Kui teha piisav eeltöö, panna vaim valmis ja varuda kannatust, võib mõõdukalt riske võttes avastada Ameerika Metsikus Läänes endiselt kohti, kuhu inimesed satuvad haruharva. Üks selline koht on müstiliste liivakiviskulptuuridega Little Finland, mida tavalistelt turistikaartidelt ei leia.
Olin pannud end vaimselt valmis, et ei pruugi soovitud kohta üldse jõudagi.
Koha nimi on Little Finland, sõna-sõnalt Väike Soome, kuid tõelise Soomega pole sel vähimatki pistmist. See asub Ameerikas Nevada osariigi kaguservas Mojave kõrbe äärealal.
Little Finland oli mu sügisesel, abikaasaga tehtud seiklusreisil, mis algas Las Vegasest ja viis Utah’ osariigi lõunaossa, kõige esimese päeva peamine sihtpunkt. Tõenäoliselt kogu kahe ja poole nädala pikkuse reisi üks erilisemaid ja põnevamaid kohti. Tõele au andes olin just Little Finlandi kohta veebist leitud videojuppidega avaldanud abikaasale muljet, et tahan viia teda haruldastesse paikadesse, ning veennud teda kaasa tulema.
„Ei noh, kui sellistesse kohtadesse läheme, siis olen nõus,“ ütles ta kevadel mu reisiidee müügitöö peale. Õpetajana pidi ta ju oktoobrikuus kaasa tulemiseks koolis endale asendaja leidma.
Ent hinges pesitses kahtlus, et äkki olen talle müünud õhku. Ei, mitte sellepärast, et Little Finland, mida on nimetatud 200 miljoni aasta vanuseks kivistunud liivatormiks, võiks tegelikkuses osutuda tagasihoidlikumaks, kui videotes nähtud. Sealsed sajad ja sajad loodusjõudude vormitud punased liivakiviskulptuurid on niivõrd ebamaised, lausa sõnulkirjeldamatud, et mujal maailmas neile vaevalt võrdväärseid leidub, vähemalt nii suurel arvul üheskoos. Nimi Little Finland tuleb sellest, et need skulptuurid on tekkinud õhukestest, omavahel põimunud ja risti-rästi asetsevatest liivakivikihtidest ehk fin’idest.
Kahtlus, kas me Little Finlandi kohale jõuame, tekkis sellepärast, et tee sinna pole üksnes raske ja aeganõudev, vaid kirjelduste järgi kohutav.
Pehmes liivas kinni
Seetõttu, kui ostsin British Airwaysi lennukipiletid Stockholmist Las Vegasesse, haarasingi võimalusest, kui ostuga kaasnes soodne pakkumine rentida suur, gruppi Z kuuluv auto. Rendifirma andis maasturi Infiniti QX80, millel on nelikvedu ja kõrge kliirens. Koguni nii kõrge, et autosse sisenemiseks ja sealt väljumiseks oli astmelaud.
Ja ikkagi ei saanud olla kindel, et sõit 2016. aastal rajatud Gold Butte’i looduskaitsealal asuvasse Little Finlandi läheb edukalt. Sest tee, nii palju kui seda kõikjal üldse teeks saab nimetada, on sinna ettearvamatu, sõltudes suuresti sellest, millised ilmaolud on piirkonnast hiljuti üle käinud. Ettearvamatu tähendab, et tee võib mõnes kohas osutuda läbimatuks.
Kaks sügist varem oli sealkandist käinud üle kõva sadu, mis on teede peamisi purustajaid. Vesi koguneb kõiksugustesse looduslikesse sängidesse ning tormab siis allamäge, rebides endaga kaasa nii põõsaid kui ka kive. Kui selline vetevool jookseb üle tee, viib see hõlpsalt endaga kaasa isegi asfaldi. Just see oligi juhtunud 2022. aasta oktoobris Gold Butte’i tee esimestel kilomeetritel mitmes lõigus, nii et harilikud sõiduautod, mille juhid otsustasid olusid trotsida, jäid enamasti paksu pehme liiva sisse kinni.
Olime oma teekonda Las Vegasest piki 15. kiirteed kirdesse alustanud juba hommikul kell seitse, sest tingituna kümnetunnisest ajavahest Eestiga oli uni hoolimata eelmise päeva pikast lennureisist läinud ära juba varakult. Äärelinna toidupoest, mis siltide järgi mõeldud peamiselt Mehhiko immigrantidele, ostsime kahe neljaliitrise plastanumaga kaasa joogivett, mis on minimaalselt hädavajalik, kui suundud kõrbesse.
