Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse

Erki Tammiksaar annab ülevaate baltisaksa teadlaste panusest Arktika uurimisel.

Üldised ettekujutused polaaraladest enne 19. sajandit

Mõned antiikajastu ideed, mis sündisid 350–300 aastat enne Kristust, olid õpetatud ringkondades väga kaua aktuaalsed. Näiteks filosoof Aristotelese idee Maast kui universumi keskpunktist püsis 1800 aastat. Aristotelese ja geograaf Klaudios Ptolemaiose järgi hoidis Maad universumi keskpunktis ja püstises asendis suunaga Suure ja Väikese Vankri ehk Arctose poole Maa enda gravitatsioon. 1687. aastal näitas Isaac Newton oma arvutustega, et gravitatsioon lähtub siiski Päikesest, mis mõjutas selleks ajaks teada olnud planeetide liikumise trajektoori.

Newtoni eluajaks oli juba teada, et põhjapooluse piirkonnas on mereveed täis jääd. Selle teadmise eest olid hoolitsenud 16. sajandi keskpaigast alates Richard Chancellori, Willem Barentsi, Martin Frobisheri, Henry Hudsoni ja William Baffini ekspeditsioonid Idamaadesse, mis püüdsid tungida läbi Kirde- ja Loodeväila (meretee vastavalt ümber Euraasia või Põhja-Ameerika Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani). Kuna jää on mage, siis oli üldlevinud arvamus, et jää tekib ainult suurtes Siberi ja Põhja-Ameerika jõgedes, mis jõuab kevaditi Põhja-Jäämerre ja takistab rannikualadel meresõitu. Samas oldi arvamusel, et sellest jääst ei piisa kogu soolase Põhja-Jäämere katmiseks, ning leiti, et põhjapooluse piirkond on jäävaba ja seal elavad igaveses õndsuses Ptolemaiose nimetatud hüperborealased. Hüperborealasi saadeti Vene teadlase Mihhail Lomonossovi eestvõttel otsima ekspeditsioon Vassili Tšitšagovi juhtimisel (1765–1766). Retke alguspunktiks valiti Teravmäed. Piirkond oli hästi tuntud, sest Barentsi avastatud Teravmägedest kujunes eurooplastele keskne vaalapüüdmise koht. Keerulised jääolud ei lubanud Tšitšagovil siiski vähimatki edu saavutada.

Vene impeeriumi rannikujoonte kindlakstegemisel olid venelased märksa edukamad. Teise Kamtšatka ekspeditsiooni (1733–1743) ajal kaardistasid Vene mereväelased peaaegu kogu Siberi ranniku, lahtiseks jäi vaid rannikujoon Šelagi neemest Beringi väina poole. Seevastu Põhja-Ameerika rannikuala oli veel 19. sajandi alguse kaartidel märgitud suvaliselt tõmmatud joonena, sest neid piirkondi asus John Franklin kaardistama alles 1819. aastal. Puudulikud teadmised rannikute kulgemisest kahe maailmajao vahel võimaldasid 18. sajandi prantsuse loodusteadlasel Georges Leclerc de Buffoni ning James Cooki ümbermaailmareisidel osalenud kontradmiral James Burneyl oletada maismaaühenduse olemasolu Ameerika ja Aasia vahel. Alust nii mõelda andis veel kasakas Stepan Andrejevi teade 1762. aastast, et ta nägi Kolõmast põhja jäävatelt Karusaartelt väidetavalt Ameerikat. Lisaks oli mammutite võhkade otsingul olnud Jakov Ljahhov avastanud 1773. aastal kaks saart Põhja-Jäämeres (Suur- ja Väike-Ljahhovi saar), mille järel Jakov Sannikov avastas Kotelnõi ja Faddejevi saare. Viimasest itta jäi omakorda maa ehk n-ö Uus-Siber (Новая Сибирь), mis võis samahästi olla nii Ameerika rannik kui ka pelgalt saar.

