Filipiinidele jõudes olin ma kaugtööd tehes ja reisides veetnud Aasias juba terve aasta ning kuigi reisiväsimus oli selleks ajaks korralikult kuhjunud, siis minu üllatuseks osutusid Filipiinid üheks mu lemmikriigiks maailmas. See on koht, kuhu ma läheksin ilma pikemalt mõtlemata kindlasti tagasi.
Kui ma Filipiine lühidalt kirjeldada püüaks, siis esimesena meenub imeline loodus ning sõbralikud, abivalmid ja viisakad inimesed, kellega on kuidagi väga lihtne suhelda, abiks on kindlasti ka see, et valdav enamus räägib väga heal tasemel inglise keelt. Oma 7641 imeilusa saarega pakuvad Filipiinid lõputuid võimalusi avastamiseks ja reisimiseks. See riik on justkui omaette maailm – piisavalt eraldatud, kuid samas koduks 116 miljonile inimesele. Selline kombinatsioon loob ainulaadse atmosfääri, mida on raske sõnadesse panna.
Mina maandusin Panay saare keskuses Iloilo linnas ja võtsin suuna Arante küla poole, et anda oma panus vabatahtlikuna küla kogukonnakeskuse arendamisel. Kohale jõudes ootasid mind ees keskuse töötajad ja lapsed, kes mu eest järgmistel päevadel väga head hoolt kandsid. Alati, kui ma väravast väljuma hakkasin, ilmus äkki mitte kuskilt mõni laps ja küsis, kuhu ma lähen ja kas ta saab mulle abiks olla. Tundsin, et kogu küla hoiab mul silma peal ja nii see tegelikult Filipiinide külades elades ongi. Kõik külaelanikud teretasid sõbralikult ning vahel hõikasid lapsed mu nime isegi üle laia riisipõllu. Vahel ei näinudki, kus see laps täpselt on, kuulsin vaid rõõmsaid hõikeid.
Tööülesannetest võtsin endale organisatsiooni Instagrami profiili arendamise ning see läks isegi üsna edukalt. Elama hakkasin väikeses majakeses džungli veerel, kus puudus dušš ja veega WC, kuid see-eest oli seal palju muud põnevat.
Hiidämblikud ja unetud ööd
Külades on paljud majad üsna loominguliselt ehitatud ning väiksemaid ja suuremaid pragusid, kust loodus saab tuppa tulla, leiab enam kui piisavalt. Juba esimesel õhtul tuli mul silmitsi seista elu suurima ämblikuga ning teadmata, kui mürgine see on, tapsin ma vaese looma suures hirmus ära. Hiljem oli aega rahulikult uurimistööd teha ja tuli välja, et suurem osa Filipiinide ämblikke on üsna ohutud. Selgus, et minu külaline oli ämblik huntsman, mis oma tohutu pikkade jalgadega on muuseas ka Filipiinide suurim ämblik. Neid nägin ma hiljem veel päris palju ja harjusin täitsa ära, kuna enamasti olid nad seina peal ühes kohas ja mind otseselt ei seganud.
Lisaks ämblikele astusid vahel läbi ka rotid, hiired ja muidugi ka tokay geko. Üldiselt peetakse seda gekot üsna ohutuks loomaks, kuigi kui ta juba hammustab, siis tema lõuahaardest on üsna võimatu vabaneda. Tokayd teevad iseloomulikku valju häält ning päris huvitav oli jälgida, kuidas nad mu magamistoa seintel elutsesid. Sarnaselt ämblikega olid neil oma lemmikkohad, kus nad võisid terve õhtu ühe koha peal olla. Kõige lahedam vaatepilt oli aga see, kuidas geko ämblikule jahti pidas. Ta peitis end kavalalt ühte prakku ära ning ootas, kuni ämblik pahaaimamatult jalutades tema pea kohale jõuab. Siis toimus üks välkkiire liigutus ja juba need tugevad lõuad kinni klõpsatasidki. Vaene ämblik.
Tubase eluga kohanesin üsna kiiresti, kuid „tänu“ maja hõredale konstruktsioonile tulid sisse ka kõik välised helid ning nendega oli juba keerulisem. Kui ritsikate siristamine ja linnulaul olid üsna toredad, siis täpselt kell pool neli öösel alustavate kukkede koori vastu hakkas mul aja jooksul juba väike vimm tekkima. Nad olid isegi hullemad kui koerad, kes vahel lihtsalt otsustasid, et nüüd on vaja kõik koos pikalt haukuda ja ulguda. Samas kui arvate, et mul tuli silmitsi seista ainult loodushäältega, siis päris nii see polnud.
Pidu käib ööpäev läbi
Neile, kes tahavad saada rahu ja vaikust, ma Filipiinide külakestesse seda otsima minna ei soovita. Nimelt meeldib filipiinlastele muusika. Ja väga. Terve õhtu ja öö karaoket laulda pole mingi probleem. Tihti juhtub, et iga maja laseb täisvõimsusel enda lemmik-playlist’i. Ka mu kohalikud sõbrad kinnitasid, et võimsa helisüsteemi omamine on auasi ja kui see kord juba olemas on, peab sellest teadma kogu küla.
Huvitav oli see, et peod said alguse täiesti suvalistel hetkedel. Näiteks teisipäeva öösel kell pool neli. Nii siis juhtuski, et kui ma pärast esimest nädalat endale sääsevõrgu hankisin ning sääsed ja hirm ämblike ees mu und enam ei seganud, siis hakkas häirima hoopis öine disko. Julgelt pooltel öödel käis muusika hommikuni ning kui vaikiski, siis alustasid kuked ja jätkasid koerad.
Kõik läheb tulle
Lisaks muusikale oli meie külas veel üks kindel rutiin – pidev lehtede ja prahi põletamine. Prügivedu kui sellist külades ei toimu ning selle asemel on igal maja–
pidamisel üks kindel koht, kuhu oma prügi viiakse ja ära põletatakse. Sinna kuhjatakse kõik alates plastpudelitest kuni jalanõude ja elektroonikani. Kui midagi hästi ei põle, siis on see külaelanikele pigem tülikas, kuna muid lahendusi neil lihtsalt ei ole. Samuti põletatakse igapäevaselt puulehti, kuna taimestik on lopsakas ja lehti langeb pidevalt. Nii toimubki iga päev üks suur riisumine. Üldjuhul põletatakse lehekuhjad ära juba sama päeva õhtul ning tossavaid lehehunnikuid näeb külas jalutades igal nurgal.
Üks asi, mida ma samuti kohe märkasin, olid vaevu kümneaastased tüdrukud ja poisid rolleritega külavahel lõbusõite tegemas. Loomulikult ei olnud neil ei kiivrit ega lube, kuid kedagi peale minu see pisiasi häirivat ei tundunud. Üks kogukonnakeskuses käiv 11-aastane neiu Jane selgitas, et tema sai rolleri juba kaheksa-aastaselt ehk siis kohe, kui ta kasvu poolest sõitma ulatus. Niimoodi ongi see põhikooliõpilaste jaoks täiesti tavaliseks meelelahutuseks. Need, kellel rollereid ei ole, istuvad tagaistmel ja proovisid vahel ka ise sõita. Üks kord, kui ma parasjagu külapoes küpsist ostmas käisin, sõitis Jane mööda ja pakkus mulle, et „viskab mu rolleriga koju ära“. Ma otsustasin need 500 meetrit siiski jalgsi minna.
Aasta suurim festival
Arantes elasin kokku kaks kuud ning selle aja jooksul käisin Iloilos vaid kahel korral. Esimene kord oli mul vaja telefoni parandada ning teine kord toimus aasta suurim festival Dinagyang. Absoluutselt kõik kohalikud, kellega rääkisin, ütlesid, et ma lihtsalt pean sinna minema ning nii ma ühel hommikul Iloilo poole sõitvas bussis istusingi. Kohale jõudes sain aru, et oleksin pidanud tegema natuke rohkem eeltööd selle kohta, et mis toimub ja kuhu minna, kuna piirkond, kus festival toimub, oli tohutu, inimesi palju ja liikumine aega-nõudev. Suurem osa kesklinnast oli liiklusele suletud ja absoluutselt igas suunas toimus midagi.
