Edela-Alaska maskide uus elu

2020. aastal jupikite ühest peamisest traditsioonist, maskide valmistamisest doktoritöö kaitsnud antropoloog Anna Mossolova kirjutab Edela-Alaska maskide uuest elust.

Päästearheoloogia Alaskal

Beringi mere rannikul saavad kliimamuutuste tagajärjed aasta-aastalt aina rohkem nähtavaks ja pöördumatuks: merejää väheneb, merevee tase tõuseb ja külmunud maa sulab. Igikeltsa sulamine jätab maapinna mereerosiooni meelevalda, mistõttu hävinevad arheoloogilised leiukohad üle kogu Arktika.

2009. aastal kutsus Alaska põliselanike küla Quinhagak arheolooge appi, et päästa kiiresti erodeeruvat leiukohta, millele nad olid nimeks pannud Nunalleq (otsetõlkes ’vana küla’). Sajandeid igikeltsa sees lukus olnud leiukoht oli nüüd sulama hakanud. Külaelanikud leidsid mööda randa kõndides või ATV-ga sõites sageli maa seest välja uhutud esemeid. Jupikite esivanemaid väga au sees hoidvad tõekspidamised ei luba vanu külapaiku häirida. Nähes nende pärandit merre uhtumise ohus, otsustasid Quinhagaki elanikud tulevaste põlvede huvides selle paiga päästa.

Liitusin selle päästearheoloogia projektiga 2015. aastal ja olen sellest ajast peale veetnud suved Quinhagakis: kaevanud, töötanud välilaboris, konserveerinud, katalogiseerinud ja uurinud Nunalleqis välja kaevatud esemeid koos teiste teadlaste ja ennekõike koos kohaliku kogukonna liikmetega. Nunalleqi projektis juhindutakse kogukonnaarheoloogia põhimõtetest, mis tähendab, et kõik otsused teadusuuringute eesmärkide, tegevuste ja meetodite kohta tehakse koos kogukonna liikmete ja kultuurikandjatega, kes aitavad leiukoha ja selle esemete teaduslikele tõlgendustele lisada kohalikke kultuurilisi väärtusi ja jutustusi.

Nunalleq on pooleldi maa-alune mätasmajakompleks, mille asustustihedus oli kõige suurem aastatel 1570–1670. See on üks väheseid arheoloogilisi leiukohti jupikite ääretul territooriumil Alaska edelaosas, mis on kontaktieelsest perioodist. Nii jupikite suuline pärimus kui ka arheoloogilised leiud kinnitavad, et asulale tungisid kallale ja panid selle põlema teisest külast tulnud ründajad küladevahelisel konfliktide perioodil, mida tuntakse vibu- ja noolesõdadena. See langes kokku väikese jääaja tipuga: toonased kliimamuutused võisid suurendada konkurentsi ressursside pärast, mis omakorda tõi kaasa vägivaldse sõdimise ajastu.

Nunalleq on erakordselt hästi säilinud. Leiukohas on välja kaevatud suur bioarheoloogiline kooslus, mis sisaldab loomade luid ja karusnahku, inimese juukseid, samuti taime- ja putukajäänuseid. Aastatel 2009–2018 leiti Nunalleqist ligi 100 000 eset, millest enamik oli puidust: nooled, vibud, kajakiosad, tööriistade käepidemed, painutatud puidust nõud, huulenõelad, nukud, maskid ja muud muistised. Neist umbes 750 on seotud maskide valmistamisega, traditsiooniga, millel on keskne roll jupikite maailmavaate mõistmisel. Need leiud tõestavad rikkaliku maskide valmistamise traditsiooni olemasolu mitu sajandit enne jupikite koloniseerimist.

„Päris inimesed” ja esimene kontakt

Edela-Alaska jupikid (otsetõlkes ’päris inimesed’) moodustavad Alaska põliselanike arvukaima populatsiooni. Traditsiooniliselt on jupikid asustanud Beringi mere kallast ja Yukoni-Kuskokwimi delta piirkonda. Praegu on nimetatud delta koduks 56 jupiki maapiirkonna kogukonnale, mis on hajutatud üle tohutu tundra ja kus külasid ei ühenda ükski maapealne tee.

Ajalooliselt võimaldasid Edela-Alaska rikkalikud ressursid rohkem paikseid eluviise kui mujal Arktikas. Laiendatud perekonnad liikusid hooajaliselt jõekallastel asuvate suviste kalalaagrite ja tundras asuvate talvekülade vahel. Tundra tüüpiline mätasmaja mahutas kuni 250 inimest. Jupikid elatusid mitmesugustest mereimetajatest (hüljes, valgevaal, morsk), kaladest (lõhe, siig, forell, haug) ja karibust. Suvel korjati marju tundras ja söödavaid taimi mere ääres. Nüüdisaegsed jupiki kogukonnad hoiavad neid toimetulekuviise endiselt elujõulisena.

Jupikid elasid vaimselt rikkas maailmas, kus kõik oli omavahel seotud. Selles maailmas jälgis Ella (Universumi) silm inimtegevust: inimesed pidid meeles pidama, et igal nende mõttel ja teol on tagajärg. Šamaanid hoolitsesid selle eest, et kogukond järgiks „elamise reegleid“ ja tabusid, et säilitada head suhted vaimude ja loomadega, kellel on ka hing ja teadvus.

