Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses

Laoses, ühel ilmatuma käänulisel teel loksuvas bussis kõnetab mind väga heas Ameerika aktsendiga inglise keeles kohaliku välimusega vanem naine. Ta on hmong. Kuidas on võimalik, et ta Laoses, kus kohalikud tavaliselt inglise keelega enamasti tülis on, nii puhtalt võõrkeeles räägib ja mida tähendab tema lause: „Pöördun kodukülla tagasi!“? Kes on hmongid?

Selle rahvusgrupi lugu ulatub teadaolevalt tagasi nelja tuhande aasta taha, kus see mõneti karuse kuulsusega rahvas tõstis pead nii mägedes kui ka orgudes, aladel, mida meie viimasel ajal kerge ninakirtsutuse saatel kutsume Hiinaks. Nagu teistegi etniliste gruppide ülestähendatud saatustest samas geograafilises regioonis, leiame ka hmongide ajaloost palju sõdu, palju rindapistmist võimsate Hiina dünastiatega, mis soovisid neid allutada või lausa kustutada. Mandžu dünastia – mis oli Hiina viimane keisridünastia – proovis hmongide peal lausa genotsiiditunnustega vägivalda, millest tulenes 18. sajandi ümber hmongide suur liikumine Kagu-Aasia maadesse: Laosesse, Põhja-Taisse, Birmasse ja Vietnamisse.

Ajalugu trikitab

Mainisin hmongide „karust“ kuulsust. Siinkohal tuleb tähele panna, et hmongidel ei ole endal olnud ajaloo üleskirjutamise tava, seega ajalugu, mida meie nende kohta lugeda saame, on kirja pandud eranditult mittehmongide poolt. Seda on kirjutanud enamasti hiinlased ning seda on üles tähistanud kas sõdur või mõni administraator, kes neid parasjagu administreerida püüdis, või keegi, kes soovis nendele peale suruda omi uskumusi. Nemad nägid hmongides seda tülikat vastast, kes nende plaaniga kaasa ei tahtnud minna, ning loomulikult kaevati siis selle „sõjaka“ tüübi peale, kes ei allu ja „tagatipuks lõi veel maha minu sõbra!“.

Ajalugu ongi küllaltki keeruline täpselt üles tähendada, kuna ajalookeerise sulehoidjad üritavad seda ikka ja jälle ühte- või teistpidi kallutada ning hmonge kirjeldav varajane ajalugu on selles perspektiivis kohe eriti kõvasti viltu.

Seda rahvast kirjeldatakse ürikutes kui äärmiselt sõjakat, revolutsioonilist, põikpäist. Hiinlaste poolt kirja pandud ajalugu vaikib kirjutajate olemuse tõttu sadadest rahuaastatest, mis kahtlemata nende tuhandete aastate sisse mahtusid. Vaikib hmongi rahvakultuuri koha pealt ega räägi hmongide üldisest inimlikkusest. Ei suuda jätta sisse toomata antropoloog Robert Cooperi sõnu, kes on hmonge palju uurinud ning nendest etnograafilisi tekste kirjutanud: „Jättes hmongid oma külades rahule, on nad rahuarmastav, tolerantne ja väga mõistlik rahvas.“

Kuidas ja mis kohast hmongid välja ilmusid?

Sellele küsimusele ei saa me ilmselt kunagi täpset vastust. Hiina dünastiate säramise ja inimeste kiusamise ajal olid nad end sisse sättinud Hiina lõunaosa mägistel aladel, kus neile viidati koos teiste hõimudega kui miao-rahvastele. See oli halvustav termin kõikide mittehanide (hanid: hiinlaste enda nimetus) kohta. Tähendas see tõlkes barbareid või isegi „mullapoegi“. Nii nagu hmongidelt, üritasid hiinlased ka teiste hõimude käest makse sisse nõutada ning konflikt oli kerge tekkima.

Keda ei ajaks isegi tänapäeva Eestis mossi sõna „automaks“? Terminit miao või meo kasutati väljaspool Hiinat hmongide kohta aastani 1970. Siis hakkas hmongist õpetlane dr Yang Dao USA-s terminit hmong propageerima ja kurikuulus Laose hmongist kindral Vang Pao pani samuti õla alla, rääkides Ameerikas, et rahvanimetused meo ja miao on mõlemad vastuvõetamatud, kuna tema hõimukaaslased olid end alati nimetanud nimega hmong, mida ta tõlkis kui ’vabad mehed’. 1994. aastal registreeriti termin hmong ÜRO-s ning see muutus korrektseks terminiks rahvusvahelisel identifitseerimisel. Muuseas, Hiina on ainuke riik, kes ei tunnista siiani terminit hmong.

Hmongid annavad oma pärimusi edasi suuliselt ning niimoodi on isegi tänapäeva välja veninud mõned õige vanad müüdid. Üks kuulsatest müütidest kirjeldab hmongide esivanemaid maal, kus „päevad ja ööd kestavad mõlemad kuus kuud“ ning see on pannud mõned antropoloogid vaatama suunas, et varajased hmongid võivad olla Lõuna-Hiina aladelt saabunud kas praeguse Tiibeti, Mongoolia või koguni Lapimaa territooriumilt.

Laos ja ameeriklaste salajane sõda

Aga tagasi artikli alguses mainitud vanaproua juurde bussis. Ameerika Ühendriikide sekkumine Laose kodusõtta aastatel 1959-1975 oli üks külma sõja vähem tuntud episoode. USA toetas Laose kuninglikku valitsust, kes võitles kommunistliku Pathet Lao liikumise vastu, mida omakorda toetasid Põhja-Vietnam ja Nõukogude Liit. Selles konfliktis mängisid olulist rolli ka hmongid. Tänu oma võitlusoskustele ja kohalike olude tundmisele värbas USA suure hulga hmonge Laose kuningliku armee ridadesse ning neist sai rindel põhiline löögijõud. Kahjuks jäi sellest lõppkokkuvõttes väheks. Monarhia kaotas, väärikas Laos langes.

Pärast kommunistide võitu 1975. aastal põgenesid tuhanded hmongid (pakutud on arve neljakümnest tuhandest kuni saja viiekümne tuhandeni) koos oma peredega Laosest, kartes kättemaksu. Nii Vietnamis kui ka Laoses kuulutati nad reeturiteks sellest hoolimata, et mitte kõik hmongid ei võidelnud ameeriklaste poolel. Minu kõrval bussis istunud tädi oli üks nendest põgenikest, kes pöördus pärast 1975. aasta exodus’t tagasi, et sugulasi otsida või vaadata, mis on saanud kunagisest kodukülast. 

Olen Laoses juhuslikult paljude selliste tagasisaabujatega jutu peale saanud. Kõik leidsid kõigepealt varjupaiga Taimaal, enne kui neid hakati ümber asustama Ameerika Ühendriikidesse, Prantsusmaale ja mujale. Laose pealinnast Vientianest on Tai üle Mekongi kiviga visata, ole ainult mees ja suma läbi jõe. Paljud põgenikud jäidki alaliselt nüüd Põhja-Taisse elama, osa naasid Laosesse alates 1981. aastast, jäädes uskuma valitsuse lubadusi, et neid ei hakata represseerima, ning asusid elama spetsiaalsetesse laagritesse, kus neile anti esialgu toetuseks väike kogus riisi ja ÜRO poolt veelgi väiksem toetussumma rahas.

Ära usu kommu juttu – nagu keegi on kindlasti kunagi öelnud –, sest siiamaani käiakse hmonge sõjaväega mägikülades hirmutamas, et nad ei mõtleks midagi organiseeritult ette võtta. Hmongid on üks põhjus, miks jahimehed ja lihtsalt tsiviilelanikud Laoses relva ei tohi kanda. Hmongi kindral, kes juhtis ameeriklaste nii-öelda salajast sõda ning nügis ametlikult kasutusele nimetuse hmong, kukkus aastal 2007 USA-s organiseerima Laose kommunistliku valitsuse kukutamist. See mõte ei meeldinud valitsuse liikmetele kohe üldse ja sellist lüket pelgavad nad just hmongide poolt siiani. Olen oma silmaga näinud fotosid (Laose) sõjaväevormis inimeste poolt mõrvatud külaelanikest, kuid see on teema, mida keegi minu kohalikest Laose tuttavatest kommenteerida ei oska/taha/julge ja jääb ka minu poolt kommenteerimise mõttes nüüd sinnapaika.

Hmonge iseloomustab tugev rahvusidentiteet

Paguluses sattusid hmongid täiesti uude keskkonda, kus nad pidid kohanema võõra kultuuri, keele ja elustiiliga. Samas on hmongid oma ajalooliste põgenemistega muutunud üsna vastupidavaks ning tihtipeale mainitakse selle rahvusgrupi äärmist vastupidavust igasugusele etnilisele lammutamisele. Isegi võõrsil elades on see rahvus säilitanud oma väga tugeva identiteedi ning nende rahvuslik uhkus on tugev. 

Kuigi abielu mõne teise hõimu esindajaga ei ole keelatud ja hmongide küladest leiab elamas ka mittehmonge, sõlmitakse see liit ikka enamasti oma rahvuse vahel. Hmongid on jaotunud klannideks, mida määratakse patrilineaarselt. Abielu oma klanni sees on range tabu ning juba lastele räägitakse, mis hirmsaid asju võib juhtuma hakata, kui klannisiseselt kellegagi seksuaalsuhtes olla. Järelikult erinevad nende intsesti tabud lääne omadest, mis on seotud eelkõige veresugulusega.

Traditsionaalne ühiskond, kus reeglid on paigas

Tihti kurdavad snoobid turistid vaikselt torisedes, et nad ei leia kuskil maal enam neid autentseid ühiskondi, neid vaeseid inimesi, kellel ei ole mobiiltelefoni ja kes löövad külavahel õnnelikult tantsu, tagumik paljas. Tõepoolest, USA-sse kolinud või Euroopa riikides elavad hmongid moodustavad lääne ühiskonna väärtustele lähedal seisvaid sotsiaalseid konstruktsioone: juhivad edukaid ärisid jne, aga Kagu-Aasias ja Hiina aladel elavad hmongid on säilitanud näiliselt ilma suurema pingutuseta oma traditsionaalse eluviisi. 

Tööpäev hakkab ikka nii, nagu see on hakanud sadu ja sadu aastaid: naised ja vanemad tütred tõusevad üles kell neli hommikul ning valmistavad hommikusöögi, milleks on portsjon auravat riisi ja juurviljadest tehtud supp. Kell kuus ärkavad mehed, söövad ning koos minnakse põllule. 

Erinevalt enamikust Kagu-Aasia farmeritest, kes tegelevad ühe viljaga, koristavad hmongid ajalooliselt kolme eri saaki: riisi, maisi ja oopiumi. Kuigi oopium on mõeldud mujale müümiseks, tarvitatakse seda traditsiooniliselt ka ise – ravimiks. Samas ei ole hmongide ühiskonnas suurt oopiumiprobleemi ning kui ootamatult nende külla sisenedes näha mõnda vanapapit, kes lebades pikka piipu popsutab, siis tasub teada, et tegemist ei ole mingi vaese sõltlasega, vaid ätt on vanas eas pärast rasket tööga ärakurnatud elu teeninud välja väikese lõdvestuse. Seda ei pane talle keegi pahaks.

Vaimumaailm ja traditsioonid

Kuigi hmongid on teiste kultuuridega kokku puutudes võtnud üle mõningaid uusi kombeid (eriti hiinlastelt), on kaks rituaali omased vaid neile ning need ei ole ajas muutunud: esivanemate vaimudele süüa pakkumine (laig dab) ja hinge kutsumine (hu blig). Esimene komme näeb ette, et teatud tähtpäevadel, nagu näiteks esimene riisikoristus või vahetult enne hmongide uut aastat, pakub perepea külla tulnud vaimule liha ja riisi. Teine rituaal viiakse läbi haige inimese juures, sest paljud hmongid usuvad, et kui inimene on haige, siis tema hing on lihtsalt rändama läinud nagu ülemeelik eksinud laps ja sellega tuleb rääkida, et ta tagasi tuleks, mitte päris teispoolsusesse ei kaoks, mille võib peale haige inimene ära surra. 