Festival algas suurejoonelise rongkäiguga ning publik oli juba mitu tundi varem kaasavõetud toolidega tee ääres paremaid kohti broneerimas. Rahvamass oli nii suur, et meie ronisime näiteks ühe turvalisust tagava auto kasti, et midagigi näha. Rongkäigus osalesid järgmistel päevadel võistlustulle asuvad tantsugrupid, üks kirevama kostüümiga kui teine. Kogu õhustik oli positiivne ja ootusärev – terve linn elas selle festivali rütmis.
300-liikmelised tantsu-grupid
Järgmistel päevadel jätkus möll täie hooga. Tuhanded müügikioskid, pikad toidutänavad ja palju rahvast. Kõige silmatorkavamaks elemendiks olid aga kostümeeritud tantsugrupid, kes liikusid lakkamatult ühelt võistlusareenilt teisele. Iga grupp esines päeva jooksul mitme eri publiku ja žürii ees ning sajad tantsijad liikusid koos kogu vajaliku atribuutikaga ühest esinemisalast järgmisesse. Ilm oli kuum, kostüümid umbsed ja rasked ning mitmed tantsijad minestasid. Abivajajad toimetati joostes kiirabitelki, kus meditsiinitöötajad nad taas jalule aitasid.
Grupid olid võimsad. Koosseisudes oli sadakond tantsijat ja paarsada abilist ning esinemist võeti äärmiselt tõsiselt – selleks oldi terve aasta valmistunud. Tantsu-grupid olid eri koolidest ja nende jaoks oli oma kooli esindamine väga suur asi. Festivalil oli äärmiselt vähe turiste ning see tegi kogu ürituse veel autentsemaks ja erilisemaks. See oli suurepärane võimalus kogeda kohalikke traditsioone, näha põnevaid tantse ja nautida üldist festivali-õhkkonda. (Loe Filipiinide festivalist ka Go Reisiajakirjast nr 99 „Cebu kultuurikilde“)
Matk salajase joa äärde
Olles vaevu festivalilt tagasi jõudnud, ütlesid külalapsed, et korraldavad meile matka ning start on pool seitse hommikul. Mis seal ikka. Pakkisin oma võileiva ja veepudeli kotti, olin varavalges valmis, kuigi tulevasest matkast polnud mul aimugi. Lapsed jõudsid mõõduka pooletunnise hilinemisega kohale ja asusime teele. Toiduvarusid olid nad korralikult ette valmistanud ning pidevalt pakuti mulle midagi proovida. Ühel hetkel keerasime külateelt põldude vahele ning ees ootas üks korralik tõus. Liikusime mööda kitsaid radu ja pöörasime üsna suvalistes kohtades paremale-vasakule ning äkki oli meie ees hoopis järsk langus. Sellele järgnes teekond mööda madala veetasemega jõge ning kohal me olimegi: meie ees oli täiesti eraldatud ja idülliline juga. Lapsed olid sekunditega kaljude peal ja juba hüppasid vette. Nende energia oli uskumatu – seda jätkus tundideks. Nad aina hüppasid ja hüppasid. Samal ajal tegime meie üles väikese lõkke, kus lapsed end vahetevahel soojendamas käisid. Päev lõppes ühe korraliku lõunasöögiga ning matkasime tagasi koju.
Hommikusöögiks riis ja liha
Iga vabatahtliku lahkumist tähistati kogukonnakeskuses suure peoga ja seda isegi siis, kui inimene oli kohal olnud vaid paar päeva. Kohalikud töötajad valmistasid selleks ette korraliku pidusöögi, mis võttis aega tunde ja oli omaette protsess. Filipiinide toit ei ole tavaliselt reisijate hulgas just liialt populaarne ja seda peetakse üsna igavaks, kuid külas valminud kodune toit oli tegelikult väga hea, minu jaoks ainult veidi liiga õline. Kui filipiinode lemmiktoiduks on riis ja kana, siis minule meeldis kõige rohkem hoopis riivitud suvikõrvitsast tehtud frititud pätsikesed. Palju kasutati veel baklažaani ja mõru melonit, mis nägi välja nagu üks suur kurk. Snäkkidena oli populaarne frititud banaan, mida meie külas pakuti muuseas ka ukselt uksele käies. Lisaks oli linnades palju pagariärisid, kust leidis laia valiku 10-sendiseid imemaitsvaid saiakesi.