Baltisaksa maadeuurijate ja teadlaste polaarekspeditsioonid 19. sajandi esimesel poolel

Mammutite võhkadest tulvil saarte omandiõiguse pärast tülli läinud kütid pöördusid erimeelsuste lahendamiseks Peterburi võimude poole. Keskvõim otsustas eesotsas majandusminister Nikolai Rumjantseviga, kes oli toetanud Adam Johann von Krusensterni Vene esimese ümbermaailmareisi (1803–1806) ettevalmistamist, saata piirkonda ekspeditsiooni. Siberis polnud haritud inimesi kusagilt võtta. Seepärast pani Rumjantsev ekspeditsiooni etteotsa ministeeriumis töötanud endise Liepaja tolliinspektori baltisakslase Matthias von Hedenströmi, kes oli tollipettuste eest Siberisse saadetud.

Merejääl koerterakenditel toimunud Hedenströmi ekspeditsioon (1809–1810) tõestas, et Uus-Siber on saar, mitte Ameerika rannik. Samal ajal nägi Hedenströmi reisikaaslane Sannikov Fadeejevi ja Kotelnõi saartelt põhja ja loode poole maid, mis Hedenström kandis oma kaardile „Sannikovi nähtud maadena“. Kas need maad on ühenduses Andrejevi maaga ja on need üldse olemas? Hedenströmil jäi see ülesanne lahendamata, sest teel Andrejevi maale jäi ette polõnja – lahvandus Põhja-Jäämeres.

Hedenström oli endaga kaasa toonud rohkem uusi küsimusi kui vastuseid. Seepärast saatis mereminister markii de Traversay teele uue Kirde-Siberi ekspeditsiooni (1821–1824) Ferdinand von Wrangelli üldjuhtimisel. Eesmärk oli kaardistada rannikuala Šelagi neemest Beringi väinani, et selgitada maismaaühenduse (mitte)olemasolu Aasia ja Ameerika vahel ning otsida maid põhja- ja ida pool Uus-Siberi saari. Koerterakenditel mööda merejääd liikunud ekspeditsioonil oli kaks iseseisvalt tegutsenud rühma: Wrangell juhtis Kolõma rühma ja Jana rühma tema sõber, prantsuse päritolu Vene mereväeohvitser Peter Anjou.

Wrangell kaardistas Kirde-Siberi ranniku Šelagi ja Põhjaneeme vahelisel territooriumil (sinnani oli jõudnud oma kolmandal ümbermaailmareisil James Cook) ning tõestas, et mingit maismaaühendust Ameerika ja Aasia vahel ei eksisteeri. Lisaks tõestas Wrangell, et Andrejevi nähtud Ameerika rannikut Kolõmast põhjas pole olemas, Anjou lükkas aga ümber Sannikovi silmatud maade olemasolu. Et Ameerika rannik ei saa kuidagi Siberi rannikuni jõuda, näitas aastail 1825–1827 ka Briti maadeuurija John Franklin, kes kandis kaardile Põhja-Ameerika rannikuala Mackenzie jõe suudmest Point Barrow’ni Vene-Ameerikas.

Olles kustutanud kaartidelt terve rea oletuslikke maid, tuli Wrangellil kaardile kanda siiski üks uus maa, mille olemasolu ta ei suutnud tõestada. Wrangell kuulis tšuktšidelt, et Jakani neemelt põhja poole on heledatel suvepäevadel näha merest kõrguvad mäed. Wrangell tegi kaks katset mägedeni jõuda, kuid Hedenströmi avastatud polõnja takistas teed. Nii näitasid Wrangelli uuringud, et olenemata aastaajast eksisteerival polõnjal oli Põhja-Jäämeres palju suurem ulatus, kui keegi oleks osanud ette kujutada, sest Anjou tegi kindlaks polõnja olemasolu ka Uus-Siberi saartest põhjas.

Krusensterni korraldatud ja Rumjantsevi rahastatud Otto von Kotzebue ekspeditsioon „Rjurikul“ (1815–1818) polõnja olemasolu Põhja-Jäämeres Alaska läänerannikul ei kinnitanud, sest meri oli seal jäävaba. Tee pooluse poole näis olevat avatud. Kotzebue ülesanne oli siiski kaardistada Vene-Ameerika rannikut ja avastada Loodeväil, mis pöördus põhjapöörijoone (66° pl) lähedal itta. Üsna varsti selgus, et avastatud oli suur laht, mitte Loodeväil. Pärast lahe uurimist oli talv tulekul ja uuringuid otsustati jätkata 1817. aastal. Beringi väina Kotzebue uuesti enam tagasi siiski ei jõudnud, sest ta vigastas end tormiga võideldes ja ekspeditsioon pöördus Kroonlinna tagasi. Järgmine Vene ekspeditsioon Alaska ranniku kaardistamiseks Mihhail Vassiljevi juhtimisel (1819–1822) lahkus Kroonlinnast 1819. aastal samal ajal Fabian Gottlieb von Bellingshauseni Antarktise-ekspeditsiooniga. See ekspeditsioon tõestas, et alates 71° laiuskraadist takistab paakjää siiski nii pooluse kui ka Loodeväila poole liikumist.

Ettekujutusele, et polõnja eksisteerib terve Kirdeväila ulatuses, andsid tuge Friedrich Benjamin von Lütke ekspeditsioon Novaja Zemlja kaardistamiseks (1821–1824) ning Karl Ernst von Baeri retk (1837) kaksiksaare loodus- ja kliimaolude uurimiseks. Lütke pani tähele sooja hoovuse liikumist mööda Novaja Zemlja läänerannikut kirde suunas. Baer kinnitas Lütke vaatlusi ja seostas Novaja Zemlja lääneranniku sooja hoovust Golfi hoovuse ühe haru jõudmisega läbi Barentsi mere. 1870. aastal kinnitas Baeri seisukohta Barentsi mere idaosas tehtud veetemperatuuride mõõtmisandmetega Alexander Theodor von Middendorff. Lisaks oli Middendorff 1843. aasta suvel jõudnud Taimõri jõe suudmesse Kara mere ääres ja nägi jäävaba merd. Seega olid olemas üksikud faktid, et polõnja ulatub Novaja Zemljast Jakani neeme piirkonda.

August Petermann üldistab baltisaksa polaaruurijate uurimistulemused

Hüpoteesi, et Golfi hoovus kui polõnja eksisteerib Põhja-Jäämeres Novaja Zemljast Beringi väinani, esitas 1865. aastal rahvusvaheliselt tuntud Saksa geograaf ja kartograaf August Petermann. Samal aastal avaldatud kaardil on ta märkinud „Polynja der Russen“ ehkki vabalt võinuks seal seista „Polynja der Balten“, sest kogu tema hüpotees püsis baltisaksa uurijate vaatlustulemustel. Petermann tahtis oma hüpoteesiga näidata, et Golfi hoovuse vooge ära kasutades on laevadega võimalik poolusele jõuda. Selles mõttes kahtles Briti mereväeohvitser Sherard Osborn, kes oli esitlenud enne Petermanni kava vallutada põhjapoolus koerterakenditel Ellesmere ja Gröönimaa vahel asuva Smithi väina kaudu. Osborn polnud originaalne, sest 1846. aastal oli sama kava esitanud Londoni geograafiaseltsile Wrangell. Middendorff soovis samuti koerterakenditel poolust vallutada, kuid leidis, et ekspeditsiooni parim alguspunkt on Teravmägede põhjarannik. Oma 1846. aasta pooluse vallutamise plaanist kirjutas Middendorff Petermannile 1866. aastal.

Petermann pidas Wrangelli-Osborni ja Middendorffi pooluse vallutamise kavu teostatamatuks. Ta põhjendas seda asjaoluga, et jää liikus Põhja-Jäämere keskosast Atlandi ookeani nii Gröönimaa lääne- kui ka idarannikut mööda. See oli üldteada ja tähendanuks, et koerterakenditel tuleb poolusele rühkida vastu jää liikumise suunda.

Petermann leidis, et pooluse piirkonnas on mingi takistus, mis jagab Põhja-Jäämere akvatooriumi pooleks, põhjustades kahe rüsijääd ja jäämägesid kandva hoovuse tekke. Petermann oletas, et jää liikumist takistab kas Gröönimaast lähtuv temanimeline poolsaar või saarestik, mille kaugeim ots ulatub Wrangelli kaardil olevate mägedeni.

