (endine uurimislaev „Arnold Veimer“). Lisaks Arktikale viis Kanada polaarturismi firma Marine Expeditions laeva seilama ka Loodeväila. See kant ja väila avastamise lugu on ka Vahisalu raamatu „Amundseni nimekiri“ (2004) teemaks.

Eesti päritolu nõukogude lenduri Leonhard Kruze (Kruse, Kruus) elu on noorte-päraseks dokumentaaljutustuseks „Vahimees Põhjanaba teel“ (1971) kirjutanud Oskar Kruus. Kruze (1899–1966) oli Otepää poiss, kes sattus juba lapsepõlves Venemaale, astus tsaariarmesse ja liitus hiljem revolutsiooniliste punastega. Pärast Kodusõda astus ta lennukooli ning oli tegev Põhja-meretee Valitsuse polaarlennunduses, koolitas piloote põhjanabale lendamiseks ja tegeles jääluure uute meetodite väljatöötamisega.

Arktika uurimise ajalukku on aga läinud ka eestlane, kes töötas Kanada Arktikas. Tema eluloo on raamatuks „Jää voolab“ (2010) kokku pannud Tiiu Härm. Ida pool Beringi väina on tegutsenud veel eestlasi – Maria Kupinskaja on oma elust seal kirjutanud raamatu „Minu Alaska“ (2008 ja 2018).

Ornitoloog Tiit Randla töötas 1974–1983 neljal korral ekspeditsioonidel Vene Arktikas. Nende reiside põhjal on tal valminud kolm raamatut: „Jääkarude riigis“ (1976), „Jutustus punakael-laglest“ (1982) ja „Elus Arktika“ (1990).

Islandile reisimisest on raamatuid kirjutanud Vladimir Beekman (1959), Tarvo Nõmm (2009 ja 2017), Alari Kivisaar (2010), Kätlin Kaldmaa (2013), Risto Laur (2013, 2014), Kärt Hellerma (2014) jt. Turismireisist Nõukogude Arktikasse on reisipäeviku „Põhjala meredel ja mandril“ avaldanud Albert Teppand (2011). Enn Vaino on raamatus „Polaaröö lummavas hämaruses“ (2003) kirja pannud lood, mida Norilski salakütid on talle rääkinud polaarjoone tagusest jääkarujahist ja loodusest.

Mõnes eestlaste reisiraamatus on muu ainese kõrval juttu ka rännakutest arktilistel aladel. Näiteks Indrek Jäätsi raamat „Rännakud ööpoolsetesse maadesse“ (2011) sisaldab ka sõitu Koola poolsaarele, Hendrik Relve teoses „Minu elu uhkemad loomad“ (2020) on peatükid morskade ja jääkarude vaatlemisest Wrangeli saarel. Polaarjoone tagusest elust kõnelevad ka mõnegi vangistatu ja küüditatu ilukirjanduslikud lood ja mälestused (nt Helmut Tarandi „Vorkuta värsse“ 1981, 1984, 1990 ja „Cassiopeia“ 1992).

Teenekas nõukogude polaaruurija Jevgeni Maksimovitš Singer, kes osales aastakümnete jooksul enam kui poolesajal ekspeditsioonil Pamiirides, Novaja Zemljal, Severnaja Zemljal, Teravmägedes jm, kirjutas teose, mille tõlkis eesti keelde geokeemik ja paleogeograaf, Venemaa Geograafia Ühingu auliige Jaan-Mati Punning ja mis tõlgituna kannab nime „Külmade randade maa“ (1978). Originaali „Между нолюсом и Европой“ on Venemaal välja antud kahel korral (1975, 1981). Sellel teosel on olulised seosed ka Eestiga. Eesti NSV Teaduste Akadeemia geoloogia instituudi isotoopgeoloogia laboratoorium analüüsis Teravmägedelt toodud liustikuproove. 1976. aastal töötas seal labori juhi Punningu juhtimisel eestlaste uurimisrühm, kuhu lisaks temale kuulusid teadlased Rein Vaikmäe ja Raivo Rajamäe. Singeri raamat kirjeldabki liustiku-uurimisi Teravmägedel.

Kindlasti tuleks selles eestikeelsete Arktika-raamatute loos tutvustada üht teost, mis on samuti tõlgitud, aga muidu üsna eestilik. See on Vassili Pasternaki uurimus „Eestist pärit Arktika-uurijad“, mis tõlgiti otse venekeelsest käsikirjast ning ilmus sarjas „Maailm ja mõnda“ 1970. Siin antakse ülevaade baltisakslastest, kellel tähtis roll Arktika tundmaõppimisel: Krusenstern, Kotzebue, Wrangell, Schrenk, Baer, Middendorff, Schmidt, Bunge, Toll jt.

Ja kõige lõpuks kõige tähtsam ja julgen veendunult öelda, et ka kõige parem teos – Timo Palo „Jäine teekond. Omal jõul põhjapooluselt maismaale“ (2014). Timo on enda ja Audun Tholfseni monumentaalsest reisist kirjutanud tõesti monumentaalse raamatu, kus on sees Arktika argipäeva tahkude tõsine kirjeldus ja analüüs. Ses teoses on teadust ja tehnikat, aga eelkõige loodust ja inimest. Siin on kõike, mis teeb Arktika ja seal käimise nii eriliseks.

Raamatutele lisaks peaks tõsine eestlasest polaarhuviline pöörduma ka omamaise ajakirja Eesti Loodus poole, mille pea igast aastakäigust leiab mõne Arktikaga seotud pala.

Tekst: Tiit Pruuli

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021