Jalad krõnksu ja liivadüünist alla!

Liivalauasõiduks on parim aeg varajane hommik, kui päike veel väga teravalt ei kõrveta ega pole jõudnud liiva kuumaks kütta. Isegi varahommikul on liivalt peegelduva päikesevalguse tõttu oht saada päikesepõletus. Kasuta võimalikult tugeva kaitsefakto­ riga kreemi, parem veel, kui tõmbad selga ka pikkade varrukatega särgi ning püksid.

Lõuna-Brasiilias Ilha de Santa Catarina saarel ehk kohalike keelepruugis lihtsalt Florianopolises asuvad peale imekaunite randade ka müstilised liivadüünid, mille abil kohalikud pakuvad turistidele ekstreemseid liivalauasõiduelamusi. Suusavõhik Liis Kängsepp jutustab oma esimesest liivalauaga sõitmise kogemusest.

„Kindlasti pead siin proovima liivalauaga sõitmist,“ soovitab mulle Florianopolises hosteli heasoovlik töötaja ja kritseldab paberilipikule juhised, kuidas jõuda hostelist lühikese bussisõidu kaugusel asuvate liivadüünideni.

Umbes 60 krooni eest saab düünidel tunniks ajaks laenutada üsna lumelaua sarnase vineeritüki, mis rihmadega jalgade külge kinnitatakse, et mööda liivavalli alla sõita.

„Kas liivalauasõit on raske,“ uurib ameeriklanna Kelly väriseval häälel veel enne, kui julguse kokku võtame ning düüne otsima suundume, „ma ei oska ju isegi suusatada!“

Selgub, et mingeid erilisi õpetussõnu liivalauaga sõitmiseks ei kaasne. „Siia paned jalad ja siis mäest alla,“ toriseb laudu 10 reaali eest laenutav brasiillane tõredalt. „Ja näed seda hõõrud niimoodi laua alla, et kiiremini sõidaks,“ ulatab ta mulle valge kriidisarnase tüki.

Aga kuidas püsti jääda? Kuidas vältida vigastusi? Kuidas seda kolakat juhtida?

Lumelauaga sina-peal olev inglane Ginny teab paremini. „Käed tõmbad endale hästi keha lähedale, jalad lased krõnksu ja raskuse kallutad ette,“ õpetab ta suusa- ja lumelauavõhikuid, „kui kukkuma hakkad, siis viskad end tagumiku peale.“

Teoorias tundub see kõik väga lihtne. Jalad lauale ja krõnksu, raskus ette ja mäest alla. Umbes nagu tantsiks tibutantsu. Vaatan, kuidas Ginny graatsiliselt mööda järsku liivanõlva alla sõidab ning üritan talle järele sõita.

Põmm! Mats ja maaühendus! Tegelikkuses lauaga sõitmine nii lihtlabane polegi. Eriti kui puudub igasugune kogemus mäesuusatamise ja lumelauaga ning tundub, et laud libiseb mäest alla tohutu kiirusega. Muidugi läheb meelest end ka tagumikule kukutada, seega lohisen külili mööda mäeserva alla, liivalaud abitult ühe jala küljes tilpnemas.

„Appi! Seda kolakat mäest üles tassida on ju palju keerulisem kui sellel mööda liiva alla libiseda,“ kostub teiselt poolt mäge Kelly röögatus. Nii Kelly kui Ginny näikse liivalauaga paremini toime tulevat kui mina, kes ma kukun pikali enne, kui see mäest allagi sõitma hakkab.

Et Kelly jutul on tõsi taga, kogen mõned minutid hiljem, kui esmakordselt laual püsti õnnestub jääda – vineerist lauatükk kaalub tegelikult palju ning mööda liivadüüni, laud kaenlas, üles ronida on tõesti suurem väljakutse kui lauale püsti jääda. Järgmisel päeval valutavad enim just käed, mis laua liivadüünist ülestassimise tõttu kõige rohkem vatti said.

MIDA VEEL FLORIANOPOLISES TEHA?

Saar on täis ilusaid randu, kus saab niisama päikest võtta ja ujuda või võtta surfitunde. Surfimiseks parimaid randu teavad soovitada hotellid ja hostelid. Nad oskavad soovitada ka surfiõpeta­ jaid ning rendivad surfilaudu.

Ühe hommiku võiks pühendada paa­ disõidule saarel asuval laguunil. Paat viib ilusa kose juurde, kuhu inimkäed on ehitanud loodusliku basseini, kus võib soovi korral kümmelda. Kose juurde saab ka matkata, aga siis tasub kõndi­ miseks varuda umbes 2 tundi.

Pärast kümblust saab laguuni rannal asuvatest restoranidest valida kõige meeldivama ning süüa lõunat. Floriano­ polise kaubamärgiks on Sequência de camarão ehk krevetivalik. Portsjon on piisav 2­3 inimesele ning taldrikutel kantakse sööjate ette erinevaid krevet­ te, riisi, salatit ja kala.

Lisaks sellele matkarajale on Floriano­polises teisigi, mida tasub uudistada. Kuulsaim on Trilha de Leste, mis viib privaatsele rannale.

BRASIILLASED JA LUMI

Lund on suurem osa brasiillasi näinud ainult televiisorist. Tõsi on, et Lõuna­ Brasiilias võib aeg­ajalt isegi lund sadada, aga suusatamisega on lähemad sidemed küll vaid neil brasiillastel, kes välismaal suusatamas käinud või kelle perekonnas on külmadest riikidest pärit sugulasi.

Jutud lumest, suusatamisest ja lume­ memmedest tekitavad brasiillaste seas alati elevust.

Sellegipoolest võivad Lõuna­Brasiilia tal­ved (juuni, juuli, august) eestlastele üsna vastikud olla. Temperatuur pole küll Eesti talvega võrreldes teab mis madal, kuid õhk on tunduvalt niiskem ning korralikud küttesüsteemid enamasti puuduvad.

Selles numbris

• Parimad palad 2009. aasta maailmamuusikast
• Uno Laur. Tuulepealne meri - Meenutusi meresõidust Kaug-Idas 1950. aastatel.
• Eesti kihelkonnad - Kihelkondade kaart 1:410000
• Tarvo Nõmm. Minu Island. Tule ja jää sümfoonia
• Kaja Saksakulm Tampere. Minu Soome
• Võidusõit ümber Gotlandi
• Suveks Siberisse
• Tai ajaloogurmaanidele
• Jalad krõnksu ja liivadüünist alla!
• Kultuurišokk Lääne-Iraanis
• Iraani keelud ja tegelik elu
• Kulinaarsed elamused Keenias
• Aastavahetuseks jõele
• Tõelist talve otsimas
• Reisi palju reisid, ikka jõuad kratsida vaid pinda
• Talvised surfimõnud
• Go Reisiajakiri nr 21 – Detsember 2009