Kolm päeva Soulis

Soul on hämmastav segu vanast ja uuest, kitsastest ajaloolistest tänavatest ja ultramodernsetest pilvelõhkujatest ning kindlasti on see ka toidunautleja paradiis. Üks on kindel, kolm päeva on justkui eelroog, mis tekitab kindla soovi põhjalikumaks tutvumiseks.

Väljusin lennukist ja ringutasin. Milline kisa, milline kära saab kohe minu kõrvu jõudma! Hoidsin põnevusega hinge kinni. Kohe-kohe sukeldun sellesse kirevasse Aasia häältesaginasse, kus rõkkavad lapsed, hüüdlevad naisterahvad, kõnelevad üksteisest üle nii mehed kui ka mehepojad! Aga võta näpust. Marssisin lennujaamas otse metroosse, istusin kuulekalt pehmele pingile, võtsin oma kohvri jalgade vahele ja kuulasin, kuidas tund aega järjest kõlas rongivagunis vaikus. Või mitte päris vaikus – kohalikud ikka rääkisid omavahel, kuid vaikselt, aupaklikult, teisi mitte häirivalt. Siin ei olegi Kuala Lumpur, sain ma selgeks. Siin ei olegi Phnom Penh. Ma ei viibi Kagu-Aasias, vaid sõidan rongiga Ida-Aasias. Teine tera.

Praktilisi soovitusi

Kui kavatsed Soulis ühistranspordiga liikuda, haara enne rongile või taksole minekut lennujaama putkast T-Money kaart, mis võimaldab linnas mugavalt liigelda metroo ja bussidega ning seda saab kasutada isegi mõnes taksofirmas. Kaart maksab lennujaamas umbes neli eurot. Sinna saad raha peale laadida nii nagu rahakott kannatab, ühistransport Soulis ei ole meeletult kallis.

Väljudes linna kesksest metroojaamast Seoul Stationist, avastan, et Google Maps, mis peaks mind truult väljavalitud hotelli juurde juhatama, ei tööta. Näitab, et jala sinna ei saa, kuigi hotell on vaid kilomeetri kaugusel. Selgub, et Google Mapsi töö Lõuna-Koreas on rangete andmekaitseseaduste tõttu piiratud. Appi tuleb hoopis Naver, mis on Lõuna-Korea suurim internetiportaal ja otsingumootor. See on sarnane Google’iga, kuid spetsialiseerunud Korea turule, nii et tõmba endale alla Naver Maps ja kui midagi arusaamatuks jääb, siis Youtube on koht, kus sõbralikud korealased püüdlikult inglise keeles õpetavad, kuidas selle äpiga toime tulla.

Kuhu pealinnas sammud seada?

Kui on aega vaid mõni päev, siis mida Naver soovitab?

Gyeongbokgungi palee on vast üks kõige sagedamini piltidelt vastu vaatav koht, kui hakata Souli kohta internetist otsima. See oli Joseoni dünastia esimene kuningapalee ja üks viiest paleest, mis Soulis säilinud. Teisi paleesid mina isiklikult üles ei leidnud, kuna olen tihtipeale topograafiline idioot, aga see koht ise on nendest kõige suurem ja kõige muljetavaldavam. Kompleks koosneb mitmest hoonest, aedadest ja väravatest, mis lasevad ajaloolisesse Koreasse tagasi astuda.

Bukchon Hanok – filmilik atmosfäär

Ajalukku viib tagasi ka Bukchon Hanoki küla, mis on võluv regioon oma traditsiooniliste Korea majade (hanokite) ja õhkkonnaga. Asub see kesklinnale küllalt lähedal. Kunagi asustasid seda ala valitsusametnikud ja muud nooblid tegelased. Nüüd koosneb elanikkond tavalistest inimestest, kes on tihtipeale pahased, et turistid just nende maja ümber jõlguvad ning üritavad nendest kogu aeg pilti teha. Ei saa kohalikele nende pahameelt ette heita: hooajal võib nädalavahetuseti seda küla külastada oma viiskümmend tuhat turisti. Majad ise otsustati kusjuures majanduslikel kaalutlustel, mitte ainult turismivoolu tekitamise mõttes umbes 25 aastat tagasi restaureerida, selle asemel, et need maha tõmmata ja uued ehitada. Igal juhul need tänavad seal väärivad jalutamist – nagu filmis, ma ütlen.