Kiirtee ümbruses paistis Nevada maastik elutu, värvitu, igav. Mõtlesin omaette, mida küll abikaasa arvaks, kuhu olen ta meelitanud, kui tal polnuks varasematest ühistest reisidest Edela-Ameerikasse ettekujutust, milline imeline seal loodus kaunimates ja võimsamates kohtades tegelikult on. Kuna rahvuspargid ja muud turistidele laialt tuntud kohad Metsikus Läänes on meil ammuilma läbi käidud, otsisin selleks korraks välja paigad, mille kohta ütlevad ameeriklased, et need jäävad off the beaten path ehk sissetallatud radadelt kõrvale.
Little Finland on just üks selline koht: kauge, inimtühi, isegi vaenulik. Selline, mis teeb kõik, et öelda sulle: „Parem ära siia tule.“
Ohtlikud augud ja kivid
Umbes 120 kilomeetri kaugusel Las Vegasest, enne kui kiirtee lõikab läbi Bunkerville’i väikelinnast, tuleb keerata paremale, kitsale ja käänulisele asfaltteele, ning sellelt pärast Virgini ehk Neitsi jõe ületamist taas paremale – sealt seiklus algabki.
Silt kulunud asfaldiga tee ääres teatab, et Gold Butte’i looduskaitseala südamesse, mitmevärviliste kaljudega Whitney Pocketini, on 21 miili. Seega ligi 34 kilomeetit. Ja see, kui kogutud infot uskuda, on teekonna lihtsaim osa. Sealt edasi, Little Finlandini, läheb tee karmiks. Vähemalt ettearvamatuks.
Tegelikult, nagu selgus, polnud ka lihtne osa põrmugi muretu. 1930. aastatel tööpuuduse leevendamise programmi raames noorte meeste ehitatud algne tee on kõvasti vatti saanud. Asfalt on auklik, auke on siin-seal rohmakalt lapitud. Augud pole sugugi väikesed, vaid vahel poole keeglikuuli suurused ja sügavused. Olin lugenud, et küllalt on neid, kes on seal rehve lõhkunud. Kümnete, mõnel pool isegi sadade meetrite pikkuses on asfalt sootuks puudu. Nois kohtades ei võimutse pelgalt liiv ja kruus, vaid luuravad ka pinnasest väljaulatuvad kivid. Hea, kui kohati saab sõita 30 kilomeetrit tunnis.
Algul on maastik vaene, vähese madala taimestikuga, pruunikashall. Kuid tasapisi hakkab tee tõusma ning nähtavale tulevad kaktused, tääkliiliad ja isegi üksik palmisalu, mille juurde pääsu takistab eraomandit tähistava sildiga traataed. Üksik liiklusmärk hoiatab teed ületada võivate kõrbekilpkonnade eest. Jõudmaks Whitney Pocketini, kus kaljudele on jäädvustatud arvukalt petroglüüfe, kulus tund ja 20 minutit. Selle aja jooksul nägime ainult ühte autot, Jeep Wranglerit, kuigi oli laupäev, puhkepäev.
Whitney Pocketi taga, kust algab tee Little Finlandi juurde, silmasin väiksel lagedal platsil valget maasturit ning selle ees endaealist, viiekümnendates meest, kes istus selg vastu autot, nokamütsi alla seatud õlgadeni ulatuv valge riie, et päikese eest varju saada. Keerasin platsile, sest märkasin selle servas infotahvlit, kust lootsin leida värsket teavet eesootavate teeolude kohta.
Kui olin peatunud, ajas mees end püsti ja astus naeratades ligi ning tutvustas end Alaska ülikooli teadlasena. Ta küsis, kas võib mulle esitada oma uuringu tarbeks mõned küsimused. Vastasin, et loomulikult, kuid alles pärast seda, kui on vastanud minu küsimusele. Nimelt: „Milline on tee Little Finlandini?“
Tarbetu nelikvedu
Ta kirjeldas, et kohe esimestel kilomeetritel on teel ropult palju baby head’e. Nii nimetatakse pinnasesse kinnistunud kahe rusika suurusi kive. Neil sõitmine on raputav ja vastik, mainis ta. Siis tulevad kruusakilomeetrid ühe järsema, vete lõhutud laskumisega, kust võib tagasiteel olla keeruline üles saada. Seejärel tuleb keerata kruusase pinnasega vadisse, mida teadsin varem loetud kirjelduste järgi kõige probleemsema lõiguna. Samuti teadsin, et saab sõita ka ringiga, kus tee on tugevam, kuid Alaska mehe sõnul pidi see lisama teekonna pikkusele ligi pool tundi. Ta heitis pilgu me rendiauto rehvidele ja nende laiusele, ning kuigi need olid mustri poolest maantee, mitte maastikusõidurehvid, rahustas: „Mine vadi kaudu, sa saad hakkama küll.“
Tihedalt baby head’idega täidetud lõiku sai sõita parimal juhul 20 kilomeetrit tunnis, kuid viie kilomeetri pikkusest sõidust käänulises vadis kujunes koguni nauding. Olin selleks ajaks saanud aimu Infiniti võimekusest – lõpuks kujunes 3600 kilomeetri pikkusel reisil keskmiseks kütusekuluks 11,6 liitrit 100 km peale – ega näinud isegi sügavate vagudega kohtade läbimiseks vajadust lülitada sisse nelikvedu. Alaska mees oli ka hoiatanud kahe kurvi eest, mille järel varitsevad kruusavalli taga kivid, et ma liiga suurt hoogu üles ei võtaks ja vastu kive ei põrutaks, nagu olla mõnegagi juhtunud. Ütlesin talle, et vaevalt mul tasub neid karta, sest olen sõites nagunii ettevaatlik.
