Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka

19. veebruaril 2022 tähistasime meie vabadusvõitluse ühe suurima sümboli, Johan Pitka 150. sünniaastapäeva. Eesti Pank andis välja hõbemündi ja Eesti Post margi. Sel puhul toimus ka mündi ja margi pidulik esitlus. Tiit Pruuli tutvustab Pitkat ja tema jälgi Kanadas.

Pitka sünniaastapäevale pühendatud meenemündi sertifikaadile on ajaloolise õiendi kirjutanud Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar. Tsiteerin mõnd lõiku tema tekstist: „Pitka hakkas varakult merd sõitma, astus Käsmu merekooli, sealt Kuressaare merekooli, kus sooritas kaugtüürimehe eksamid, õppis edasi Paldiski merekoolis ja sooritas Tallinnas kaugsõidukapteni eksamid.

1895. aastal sai ta kapteniks purjelaeval „Kalvis“, teenides järgmisel aastal tüürimehena jäälõhkujal „Stadt Reval“. Kuni sajandivahetuseni oli Pitka kapteniks kaugsõidu parklaeval „Lilly“, millega ta seilas kaks korda üle Atlandi Lõuna-Ameerikasse. 1900. aastal teenis Pitka rannakaitselaeval „Admiral Ušakov“. Hiljem avaldas Pitka sellest eluperioodist värvikad mälestused, propageerides mereasjandust ja õhutades eestlasi selles aktiivsemalt osalema. 

1904. aastal asus Pitka perega Inglismaale ja asutas seal Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri. 1911. aastal pöördus ta kodumaale tagasi, asutades merekaubandusühisuse Joh. Pitka ja Co ning Tallinna Laevaühisuse. 

1914. aastal puhkenud maailmasõda tõmbas Pitka äritegevusele kriipsu peale. Paljude eestlaste kombel toetas ta esialgu võitlust Saksamaa vastu, nähes selles Eestile uusi võimalusi. 1915. aastast omandas sõda Pitka jaoks isikliku mõõtme, kui langes (õigemini jäi teadmata kadunuks) tema vend alampolkovnik Peäro Pitka-Ansomardi. 

Vene tsaaririigi kokku varisedes 1917. aastal polnud Pitkal kahtlusi, et ees seisavad ärevad ajad, millest läbi ujumiseks on igal rahval vaja oma korrakaitsejõude. Pitka sukeldus Eesti sõjaväelaste organiseerimisse, pühendades tööle Sõjaväelaste Ülemkomitees kogu oma energia. See viis ta vastuollu kommunistlike tegelastega, kes teda vihkasid. Kui enamlased oktoobris riigipöörde tulemusel võimu täielikult enda kätte haarasid, pidi Pitka põranda alla kaduma, sest muidu oleks ta kiirelt surma mõistetud. Ta jätkas Eesti sõjaväelaste organiseerimist, lükates käima põrandaaluse Kaitseliidu. 

Avalikult moodustatud väeosad suutsid enamlased küll laiali saata, põrandaaluste struktuuride külge hammas aga ei hakanud. Pitka mehed olid 24. veebruaril 1918 nende seas, kes enamlased Tallinnas ja mujal võimult lükkasid ning iseseisva Eesti Vabariigi välja kuulutasid.

Saksa keisririigi kokku varisedes ja võimu üleminekul uuesti Ajutisele Valitsusele oli Eesti riigi olukord sedavõrd vilets, et võinuks igaühe meeleheitele viia. Ainult mitte Johan Pitkat. Pitka asus energiliselt mittemillestki midagi tegema. Esiteks tõi ta põranda alt välja Kaitseliidu, millest sai noore vabariigi esimene sõjaline jõud. Vabadussõja alguses polnud sõjaväel löögiüksusi, kuid Pitka moodustas Kopli haruteele jäetud paarist vagunist ja platvormist rindele saadetava „soomusrongi“. Rongi varustas Pitka isiklikest vahenditest. 

Kui leiti, et sõjalaevastik vajab juhti, sobis selleks loomulikult kapten Pitka. Napi kuuga oli Pitka oma laevadega merel, alustades hulljulgete dessantide teostamist piki rannikut, mis külvas punaväes täielikku paanikat. Pitka operatsioone katvad Briti mereväelased olid tema uljusest vaimustatud, kuigi möönsid, et Pitka tunnistas ainult kahte käsku: „Täiskäik edasi!“ või „Täiskäik tagasi!“. Viimast tuli küll haruharva ette. Pitka suurejoonelisemaks operatsiooniks Vabadussõjas oli Narva dessant, millega viidi punaste kaitseliini taha, otse Narva ette Soome vabatahtlike ja eestlaste löögirusikas.

