Kas ka tänapäeval seilavad puust laevadega rauast mehed?

Harrastuspurjetaja Randel Kreitsberg pani oma võimed tõsiselt proovile suure purjelaevaga STS Fryderyk Chopin Põhjamere tormistel lainetel purjetades.

Mu isa oli meremees. See oli siis, kui nõukogude ajal veel hulk Eesti meremehi mööda maailma ringi seilas: kaupu vedades, kalu, krabisid ja krevette püüdes ning polaroidkaameraga Aafrika randadelt uskumatuid pilte saates. Mäletan, kuidas poisikesena Tallinna sadama kai ääres isa laevakajutis ööbisin, unetult ülemise nari põhjavineeri kritseldatud venekeelseid roppusi lugedes, ninas veidrad lõhnad ja kõrvus laevakere naginad.

Täpselt selline déjà-vu tunne valdas mind, kui oma santsukoti Göteborgi sadamas STS (sailing-training-ship) Fryderyk Chopini kajutis keskmisele narile viskasin. Jah, ka ülemise nari vineeri kritseldatud venekeelsed roppused olid olemas, sest Chopin on Poola lipu all seilav kahemastiline brigantiin, kodusadamaga Szczecin, ja eks sellel illuminaatoriga naril ole minule eelnenud aastakümnete jooksul nii mõnigi meremees maganud.

Just nimelt aastakümnete, sest erinevalt üldisest kuvandist ja pealiskaudsest välimusest ei ole kõik suured traditsioonilised purjelaevad (inglise keeles tall ships) sugugi mitte vanad. Chopin, nagu teda laeva meeskond hüüdis, tuli tehasest välja alles 1992. aastal. Laev on 55 meetrit pikk, kahemastiline, valdavalt raapurjedega, 1200- ruutmeetrise purjepinnaga üks kiiremaid omataolisi purjelaevu ja mitmekordne vanade purjelaevade võistluse, Tall Ship Racesi võitja.

Seesama Tall Ship Racesi start oli ka meie 700-meremiilise reisi sihtpunktiks. 2018. aasta regatt algas Inglismaalt Sunderlandist ning kulges vahepeatustega Taani ja Norra sadamates Harlingeni Madalmaades. Meie seekordse sõidu eesmärk oligi purjetada Rootsist Inglismaale regati starti, kus laeva oleks võidusõidu ajaks üle võtnud uus meeskond.

Nii regatil kui ka valdaval osal teistest purjetamistest on laev noorte kätes, tegemist on ikkagi õppelaevaga. Nii saavad teismelised igapäevaseid kohustusi täites praktilise kogemuse, mis algab kambüüsis kartulite koorimisest ja lõpeb kõrgel laevateki kohal raadel turnimise ja füüsikatunnist tuntud mehaanikareeglite rakendamisega. Plokiülekanded otste (merekeeles on kõik köied tegelikult otsad) sikutamiseks, tuule püüdmine purjedesse ja selle jõu rakendamine vastu tuult liikumiseks, lainete ja hoovuste arvestamine ja igapäevane võitlus gravitatsiooniga – nii laeval vee peal kui ka inimestel mastidel turnides. Sekka füsioloogiaõpetust sisekõrvas paiknevast tasakaaluelundist, mille häired ilmnevad merehaigusena.

Meie seekordne meeskond koosnes Läänemerd ümbritsevate riikide ülikoolide õppejõududest. Tegemist oli mitmes mõttes treeninguga ka meie jaoks, lisaks eelmainitud oskustele ka kõrgkoolis õpetamise praktika ja kogemuste jagamine – kokku ligi 50 inimest ja kümmekond eri rahvust, valdavalt puuduliku meresõidupraktikaga. Sellest hoolimata lubas poolakast kapten oma käputäie instruktoritega meid kaheksapäevase Põhjamere ületuse tulemusena purjetama panna. Selleks oli ka praktiline vajadus – laeva „oma” meeskond oli lihtsalt liiga väike, et edukalt sihtkohta jõuda. Ja isegi kui me Göteborgis kohmetunud turistidena laevale astusime, siis Sunderlandis lahkusime juba meeskonnaliikmetena.

Kuidas sikutada otsa?

Göteborgi kai äärest lahkudes imestasin, kui väärikalt, aeglaselt ja täpselt suur laev kitsas sadamas manööverdada suudab. Õige pea sai laeval kõik esmast imetlust vääriv üles pildistatud, kõikidele kaldalt lehvitajatele vastatud ja esmane elevus hakkas asenduma tundega, et suurel merel purjetame selle enam kui 300-tonnise laevaga meie.

Ma olen purjetanud küll, olen ka kaitseväes käinud ja Leedo praamiga Saaremaale sõitnud – seilamine Chopiniga meenutas naljakal kombel segu just neist kolmest. Eemalt vaadatuna ja piltidelt imetletuna on sellised laevad kaunilt vanaaegsed, kuid tegelikkuses on vähe neid laevu, mis ka vanadele aegadele kohaselt autentsed oleks. Nii oli ka Chopin tegelikult rauast kerega ja linoleumist sisuga, nii et laevas sees olles oli kohati tunne, justkui sõidaks vana praamiga Virtsust  Kuivastusse. Põhjalikumal silmitsemisel oli sama trend nähtav ka pealpool tekki: laeva mastid ja raad olid metallist, ühe masti seest kulges diiselmootori korsten, mistõttu oli selle ots nõgist mustaks tahmunud; otsad, mis meenutasid küll väga kunagisi kanepist köisi, olid pruunist nailonkiust ning puidust plokkide sisu, millel köied liikusid, olid plastist.

Esimest korda otsi sikutada oli lõbus. Kuna ülekandeid oli vähe, siis plastist plokkidest ja nailonköitest hoolimata tuli suuremate purjede heiskamiseks ja raade liigutamiseks (selleks, et purjed õige nurga all tuult püüaks) ühte otsa kolme- või isegi kuuekesi täiesti jõust sikutada. Ametid olid pardal jaotatud ning kuna mulle tänu mu purjetamistaustale köietöö istub ja ma ise olen suuremat sorti mees, töötasin vabatahtlikult ja suure huviga kõikide otstega. Mis tähendas aga seda, et kõikide purjede heiskamiseks kuluva kahe tunni jooksul sain mina tunda tõsist ja nauditavat köitega rassimist. Täispurjedes laev oli aga kaunis ja ilma mootorimürata merd seilata ehe, isegi kui pärast tulitavate peopesadega käed kohvikruusi hoides värisesid.

Meenutas kaitseväge

Paljud otste sikutamised toimusid nii öösel kui ka päeval, valju kellahelina äratusel kas või une pealt, kiire tekile jooksmise ja rangete käskluste saatel. Laeval peab kord olema. Meri kiskus üha karusemaks, mida kaugemale Göteborgist jõudsime, sellepärast oli laeval konkreetsete käskude täitmine eluliselt tähtis. Paratamatult tekkis võrdlus kunagiste kaitseväe metsalaagritega, mil mitu korda öö jooksul kaevikusse jooksime ja poolunesegasena käsku täitsime. Tavaline oli olukord, mil olles pool tundi tagasi koisse maandunud ja just silma kinni saanud, kõrvulukustav ja kogu laeva äratav häirekella helin võpatades unest äratas ning vahis oleva ohvitseri hääl laevaraadios kumedalt kajas: „Sailing alarm! All hands on deck!”

Tõsi, meri läks üha tuulisemaks ja ka sinisemaks. Täiesti uskumatu, kui sinine siinsamas lähedal loksuv Põhjameri võib olla. Pärast selliseid värve ja lainetes hõljuvaid meduuse ei kisu kohe üldse Eesti rannikumere kollakaspruuni olluse peale purjetama. Tugevnev tuul tõi viimase maariba läheduses meie laevale ka hääletaja – hariliku kodutuvi, rõngas ümber jala, kes suurel merel tiibadele puhkust otsis. Säärased kaaslased on pikamaapurjetajatele tavalised – leidub isegi keset Atlandi ookeani linde (ja lendavaid putukaidki), kes jahtidel puhkamas käivad.

Tuvi jalutas mööda tekki, otsis puupragudest sinna tuulega lennanud taimeseemneid, võttis vastu pakutavat laevatoitugi ega lahkunud laevalt ka teisel, kolmandal ega neljandal päeval. Ilmselgelt oli maismaalinnul ka veepuudus, meie pakutud magedat vett tuli ta januga suisa käest jooma. Võtsime ta pidulikult meeskonnaliikmeks, tärkavas tormis meisterdasime papist kasti, et tuul ja lained lindu tekilt merre ei uhuks, ning lõpuks vabastasime Põhjamere ületanud tuvi pidulikult Aberdeeni sadamas Šotimaal, kus ta pärast pisukest auringi sisemaa poole suundus.

Force 9 Põhjamerel

Beauforti tuule skaalal on 12 astet: viimane neist tähistab orkaani ja torm hakkab „ametlikult” mõningal juhul 9. ja mõningal 10. astmest. Meie torm kestis pea 24 tundi ja selle käigus tõusid lained kuueseitsmemeetristeks ja tuul oli püsivalt üle 20 m/s – kapteni hinnangul oli see force 9, mis tähendas, et ükski „tavaline” laev selle ilmaga merele ei läheks. Mina sellise ilmaga varem merel ei ole olnud ja kui ma mingitel hetkedel kujutasin end sinna majakõrguste lainete vahele n-ö tavalise purjejahiga, siis tekkis hirm küll.

Polegi täpselt teada, kas säärasest ilmast läbi sõitmine oli kaptenile ette teada või mitte – minu enda reisieelne ilmateade lubas pigem sellist 15 m/s tuult, mis on samuti tuuline, kuid mitte ligilähedanegi sellele, mida me seal Norra rannikust möödudes ja Arktikast lõuna suunas puhuvatele iilidele risti ette sõites kogesime. Tean, et laine kõrgus on vaataja silmades, kuid Chopin on arvestatava vabapardaga laev, millel tekiehitusedki lisaks – ja nendest tekiehitustest olid lained igatahes kõrgemad. Nagu väikesed eramajad tulid poolviltu meile vastu, mõnikord üle teki murdudes ja ette jäänud inimesi jalust niites.

Meie ülikoolide ja teadustöö taustaga amatöörmeeskond püüdis ootamatult ette sattunud olukorras nii hästi või halvasti kui oskas hakkama saada nii iseenda kui ka laeva juhtimiseks vajalike käskluste täitmisega. Kandsime rakmeid ja liikusime laevatekil piki ohutusliine. Aeg-ajalt oksendas mõni inimene ahtrireelingus, kuid sellele ei pööratud enam erilist tähelepanu. Uskumatu, aga laevakokk suutis ka sellise ilmaga õhtusöögi valmis teha – ning umbes kolmandik meeskonnast need nuudlid ka kiiruga sisse luristada, enne kui uus laine laeva kummuli lükkas ja portsjon mööda lauda laiali lendas.

Tormisest ööst meelde jäänud hetki

Õhtune vaht sai läbi ja ronisime koidesse. Kuna füüsiline ja vaimne väsimus üha kasvavast tormist oli suur, jäin oma laevanaril uskumatul kombel kiiresti magama. Ärkasin paari tunni pärast seljalihase krampide tõttu. Keha oli terve see aeg püüdnud end laeva loksumisest säästa ja mingit püsivat asendit hoida. Ägisedes taipan järsku, et madratsi serva alt turritav tugevast riidest palakas on mõeldud selleks, et takistada tormiilmaga voodist välja veeremist – seon riide koi ette ning lasen sihilikult kõik lihased lõdvaks – loopigu mind siit minema siis kui suudab. Töötaski. Tundsin,  kuidas lõdvestunud lihased tänasid puhkuse eest ning madratsi peal laineloksuga kaasa veeredes võis sellega täitsa ära harjuda.