Alaska mees, tahvelarvuti käes, tahtis teada, kes olen, kust tulen ja mida siin teen. Ta ütles, et uurib Gold Butte’i kaitseala külastajaid. Gold Butte oli väike kaevanduslinn, mis tekkis eelmise sajandi hakul, kui siinkandis avastati kulda. Kullapalavik kestis vaevalt paar aastat, sest kulda ja muid metalle õnnestus maapinnale tuua kõigest 75 000 dollari väärtuses. Nüüd on linnakesest, kus omal ajal asus isegi hotell, järel vaid paar rohtukasvanud vundamenti ja kaks hauaplatsi. Vastasin teadlasele, et tulin matkama. Järgmise poole päeva jooksul ei näinud me abikaasaga ainsatki inimkonna esindajat.
Takistav okastraataed
Pärast vadist väljumist ja paari kilomeetri pikkust sõitu punases kuivanud tulvavete sängis märkasin paremal vana karjaaediku jäänuseid. See oli koht, kuhu on soovitatav parkida, ehkki Little Finlandile saab sõita ka päris külje alla, ent selleks tuleb teha tarbetult pikk tiir ning lõpuks ronida autoga üle teravast järsust astangust. Masina ohtu seadmine on viimane asi, mida sealkandis teha tahad. Mobiilisidet pole, et abi kutsuda. Ja kui õnnestubki kunagi ja kuidagi puksiir kohale tellida, tuleb arvestada, et väidetavalt maksab äravedamine kaks-kolm tuhat dollarit.
Auto termomeeter näitas keskpäeval õhutemperatuuriks täpselt 100 kraadi Fahrenheiti järgi. Celsiuse järgi teeb see 38 kraadi. Heitsin seljakoti joogipudelitega selga ning asusime internetivideotest vaadatud suuna järgi teele. Mingit ametlikku, tähistatud matkarada Little Finlandi juurde ei vii.
Poole kilomeetri järel lõikas pruunide küngaste otsas edasiliikumise ära okastraataed. Selle otstarve jäi arusaamatuks: keda tuli sellega ühel ja keda teisel pool hoida? Karjaloomi küll kuskil ei paistnud, isegi mitte jälgi neist. Leidsime aias koha, kust end kriipimata läbi pugeda, ning laskusime kiviselt künkalt alla. Little Finland, mis paiknes veidi eemal vähem kui kümnemeetrise kalju ülaserval ja selle taga, oli lõpuks käeulatuses.
Tuli vaid leida koht, kus seinast üles saada. Teadsin eeltöö järgi, et kaljuseina all kasvavate lopsakate palmide juures on kaldus nõlv, mida mööda üles ronida. Kuid loetust oli ka meeles, et too nõlv on neljanda klassi nõlv – mida iganes see tähendab – ning võib mõnesid heidutada.
Oleks narr lugu küll, kui jõuad pärast poolesaja kilomeetri pikkust kannatuste rada kahe ja poole tunniga suure eesmärgi lävele, aga üle lävepaku ei saa.
Nüüd ei teagi, kas veebis nähtud kaadrid ja esitatud kirjeldused tegid asja hullemaks või olid loodusjõud lisaks asfaldile nihutanud kive ka Little Finlandi juurdepääsukohal, kuid üles saamine läks kergelt, ilma hirmu ja pingutuseta. Vaevalt, et me leidsime mõne seni avastamata ligipääsunõlva.
Nii kui üles jõudsime, sattusime kummaliste õrnade liivakiviskulptuuride hiigelaeda.
Unenäoline maailm
Kui öelda, et vaatepilt lööb pahviks, on see tagasihoidlikult öeldud. Vaja oleks maailmatasemel kirjameest, kes Little Finlandi olemuse vähegi adekvaatselt edasi annaks, ilma selle erilisust kahandamata. Ei tea, et mõni nimekas poeet seal käinud oleks, mistõttu laenan iseloomustava kokkuvõtte populaarteaduslikust geoloogiaartiklist:
„Lugematute aastatuhandete jooksul tuule ja vee poolt raiutud loodusliku imedemaa väändunud ja moondunud kivimoodustised annavad tunnistust Maa võrratust sürrealistlikust meisterdamisvõimest. Selleks et aru saada Little Finlandi skulptuuride unikaalsusest, tuleb rännata tavapärast arusaama trotsivasse sfääri, kus looduse loovad jõud on võlunud välja maastiku, mis näib pärinevat unenäolisest ulmemaailmast.“
Lühidalt öeldes on Little Finlandi skulptuurid argisõnavaraga kirjeldamatud. Ei usu, et ükski skulptor midagi ligilähedastki luua suudaks. Fantaasiast tuleks puudu, ilmselt ei peaks ka õrn materjal vastu. Looduse fantaasia, nagu näha, on aga otsatu. Ja loodusjõududel on lõputult aega, et oma loometööd delikaatselt läbi viia.
See loometöö sai alguse juura perioodil, 145–200 miljonit aastat tagasi. Siis katsid nüüdset Mojave kõrbe ala tohutud liivaluited. Aja jooksul kõrbekeskkonda ladestunud liivakihid tihenesid ja n-ö tsementeerusid, millest peamiselt vihmad ja tuuled voolisidki välja ainulaadsed skulptuurid.
Kõndisime nende vahel, peatusime, vaatasime, arutlesime, mida või keda need endast kujutavad – see sõltub igaühe kujutlusvõimest ja samuti füüsilisest vaatenurgast, aga samuti valgusest. Little Finland on fotograafide paradiis.
Kui võtta aega ja mitte tormata, võiks seal veeta terve päeva. Ja tõenäoliselt ikka kõike mitte näha. Aga kui mitte kusagil ei paista ühtki teist inimest, kui päike kütab õhu ligi 40 kraadi kuumaks, kui varju pole peaaegu kusagil, kui tsivilisatsioon jääb kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusele, liiati veel mööda keha peksvat kivist auklikku teed, on paratamatu, et ühel hetkel poeb ka ebamaise ilu keskel ajukäärudesse häiriv mõte, et asud tegelikult pärapõrgus. Et siit on vaja ka välja pääseda.
Ja ega tagasitee saa kergem olema – kusjuures variant, et äkki ei pruugi plaanitud kohta üldse jõudagi, nagu panin end igaks juhuks vaimselt valmis Little Finlandi poole teele asudes, ei tulnud kõne allagi. See tähendaks ohtu kõrbesse kõngeda.
See oleks liiga kõrge hind ühe reisiunistuse täitumise eest.
Veidi rohkem kui kahetunnise loksumise järel jõudsime kadudeta tagasi asfaldile. Preemiaks ja pingelanguse tähistamiseks ostsime 15. kiirtee äärse lähima linna Taco Bellist kaks quesadilla’t.
***
Vaata matkast ka videot: https://youtu.be/6h69rzfxWFU
- Ameerika
- automatk
- baby head kivid
- Bunkerville
- Gold Butte'i looduskaitseala
- Kõrbekilpkonnad
- Külli Pullerits
- Las Vegas
- liivakivi
- liivakiviskulptuurid
- Little Finland
- Metsik Lääs
- Mojave kõrb
- Neitsi jõgi
- Nevada kõrb
- off the beaten path
- petroglüüfid
- Priit Pullerits
- punased liivaskulptuurid
- Whitney Pocket
Selles numbris
- Raamatuarvustus: David Grann "Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast"
- Parim reisiraamat 2024
- Pala läänemaisust Eesti punutud põhjaga toolil
- Nipsud-napsud
- Every Passport Stamp: Maailmarändurid Bangkokis
- Linnake, mis unustas ärgata
- Nevada kõrbe inimtühjas nurgas
- Rong lapsepõlvest
- Costa Ricas vihmametsa ostmas
- Kristjan Ilves: „Ükskõik mida teed, tee südamega ja maksimaalselt!“
- Hmongid – kange rahvas oma uhkes traditsionaalsuses
- 320 kilomeetrit ehedat Sri Lankat
- Eesti seiklussportlased Ecuadoris
- Viie minuti otsus – Senegali surfama!
- Lainete fotograaf Gert Kelu
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 110 – Veebruar 2025