Hooaja jooksul tapetud loomade vaimude austamiseks ja nende tagasituleku kindlustamiseks järgmisel aastal korraldasid jupikid iga-aastaseid talviseid tseremooniaid nimega Agayuyaraq, mis tähendas „palumise viisi” või „palvetamist”. Šamaanid juhendasid puunikerdajaid, kuidas teha sellisteks tseremooniateks maske, et nähtamatu nähtavaks muuta. Maskid kujutasid loomi või loomade hingi, aga ka taimi, tuult ja külma ilma ning teisi üleloomulikke ilminguid. Jupikite jaoks on maskidega tantsimine kogukondlikult väga tähtis traditsioon: see on nende viis palvet teha ja maailmas tasakaalu säilitada.

Ehkki Alaska avastamine algas juba 17. sajandi keskel, jõudis kass’at (mitmus jupiki sõnast kass’aq, ’valge inimene, väljast tulnu’) Alaska edelaossa alles 19. sajandi alguses. Korsakovski ekspeditsioon (1819) ning Hromtšenko ja Etolini reisid (1921) avasid Yukoni-Kuskokwimi delta territooriumi edasiseks uurimiseks ja karusnahakaubanduseks. Quinhagak oli esimene küla Kuskokwimi alamjooksul, millel oli püsiv kontakt väljastpoolt tulnud inimestega. Vene meresõitja ja admiral Gavriil Sarõtšev kandis küla kaardile 1826. aastal.

Kohtumine mujalt tulnutega oli jupikite jaoks paljudel põhjustel saatuslik. Sisse toodud nakkushaigused, nagu rõuged ja gripp, hävitasid terved külad. Aastaks 1838 oli vähemalt 60% Kuskokwimi jõe elanikest surnud. Järgmine gripiepideemia 1900. aastal vähendas ülejäänud jupikite arvu kolme kuuga poole võrra. Ellujäänud, kellel polnud enam kogukondlikke ega vaimseid juhte, olid demoraliseeritud.

Vene õigeusu preestrid ei soosinud šamanismi, kuid jupikite tseremooniaid salliti üldiselt kuni 1880ndateni. Kui ameeriklased ostsid 1867. aastal Alaska, saadeti piirkonda arvukalt protestantide ja katoliku misjonäre. Erinevalt eelkäijatest ei kiitnud need misjonärid heaks ei traditsioonilisi külatseremooniaid ega nendega seotud ulatuslikke kingituste vahetamisi ja toidu jagamist. Neis nähti ohtu kristliku õpetuse ülimuslikkusele. Jupikite maske kui traditsiooniliste animistlike ja šamanistlike uskumuste kehastajaid käsitleti paganlike sümbolitena. Nende tegemine mõisteti hukka ja 1920ndateks oli see enamikus jupikite kogukondades peaaegu lakanud.

Lääne kultuuri, majanduse ja uue religiooni levik tegi jupikitest oma kodumaal poliitiliselt ja kultuuriliselt tõrjutud rahva. Sellegipoolest on jupikite kultuur vastu pidanud: esimesed katsed taastada eelkoloniaalsed tseremooniad ja kunstivormid Yukoni-Kuskokwimi delta piirkonnas tehti 1980ndatel. Tänapäeval jätkavad jupikid oma pärimuslike kultuuripraktikate tagasinõudmist, ravides traditsiooni abil hulk põlvkondi kestnud koloniaaltraumasid.

Kontaktieelsete traditsioonide taaselustamine

Nunalleqis olin pidevalt tunnistajaks kohesele positiivsele mõjule, mida kokkupuude mineviku materiaalse kultuuriga Quinhagaki elanike eneseteadvusele avaldas. See andis vanematele võimaluse meenutada ja jagada peaaegu unustatud lugusid, muutis noored uudishimulikuks ja uhkeks oma päritolu üle, õhutas kohalikke kunstnikke proovima vanu kunstivorme ja kujundusi.

Kuna misjonäride sekkumine katkestas sageli traditsiooniliste teadmiste ja oskuste edasikandmise, peavad tänapäeva kunstnikud traditsioone sageli uuesti õppima ja taaselustama. Etnograafilistel ja arheoloogilistel materiaalse kultuuri kogudel on selles protsessis oluline osa. Vestlustest jupikite kunstnikega sain teada, et kunstieseme „pärismaisust” ei defineeri mitte niivõrd selle vorm või materjalid, vaid need lood ja väärtussüsteemid, mida ese kehastab.

2018. aastal avati Quinhagakis kogukonnapõhine muuseum Nunalleqi muististe säilitamiseks – enneolematu algatus 700-liikmelise Alaska kogukonna jaoks. Pidulikuks avamiseks valmistasid Quinhagaki teismelised ette tantsu ja laulu, mis oli pühendatud esivanematele, kes elasid „vanas külas”. Inspireerituna ühest päästetud maskist, nikerdas kunstnik Benjamin Charles tantsijatele ka maski. See oli väga sümboolne, et sada aastat pärast jupiki põlistseremooniate katkestamist tõi Nunalleqi muuseumi avamine traditsioonilise jupiki elu tähistamisviisi taas külla.

Tekst ja foto: Anna Mossolova

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021