Kõige enam üllatasid mind aga kohalikud hommikusöögid. Baasiks oli riis ja praemuna, mille kõrvale käis kas vorst või liha. Sellist hommikusööki sai tellida kõikjalt – nii kohvikutest kui ka kohalikest kiirtoidukohtadest. Kohalikud seletasid, et kuna traditsiooniliselt mindi igal hommikul vara põllule rasket tööd tegema, siis oli vaja ka toekat hommikusööki, et seal vastu pidada. Nüüd paljud inimesed enam füüsilist tööd ei tee, kuid toekas toit on ikka alles jäänud. Lõunaks ja õhtuks süüakse jällegi kas riisi liha või kalaga või nuudlirooga. Väljas süües oli mul tihti keeruline leida aedvilju või salatit, kuna üldjuhul seda riisi ja liha kõrvale ei serveerita ja eraldi ka ei pakuta.
Toidust rääkides ei saa üle ega ümber kohalikust ülipopulaarsest kiirtoidukohast Jollibee, mille menüü kõige nõutumad road on vaieldamatult kana-kints riisiga ja spagetid tomatikastmes. Burgerit ja friikaid saab ka, kuid need nii menukad pole. Mitmed kohalikud jagasid, kuidas Jollibees käimine on nende jaoks väga nostalgiline ja viib otse tagasi lapsepõlve, meenutades seda, kuidas vanemad neid aeg-ajalt Jollibee külastusega premeerisid.
Eakad on riigi poolt tunnustatud
Filipiinidel liikudes jääb kiirelt silma väga palju ühte tüüpi korvpalliplatse. Nimelt meeldib filipiinlastele väga korvpalli mängida ning tavaliselt on vastav plats olemas igal barangay’l, mis on kohalik väikseim haldusüksus, näiteks küla või linnaosa. Täpselt nii oli ka meie külas. Korvpalliplats oli täielik elu keskpunkt, kus toimusid tihti nii korvpallimängud kui ka muud üritused. Külakogukond oli väga aktiivne ja ettevõtlik.
Eriti tore oli aga näha, et külakeskusesse olid alati oodatud kõik põlvkonnad ning vanematele inimestele olid olemas isegi spetsiaalsed toolid, mida neile alati ka aktiivselt pakuti. Kui paljudes riikides on vanemate inimeste austamine pigem tava, siis Filipiinidel on eakad ametlikult tunnustatud ja kaitstud riikliku süsteemi poolt. Poodides, pankades ja avalikes asutustes on alati konkreetse sildiga märgitud eelisjärjekord vanematele inimestele. Samuti pakutakse eakatele paljude kaupade ja teenuste puhul 20% soodustust koos käibemaksuvabastusega. Lisaks pensionile saavad majanduslikes raskustes eakad kvartaalset toetust ning kaetud on ka paljude vanemate inimeste ravikulud.
Iludusvõistlus on aasta tippsündmus
Terve kahe kuu jooksul ei möödunud Arante külas päevagi, kui külaelanikud poleks mulle rääkinud, et peagi on tulemas väga tähtis iludusvõistlus. See oli vaieldamatult aasta tippsündmus ning ka minu eesmärk oli see kindlasti ära näha. Missikandidaadid olid keskkoolineiud ning tihe ettevalmistus käis juba mitu kuud varem. Tehti professionaalne fotosessioon, harjutati kavasid ja liikumisi, esineti üritustel, valmistati ette kostüüme. Kui kauaoodatud võistluspäev lõpuks kätte jõudis, olin ma vastavalt kohalike soovitustele platsis juba tund aega varem, et võimalikult hea istekoht saada. Hilisematele saabujatele ei jätkunud lihtsalt enam toole. Kuigi külas elas vaid tuhat inimest, oli korvpalliväljak paksult rahvast täis. Inimestel olid kaasas plakatid oma lemmikute piltidega ja võistlejatele elati häälekalt kaasa.
Žüriisse kuulusid mainekate iludusvõistluste võitjad ning esimene rida oli reserveeritud osalejate vanematele ja pereliikmetele, kes seal uhkusega istusid. Lavakujundus, korraldus, publikuarv ja õhtujuhtide professionaalsus andis julgelt silmad ette palju suurematele iludusvõistlusele. Võistlus ise algas kell seitse ja lõppes pärast südaööd. Esimeseks numbriks oli tantsukava, mis esitati väga kõrgetel kontsadel ja veatult, üks kandidaat ilusam kui teine. Selleks võistluseks oli kõik mängu pandud: juuksepikendused, tugev meik, imeilusad kleidid. Ma vaatasin neid tüdrukuid ning mõtlesin, et kuidas žürii siin üldse midagi otsustada oskab.
Keeruline küsimuste voor
Pärast avatantsu tuli vabaajariiete voor, kus kõik neiud kandsid lühikesi kleite, ning järgnes etteaste „Denim“, kus osalejad pidi näitama oma loomingulisust just teksariiet kasutades. Järgmiseks ootas ees playsuit’i voor, kus neiud kandsid roosat toppi ja retuuse, mille peale oli visatud imeilus roosa hõlst. Eriti põnev oli aga talendivoor, kus publikule läksid enim peale kohalikud traditsioonilised tempokad tantsunumbrid. Viimaks tulid neiud lavale õhtukleitides ning oli käes kõige keerulisem ülesanne: küsimuste voor. Siiani enesekindlalt ja suurepäraselt esinenud neiud olid äkki võrdlemisi lihtsate küsimustega väga kimpus, ilmselt vedasid nii suure publiku ees seistes lihtsalt närvid alt. Vestlusvooru järel jagati välja palju eriauhindu ning kuulutati välja kolm parimat, kes liikusid edasi viimasesse vooru.
Käes oli õhtu tipphetk ning esimene finalist seisis oma imeilusas kleidis laval ja ootas pinevusega otsustavat piltküsimust. Tema selja taha suurele ekraanile ilmus suur foto külavanemast, kes ka ise uhkelt esireas istus. Õhtujuhid olid segaduses ja kinnitasid korraldajatega kiirelt üle, et kas see ikka on õige pilt. Jah, oli. Nii seisneski finaal selles, et kolm keskkoolineiut pidid laval üksteise võidu külavanemat kiitma ning selle soorituse põhjal valiti välja aasta iluduskuninganna. Võitis kõige pikemalt, soravamalt ja veenvamalt rääkinud neiu, kelle pähe asetati tohutu suur kroon. Kui kellelgi tekkis huvi seda võistlust oma silmaga näha, siis ma veetsin kõik need kuus tundi filmides ning visuaal on kahes osas üleval Youtube’i kanalil @walkingestonian.
Iludusvõistlus nähtud, pakkisin vaid mõni päev hiljem oma kodinad kokku, et edasi liikuda. Järgmised kuu aega elasin Filipiinidel väga populaarses condo stiilis majutuses, kus moodsate kõrghoonete uksi avasid ööpäev ringi turvamehed, ujumas sai käia mõnusas välibasseinis ja tööd teha konditsioneeritud kohvikus. Väga mugav oli, ei saa sugugi kurta, ent olen siiralt tänulik, et minu Filipiinide kogemusse mahtus ka kohati ehk liigagi värvikas külaelu kogu oma mitmekesisuses – see oli kindlasti üks unustamatu elamus.
- Aasia
- aasta iluduskuninganna
- Arante küla
- condo stiilis majutus
- Dinagyang festival
- Filipiinid
- Iloilo linn
- Iludusvõistlus
- Janika Tamm
- Panay saar
- tokay geko
Selles numbris
- Tooteuudised
- Kroonika
- Raamatuarvustus: Liivo Laanetu „Mereväelase käsiraamat“
- Raamatututvustus: Andrés Reséndez „Vaikse ookeani vallutamine“
- Moldova rahvusköök – rikas ja mitmekesine
- Räägime heast matkast ja matkajuhist!
- Keelest ja meelest Ukraina moodi
- Karin Luts. Pildid reisidelt
- Mari Roosvalti reisimaailm maalidel
- Daire Kaup: „Olen eelmises elus elanud Jaapanis.”
- Lähis-Ida hea elu ja lohesurfi pärl
- Džungli äärel ja karaoke keskel: kaks kuud Panay saarel
- Kallis ja kaunis Costa Rica
- Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma
- Aafrika neile, kes Aafrikat pelgavad
- Gorillaretk Ugandasse
- GO Reisiajakiri 112 - Juuni 2025