Üllatuseks paljudele ei kaotanud Eesti merevägi Pitka juhtimise all ühtegi laeva. Selleks ajaks vuras Vabadussõja teedel aga juba Pitka järgmine innovatsioon: soomusautode kolonn. Tema täielik kõrghetk saabus Landesveeri sõjas, mil ta lasi Eesti laevadel Daugava jõkke siseneda ja seda katvad fordid purustada, et alustada Riia linna pommitamist. See murdis lõplikult Landesveeri võitlustahte, nad olid sunnitud eestlaste nõudmistega nõustuma. Võiduga Landesveeri üle tehti tasa 700 aasta eest samadel väljadel saadud kaotus ja loodi kindel alus Eesti iseseisvusele.“

Pitka jäljed Kanadas

Paraku ei sobitunud Pitka rahuaegsesse Eesti ellu. Ta pettus sügavalt Eesti poliitikas, pidas seda ebamoraalseks ning otsustas koos pere ja lähedastega 1924. aastal kodumaalt lahkuda. Uue kodu leidis ta endale Kanadas, Briti Columbias. 

Stuarti järve ääres, mis on linnulennul umbes 900 kilomeetrit Vancouverist põhja pool, omandas ta 260 hektarit maad, ehitas seitsmetoalise palkmaja ning hakkas farmeriks. Läheduses asuv küla Fort St James oli asutatud 19. sajandi alguses ja seal oli pikalt tegeldud karusnahakaubandusega. 

Nagu kirjutab aga Reet Naber raamatus „Johan Pitka. Ausa tahtega isamaa heaks!“ ei toonud Pitkade karjakasvatus ja saeveski paraku loodetud majanduslikku edu. Vanade sõprade Jaan Tõnissoni ja teiste abiga sai Johan Pitka Eesti riigilt pensioni ning naasis 1930. aastal kodumaale. Nii nagu oli ta rahva poolt suurte auavaldustega Balti jaamast teele saadetud, võeti ta kuus aastat hiljem Valga jaamas kaitseliitlaste ja umbes tuhandepealise rahvahulga poolt pidulikult vastu.

Aga Kanadasse jäid temast maha mitmed kohanimed. Ka Google’i kaardilt on leitav Pitka mägi, mis asub koordinaatidel 54°13'44''N, 124°35'31''W ja mille kõrgus on 1229 meetrit. Stuarti järves on Pitka laht, mille äärde viib Pitka Bay Road ja kus asub Pitka Bay Resort. Pitka tütre Linda auks on lähikonnas Linda järv ja tütremeest Aleksander Päärenit meenutab Paaren’s Beach Provincial Park.

1500 elanikuga Fort St Jamesi linnakeses asub 2009. aastast Seaküla Simsoni tehtud monument Johan Pitkale, mida koos kunstnikuga käis avamas toonane Eesti kaitseväe juhataja Riho Terras. 

Eesti Panga juht Madis Müller ütles tänavu 19. veebruaril: „Johan Pitka 150. sünniaastapäeval tahaksingi rõhutada, et vabaduse tõeline väärtus peegeldub mitte suurtes sõnades, vaid ohverdustes, mida ollakse valmis vabaduse eest tooma. Johan Pitka elutee oli täis niisuguseid ohverdusi.“

Pitka tegi oma viimase ohverduse Eesti heaks 1944. aasta sügisel, kui ta püüdis peatada pealetungivaid Vene vägesid. Kus meie sõjasangar hukkus ja kuhu ta maetud on, ei teata tänini.

Kui Pitka sünnist möödus 100 aastat, kirjutas pagulaseestlasest kirjanik Einar Sanden: „Johan Pitkat tuleb hinnata Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval meie tähtsama suurkujuna Vabadussõja organiseerimisel, mille tulemusena sündis Eesti Vabariik.“

Tekst: Tiit Pruuli

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kui kõrgus teeb liiga
• Ukraina köök – mitte ainult boršist
• Diivani­surf? See on imelihtne!
• Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
• Kuidas soodsalt Eestit avastada
• Küpros – kui rannailma asemel ootab lumi
• Küpros – armastuse jumalanna sündimise saar
• 7 soovitust rahaasjadest
• Vahepeatus keskläänes
• Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka
• Cornwall – ajalooline ja võimas!
• Geir O. Kløver – Norra parima muuseumi juht
• Elukutse – matkaja!
• Supercouloir 2018/2022
• Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA