GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Kallis ja kaunis Costa Rica

Tekst: Keiu Virro, fotod: Erakogu

9. juuni 2025

Keiu Virro käis sooloreisil Costa Ricas, kasutades reisikonsultandina AI-d.

Tuleb välja, et kui otsustad kasutada AI-d reisikonsultandina, siis ei seisa ta tingimata sinu parimate huvide eest. Miks ma seda tean? Sest ühel unisel õhtul, kui tundus, et talv on tarvis mõne soojema kohaga pooleks lõigata, küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et ole pai, paku mõnd riiki, kus räägitakse hispaania keelt (elan vaevalise purssimise tõttu meeldivas illusioonis, et kohe-kohe suudan hispaania keelt päriselt kõnelema hakata); sellist, kus jaanuaris ei ole vihmahooaeg; sellist, mis oleks üksi reisivale naisele turvaline; sellist, kus ma poleks varem käinud; sellist, mis oleks pigem soodne.

Õigupoolest sai ta enam-vähem hakkama kõigega peale… viimase. „Kohe kindlasti ei ole Costa Rica soodne,“ mõtisklesin paar kuud hiljem ühes Costa Rica kohvikus kuuedollarilist kohvi rüübates.

Algus turvatunnet ei loo ehk maandun pealinnas

Riigis, mis ahvatleb turiste loodusega, ei ole pealinn tingimata kuigi ahvatlev. Costa Rica pealinna San Joséga puutub enamik turiste mingil moel siiski kokku. Siia maandub suurem osa rahvusvahelisi lende ning ilma seal vahepeatust tegemata on keeruline ka siselendudega lennata või bussidega sõita.

Viimaste aastate jooksul on Costa Rica kui ohutu riigi maine mõnevõrra kõikuma löönud. Põhjused, nagu selliste asjade puhul ikka, on komplekssed. Mõned märksõnad: lähiriikide poliitiliselt ebastabiilne olukord ja narkosmugeldajad. Turist vast siiski liialt muretsema ei pea.

Esimesed kaks ööd peatun San Josés, peamiseks eesmärgiks enne edasiste plaanide tegemist välja puhata. Plaani võtan esialgu vaid free walking tour’i – sellised on paljudes suuremates linnades ning neilt jootrahapõhistelt tuuridelt leiab sageli parimad kohalikud giidid (kui tasu sõltub heast tööst, siis tuleb head tööd teha!). Palju lõbusam kui Wikipedia!

Muide, Costa Ricas valgetele öödele loota pole mõtet. Päike loojub umbes kell pool kuus õhtul ja sellel laiuskraadil aasta jooksul olulist varieeruvust pole.

Ühes esimestest peatuspaikadest on hulk rõõmsaid noori. Selgub, et tegemist on ühe USA kolledži õpilastega. Kool korraldab reise, et võimaldada teisi kultuure tundma õppida. „Me püüame olla paremad ameeriklased!“ põhjendab üks noormeestest muiates. Kui nad teada saavad, et olen Eestist, siis tuleb mitmest suust hüüatus: „Oh, Ari Matti on ju sealt!“ Vaat siis, kellest on saanud Eesti turundusnimi number üks.

Valged rannad ja surfikatsetused

Olen võtnud eesmärgiks reisi alguses veidi päriselt puhata, mitte ainult ringi tatsata. Selleks tundub meeldiv variant surfilaager. Pärast pikki internetiotsinguid leian ühe laagri Avellana rannas. See on küll väga kaunis rand, ent Costa Rica teiste kohtadega võrreldes vähem tuntud ja vastavalt ka märkimisväärselt soodsamate hindadega.

Teel sinna jään peaaegu bussist maha. Selgub nimelt, et terminal 7-10, kust minu soovitud buss peaks nii hosteli töötajate kui ka interneti sõnul väljuma, ei ole ikkagi see koht. Üks bussijaama töötaja juhatab mu ümber kvartali järgmisesse bussijaama. Siin on nimelt pea igal bussifirmal oma terminal. Seal teatab võrdlemisi tülpinud olemisega piletimüüja, et ei-ei, see pole küll õige, õige on hoopis… ja siis tuleb kirjeldus, mille põhjal ma teed ei oska leida. Siin pole nimelt kombeks aadresse nimetada, vaid öeldakse, et 100 või 300 meetrit mingisse suunda. 100 meetrit tähendab üht tänavavahet. Kiirel kapakul ettenäidatud suunas minnes ja teel veel politseinikelt abi küsides õnnestub kamba peale ikkagi õige koht tuvastada, nii et jõuan kaks minutit enne bussi väljumist hingeldades kohale. Ja saan pahandada, sest võiks jõuda ikkagi 15 minutit varem.

