Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel

See Türgi osa oli võõrapärase välimusega inimeste, araabiapärase arhitektuuri ja isegi teistmoodi kõlava palvelekutse ehk ezan’iga täiesti erinev varem kogetud Türgist, kirjeldab Eva-Liisa Roht oma retke Kagu-Türgisse.

Astusime lennukist maha ja meid tervitas Kagu-Türgi pime ja kuiv kuumus. Sanliurfa. Vaid 59 liiri ja umbes 600 kilomeetrit ning olimegi Ankarast Anadolu Jeti lennukiga Urfasse jõudnud.

Meid vastu võtnud tundmatus pimeduses viskasime seljakotid selga ja otsustasime katsuda õnne hääletamisega lennu- jaamast umbes 30 km kaugusel asuvasse linnakeskusesse. Muidugi oleks võinud sõita bussiga, aga pole ju mõtet raha loopida, kui seda üleliia pole.

Enne veel kui jõudsime lennujaamast välja, peatus auto ja juht küsis, kas me mõtleme Urfasse jalutada. Tuli välja, et tegu on kohaliku haiglaametnikuga, kes sõitis kiirusega 130 km tunnis ning tee keskel ja vaatas samal ajal LCD ekraanilt Sitcomi.

Kui linnas autost väljusime, asusime eelnevalt broneeritud hotelli Manıcı’d otsima. Näis, et absoluutselt kõigi pilgud olid suunatud meile ja meie suurtele seljakottidele ning ebamaiselt läikivatele matkamattidele. Hiljem uuris ka üks sõbralik politseinik, kellelt juhiseid bussijaama jõudmiseks küsisime, kas need on teil voodid. Mitte just kõige parem sulandumine, tuleb tunnistada.

Paar korda teed küsides jõudsime aga õnnelikult pärale oma 1001 öö muinasjutu hotelli, mis kasseeris meilt 50 liiri näkku, kuid värvilised padjad ning litrites ja mustrites ruumid olid seda hinda väärt. Vaade rõdult tuledes linnale ning otse vastas asetsevale kindlusele ja mošeele oli lihtsalt lummav.

Otsustasime kohe linna minna uudistama. Meie arupärimistele, kus asub Balikligöl ehk püha järv, mis olla päästnud Abrahami elu, selgus, et me elame praktiliselt selle sees. Päris hea valik, pidime tunnistama. Järv, mis olla tekkinud, kui Jumal muutis tule veeks, päästes Abrahami kuningas Nemruti määratud tulesurmast. Söetükid muundusid siis karpkaladeks, keda nüüd on järveke paksult täis.

See oli idamaine Türgi, võõrapärase välimusega inimeste, araabiapärase arhitektuuri ja isegi teistmoodi kõlava palvelekutse ehk ezan’iga – Urfa oli täiesti erinev varem kogetud Türgist, mis minu jaoks oli piirdunud paarikuise Ankaras elamise ning Istanbulis, Bursas, Mersinis ja Eskisehiris käimisega. Kuid ega ka türklased sellesse kanti tihti puhkust veetma ei satu. Parasjagu eksootiline ja tundmatu on ta ka neile, nagu kinnitas mu reisikaaslane.

Kuna nälg oli võimust võtmas, otsustasime tee äärde madalatele pinkidele istuda ja tellida kuulsat ciğeri ehk grillitud maksa, mida serveeriti lavaši, sibula, mündi, peterselli ja grillitud paprikatega. Sinna juurde teadsime tahta erilise lusikaga kaunis metallkausikeses pakutavat soolast jogurtijooki ayran’i, mis kaalus kindlasti üles tavalise poevariandi. Imemaitsev ja poole odavam kui Ankaras, kahe peale 10 liiri kogu söömaaja eest ja kannutäis vett veel pealekauba. Sellises kuumuses ei olnud vett kunagi liiga palju.

Laua ümber luusiv ja süüa nuruv kass meenutas väikest gepardit oma pika nina ja kõrgete jalgadega, täppidest rääkimata. Isegi kassid tundusid siin erilised.