Demilitariseeritud tsoon – rahutu koht

DMZ. Demilitariseeritud tsoon on piirkond, mis eraldab Põhja- ja Lõuna-Koread ning on kohustuslik koht, kuhu turist umbes viiekümneeurose tuuriga Soulist ruttab – piirile ei ole pealinnast väga pikk maa sõita. Minagi olin hakkamas, et külastada hullumeelse diktatuuririigi mõjuala füüsilist kantsi, ent mõtlesin viimasel hetkel ümber. Esiteks kuulsin, et piiriala, kus piir läbi majade jookseb ning võid lähedalt vaadata vihaste Põhja-Korea sõdurite nägusid (miks nad vihased on, võib igaüks ise pakkuda), on tuuride kavast üldse väljas, sest mõni aeg tagasi putkas just sealt üle Põhja-Korea poole üks Ameerika (ilmselgelt peast segi läinud) sõdur. Ja kuigi Põhja-Korea ta kohe Ameerikasse tagasi lükkas, ei soovita ilmselt piiril enam lisasegadust tekitada, oodates, millal mõni turist jälle meeltesegaduses kuhugi poole jooksma hakkab.

Lisaks algasid piiril ka rahutused – Põhja-Korea kukkus kahte Koread ühendavaid sõiduteid õhku laskma. Piiridele koondus mõlemalt poolt tavalisest rohkem mundrikandjaid ning väidetavalt kõlasid ka mõned lasud. Lõuna-Korea president ähvardas televiisoris diktatuurirežiimile lõpu peale teha ja mis kõik veel. Korea korealaste jaoks ilmselt tavaline pingekerimine – enamik elanikkonda võtab pidevat sõjaohtu ja -ähvardust stoilise rahuga. Otsustasin, et lähen sinna piirile mõni teine kord.

Teletorn või kitsad linnatänavad?

Souli teletorn pandi ühes Lonely Planeti väljaandes maailma 500 enim atraktiivse turismimagneti nimekirja, kuid ise seda torni alt üles vaadates tunnen, et mõne linnaosa kitsad tänavad oma eriti kohaliku olustikuga saaksid minu silmis turistina rohkem punkte kui teletorn. Selleni saab jalutada mäest üles tõustes ja näha samal ajal loodust; sinna üles saab sõita kaabelkäruga ning tornist paistab kindlasti hämmastav vaade, aga mina isiklikult jääksin ikkagi tänavate juurde ja vaataksin linna ülevaadet tähtsa näoga lennukiaknast kas Souli saabudes või sealt lahkudes. Ilmselt sellepärast, et olen lihtsalt liiga laisk, et sinna torni ronida. Päris jala minnes võtab see tunde ja tunde.

Torni jalamil jalutades võib puude küljest leida silte, mis ütlevad, et ära anna alla ja otsi abi. Samasugused sildid on linnas kinnitatud ka Mapo silla peale, kust endalt elu võtta soovivad inimesed püüavad liigagi tihti tühjusesse hüpata. On kurb fakt, et Lõuna-Koreal on OECD riikide seas kõrgeim enesetappude määr. Sellele on kaasa aidanud mitu tegurit, sealhulgas suur konkurents hariduses ja tööturul, sotsiaalne surve ning väidetavalt ka psüühikahäirete aladiagnoosimine.

Mäletan siiani, kuidas Londonis kuulasin tunde suu lahti ühe korealanna seletusi selle kohta, miks ta otsustas oma maalt jalga lasta ja hoopis Inglismaal kanda kinnitada. Mäletan pikki kirjeldusi sellest, kui suure pinge paneb sulle peale töökoht, mida ilmvõimatut nõutakse koolis ja kuidas see inimese psüühikat igapäevaselt mõjutab. Mäletan, et ei tahtnud teda isegi uskuda, kuidagi liiga dramaatilise liialdusena tundus see jutt, kuigi inimesel oli ilmselgelt õigus ning ta rääkis ju enda kogemusest.

Olles ise Souli tänavatel ringi käimas, selline ühiskondlik pinge silma ei paista. Välja arvatud need paar silti, mida silmasin ja mis pidid inimesele andma lootust mitte ennast üles puua või ära uputada. Samuti ilmus hommikuti minu telefoniekraanile punane silt: HÄIRE! Arvasin alguses, et hoiatatakse läheneva tormi eest, kuid tõlge näitas muud. Otsiti kadunud inimesi. Vanus ja nimi olid ära toodud ning alati ilmus ekraanile üks ja sama õõvastav kiri: „kodunt lahkunud ja sinna mitte naasnud…“ Alati oli tegemist eakama inimesega.

Sotsiaalne eraldatus on märksõna, mis Lõuna-Koreaga seoses tihti pinnale ulbib, kuid sellesse teemasse süüvimine nii lühikese aja jooksul on võimatu. Eriti arvestades, et ma kohalike inimestega kontakti ei saavutanud ja kellegagi baaris soju (kohalik populaarne alkohol) klaasi taga südamest südamesse ei rääkinud. Nagu reisifoorumitest lugeda, siis korealane välismaailmast tulnud inimesega juhusituatsioonis suhtlema ei kipu. Proovisin sotsiaalse eksperimendina lausa terve päeva jalutamise jooksul viisakalt mõne inimesega silmsidet luua, kuid sellest keelduti sama viisakalt. Ei olnud neil vaja minuga tõtt vahtida, oma elu vajas elamist.

Turg ja toiduseiklus on kohustuslikud

Mina sattusin oma ekslemise käigus kõigepealt Namdaemuni turule, mis ongi üks „värvikamaid“ turge Soulis. Asub see huvitava linnaarhitektuuri elemendi, 14. sajandist säilinud linnavärava vahetus läheduses. Minu suureks pettumuseks Koreas suurt tänavatoidukultuuri pole, nagu seda leiab võrdluseks Kagu-Aasiast, kuid sellele turule oli üles sätitud mitu letti kohalike tänavatoiduhõrgutistega. Üleüldse on söök kindlasti üks eesmärk, miks Souli (ja muidugi üldse Koread) külastada. Eksi selles linnas ära ning astu aga järjest sisse kohalikesse toidukohtadesse, kus menüü ei ole ingliskeelne. Proovi ennast käte ja jalgadega arusaadavaks teha ning naudi neid asju, mis sulle siis ette kantakse. Toiduvalik on sellel rahval lai ja kirju. Maitseid leiab seinast seina ning tegemist ei ole ainult rangelt lihasööjate kultuuriga, nagu ma ekslikult kuulsa „Korean BBQ“ põhjal järeldasin. Ilmselt on raske pettuda isegi pimesi endale midagi valides. Luba endale seiklust – toiduseiklust Koreas.

Käisin läbi Eesti saatkonnast ning ajasin pisut juttu ka meie suursaadiku Sten Schwedega, kes andis väikese ülevaate saatkonna tööst Koreas ning üllatas mind faktiga, et Eesti eksport Koreasse on märkimisväärne. Palju kõrgem kui naabritel lätlastel, panin ma tema jutust tähele ja rõõmustasin, sest kuigi me soovime oma naabritele ainult head, võib läbi huumoriprisma öelda, et alati on ju tore kuulda, et meil milleski Lätist paremini läheb. Eesti müüb hea maitsega Koreasse ehedaid puidutooteid, Läti proovib rohkem ärida maha käpikuid ja muud käsitööd.