Kui on tegemist haigusega, siis otsitakse üldiselt abi oma klanni šamaanilt. Haigusi ravib šamaan mitmesuguste rituaalidega, kasutusel on ka ohtralt rahvameditsiini – hmongid teavad taimede saladusi ja nende ravimtoimeid. Üks hästi hoitud saladus on hmongide enesetaputaim, kuuldavasti mingisugune leht, mida süües lähed väga kiiresti hingena rändama. Minule selle taime nimetust ei ole nimetada tahetud ega ka lehte näidatud. Võib-olla on põhjuseks selle taime delikaatne omadus, võib-olla on tegemist mingisuguse tava hoidmisega. Igal juhul ei ole hmongide ühiskonnas enesetapp võõras, kuigi sellest palju ei räägita. 

Nende keeles puudub üldse sõna, mis tähistaks vaimset tervist. Kas see tuleneb sellest, et hmongid näevad ennast nii tugevana ega taha tunnistada oma nõrkusi? Ei tea. Tean vaid seda, et tugev rahvus see tõepoolest on ning eksisteerib tugevana ja uhkena edasi.

Kui soovid hmongide traditsioonilistele eluviisidele pilgu heita, liitu Rene Satsiga reisidel Taisse ja Laosesse.
https://elamusreisid.gotravel.ee

***

Fotode autor dr Robert Cooper on suurema osa oma elust elanud Laoses. Ta omandas doktorikraadi sotsiaalmajanduslikus antropoloogias pärast kahte aastat välitööd hmongi külades (1973–1975). Artiklis kasutatud fotod on tehtud just neil aastail. Tol ajal võitlesid hmongid Tai politsei ja sõjaväega ning astusid Laose kodusõjas lahingutesse mõlemal poolel.

***

Hmonge loetakse maailmas kokku kuue miljoni ringis. Suurimad hmongide kogukonnad asuvad praegu Hiinas (ca 2,7 miljonit; 2000. aasta andmete põhjal), Vietnamis (üle 1,3 miljoni; 2019), Laoses (ca 600 000; 2015), Ameerika Ühendriikides (üle 368 000; 2021), Tais (üle 250 000; 2015) ja Myanmaris (2000–3000; 2007).

***

Traditsiooniliselt on hmongi keel olnud vaid suuline. Kirjapilt on välja arendatud suhteliselt hiljuti ja selleks on kasutatud mitut kirjasüsteemi, sealhulgas ladina tähestikku ja kohandatud hiina tähti. Romanized Popular Alphabet (RPA) on hmongi keele eri murrete latiniseerimise süsteem, mis on loodud Laoses aastatel 1951–1953 Briti misjonäride ja kohalike hmongide poolt.

***

Hmongi uusaasta, tuntud kui Noj Peb Caug, langeb novembri ja jaanuari vahele ega ole kindel kuupäev. Täpne ajastus võib hmongi kogukondades erineda selliste tegurite tõttu nagu geograafiline asukoht ja kohalikud traditsioonid. Uusaastapidustuste eesmärk on tänada kõiki jumalaid ja esivanemaid, kes on aasta läbi inimesi aidanud, ning lõbutseda pärast rasket tööaastat.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
• Parim reisiraamat 2024
• Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
• Nipsud-napsud
• Every Passport Stamp: Maailma­rändurid Bangkokis
• Linnake, mis unustas ärgata
• Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
• Rong lapsepõlvest
• Costa Ricas vihmametsa ostmas
• Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
• Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
• 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
• Eesti seiklussportlased Ecuadoris
• Viie minuti otsus – Senegali surfama!
• Lainete fotograaf Gert Kelu
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025