Jalutasime mõne üksiku teise turistiga roheliselt valgustatud pargis, kui mäekünkalt kostus muusika, mis kuulus ei millegi muu kui sira gecesi juurde. See on traditsiooniline lugupeetud meeste õhtuveetmisviis, kus mängitakse pillidel pärimusmuusikat, süüakse ning jutustatakse õpetlikke lugusid ning räägitakse mõistujutte.

Otsustasime meile ettejäänud välikohvikus jalga ja meelt puhata ning end vesipiibu ja teega kostitada. Nentisime, et olen ainus naissoost inimene seal oma paarikümne külastaja hulgas ning kõigil kohalikel meestel olid pikad püksid. Aga me ei lasknud end sellest häirida ja muigasime ettekandja viisaka kohmetuse üle.

Urfa sai lisandi sanli (auväärne, uhke) oma nimele pärast väärikat vastupanu prantsuse vägedele Türgi iseseisvussõjas, kuid rahvasuus on ta ikka endiselt pigem Urfa. Linn asub Eufratist 80 km kaugusel ning peidab endas pikka ajalugu ja nii piibli kui islami pühapaiku. Juba Mesopotaamia tsivilisatsiooni aegu oli seal asula.

Tänapäeval koosneb rahvastik suuremalt jaolt kurdidest, vähem on türklasi. Paljud viimastest on sinna tööle suunatud riigiametnikud ja õpetajad. Vähemal määral elab seal ka araablasi. Viimased Süüria kristlased lahkusid linnast 1924. aastal.

Praeguses tänavapildis hakkavad eelkõige silma mitmekihilistes, sätendavates, tihti kuldse vööga seotud traditsioonilises riietuses naised ning vanemad mehed ka moekunstnikke inspireerinud šalvarites. Nii meestel kui naistel täiendab kostüümi helelilla pearätik. Meestel tagasihoidlikum, naistel enamate tikandite ja litritega kaunistatud. Huvitavad on veel vanema generatsiooni nägu ja käsi kaunistavad sinised tätoveeringud, mis vihjavad vanadele maagilistele uskumustele. Viimasel ajal on nende tegemine muidugi vähenenud.

Kohalikelt tasub eeskuju võtta, sest pikad kihilised riided lasevad traditsioonilises ja 47-kraadises keskkonnas end tunda kaitstuna nii liigse tähelepanu kui kõrvetava päikese eest.

Kauni sirelililla rätiku sai hankida turult praktilise suveniiri mõttes. Sealt oli võimalik kõige muu hulgas osta ka lahtist kanget tubakat ning Süüriast pärit tõeliselt kanget musta teed. Lahtiselt müüdav taimetõmmisjook osutus küll natuke liiga mõrkjalt kangeks isegi minu uudishimulikule maitsele.

Kuid Urfa kebab on väga maitsev, nagu võis eeldada, ning tasub kindlasti proovimist. Liha süüakse kagus ja idas palju ning varustatakse sellega ka ülejäänud Türgit.

Siinne kliima on kuiv ning maa pole just eriti põllumajandust soosiv. Hiljuti valminud Kagu-Anatoolia projekti Atatürgi tamm on naaberriikide pahameeleks edukalt vett koondav ja nõnda ümberkaudset maad niisutav ja viljakamaks muutev. Niisutussüsteemidest muidu kuival ja pruuni maastikuga alal andsid märku ka silma hakanud tomati-, tuba- ka- ja paprikapõllud.

Hommikusöögilauas sobitatud tutvus ringireisiva Türgi abielupaariga ja küüdisaamise kokkulepe läks vett vedama. Päeva peale olid nad muutnud oma plaane ja sõidusuunda. Kuid tänu sellele saime veeta veel päeva Urfas ning kogeda nii kohalike kui rändurite mõnusat seltskonda. Olime juba harjunud „Hello, hello!“ hüüdvate laste tähelepanuga, kui äkki peatas pargis meid Julio. Sevillast pärit fotograaf pakkus välja koos linna peal ringi vaadata ning samas jõudis rääkida oma ööbimispaigast, mida ta kirjeldas kui hipilikku külalistemaja, kus valitseb liberaalne ja kodune õhkkond. Kõlas meelitavalt. Kivist vanalinna kitsastel tänavatel tulid meile vastu sealt just lahkuvad sloveenlased ning nii otsustasime poole odavama ööbimispaiga kasuks, et siis järgmine hommik meie järgmise sihtpunkti Nemruti mäe poole suunduda.