„Kas Koreasse peaks reisima?“ küsisin ma mingil hetkel ning suursaadik ei kõhelnud hetkegi: „Kohe kindlasti! Siin maal on palju vaadata ja teha.“ Kui silma pilgutades – wink-wink – uurisin, kas saadik peab ehk sellist asja oma positsiooni pärast ütlema, raputas Schwede jõuliselt pead ning ütles resoluutselt, et kohe kindlasti mitte. Saadikuna võiks ta oma nii-öelda töömaa suhtes ka kriitiline olla, kuid Koread soovitab ta inimesena ja siiralt. Nimelt oli ta oma töökohustusi Soulis alustanud õnnetul Covidi-ajal ning kuna siis mujale reisima ei saanud, sai läbi käidud suur osa Koreast. Korea on ka väga turvaline, nendib saadik veel ning toob näiteks sõiduautodele ette ja taha paigutatud kaamerad, mis käivituvad igasuguse liikumise korral ka siis, kui auto ise pargib. Seega kui keegi tahab tänava peal pätti teha, saadakse ta kiiresti eraautode kaamerate materjale üle vaadates kätte. Ja mis pätti sa ikka seal teed, kus autosid ei ole? Sellises kohas pole ju midagi teha.

Sammud kogunevad iseenesest

Jalutan iga päev oma kolmkümmend tuhat sammu ja veendun, et tegemist on mõnusa linna ja metropoliga. Tahaksin rohkem Koread näha. Tagasilennul otsustab Finnair mind paigutada just nagu tähtsat inimest bisnisklassi. Luksus seal on tagasihoidlikult mõnus, maitsekas ja praktiline ning lend möödub justkui silmapilgutuse vältel. Äriklassis saad endale ehitada voodi ja tunda ennast nagu kodus (kui sulle kodus keegi iga poole tunni tagant kommi pakub), kuigi isiklikult ma lennult nii palju ei nõuaks. Mulle piisab, et saan ühes tükis kuskile kohale. Aga Helsingi lennujaamas kogetud Finnairi erinevad lounge’i võimalused nii minnes kui ka tulles – vean kihla, et sellele hakkan mõnikord edaspidi küll raha kulutama, kui lendude vahel tuleb pikalt oodata. Seal saab rahus tööd teha, süüa, ennast pesta – kõike seda, mida kodus saab ilma rahata, aga kodu ei asu ju lennujaamas, eks ju?

Diplom pealekauba

Soulist tagasi tulles sain oma pingutuste eest ka diplomi. Diplom, mis anti kätte Helsingisse maandudes, kiidab mind selle eest, et ma üle põhjanaba lendasin. „See polnud tegelikult üldse raske, aga tänan siiski,“ ütlen stjuardessile armulikult, kui ta mulle sinise paberi pihku pistab. Selline „diplom“ võeti Finnairi poolt kasutusele 1983. aastal, kui avati liin Helsingist Tokyosse ning lennati üle põhjapooluse. Seejärel marsruuti ligi 30 aastat ei kasutatud, kuid võeti uuesti kasutusele 2022. aastal, kui Venemaa õhuruum suleti. Näed sa siis – tänu Venemaa lollusele sain mina Korea reisi käigus diplomeeritud!

***

Mõned road, ilma milleta Korea kohe kuidagi ei saa

Potsatan Soulis väiksesse nurgatagusesse restorani ja palun: „Üllatage mind! Toiduga, eks.“

Ettepanek üllatab omakorda töötajat ning pean kaua ootama, kuni köögis nõu peetakse, mida turistiga teha. Lõpuks tuuakse mulle nina ette imehea supilaadne toode, selle kõrvale kolmel eri viisil valmistatud… ei saagi kohe aru, mida. „Kimtši!” osutab ettekandja näpuga oranžikatele kuubikutele. Need ei näe just välja nagu kimtši, millega kodumaal harjunud olen. See, et Koreas valmistatakse kimtšit rohkem kui sajal eri moel, peaks nii midagigi ütlema korealaste toidukultuuri rikkuse kohta.

Kimtši (김치)

Kimtši on üks tervislikumaid ja maitsvamaid fermenteeritud toite maailmas ning selle ajalugu ulatub Silla dünastiasse, mis tähendab seda, et juba 2000 aastat tagasi krõmpsutas keegi mõnuga soolatud ja fermenteeritud hiina kapsast. Kuigi hiina kapsas on vast kõige tuntum kimtši tooraine, leiame Koreast sadu kimtši vorme, mis tihti on valmistatud erinevatest köögiviljadest. Korea redis on neist üks kõige populaarsematest.

Traditsiooniliselt hoiti talvist kimtšit – gimjang’it – suurtes savist kääritusanumates maa sees, et vältida külmumist, kuid hoida toitu piisavalt jahedas, et aeglustada käärimisprotsessi suvekuudel. Kuna inimesed on mugavaks läinud, siis tänapäeval kasutatakse maa alla kaevamise asemel kodumajapidamises kasutatavaid kimtšikülmikuid.

Kiirnuudlid (라면)

Pakisupp! Mida see siin toitude nimekirjas teeb?! Huvitaval kombel on kiirnuudlid ehk pakisupp, mis meie maal on tavaline „üliõpilastoit“, Koreas (ja paljudes teistes kohtades Aasias) väga populaarne. Sõber tahtis kunagi teha Koreas efektiivset ja kultuurilist toiduvideot sellest, kuidas valmistatakse maitsvat kohalikku nuudlirooga, ning kohalik papi, keda ta filmida püüdis, näitas natukene nõutult ette: ta kallas paki sisu ühe ropsuga keevasse vette. Ja oligi kõik.

Sellele supile võib ise muidugi igasugu manti juurde lisada – tuunikala, muna ja nii edasi. Koreas on selliste suppide valik poodides üüratu. Panin lennujaamas imestusega tähele, kuidas naabermaade rahvad Koreast ära lennates kastide kaupa kiirnuudlipakke lennukisse lükkasid, et siis kodus välismaa kuivadele nuudlitele juba oma maitse järgi keedetud vett peale kallata.

Kimtšihautis (김치찌개)

Vähetuntud fakt kimtši kohta on selle kasutamine paljudes nii-öelda derivaatroogades, mis moodustavad omaette kategooria. Kimtši-jjigae jaoks näiteks tükeldatakse punane kapsas, praetakse seda õlis ning keedetakse seejärel tofu ja sealihaga (mõnikord ka tuunikalaga) ning kogu kremplile lisatakse köögivilju. Kui hautis on valmis, serveeritakse seda Koreas (loomulikult!) koos kimtšiga. Korealastele tõesti maitseb kimtši!

Pohmakaroog (해장국)

Arvestades Lõuna-Korea elanike alkoholilembust (see ei ole minu isiklik märkus!), pole üllatav, et sealkandis on arenenud ka n-ö pohmelliravimise kultuur. Nii enne kui ka pärast pidutsemist armastatakse tarbida suures valikus vürtsikaid hautisi ja suppe. See konkreetse nimega roog on valmistatud veisepuljongist, kapsast, idudest, redisest ja – trummipõrin – hüübinud veiseverest. Teeb hommikuse uimase peaga imet. Võib-olla need klimpis veretükid ehmatavad pohmeluse lihtsalt minema?

Bulgogi (불고기)

Bulgogi on Korea söökidest ilmselt muutumas maailmas sama tuntuks kui kimtši. See on grillitud roog, mis valmistatud õhukestest marineeritud lihaviiludest. Enamasti veiselihast, mida grillitakse grillil või plaadil. Kodus praetakse seda pannil. See on Lõuna-Koreas ülipopulaarne ja seda võib leida kõikjal alates tipptasemel restoranidest kuni kohalike turgudeni. Sellele roale meeldib fusioon: mitmel pool Soulis paneb tähele bulgogi-burgereid ning silmasin menüüs isegi bulgogi panini’t.

Bibimbap (비빔밥)

Ma arvan, et korealased söövad seda rooga esiteks sellepärast, et neile meeldib öelda „Bibimbap!“. See on mõnus sõna, mida keelel veeretada. Tähendab: segatud riis. Teiseks on see roog oma eri variatsioonides üle mõistuse maitsev ja ka tervislik. Seda on traditsiooniliselt valmistatud juba sajandeid ning tänapäeval on see suupiste levinud üle maailma. Kuigi bibimbap’il on oma traditsiooniline retsept, võib seda valmistada paljudes eri variatsioonides.

Bibimbap’i serveeritakse tavaliselt kuumas kivist või metallist kausis. Enne söömist segatakse kõik koostisosad hoolikalt läbi, et tekitada harmooniline maitsekombinatsioon.

Koosneb see roog eelkõige riisist ning viimase kõrvale sätivad ennast mitmesugused köögiviljad, näiteks porgandid, spinat, oad ja küüslauk, samuti seened. Köögiviljad on tavaliselt marineeritud või kergelt praetud. Kuigi rooga võib rahulikult tellida ka taimetoitlane, võivad karnivoorid arvestada kas veiseliha, kana või sealihaga. Praetud munakollane lisab roale kreemja tekstuuri ja maitse.

Ilma gochujang’ita ei tohiks kaussi lauale tuua: see on vürtsikas Korea tšillipasta. Seesamiseemned ja seesamiõli annavad roale pähklise maitse ning kena oleks mitte ära unustada ka merevetikaid, mis lisavad soolast tooni ja krõmpsuvust.

Tteokbokki (떡볶이)

Kurvastusega pidin hiljuti märkima, et Soulis suurt tänavatoidukultuuri ei voha. Kui aga leiad turult mõned letid, kus värskes õhus pannid särisevad ja head lõhnad levivad, siis võid sada protsenti kindel olla, et leiad sealt ka tteokbokki. Need punakaspruunid pulgakesed on lihtne Korea tänavatoit, mis valmistatud riisikoogist (tteok) ja kalast. Lisaks sibul ja vürtsikas kaste, viimase põhikoostiseks tšillipasta. Kastmele lisatakse ka pisut muid maitseid alates mustade sojaubade pastast ja lõpetades tavalise ketšupiga. Üks on aga kindel: mida rohkem tšillit vaaritaja sinna sisse kühveldab, seda parem!

Korea BBQ (고기구이)

Silt – Korean BBQ –, mida igal pool Soulis ja mujal maailmas restoraniakende peal näed, ei tähista küll otseselt spetsiifilist toitu, vaid toiduvalmistamisviisi. Küll ei saa sellest aga kuidagi mööda minna, kui jutt on vähegi Korea toidu peale läinud.

Korea grill (gogi-gui, ’liha praadimine’) on Aasias levinud igal pool ja roogasid valmistatakse söögilaua sisse ehitatud gaasi- või söegrillil. Palju restoranid pakuvad kaasaskantavaid pliite, mida einestajad oma laual kasutada saavad. Teise võimalusena kasutab kokk eritellimusel valmistatud roogade küpsetamiseks grilli, mis on kõigile näha.

Restoranilaua taga iseendale toidu valmistamine Korea BBQ-s on ääretult mõnus ajaveetmisviis – kutsu alati sõbrad kampa!

Gimbap (김밥)

Kui juba toredate sõnadega mängimiseks läks, siis lisaks bibimbap’ile on Koreas populaarne ka gimbap. See näeb küll sootuks teistsugune välja kui bibimbap. Valmistatud keedetud riisist, köögiviljadest, kalast või lihast ja kuivatatud merevetikalehtedest ning serveeritakse suupistesuuruste viiludena, mitte kausist nagu bibimbap'it. Nagu toidu puhul ikka, siis gimbap’i päritolu üle vaieldakse. Mõned allikad viitavad, et see pärineb Jaapani norimakist, mis võeti kasutusele Jaapani koloniaalvalitsuse ajal Koreas.

Koreasse head ja paremat nautima lennutas autori äärmiselt mugavalt Finnair.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
• Malta rahvuslikud maitsed
• Moldova teel Euroopasse
• Kivikuningriigi lõputu kutse
• Kuidas saada digiränduriks?
• Tall Ships Race 2024 postkaartidel
• Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
• Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
• New Yorgi jahtklubis
• Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
• Kolm päeva Soulis
• Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024