Wrangelli oletuse omastamine oli vastuvõetamatu Baerile ja mitmele teisele Vene teadlasele, kuid asjaolu, et pooluse piirkonnas peab olema jää liikumist segav takistus, tundus ka teistele asjatundjatele põhjendatud. Petermannist sõltumatult jõudis 1865. aastal sellisele seisukohale baltisaksa mereväeohvitser Nikolai von Schilling, kes oli uurinud hoovuste liikumist maailmameredes. Schilling kirjutas Petermannile oma seisukohast. Ta oletas, et Maa pöörlemise tulemusel ümber oma telje kantakse jää Põhja-Jäämere keskosast vastavalt Põhja-Ameerika ja Euraasia rannikutele, mis põhjustab seal jäärohkust. Seepärast leidis Schilling, et põhjapoolusele võiks suunduda Beringi väina kaudu, kasutades Põhja-Jäämere keskosas asuva oletatava saarestiku „suhteliselt jäävaba“ läänerannikut pooluse vallutamiseks. Schillingiga sarnaselt arutles Prantsuse geograaf Gustave de Lambert, nimetades 1866. aastal kava vallutada poolus Beringi väina kaudu „Prantsuse projektiks“. Pärast Schillingi artikli tõlkimist prantsuse keelde 1868. aastal nimetati kava „Prantsuse–Vene“ projektiks.

Petermanni hüpoteesid lükatakse ümber

Mis oli kõikide eelnimetatud hüpoteeside saatus? Põhjapoolusele jõudis väidetavalt ameeriklane Robert Edwin Peary koerterakenditel 1909. aastal enam-vähem samast piirkonnast ehk Ellesmere’ maalt, mille olid välja pakkunud Wrangell ja Osborn. George de Longi põhjapooluse ekspeditsioon (1879–1881) läbi Beringi väina näitas, et mingit jäävaba merd selles piirkonnas põhjapoolusele seilamiseks pole. Ekspeditsioonilaev „Jeanette“ läks põhja ning de Longi ja tema ekspeditsioonikaaslasi aitasid Leena jõe suudmealal päästa ja otsida rahvusvahelise polaaraasta (1881–1882) Vene Sagastõri vaatlusjaama liikmed. Üks neist oli Alexander von Bunge.

Ebaõnnestusid ka Thomas von Heuglini (1870–1871) ning Julius Payeri ja Carl Weyprechti (1872–1874) ekspeditsioonid Petermanni oletatud „Golfi hoovuse vooge“ kasutades põhjapoolusele. Ekspeditsioonid külmusid Nassau neeme piirkonnas jäässe kinni. Seejuures Payeri ja Weyprechti laev „Admiral Tegetthoff“ nii õnnelikult, et jää triivis ekspeditsiooni 1873. aastal Novaja Zemljast põhja suunas paiknenud tundmatu saarestikuni, mis nimetati Austria keisri auks Franz Josephi maaks. Schilling oli juba 1865. aastal oma hüpoteesi põhjal oletanud Teravmägede ja Novaja Zemlja vahel tundmatu maa olemasolu, mis tema hinnangul takistas jää liikumist Põhja-Jäämere keskosast Nordkapi ja Koola vahelisele rannikualale, hoides neid jäävabana.

Ameerika vaalapüüdja Thomas Long avastas 1867. aastal Wrangelli kaardile kantud piirkonnas mäed ja ristis avastatud maa Wrangelli nimega. Petermann polnud nimetamisega rahul, sest hoopis tema hüpotees olevat leidnud tõestamist. 1881. aastal tõestas Ameerika kaubalaeva kapten Calvin L. Hooper siiski, et tegemist oli pelgalt Wrangelli saarega, mitte Gröönimaa poolsaarelise pikendusega. Fridtjof Nanseni põhjapooluse retk „Framil“ (1893–1896) näitas omakorda, et Põhja-Jäämere keskosa on mitu tuhat meetrit sügav, mis muutis suure maa või saarte olemasolu pooluse piirkonnas väga küsitavaks.

Vaatamata uute andmete lisandumisele säilitas Petermanni hüpotees Golfi hoovusest Põhja-Jäämeres oma aktuaalsuse veel 20. sajandi algulgi. Kaks Vene ekspeditsiooni, üks Georgi Brussilovi (1912–1914) ja teine Vladimir Russanovi (1912–1913) juhtimisel, soovisid tähistada 1913. aastal Romanovite dünastia trooniletõusmise 300. aastapäeva Kirdeväila läbimisega. Russanovi meeskond, mis alustas oma retke Novaja Zemljalt laeval „Herkules“, jäi kadunuks Taimõri lääneranniku piirkonnas, Aleksandrovsk-Murmanist teed alustanud Brussilovi kuunar „Püha Anna“ aga kusagil Franz Josephi maast põhja pool. Osa Brussilovi meeskonnast lahkus laevalt Franz Josephi maa läheduses, sh eestlane Jaan Reigald, kes oli laeval töötanud ohvitseride teenindajana. Reigald suri Franz Josephi maal, ellu jäi vaid kaks meest.

Baltisaksa polaaruurimine 19. ja 20. sajandi vahetusel

Et kontrollitud vaatlusandmetele eelistati vananenud legende, näitab ka Tallinnas sündinud baltisaksa polaaruurija Eduard von Tolli traagiline saatus. Ta uppus 1902. aasta hilissügisel tõenäoliselt polõnjat ületades teekonnal Bennetti saarelt Uus-Siberi saarele. Venemaal sai Tollist märter sarnaselt lõunapooluse vallutaja Robert Falcon Scottiga Suurbritannias. Tolli kadumises on oma vastutus Adolf Erik Nordenskiöldil, kes esimesena läbis Kirdeväila (1878–1879) aurikul „Vega“, ning Tolli sõbral Nansenil. Nad sõbrunesid 1890. aastal Berliinis.

Nordenskiöld armastas vanu kaarte ning neid sai ta Venemaalt pärast Jenissei suudmesse jõudmist 1875. aastal ja eriti pärast Kirdeväila läbimist hulgi. Nordenskiöld tõi oma „Vega“ ekspeditsiooniraamatu kaartidele tagasi Andrejevi ja Sannikovi maad, misjärel ilmusid need uuesti ka Vene kindralstaabi kaartidele. Toll uuris koos Bungega aastail 1885–1886 Uus-Siberi saarte loodust ja ekspeditsiooni käigus näis tallegi, et ta silmas Sannikovi maad. Sama kordus 1893. aastal, mil ta rajas Nansenile Uus-Siberi saartel toiduladusid juhuks, kui „Fram“ peaks põhja minema. Peterburis ei tahtnud siiski keegi kuulda Tolli ideest otsida Sannikovi maad. Tõsisemalt hakati suhtuma Tolli plaani pärast Nanseni külaskäiku Peterburi 1898. aastal. Nimelt tutvustas Nansen Vene geograafiaseltsis „Frami“ ekspeditsiooni tulemusi ning selle käigus kiitis ta Tolli palvel viimase ekspeditsiooni kava Sannikovi maale. Nansen tegi seda kõike sõbra aitamise nimel, kes oli andnud talle väärt soovituse alustada „Framil“ teed poolusele Leena jõe sooje veevooge ära kasutades Põhja-Jäämeres. Teisalt Nanseni vaatlused näitasid, et Sannikovi maad ei saa Tolli oletatud piirkonnas eksisteerida.

Sannikovi maad Toll ei avastanudki, kuid tema juhitud Vene polaarekspeditsioon tõi endaga kaasa palju uusi andmeid Uus-Siberi saarestiku ja Bennetti saare loodusest ning jää liikumisest Siberi põhjarannikuil. Paljud vaatlused tehti seejuures Tallinna Lutheri vabrikutes valmistatud veekindlast vineerist ehitatud kahekohalistel kajakkidel.

Kokkuvõte

Põhja-Jäämere füüsilise geograafia uurimine 19. sajandi esimesel poolel tõestab, et kuigi piirkonna uurimiseks korraldati hulk ekspeditsioone, lisandus kontrollitud vaatlusandmeid nende vältel vähe. Seepärast sündisid spekulatiivsed hüpoteesid maadest Põhja-Jäämeres. Olulisim Põhja-Jäämere uurimise käiku mõjutanud inimene 19. sajandil oli August Petermann, kelle hüpoteesid soojast Golfi hoovusest ja Gröönimaa poolsaarelisest pikendusest Põhja-Jäämeres põhinesid baltisaksa maadeuurijate andmetel. Sel moel on baltisaksa polaaruurijate panus Põhja-Jäämere geograafia selgitamisse olnud märkimisväärne. Kuigi Petermanni ideed osutusid valeks, tuleb teda tunnustada selle eest, et tema initsiatiivil alanud ekspeditsioonid aitasid 20. sajandi alguseks välja selgitada, milline on Põhja-Jäämere tegelik füüsiline geograafia.

Tekst: Erki Tammiksaar

Kaart: Regio

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021