Vaevalt pool tundi sain uue tehnika abil magada, kui kooliajast tuttav häirekella plärin äratab ja „Sailing alarm!” tekile kamandab. Kapteni käsk on lisada purjeid. Mida…? Tekil pole võimalik püstigi seista, kui kümmekond akrobaatilisemat ja hulljulgemat meie seast ronivad vabatahtlikena raadele purjeid lahti siduma. Samal ajal tõmmatakse all neljakesi otstest purjeid lahti. Miks ometi? Sellise maruga. Küsimiseks pole mahti ja keegi ei kuulekski – tuule, laine ja laevataglase müra on kui mööduval kaubarongil. Ühtäkki tabab laevakere ühe suurema laine mütakas, 300-tonnise laeva kere justkui tardub hetkeks ja laine ülemised kaks-kolm meetrit soolast vett urduvad
tekile – neli inimest, kes tõmbavad purje üles, lohisevad mööda tekki, samal ajal köit käest laskmata, kuni reeling nad peatab. Poolakas on kuri: kas me siis ei tea, et tekki mööda lohisedes tuleb ots enne lahti lasta. Poolakatest meeskonnaliikmed on omavahel hakanud poola keeles rääkima – see pole hea märk.

Hiljem selgub, et purjede lisamine oli vajalik selleks, et laeva juhitavus säiliks. Suurte lainete tõttu kippus roolileht aeg-ajalt veest välja – rohkemate purjede ja suurema kiirusega tasandab suur laev laineid ühtlasemalt, olgugi et laevakerele mõjuvad jõud seeläbi kasvavad. Ju siis kapten usaldas laeva.

Tund aega kottpimedas tormiga lisapurjeid heisates läks kiirelt. Tegelikult oli see raskest füüsilisest tööst hoolimata justkui selline pool-unes-pool-automaatne tegevus. polnud isegi väga raske, täpselt nagu omal ajal kaitseväe metsalaagris lahinghäire peale kaevikusse joostes. Pärast kukkusime samamoodi elutult koisse magama – kuni hommikuni, mil märkasime, et meri hakkab rahunema.

Inglismaa rannik

Ootasin väga seda hetke, mille kohta vanad meremehed ütlevad, et „maa lõhna oli tunda enne kui maa paistma hakkas”, aga ju me polnud siis ikka nii kaua mere peal olnud, sest mingit lõhna polnud. Oli kõvasti naftaplatvorme tormijärgsel tüünel türkiissinisel merel. Ei olnud ka lisa rummiportsjonit, mida omal ajal esimesele maa märkajale anti. Ühel hetkel lihtsalt hakkasid paistma Šotimaa mägismaa künkad, sest enne Sunderlandi jõudmist tegime me veel kiire vahepeatuse kenas vanas hallis Šoti linnas nimega Aberdeen.

Nendest lugudest, mida meremehed teevad esimese asjana maale jõudes, võiks ilmselt ühe õige kireva raamatu kirjutada. Nii astus ka meie väike seltskond sadamakaile ja haaras esimesel kohaliku näoga šotlasel nööbist, et küsida: kus teil siin see õige ja ehe šoti pubi võiks olla? Pidavat olema küll üks hea koht, vastati, ja juhatati meid ehtsasse iiri pubisse nimega Malones, kus pakutakse elava muusika saatel ehtsat Dublinis pruulitud Guinessi. Aga ega meremehed pirtsutama hakka.

Lõpuks jõudsime me ka Inglismaale Sunderlandi, seda koos paljude teiste uhkete rohkem ja vähem vanaaegsete purjelaevadega. Lõime oma Fryderyk Chopini selleks puhuks läikima, poleerisime pelid (vintsid) ja laevakella, küürisime puhtaks teki ning sildusime pildistavate ja lehvitavate rahvahulkade silme alla perfektselt Norra lipu
all seilava Christian Radichi pardasse. Meremehed ju ikkagi.

Tekst ja fotod: Randel Kreitsberg

Selles numbris

• TUULTE TAHUTUD MAA
• Mullid ehk moules – rannakarbid Belgia moodi
• Kuidas valida sooja pesu?
• LONDON ja selle nurgatagused
• Jamaica-Jamaica, mi Yaad
• Franciscuse juurest Franciscuse juurde
• Ühe erilise kultuuri veetlus
• RANGSTON GYATHOK – sada aastat iseseisvust
• Kuidas venelased maailma südame võitsid
• Daniel Braha
• Kuidas ma lennuõnnetust ära hoidsin?
• Jõe-rafting jääb alatiseks meelde
• Kas ka tänapäeval seilavad puust laevadega rauast mehed?
• ÜLO TUULIK – maailmarändur Abrukalt
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA