Päike tõuseb Valletta tornide tagant, kui diiselmootori podinal keerame laevanina suure sinise Vahemere poole. Kauaoodatud hetk on viimaks käes – asume oma laevaga kodu poole teele. Möödub vaevalt tunnike, kui mõlemad vanemad poisid all kajutis oksendavad, noorim on abikaasa süles ja kurdab: „Ei taha paati, tahan koju!“ Naise pilk ei kannata kirjeldamist. „Kui Itaaliasse jõuame, siis panen selle risu müüki,“ kirun läbi hammaste.
Paarimeetristest lainetest hoolimata ja pärast seitset tundi roolimist jõudsime siiski elusa ja tervena Sitsiiliasse – ja maailm tundus taas ilus, tõsi, endiselt koos väikese värinaga hinges.
Kui agusihvkalikult kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen elu jooksul purjetanud tuhandeid miile erinevate laevadega erinevatel meredel ning ka lapsed tunnevad ennast vee peal koduselt. Plaan osta Vahemerele purjekas ja sellega siis jupi kaupa tagasi Eestisse seilata sündis aga talvekaamoses klaasi veiniga „Mamma Mia“ filmi vaadates (no tegelikult eelnes sellele paar aastat planeerimist, aga n-ö lõplik otsus võeti vastu kusagil filmi keskel, mil Pierce Brosnan kahemastilise purjelaevaga Kreekas seilas). Aga kuidas teisiti üks meremees kodused oma hullude plaanidega nõusse saab…
Niisiis avastasimegi naisega end ühel päikeselisel sügispäeval Malta jahisadamas kahemastilise mootorpurjeka pardal, piltlikult öeldes leping näpus, valmis allkirjastamiseks. Pole kahtlust, et 1972. aasta laev on näinud paremaid aegu, kuid pole ka kahtlust, et laevale astumise hetkest alates oli seal kodune ja õige tunne. See on hinge ja karakteriga laev ning kui sellist laeva korralikult tundma õppida ja tema eest hoolitseda, siis hoolitseb laev ka sinu eest.
Terve talv möödus planeerimise ja ettevalmistuste tähe all. Nii mõnedki lennureisid, nii mõnedki nädalad kohapeal, sõbrad abiks ehitamas ja koristamas. Värvisime, lihvisime, uuendasime tehnikat, viskasime minema 500 kilo vanakraami kajuti panipaikadest, kaklesime kohalikega ja võitlesime südatalvise päikesepõletusega. Millalgi märtsis tegime esimesed proovisõidud ja ehkki laev oli kaugel sellest, et öelda tema kohta „korras“ või „valmis“, siis otsustasin, et on aeg Malta vetikad laeva kõhu alt maha raputada. Nii me siis siin Sitsiilia lõunaosa sadamas Marina di Ragusas oma edukat esimest mereületust tähistasime, pistaatsia-gelato’ga muidugi.
Marina di Ragusa
Tegelikult oleme me selles sadamas ennegi peatunud. Mõni aasta tagasi külastasime just siin sõber Martinit, kes – üllatus-üllatus – samuti tookord Maltalt endale purjeka ostis ja oli sellega tol hetkel just siiasamasse Marina di Ragusasse jõudnud. Veetsime nädalakese laevaelu elades ja poleks tõesti osanud arvata, et mõni aasta hiljem nendesamade sadamamuulide vahelt juba oma laevaga sisse keerame.
Olen seilanud Vahemerel mitmel pool, kuid kusagil veel pole ma näinud nii ilusat rohekassinist merevett nagu Ragusa rannikul. Marina di Ragusa on ilusate randade, hubaste restoranidega ja purjetaja jaoks kõigi vajalike teenustega turistilik linnake. Täpselt see, mida vaja ühele meresõitjale, kes soovib end mereelust puhtaks kasida, gelato näpu vahel, palmid tuules sahisemas, mööda promenaadi jalutada ja järgmisteks seiklusteks valmistuda. Ei midagi ülemäära autentset, kui mitte arvestada tohutut sõbralike abivalmis purjetajate kogukonda, kuid kahtlemata koht, mida soojade sõnadega meenutada.
Ilmateade lubas viit päeva tormituuli ja mida need meremehed ikka sellisel puhul teevad, kui et koristavad laeva, kuulavad tuult ja tutvuvad kohaliku eluoluga. Rentisime meiegi auto ja käisime lastega Etna vulkaani otsas ning lähedalasuvates loodusparkides matkaradadel. Sadamas oli kümneid laevu, kes koos meiega edasi liikumiseks sobivat ilmaakent ootasid, sadamakontori vahet oma lahkumise kuupäeva päeva kaupa edasi lükates ja muuli otstes laineid kaemas käies. Nii oligi arvata, et kui see päev lõpuks käes, siis läheb trügimiseks.
Sadamas peavad korda marineiro’d, kes abistavad sildumise ja sadamast lahkumisega, korraldavad sadamasse sisenemise ja lahkumise järjekorda ning kihutavad seda kõike hallates kummipaatidega risti-põiki mööda akvatooriumit. Nii kuulsingi juba enne äratuskella, kohe pärast seda, kui märkasin, et tuul enam taglases ei vilista, kuidas laevad üksteise järel sadamast välja sõidavad. Päike sillerdas peegelsiledal veel ning marineiro’d kihutasid oma paatides. Isetegevust siin teha ei tohi, kitsastes oludes on selle tulemuseks ummikud või laevaõnnetusedki. Võtsime laevaraadio abil ühendust ja ootasime viisakalt oma korda. Pool tundi hiljem olimegi tagasi vaikselt õõtsuval Vahemerel, kurss Marzamemi sadamale võetud. Meri oli valgeid purjeid täis, justkui oleks äsja regati start antud.
Marzamemi – see on see ehe Sitsiilia
Kui Ragusas kihutasid marineiro’d ning sadam töötas kui kellavärk, siis Marzamemis on tunda tõelist Sitsiilia vaimu. Ei vastanud keegi mu raadiokutsungile, tähistatud sadama faarvaatris oleks napilt kivimürakate otsa sõitnud ning kummipaadiga keegi sildumist ei abistanud. Sellegipoolest jäi just Marzamemi meile meelde kui lemmiksadam.
Mina, mu naine ja meie kolm poega (13-, 11- ja 2-aastane) on kogu 12-meetrise ja 14-tonnise laeva meeskond. Laeva nina külgsuunas liigutavat moodsat vööripõtkurit meil polnud ja pika kiiluga vanamoodsa kerekujuga laevatüüp on tuntud kui kitsastes oludes võimatu manööverdada. Sellepärast alustasime meeskonna treenimist ja sildumise harjutamist juba Maltal: igal poisil oli oma ülesanne, oma koht laevas ja tegevused, mida sildumisel teha. Kokku hoiab tavaoludes laeva ujuvkai ääres neli otsa (st köit), vanemad poisid said mõlemad enda vastutusele ühe ja abikaasa pidi majandama samaaegselt kahe ahtriotsa ja kaheaastasega. Mina olin roolimajas roolis ja hüüdsin vajaduse korral juhtnööre. Eks meil oli paremaid ja halvemaid päevi, kuid ühtegi kindlustusjuhtumit me ei põhjustanud, nii et suures plaanis saime hakkama. Keegi vette ka ei kukkunud.
Väikeses Marina di Mazamemis search and rescue paadi kõrvale kaiotsad kinni saanud, läksin siis tavapäraselt sadamakontorisse laeva ja meeskonda sisse klaarima. Kontorisse sisenemiseks pidin kõigepealt ületama hiigelsuure süsimusta koeravolaski, kes oli terve trepi enda alla haaranud ja kõike näinud pilguga merelt saabujat takseeris. Olgem ausad, 40-miiline päevadistants pole purjetajate seas midagi märkimisväärset, sellest hoolimata oli väsimus kontides, sildumise pinge alles vaibus kuklas ning päikesest põlenud nahk pakitses põskedel. Eks seda oli vast näha ka, kui ma sadamakontorisse astusin. Kolm kõige ehedamat sitsiillast istusid kontoris, justkui filmist välja astunud. Lugupidavalt ja teatraalseltki pandi mind laua taha istuma ning asuti täitma tähtsaid pabereid meie teekonna, meeskonna, laeva, kodusadama ja kontaktide kohta. Kahemeetrine mürakas sadamakapten ei tahtnud väga oma laua taha ära mahtuda, kuid see ei vähendanud tema rahulikku enesekindlust, kui ta laeva registreerimistunnistuselt eestikeelseid tekste veeris ja siira huviga iga teksti rea kohta selgitust küsis. Kolme last mainides sain meeste poolt tunnustava mõmina osaliseks. Samal ajal kui sadamakapten pastakaga oma vihikusse tähtsaid märkmeid tegi, pakkus teine, kõhnema näoga vanem meesterahvas mulle konarlikus inglise keeles kohvi. „Jaa, muidugi, grazie mille!“ vastasin, sest üks kuum espressosurakas kuluks mu kõrbenud keha turgutamiseks just ära. Ju oli seda mu näost näha. Eeldasin, et pakutakse n-ö klassikalist kontorikohvi mõnest laua nurgal seisvast vabalt kasutamiseks olevast masinast, kuid ei, mees krahmas taskust kõlisevad euromündid, kõndis kohviautomaadi juurde ja esimest korda tehti mulle Itaalias kohvi välja.
Marzamemi on tuunikalapüüdjate kants. Vedasime ka meie laevaga oma teekonnal erinevaid lante järel, kuid varakevadisel ajal pidavat tuunikalad alles kaugel avamerel olema ja ranniku lähedale tulevad nad alles suvel. Nii pidime „leppima“ mööda ujuvate merekilpkonnade uudistamisega. Delfiine ei juhtunud kahjuks nägema, see oleks olnud kirss tordil ja just delfiinide ootuses istusid poisid tunde laeva ninas merd pilguga kattes. Delfiinidest on räägitud juba sellest hetkest peale, kui lumesajuses Riias Malta lennukile astusime. „Oi, kui me näeks delfiine,” õhkasin mõttes, sest siis piisaks sellest krediidist pikaks ajaks ja võiks loota, et lapsed ihkavad ka järgmistele mereretkedele kaasa tulla.
Seni aga otsisime üles Marzamemi vanakraamipoed, gelato-kohvikud ja kohalike kalurite püütud purki tehtud tuunikala (isegi tuunikalast tehtud salaamit saame proovida), sõime meretigudega pastat ja tundsime, et see väike värin hakkab hingest lahtuma. Ehk me saame tõepoolest selle perepurjetamise avantüüriga hakkama…
Olime vahemerelisse laevaelusse nende nädalate jooksul sisse elanud: pidasime mõnusalt igapäevast siestat, kaheaastane Tim sõi kahe suupoolega kaheksajalgu, oskasime turuletil ulpivatest mozzarella-pallidest selle kõige õigema välja valida ja itaalia keeles nimetada tuunikala söödavaid osasid. Marzamemist lahkudes lisasime laeva riiulitele ja kappidesse Etna otsast korjatud laavakivide kõrvale paraja hulga värvilisi merekarpe. Kurss põhja, Mandri-Itaalia suunas.
Hüvasti, Sitsiilia!
Terve meie teekonna alates poolest Malta väinast kõrgus Sitsiilia kohal sinises taevas kergelt tossav Etna vulkaan. Ehkki laavat ei purska, oli vulkaanilise tossu tuulelipp siiski mäe tipus kergesti jälgitav ning mida miilid edasi, seda paremini. Ühel hetkel kusagil Catania lähistel vaatasin merekaardilt, et meie all on üle tuhande meetri soolast merevett ning meie kõrval kõrgub enam kui 3000-meetrine Etna vulkaan. Meenusid Odüsseuse lood ees ootavast Messina väinast, foiniiklased ja Sitsiilia piraadid, kes kõik enne meid neil lainetel seilanud on. Ühel tuulevaiksel õhtul merelahes ankru peale jäädes pikutasin laeva tekil, vaatasin meie ees loojangus kõrguvat vulkaani, kambüüsi ahjust kerkimas küpse õunakoogi lõhnad, lapsed arutamas mereelu, kalapüügi ja koolitööde üle (jah, sellisel mereretkel peab tegelema ka koduõppega) ja mõtlesin, et tegelikult pole ju üldse paha.
Neljandal merenädalal oli kurikuulus, antiikajast kardetud hoovuste ja veekeeristega Messina väin juba laeva ninas näha. Sisenesime justkui kitsasse kanalisse, kaljused mäeküljed kahel pool kõrgumas. Teadsime, et selleks perioodiks lõpeb Mandri-Itaaliasse jõudmisega ka meie merereis, laev jääb Itaalia saapaninasse ootama järgmist kodu poole toomise etappi. Olin roolis ja lasin pilgul üle vaikse mere libiseda, kui äkitselt nägin veidi meie kursilt kõrval tumedat uime – delfiinid! Keerasin laevanina delfiiniparve poole ning kogu meeskond (mina kaasa arvatud) ei suutnud hüüatusi ja huilgeid tagasi hoida, kui kaunid loomad ikka ja jälle laeva kõrval veest välja hüppasid… Nüüd võib rahuliku südamega end tagasi Riia lennuki peale sättida.
***
Kuidas see kõik siis juhtus
1959 – varastatakse parun Maurits van Wassenaeri aerupaat. Sündmusest murtud, otsustab noor parun ise uue ehitada ja paneb alguse paaditootmisele. Luuakse Intermarine N.V. paaditehas Eista Werfis Madalmaades.
1968 – hollandlane Dick Lefeber on tehases laevaarhitektiks, sünnib Põhjamere traalerite baasil karmidesse meretingimustesse, aga ka Hollandi kanalitesse sobiv Banjer 37 mootorpurjekas.
1971 – Londoni paadi-show’l on väljas mootorpurjekas Banjer 37, mille ostab endale laevandusinsener, komandör Peter Du Cane (kelle loodud torpeedopaate kasutati ulatuslikult liitlasvägede poolt Normandia dessandi ajal). Laev saab kahe lapselapse, Sarah’ ja Brigidi nimede järgi ristitud kui „SARBRI“. Pärast mõnda kasutusaastat müüakse laev edasi arstile, dr Mantle’le, kes seilab sellega läbi Pariisi ja piki Prantsusmaa kanaleid Vahemerele.
1982 – laeva ostab Maltal merenduses töötav Desmond Dunbar Smyth. Laev läbib kapitaalremondi ja seilab järgnevatel kümnenditel läbi kogu Vahemere (Gibraltarilt Tuneesia ja Kreekani), kodusadamaks Gzira, Malta. Muu hulgas kasutati sotsialistliku režiimi ajal laeva salakaubaveoks, et Sitsiiliast Maltale veini ja mähkmeid transportida.
1983 – sünnin mina.
2004 – Desmondi siitilmast lahkumise järel võtab laeva eest hoolitsemise üle tema 14-aastane poeg Jamie Dunbar Smyth. Järgnevatel aastatel saab laev järjekordsed uuenduskuurid, seilatakse Itaalia ja Malta vetes. Mida aeg edasi, seda vähem jõuab laev sadamast välja, kuni lõpuks otsustatakse „SARBRI“ müüa.
2023 – Olen selleks hetkeks Läänemere lainetel juba paarkümmend aastat purjetanud erinevate purjelaevadega, seilanud regattidel ning olnud kahe laeva reederiks. Tunnen oma 30-jalase purjeka roolis olles, et ega need vastutuule krüssamised mind õnnelikuks ei tee. Tahaks laeva, millega vastutuules mootoriga läbi laine lõigata, kohvikruus käes, kergelt õõtsudes, kojamehed roolimaja aknaid pühkimas. Samas, pakstaagis tõmbaks gennakeri üles ning kui ilma ja tuult on, siis seilaks purjedega kah. Tarkade analüüside tulemusena on selliseks veesõidukiks mootorpurjekas. – Nii juhtubki, et pärast paari aastat internetimaailmas paadimüügi kuulutuste sirvimist satun pakkumise peale, millest oli raske keelduda. Paistab, et Banjer 37, mida kirjeldatakse kui tugevat ja merekindlat tanki, on just see õige ujuv suvila, mille pardal perega Eestist kaugemale jäävaid vesi avastada. – Lendamegi naisega Maltale, saame laevaga tuttavaks, lõpuks lööme Jamie’ga käed ja nii on „SARBRI“ ametlikult Eesti lipu all. Plaan on järgnevate aastate jooksul jupikaupa Maltalt Itaaliasse, Itaaliast Prantsusmaale ja Lõuna-Prantsusmaalt piki kanaleid Põhjamerre ja kes teab, kuhu edasi, seilata... Kodusadamana on kirjas Pärnu Jahtklubi – aga millal sinna kodusadamasse jõutakse, kes seda täpselt teab.
PS. Kes soovib meie seiklustel lähemalt silma peal hoida, siis jälgige Instagramis lehte sailing_sarbri.
- "Sarbri"
- Banjer 37
- Malta
- Mandri-Itaalia
- Marina di Ragusa
- Marzamemi
- Merit Kreitsberg
- purjereis lastega
- Randel Kreitsberg
- Sitsiilia
- Vahemere sadamaelu
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