Aga millal siis asjad lõpuks laabunud poleks.

Surfilaagri hosteli osaks on infinity pool, kus infinity’ks on džungel. Siin on palju inimesi, kelle ainus plaan Costa Ricas ongi olla… siin. Surfihunti minust nende viie päeva jooksul ei saa, aga olen õnneks rõõmus ka väikese enesearengu üle.

Rannalinnas, ka vähem tuntus, on hinnad võrreldes muude kohtadega eriti kõrged (stiilinäide: 18 dollarit burrito eest, 6 dollarit kohvi ja 4 dollarit pisikese jäätisepallikese eest). Vahemärkus: kui rääkida Costa Rica kallitest hindadest, siis lisaks rannalinnade hindadele tuleb arvestada, et paljud tegevused maksavad naaberriikide samalaadsetest tegevustest mõnikord neli-viis korda rohkem. Ja näiteks enamik loodusretki eeldavad, et võetakse giid. Kallid on ka toidupoed, restoranid ja kohvikud. Aga kus vähegi võimalik, tasub külastada kohalikke söögikohti soda’sid. Toit on mõnus ja ka poest ostetud toidukraamist soodsam.

Surfilaagri mänedžer Roberto tuleb ühel päeval rannast, otsaesine verd tilkumas. Selgub, et üks kohalik surfar leidis, et Roberto „võttis tema laine ära“ ja otsustas teda karistada korraliku laupkokkupõrkega. Ja mina arvasin, et ookean on kõigile ja lained rahustavad. Võta siis näpust.

Päikeseloojangud rannas on sellegipoolest imelised. Sellal, kui päike ookeani taha loojub, on teiselt poolt tõusnud kuu. Taevas näitab kõiki värvitoone, mis tal pakkuda on.

Turistide meelispaik La Fortuna

Otsustan üle vaadata ühe peamise turistide meelispaiga La Fortuna. Kas mainisin, et kõik siin on pura vida? Ka paljude kohtade nimed on ühel või teisel moel väänatud versioon sellest. Ühesõnaga, minu peatuspaik La Fortunas on Pura Vibra hostel, kus mind upgrade’itakse kümnesest dormist kuuesesse („...because believe me, this room is gross“). Minu toa uksel jutustab pisike rahvusvaheline seltskond. Ütlevad mulle, et plaanivad minna jõe äärde ja kutsuvad mind kaasa. Lähen muidugi.

Jõeäärne on täis kohalikke, kes köie otsas kõlkudes vettehüppeid harrastavad, kanepit suitsetavad ja õlut joovad. Tähendab, need kõlkujad ja need teised on siiski erinevad inimesed.

Üheks peamiseks La Fortuna tõmbenumbriks on läheduses asuv Arenali vulkaan. Näeb seda küll ainult siis, kui ilm lubab. See selgub siis, kui sellel matkal, kus ma olen, ilm seda ei luba. Õnneks on sama retke osaks ka matk vihmametsas ja rippsildadel. Ühel hetkel tervitab mind rõõmsalt tuttavliku näoga noormees – San José free walking tour’i giid askeldab nüüd ühtäkki hoopis siin, sadu kilomeetreid eemal.

Viimaks liguneme kuumaveeallikates – neid on siinkandis nii tasulisi kui ka tasuta. Reisi tulemusena sünnib eri hostelis peatuvate matkaliste WhatsApp’i grupp, kellega paar järgmist õhtut ka kohalikke söögi- ja joogikohti avastada. See on hea näide sellest, kuidas üksi reisides võib teinekord ka üksjagu üksildust tunda, kuid sageli on lähedal keegi, kes valmis kaasa kutsuma, kaasa tulema ja kaasa mõtlema. Sellised kenad ühe-öö-sõprused. Või kahe.

Kariibi mere äärsed rastavaibid ehk Puerto Viejo Talamanca

La Fortunast on võimalik Kariibi mere äärsesse Puerto Viejo linnakesse jõuda võrdlemisi keerulisel moel – päev otsa kestev reis, kus algul sõidad bussiga San Josésse ja siis järgmisega sihtpunkti. Aga raha võib panustada ka märksa mõnusamasse varianti, kus shuttle-buss viib The Pacuare jõele raftima ning pärast edasi järgmisse sihtpunkti. Viimase hetke mõttena tekkinud rafting… vot ma ütlen, et sellel jõel, selles looduses on see üks imetabane asi. Ühtlasi üks siinseid tegevusi, millele paduvihm ainult võlu lisab (jah, sajab, ikka veel sajab).

Jõgi on piisavalt kärestikuline, et oleks draamat, ja paatides on ka mõned tahtmatud suplejad. Jõgi on lai ja mudatooni, ent kuidagi eriliselt romantiline. Kahel pool kõrguvad lõputuna näivad rohelised nõlvad, kus leidub nii banaanipuid (selliseid, mille vilju süüa ei saa) kui ka kõike muud mõeldavat. Linnud võtavad elust parimat. Metsad higistavad ja nende kohale on moodustunud justkui väikesed vihmapilved. Vahin, suu ammuli, unustan kõik muu ja ahmin iga sekundit endasse. Kuskil kaljude vahel vaiksemas vees öeldakse, et nii, nüüd, kes tahab, vette! Ja nii me seal ulbime, õndsad naeratused näkku kleebitud.

Õhtuks jõuan Puerto Viejosse, kus minu järgmise kolme öö peatumispaik on La Tribu Women’s hostel. Kontseptsioon: öömajutuvad ainult naised, seega naiste turvapaik. Hostelis on minibassein, suur ühine ala, väga palju roosat värvi, meikimisala, joogaala, igapäevased tegevused. Mitte minu hingekoht, aga hindan kontseptsiooni kõrgelt.

Plaan on vaadata üle Cahuita looduspark, kuhu jõuab näiteks kohaliku bussiga. Pargis on kaheksakilomeetrine rada, millest suur osa jookseb mööda imeilusat randa. Läbida saab seda kahte pidi ja miskipärast on üks sissepääs tasuta (võimalusega teha annetus) ja teine maksab 3000 kohalikku raha, kolooni. Kui muidu vaatan pargis ahvikesi ja laiskloomi, siis vette minnes vaatan ühtäkki aga hoopis seda, kuidas kaks pesukaru-varganägu minu koti kallale tuuseldama lähevad. Jultunud tegelased, aga nunnu nägu maksab ka midagi – raske on pahane olla. Park on täis silte „Don’t feed the raccoons“. Nähtu põhjal võib kinnitada, nad saavad enda toitmisega turistide arvelt täiesti iseseisvalt hakkama. Sõbranna, kes paari nädala pärast Costa Ricasse tuleb, uurib tegelasi fotolt nähes, kas neid musitada tohib. Tehniliselt võttes silti „Don’t kiss the raccoons“ muidugi kuskil ei olnud...

Puerto Viejos on võimalik samuti tuuridele minna, näiteks põliselanikele külla. Põliselanikud kaheksast eri hõimust moodustavad Costa Rica elanikest vaid veidi üle 2%. Siinkandis elavad bribrid, kellest mõned elatuvad turismist. Olukorda poliitika, hariduse jms suhtes on võõrana keeruline hoomata. Näiteks sügaval mägedes elavad põliselanikud oma lapsi kooli ei saada. Tee selleks oleks võimatult pikk. Lähemal asuvad lapsed käivad enamasti siiski mõne aasta koolis ja õpivad lisaks bribri keelele ka hispaania keelt. Ülikooli lähevad vähesed. Ühtpidi on ülikooliharidusega põliselanikel võimalus tagasi kogukonna juurde minna arstidena, teisalt kipub see ikkagi ilmselt olema vist sedamoodi, et omadele võõras ja teistele samuti võõras. Kuigi, suuremaid järeldusi ei saa ma väheste teadmiste põhjal teha.

Tagasi San Josés ja esimesed eestlased!

Sel korral on San Josés erakordselt meeldiv. Saan nimelt kokku Eesti aukonsuli proua Maare Siiraku ja tema poja Ivoga. Costa Ricas on üks väheseid meie aukonsuleid, kes on ka ise eestlane. Tema Costa Ricasse jõudmise lugu on põnev! Lühidalt umbes nõnda: 1960ndate lõpus Eestis toimunud konverentsil sai alguse armastus Costa Rica teadlasega, kes ei pidanud paljuks näha aastaid vaeva, et toonasel enam kui keerulisel ajal leida võimalus eestlannaga abiellumiseks. Kui luba viimaks käes, tuli siiski pisut oodata. Vägev eesti naine ei läinud ometi enne ära, kui doktorikraad käes.

Proua Maare on aastate jooksul aidanud igavest hulka eestlasi. Eestis käivad nad Ivoga kord paari aasta tagant. Kuulan huviga lugusid kohalikust elust, kriisidest ja majandusest. Rännates ei ole sageli paremaid n-ö tõlke kohaliku kultuuri, poliitika ja muu natukenegi mõistma õppimiseks kui inimesed, kes jagavad vähemalt osaliselt kultuuriruumi.

Minu viimane sihtkoht Drake Bay on teispool mägesid, nii pean taas San Josést läbi sõitma. Seekordse hosteli peremees, muul ajal piraattaksojuhina tegutsev tüüp, räägib, kuidas sattus Drake Bay’l küüti soovides kunagi paadile, kus oli kahtlaselt palju bensiinikanistreid. Ja sai siis ühel hetkel aru, et on sattunud tankimiseks vahepeatuse teinud narkovedajate peale. Ta väidab, et Drake Bay ja Sierpe ongi selline muust eemal olev kant, mis sellistele tüüpidele sobib.

Sel õhtul jõuan öömajale kohe eriti suure naeratusega, ju on ema ja poja soojus ikka veel kaasas.

Costa Rica maagia avaldub Drake Bay’l

Käes on see osa reisist, mida kõige rohkem oodanud olen – Drake Bay ja sealkandis asuv Corcovado rahvuspark, väidetavalt suurima liigitihedusega paik maailmas. Turistiuputust pole karta, sest see pole just kõige lihtsamini ligipääsetav koht. Viietunnine bussisõit osutub seitsmetunniseks, aga selle heastab tunnine paadisõit Sierpest, mis kulgeb läbi mangroovide Drake Bay poole.

Siinsete päevade sekka mahub päevane hobumatk, snorgeldamine ja mõistagi Corcovado rahvuspargi külastamine. Drake Bay džunglis õnnestub ronida mööda puid, millesarnaseid pole filmiski näinud, sulistada külmas jões ja kiikuda liaani otsas. Olen küll Tarzanina mannetu, aga see-eest väga entusiastlik!

Corcovado rahvusparki sisenemiseks on mitu võimalust, ent giidita ligi ei lasta. Looduse kaitsmisega siin nalja ei tehta. Üks peamisi kohti on Sirena station, kuhu jõudmiseks korjatakse inimesed paatide peale erinevatest randadest. Mis puudutab liigirikkusesse, siis tõepoolest – ühtki sammu ilma midagi (kedagi!) põnevat nägemata teha ei õnnestu.

Tagasiteel

Viimase Costa Rica päeva võtab kokku sõpradele kirjutatud ülevaade:

„Costa Rica on tuntud loomingulise suhtumise poolest aega. Iseenesest ei ole see muidugi kaugeltki ainus riik, kus aja relatiivsus sel moel ilmutub. Aga näide tänase näol sellest, kuidas „Tico time“ toimib.

Olen tagasiteel Drake Bay’lt San Josésse. Ühistranspordihuvilisele minule tähendab see päris mitut sõiduvahendit. Niisiis. Alga reisi.

Tean, et paat Drake Bay’lt Sierpesse läheb kell 7. See tähendab, et hosteli peremees ütleb mulle hommikul, et hakkame hostelist (kust on autoga randa nii kümne minuti tee) kell 7 liikuma, sest paat väljub 7.20. See tähendab, et hotelli juurest sõitma hakkame 7.06 ja paat väljub 7.32.

Bussiaegu Sierpest San Josésse pole minusugusel lihtsurelikul võimalik leida, nii olen kirjutanud Facebookis „Costa Rica by bus“ gruppi küsimuse, et kuidas Sierpest ikkagi pealinna saab. Saan teadmise, et jõuda tuleb Palmar Nortesse ja sealt läheb busse. Niisiis, collectivoga sinna, sest a) maksab üllatavalt vähe ja b) tõesti ei suuda välja mõelda, kas on muid variante.

Palmar Nortesse jõuab 9.50 saabuma pidav buss üllataval kombel tõepoolest õigel kellaajal. Küsin kahelt bussi ootavalt saksa tüdrukult, ega neil juhtumisi aimu pole, mis kell see San Josésse jõudma peaks? Saan kohe aru oma eksitusest. Nad ütlevad, et väidetavalt sõidab buss viis tundi. Ainult, et kui nad San Josést neljatunnise bussiga Uvitasse sõitsid, siis võttis see seitse tundi.

Lõuna- ja tualetipeatuses küsin bussijuhilt, kaua peatume. Saan teada, et 30 minutit. Niisiis sõidame edasi 55 minuti pärast. Teises peatuses ei küsi ma enam midagi.

Kirjutan seda, muide, olles bussis veetnud viis tundi. Google Maps arvab, et kui autoga sõidaks, siis oleks minu praegusest asukohast San Josésse veel umbes kaks tundi minna.

Lennuk läheb õnneks alles hommikul.

Kokkuvõte

Kui soovida teistest turistidest puhkust saada või soodsat reisi, siis selleks on küllap paremaid variante. Aga Costa Ricas on vaieldamatult imetabane loodus ja ainuüksi Drake Bay ning Corcovado rahvuspark on suurepärane põhjus selle riigi külastamiseks.

*******

Mõned infokillud:

Costa Rica on väidetavalt läinud enam kui 99% mahus üle taastuvenergiale.

Costa Rica riigil ei ole sõjaväge.

Erinevalt naaberriikidest pole Costa Ricast kulda leitud. Siia omal ajal jõudnud Hispaania kolonisaatorid olid pea sama vaesed kui kohalikud, sest erinevalt kullarikkamatesse riikidesse suundunud „kolleegidest“ Hispaania neid ei rahastanud. Eks tuli siis rohkem diplomaatia ja vähem inimeste tapmisega tegeleda.

19. sajandini oli tegemist õite vaese riigiga. Raha tuli, kui hakati kohvi tootma. („Costa Rica kohv on kange, niiinaaa kõõõditab ta lõhn…“ ümisen Karuisa laulu. Aga peagi selgub, et Karuisa on meile valetanud! Siin juuakse nimelt peamiselt lahjemapoolset filtrikohvi. Need sokke meenutavad filtrid on muidugi omaette tore nähtus.)

Kolm väljendit, mida tasub teada:

Pura vida! – See puhast elu sooviv hüüatus olevat õigupoolest pärit ühest Mehhiko filmist, aga siin kasutatakse seda igal võimalikul ja võimatul juhul.
Mae! – Tähenduselt umbes nagu ingliskeelne mate!, käib enamasti pura vida’ga lahutamatult kokku.
Tuanis – anglitsism fraasist too nice.

Neid väljendeid omaks võttes võid peagi avastada, et näiteks turul muutuvad kaubad mingil põhjusel sinu jaoks odavamaks.

San José halli akendeta kuubikut meenutavat parlamendihoonet vihkavad kohalikud südamest. Nad kutsuvad seda piimakartongiks ja arvavad, et see on kõige vähem pura vida asi üldse.

Selles numbris

Viimati blogis

Hinnatõus pole röövinud reisihimu

11. november 2025

Citadele panga kaardimaksete andmed peegeldavad, et nii eestlased kui ka lätlased võtsid sügisesel koolivaheajal eesmärgiks puhkamise ning suundusid reisile: tavapärasest…

Finnair teeb talvel 2026 rekordarvu lende Taisse

5. november 2025

Finnair teeb 2026 aasta talvel* Taisse rekordarvu lende – lausa 25 lendu nädalas. Finnair lendab Bangkokki kuni 18 korda nädalas,…

Kõik postitused