Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot

Tartu Ülikooli rektor Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot on jätnud olulise jälje ka mägironimise ajalukku. Mägironija Tõivo Sarnet tutvustab tema saavutusi, eelkõige Suur-Ararati esmavallutamist.

Mägironimisajalugu uurides ilmneb paradoks. Nimelt on just tasase maapinnaga mereriigis Eestis sirgunud, elanud, töötanud ja mägedesse ekspeditsioone kavandanud inimene, kes andis maailma mägironimise algusaastatel, vaid paarkümmend aastat pärast mägironimise kokkulepitud sündi (Mont Blanck, 1786), olulise panuse Euroopa ja kogu maailma mägironimise arengusse. Teda loetakse Venemaa alpinismiajaloo alusepanijaks ja tema tähelepanuväärseimaks mägironimisalaseks teoks oli tõus Suur-Araratile (5165 m) 1829. aastal (samal aastal tõusti ka Elbrusele, aga kokkuleppeliselt loetakse Vene mäetõusude ajaloo alusepanijaks just Ararati ekspeditsiooni). 
See mees on Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot (1791–1941).

1801. aastal, kui Johann oli 9-aastane, kolis šoti-prantsuse päritolu pere Karlsruhest läbi Riia Tartusse, et ette valmistada Aleksander I käsul taasavatavat Tartu ülikooli. Pereisa Georg Friedrich Parrot sai juba enne ülikooli avamist matemaatikaprofessori koha, oli hiljem samas füüsikaprofessor, siis prorektor ning kolm perioodi rektor.

Johann lõpetas 1807. aastal Tartus gümnaasiumi ning astus samal aastal TÜ arstiteaduskonda.

Mõni aasta hiljem, kui ta oli 19, rääkis Johann ennast kaasa Moritz von Engelhardti Krimmi-Kaukaasia teaduslikule ekspeditsioonile. Parroti ülesandeks oli uurida mäestiku taimestikku ja teha füüsikalis-geograafilisi vaatlusi. Selle reisi käigus sattus mees esimest korda mägedesse ja tal tekkis vastupandamatu soov tõusta lumistele mäetippudele. Ekspeditsiooni esialgne plaan oli tõusta Elbrusele ja määrata selle tipu kõrgus, kuid kohalik kindralkuberner ei andnud selleks luba. Siis läbiti kogu Kaukaasia mäeahelik Mustast merest Kaspiani ja võeti ette teine silmapaistev mäetipp, Kaukaasia kõrguselt kaheksas mägi (siis arvati, et teine) Kazbek (5033 m). Vaatamata Parroti mitmetele meeleheitlikele katsetele tõus tippu siiski ebaõnnestus, kolmandal katsel jõudis ta kõrguseni 4225 m. Esmatõus tehti Kazbekile – Parroti valitud marsruuti mööda – alles 1923. aastal (eestlased 1957). Engelhardti ekspeditsiooni aruanne ilmus trükist 1815 ja Johann Friedrich Parrot valiti selle eest Peterburi TA korrespondentliikmeks.

1814. aastal lõpetas Parrot Tartu Ülikooli, kaitstes kaks doktoridissertatsiooni, meditsiini ja kirurgia alal. Järgmised viis aastat, mil ta Lääne-Euroopas elas, tegi ta reise Alpidesse ja Püreneedesse. Üritades Monte-Rosa tõusu, jõudis ta kõrguseni 3915 m, Püreneedes tõusis ta aga kõrguselt teisele tipule Maladettale (3365 m) ja teadaolevalt esimese inimesena kõrguselt kolmandale tipule Mon-Perdjule (3346 m).

Tagasi Tartusse saabus Parrot 1821. aastal. Ta hakkas tööle ülikoolis füsioloogia ja pataloogia professorina, kuid rohkem huvitasid teda füüsikalis-geograafilised uuringud. Kui ta isa Georg Parrot 1826. aastal ülikoolist lahkus ja Peterburi siirdus, võttis tema koha füüsika kateedri juhatamisel üle poeg Johann.

Füüsikaprofessorina oli Johann Parrot kuulus üle Venemaa ning ka Lääne-Euroopas. Tartus viibides ei jätnud Parrotit maha mõte siiski kord tõusta ka “kõrgele lumisele mäele” võimsas Kaukaasias. Kõige rohkem tõmbas teda müütiline Piibli-legendidega kaetud Suur-Ararat. Ta suutis Peterburi Teaduste Akadeemias huvi äratada ja tal lubatigi Araratile ekspeditsioon korraldada. Ekspeditsiooni kuulus peale Parroti veel kolm Tartu tudengit (mineoroloog ja kaks arsti) ja üks filosoofiakandidaat Peterburist. Impeeriumi pealinnast sõideti välja 30. märtsil 1829. Kui postihobustega Tbilisisse jõuti ja sihtkohani jäi veel 300 versta, saadi teada, et Jerevani piirkonnas on katk ning sissesõit sinna on keelatud. Parrot otsis võimalust läheneda mäele Türgi poolt. Tbilisis viibis Türgi paša – Parrot tegi tema juurde visiidi ja suutis hankida loa vajadusel sooritada tõus mäele Türgi poolt.

1. septembril saadi luba jätkata teed ja nii sõideti Edmiadzini. Sealsest kloostrist palkas Parrot tõlgiks-vahendajaks noore vaimuliku Hatšatur Abovjani, kes õige pea pälvis Parroti suure usalduse. Ekspeditsiooni baaslaagriks valiti väike Püha Jakovi klooster. 
Juba järgmisel päeval pärast kohalesaabumist läks neljaliikmeline grupp eesotsas Parrotiga, kaasas tudeng Šiman, kohalik jahimees ja soldat, teeotsingu luurele. Esimene laager tehti rohule 3800 m kõrgusel, tõusuks valiti idaliustik.

12. septembril, järgmisel varahommikul pärast alumise laagri loomist, alustati tõusu. Ületati mitu liustiku, mis olid üksteisest kaljudega eraldatud, lumenõlvad muutusid järsemaks, jääl oli õhuke lumekiht. Raiuti astmeid, kõrgus andis tunda, soldat ja kütt pöördusid tagasi. Parrot ja Šiman läksid edasi. Viimase, tipueelse 30-kraadise jäänõlvani jõudsid nad alles pärastlõunal. Võib-olla oleksid nad suure pingutusega suutnud ka selle nõlva ületada, kuid päev oli siiski olnud väga väsitav ja kell oli juba kolm pärastlõunal ja pealgi oli vaja ju tagasi öölaagrisse ka jõuda. Seega otsustati laskuda. 
Laskumine oli raskem kui tõus ja oleks võinud väga õnnetult lõppeda. Taga laskuv Šiman libises ja kukkus, Parrot püüdis teda peatada, kuid algelised kassid ei pidanud ja mõlemad lendasid koos alla. Kõik lõppes siiski õnnelikult, ei murtud konte ega saadud suuri vigastusi. Järgmisel päeval pöörduti tagasi baaslaagrisse.

Järgnevaks tõusuks valmistuti hoolikamalt. 18. septembril mindi mäge ründama üheteistkümnekesi: Parrot, Abovjan, Šiman, Behagel, neli tulupoega ja kolm soldatit. Valiti ka teine marsruut – loodenõlv. Öö magati umbes kõrgusel 4000 m. Hommikul ületati kaljud ja mindi lumele, kus raiuti kirveste, alpikeppide ja konksudega astmeid. Ilm halvenes, puhus niiske tuul. Oli selge, et ka seekord ei jõuta tipuni. Kuskil 4900 m kandis pandi maha osa varustust ja kaasaskantav suur puust, rist mida taheti tipule püstitada (ikkagi Noa laeva randumise koht), ja laskuti siis laagrisse. 
Kolmas katse mäele tõusta tehti 26. septembril mööda viimast teevarianti. Uuendati tõusmistaktikat: esimene laager tehti võimalikult kõrgele, otse liustikuotsa alla. Astmeid hakati raiuma varem kui eelmine kord. Tõusti kiirelt, ületati mõned eeltipud ja siis, 27. septembril 1829 (uue kalendri järgi 9. oktoobril) kell 15.15 seisti Suur-Ararati tipus – 5156 m kõrgusel. Ülal olid Parrot, Abovjan, kaks soldatit ja kaks kohalikku talupoega. 
Tipus oldi 45 minutit. Parrot tegeles vaatluste ja mõõdistustega, Abovjan püstitas suurt puust risti. Legendi järgi pidi tipus olema Noa laeva jäänused, kuid Abovjan võttis sealt kaasa vaid tüki jääd, sest midagi muud ei leidunud.

Pärast tõusu Suur-Araratile matkas-mõõdistas Parrot veel tükk aega ümbruse mägedes. 28. oktoobril tõusis ta Väike-Araratile (3914 m). Ekspeditsioonilt jõuti tagasi alles järgmise aasta märtsis.

Venemaal hinnati see ekspeditsioon suureks kordaminekuks, auks Venemaale. Parrotile maksti välja reisi korraldamise ja liikmetele isiklikud reisikulud. Johann Parrotit kui ekspeditsiooni idee kandjat ja juhti autasustati Püha Anna II klassi ordeniga.

Parroti tõus müütilisele Ararati mäele äratas kogu Euroopas ja kristlikus maailmas õpetlaste, haritlaste, kirikutegelaste ja valitsusringkondade väga laialdast huvi. Tema reis muutus lausa müüdiks, sellest räägiti imelugused. Kuulus saksa teadlane von Humboldt, kellega Parrotil oli tihe kirjavahetus, tundis matka vastu erilist huvi, kuna ta oli ka ise mägesid mõõdistanud ja roninud Põhja-Andides. Temast sai Parroti retke heatahtlik arvustaja ja oponent.

Abovjanile ei jäänud see tõus Araratile mitte viimaseks, ta tõusis sinna veel 1845. aastal koos teise TÜ professori Abihhiga, Johann Parroti sõbraga, ja 1846. aastal koos inglase Seimuriga. Parrotiga mäelkäik muutis Abovjani elu pöördeliselt. Parrot kutsus ta Tartusse õppima. Temast sai Armeenia armastatuim luuletaja, rahvavalgustaja, uue kirjakeele rajaja. 
1831. aastal valiti Johann Parrot kolmeks aastaks Tartu ülikooli rektoriks.

1837. aastal korraldas püsimatu ja energiline füüsikaprofessor uue teadusliku ekspeditsiooni. Selleks et määrata magnetismi mõju ja omapära kaugel põhjas, suundus ta Nordkapi neemele ja tegi seal klimotoloogilisi ja baromeetrilisi mõõdistusi.

Peagi pärast Nordkapilt tagasuitulekut Johann Parrot haigestus, ilmselt pidevate külmetuste, halva toitumuse ja kurnatuste tõttu ekspeditsioonide ajal. Ta põdes kaks pikka aastat ja suri 3. jaanuaril 1841, olles vaid 49-aastane. Johann Parrot on maetud Tartu Raadi kalmistule. 
Tema suurim panus rakenduslikku teadusesse oli reisibaromeetri ehitamine. Sellega määras ta igilume piiri Alpides ja Püreneedes. Hiljem kasutasid tema baromeetrit paljud loodusteadlased ja maadeuurijad. Parrot teostas Araratil täpseid vaatlusi enda ehitatud portatiivse pendliga. Ta ehitas oma jooniste järgi mugavalt käsitletava gasomeetri. Kaasaegsed andsid Parroti loodusteaduslikele vaatlustele ja mõõtmistele kõrge hinnangu. Ta on avaldanud 14 teaduslikku publikatsiooni, neist 8 teisel erialal, geograafias.

Teadlasena on ta pälvinud suure tunnustuse – 1935. aastal nimetati tema nimega 70-kilomeetrise läbimõõduga kraater kuu nähtaval poolel. 
Ka Eesti mägironijad on Parrotit meenutanud ja tunnustanud mitmel korral. 1982. aastal korraldati Tanõmasi ahelikule Pamiiris Tartu Ülikooli 350. aastapäeva puhul ekspeditsioon, tõusti kahele nimetule mäele ning anti neile nimed: Tartu Ülikool (6350 m) ning Johann Friedrich Parrot (6277 m). 
Suur-Araratile jõudsid eestlased alles 21. sajandil – 2002. aastal Toivo Laan ja Parroti esmatõusu 175. aastapäeval Tõivo Sarmeti juhitud grupp.

Selles numbris

• Surfikommuun Tarifal
• Kas sumo on seksikas ehk kas traditsiooniline Jaapan võidab modernistliku?
• Maiad – vanemaid tsivilisatsioone muistses Ameerikas. Ajaloo mõistatus
• Kohtumine Vana-Egiptusega
• Palveränd on üles minek
• Autoga Norra fjellidele ja viddadele
• Vendrid vette ja kaks meest otste peale!
• Digiatlased
• Autoga Euroopas
• Marko Kaldur Boroni ürgorus
• Palverännak Mekasse
• Camino de Santiago - õhus on Hispaaniat
• Torajade maa
• Rootsi kuningriigi katusel
• Palverännak - reis enesesse
• Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot
• Omadega rappa
• Namiibia - teistsugune Aafrika
• Nelja näoga mägi
• Go Reisiajakiri nr 3 – Mai 2006