Lizboni külalistemaja osutus tõeliselt armsaks kodumajutuseks, mida pidas kurdi abielupaar. Nagu selgus sisehoovi laudadel lebavatest Lonely Planeti reisijuhtidest, oli see koht ka seal sees, veel küll vana nimega. Koha omanik Aziz pakkus ka tuure Nemrutile ja teistesse põnevatesse ajaloolistesse paikadesse, mis asusid tegelikult Urfale lähedal, kuid kuhu me ise kahjuks seekord ei jõudnud. Teised külastajad olid perekond Portugalist ning noor Ameerika-Tšehhi abielupaar. Perenaine valmistas meile õhtusöögiks vürtsikat lachmacun’i ja läätsesuppi.

Enne veel käisime oma hispaania sõbraga samas lähedal suure telgi all peidus olevaid Rooma mosaiike vaatamas. Siseneda lubati omal vastutusel ning pandi südamele, et me ei oleks nagu mingid kohtusse kaevavad turistid, juhul kui kilekonstruktsioonid peaks kaela vajuma. Mosaiigid olid aga imeilusad ja uskumatult hästi säilinud. Lihtsalt niisama seal kuskil keset tühermaad.

Külalistemajas veedetud aeg pakkus põnevaid jutuajamisi nii võõrustajatega kui külastajatega. Õhtu lõppes meeleolukalt kurdi muusika ning tantsudega, millesse haarati ka meid. Võõrustajad ei pannud pahaks meile vahel kurdikeelseid laulusõnu tõlkida. Nad mõlemad olid ise õppinud inglise keelt ning perenaine rääkis meiega pigem inglise kui türgi keelt.

Rikkaliku koduse hommikusöögi järel suundusime Urfa bussijaamast 10 liiri maksva dolmušiga Adıyamani. Konditsioneeri puudumine ei olnud kõige hullem, mis sest, et kraade endiselt vähemalt 45. Aken lahti ja polnud hullu midagi – Jumala kliimaseade, nagu juht naeratades selgitas.

Adıyamanis vahetasime väikebussi ning maksime mõne liiri juurde ning sõitsime Kahtasse. Nemruti mäeni oli jäänud 53 kilomeetrit. Bussijaama mehed ei olnud toredad, tahtsid väga mitmekordset hinda, nii 100 liiri näkku mäkke viimise eest. Rahaahnus ja mitteabivalmidus oli selgemast selgem. Hääletajate peale lasti signaali ning kuna õhtu oli käes ja meie plaan mäejalamilt üles matkata hakkas tunduma tõepoolest ebareaalsena, sest ööd me Kahtas veeta ei tahtnud. Näis suhteliselt monopoliseeritud äri olevat.

Tahtsime aga päikeseloojanguks kohale jõuda, niisiis pidime oma plaane ümber tegema. Autolaenutust linnas polnud, seega leppisime kokku kämpingut pidava mehega, kes oli varem Izmiris mingit kahtlast äri ajanud, et maksame üliõpilastena 50 liiri näkku ja meid viib auto mäkke. Tema mustade klaasidega ja kliimaseadmega auto liikus kitsastel mägiteedel kiiresti ja oskuslikult.

Jõudsime kuristike kohal kurvitamise järel kohvikuni. Jätsime asjad ja tormasime tipu poole päikeseloojangut vaatama. Lisaks loojuvale päikesele tervitasid meid seal hiiglaslikud, jumalaid kujutavad ja aastast 62 enne Kristust pärinevad kivikujud. Nad valitsesid rahulikult mäge ega lasknud end uudistajatest häirida.

Kobisime lõpuks ka tagasi alla. Sõime oma kiiruga kaasa võetud toitu, sest kohapeal maksis kõik hinge- või turistihinda. Meil polnud aga mingit soovi inimeste sekka jutustama ja nende naistega telefonis soome keeles rääkima ning kitsasse ruumi narile ööbima jääda. Niisiis eirasime keeldu, mida kuskil kirjas polnud, ning põgenesime mäkke.

Maad oli võtnud pilkane pimedus. Suunanud teele taskulambivihu, avastasime äkki, et iga natukese aja tagant jalutasid taskulambivihus üle meie kivise tee skorpionid, astlad seljas. Minu jaoks olid nad seni olnud suhteliselt müütilised olevused. No jälgisime siis veel hoolikamalt teed ning varsti olime jälle tipus, mis kõrgus üle 2000 meetri merepinnast. Samad kujud, sama mägi, aga ei ühtegi teist hingelist. Võib-olla vaid mõned peitunud skorpionid. Kujud ei paistnud ka ellu ärkavat. Püstitasime siledale nõlvale oma telgi, hingasime mäeõhku ja vaatasime linnatulesid.

Päikesetõusuks tuli meid äratama valvur, kes seletas tugeva kurdi aktsendiga, et telkimine on keelatud ja peale selle päike pidavat juba tõusma. Nõustusime ja seletasime, et ei teadnud ning jalutasime kiiruga teisele poole mäge, kuhu olid kogunenud alt tulnud inimesed. Tervitasime koos nendega vaikides tõusvat päikest. Kirjeldamatu ilu. Mägede vabadus. Hõredusele vaatamata oli õhk seal paremini hingatav. Korjasime seejärel oma telgi kokku, matkasime alla ja küsisime küüti.

Vahepeal peatusime ja vaatasime roomlaste tehtud silda ning seejärel pandi meid maha bensiinijaamas, kus veetsime uimasuse tõttu tunde, juues pakutud teed ja kuulates lindilt rahustavat palvemuusikat. Kaks bensiinijaama meest olid väga sõbralikud ja külalislahked – pakkusid meie keeldumisest hoolimata ka hommikusööki. Lõpuks hääletasime ühega neist koos tagasi 8 km kaugusele Kahtasse.

Esimene auto või siis pigem väikebuss 6 mehega peatus ja võttis meid kohe peale. Bussijaamast otsustasime minna siiski tagasi Ankarasse, raha oli otsas ning aeg oli lõppemas, kuid peale oli tulnud nä- dalavahetus ning busse sinna ei läinud. Ostsime piletid siis hoopis Adanasse, lootes sealt edasi pääseda.

Meie bensiinijaamasõber kostitas meid veel, seekord koos oma sõpradega kohalikus teeaias, kus vestlesime religioonidest. Arvatavasti minu soo tõttu istusime „perede poolel“, kus oli hea rahulik.

Vahepeal aga uurisime välja, et kõik õhtused bussid pealinna on välja müüdud. Olime juba valmis ööbima niiskes ja kleepuvas Adana bussijaamas, kuid õnneks leidsime meid päästva mehe, kes karjus mitte – Antalya, Antalya, Antalya, vaid meile sobivalt – Ankara, Ankara, Ankara ehk siis olime leidnud piraatbussi, kuhu saime pileteid ja mis startis siiski veel sel ööl kell 12.

Kasutasin veel ära juhust ja ostsin teele sellele piirkonnale eripärast cezerye maiustust, mis üldtuntud lokum’ist kordi maitsvam. Reis Türgi kagusse jäi lühikeseks ja pealiskaudseks, kuid siiski andis natuke rohkem aimu seal olevast. Avastamist on sealkandis muidugi aga küllaga ja küllaga veel.

Selles numbris

• Tossutäkuga Euroopasse
• Aasta parimad reisiraamatud
• Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
• Bring me back to Jamaica!
• Kõige keerulisem asi maailmas on olla juut
• Linnaseiklus
• Ma jooksin üle Alpide
• Naised Kilimanjarol
• Orkney mineviku hiilgus
• Tuletornide juurde
• Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel
• Kambodža tume tõmme
• Andres Võsandi tennise- ja värvireisid
• Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011