Lohesurfi sõltuvus on mind viinud erinevatesse riikidesse, kus päike paistab ja tuul puhub siis, kui Eestis veel nauditav hooaeg käes ei ole. Ma ei oleks aga veel pool aastat tagasi arvanud, et surfan üks hetk Lähis-Idas maailma rikkaimas riigis Kataris ja armun täielikult sealsetesse Araabia võludesse.
Ühel möödunud sügise pimedal õhtul sattusin lugema lohesurfi veebiajakirja ja mulle jäi sealt silma, et kõigest aasta tagasi loodi Katari rannikule surfiparadiis. Seal on juba korraldatud lohetamise maailmameistrivõistlusi ning ideaalsetele tuule- ja veetingimustele lisaks saab elu nautida just surfistiilis kujundatud hotellis.
Olen lohesurfi nüüdseks harrastanud pea seitse aastat ning sarnaselt oma teiste hobidega püüdnud ka seda reisimise ja maailma avastamisega ühendada. Selle tulemusena olen ka varem sattunud eksootilistesse paikadesse, kuhu reisimise peale ehk niisama ei tuleks. Seega mõeldud-tehtud – uurisin Kataris Fuwairitis asuva surfikoha kohta välja kõik mis vaja ja planeerisin selle ümber reisi, kuhu sisse mahuks ka Doha külastamine. Reisile minek jäi aga tol hetkel ootele, kuna lennuvariandid ja -hinnad ei olnud aasta lõpus eriti head ning käisin siis lohutuseks hoopis samuti väga heade tingimustega Egiptuse kuurordis lohetamas.
Suur oli aga mu üllatus ja rõõm, kui märkasin veebruaris Türgi odavlennufirma Pegasus Airlines soodusmüüki ja sealt naeratasid mulle vastu ülisoodsa hinnaga piletid Helsingist Katari. Tavapäraselt püüan surfireisiks valida n-ö kindlama lennufirma, sest pagasi kohalejõudmisega on omajagu seiklusi olnud, aga seekord otsustasin riskida, sest pileti hind oli selleks lihtsalt liiga hea. Reisi planeerimisega ma aga enam tegelema ei pidanud, sest seiklus tuli ainult kalendrisse klapitada, surfivarustus kokku pakkida ja end üle mere Soome korraldada ning reis võiski alata! Laeva- ja lennuajad klappisid hästi, nii et kohalejõudmine Lähis-Idasse jagunes mõnusalt väikesteks sutsakateks. Kokku võttis reis Katari aega muidugi pea kogu päeva, aga vähemalt saime vahepeal Istanbulis jalgu sirutada ja kebabi vitsutada.
Minu ootused Katarile põhinesid mõne põgusa guugeldamise peal ehk teadsin, et see on üks maailma rikkamaid riike, kuhu minekuks oli veel lähiminevikus turistidel keeruline viisat saada. Kõik muutus pärast 2010. aastat, kui Katar sai jalgpalli MM-i korraldamise õiguse ning alates 2017. aastast kehtestati viisavabadus enam kui 80 riigi kodanikele. Olin loomulikult näinud ka fotosid uhke arhitektuuriga pilvelõhkujatest ja neile vastandlikust lõputust kõrbest. Samuti olen juba aastaid jälginud ühe Kataris elava eestlanna tegemisi ja selle põhjal olid mulle mõned Doha kenad piirkonnad silma jäänud. Reisi lõpuks veendusin aga, et minu teadmised olid väga pinnapealsed ja Katar on oluliselt mitmekesisem.
Klaasist kunstiteosed pilvepiiril
Turisti- ja surfireisi plaan nägi ette, et jõuame öösel Dohasse ja siis on meil kaks päeva aega linnaga tutvuda, enne kui rannikule eikellegimaale surfiparadiisi suundume. Esimene öö jäi meil üürikeseks, kuna Doha Hamad International Airporti (HIA) lennujaamas, mis on 2024. aastal muuseas maailma parimaks kuulutatud, venisid passikontrolli järjekorrad pea pooleteisetunniseks. Samas andis see juba võimaluse inimvaatlusi teha. Märkasin, et Katari saabusid eelkõige India, Filipiinide ja teiste Aasia riikide kodanikud, kes, nagu ma hiljem teada sain, töötavad kõik klienditeenindusega seotud rollides, sest kohalikud sellist lihtsamat tööd Kataris pigem ei tee. Lennujaamast linna on aga vaid kõigest 15-minutiline teekond kas rongi, takso või Uberiga ehk isegi öösel ei pea kohalejõudmise pärast muretsema.
Peatusime Doha ühe populaarseima piirkonna, vanalinna Souq Waqifi juures hotellis ja sealkandis veetsime ka päris palju aega. Kõigepealt aga võtsime esimese päeva hommikul suuna Pärsia lahe suunas ja jalutustiirule jäi õige pea ette kõige erilisema arhitektuuriga hoone, mida ma seni näinud olin – Katari rahvusmuuseum. See 2019. aastal avatud muuseum on projekteeritud inspireerituna Kataris leiduvast kõrberoosi kristallide kogumist ja läks riigile maksma umbes 434 miljonit dollarit. Muuseumis olid traditsioonilised väljapanekud ühendatud interaktiivsetega ning see kõik kokku oli väga kaasahaarav ja suursugune. Ma ei ole kunagi üheski muuseumis nii palju huvitavaid teadmisi kogunud kui seal ja seda just tänu efektsele info esitamise viisile.
Jalutuskäigul vaatasime veel üle Katari sümboli, pärli monumendi, ning imetlesime promenaadilt avanevat vaadet nii Islami kunsti muuseumile kui ka üle vee paistvale Corniche piirkonnale, mis on seitse kilomeetrit pikk promenaad ja tuntud just eripärase arhitektuuriga pilvelõhkujate rivi poolest. Sinna kanti me ka edasi suundusime ja imetlesime pead kuklas, kuidas ka klaasist kõrghooneid on võimalik väga erinevalt ja ägedalt ehitada. Pikemate vahemaade läbimiseks on Dohas mugav kasutada kas Uberit või metrood, mis avati samuti 2019. aastal ja see on vaatamisväärsus omaette. Jaamade arhitektuuri ja esteetikasse on kõvasti panustatud, metroo toimib ideaalselt ning on väga soodne lahendus liikumiseks.
Tänu metroole ja Uberile jõudsime esimese päevaga üle vaadata veel mõned kohad, näiteks Villaggio kaubanduskeskuse, mis on kujundatud, justkui jalutaksid Veneetsia kanalite ääres. Keskuse kõrval asub 300-meetrine pilvelõhkuja Doha Torch ehk tõrvik ja selle sees luksushotell. Tõrviku hoone oli 2006. aasta Aasia mängude maamärk ja on ka hiljem spordi suursündmuste puhul tähtsat rolli mänginud. Selles piirkonnas asub palju spordirajatisi ja mõni ka näiteks 2022. aastal Kataris toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste ajaks ehitatud või renoveeritud kaheksast staadionist. Jalgpalli suursündmusest leiab positiivseid jälgi üle kogu linna ja väga lahe on mõelda, et see muutis tegelikult ka Katari suhtumist turistidesse ning kiirendas mingil määral ka riigi arengut.
Kultuur ja kontrastid kõrvuti
Teist Doha päeva alustasime tiiruga kohe vanalinna kõrvale jäävas väga modernses Msheirebi linnaosas, mida reklaamitakse kui maailma esimest säästvat kesklinna taastamise projekti ja üht targemat linna(osa) maailmas. See piirkond asub strateegiliselt Doha südames. Päris kontrastne on ühel hetkel kõndida enam kui paarsada aastat tagasi ehitatud vanalinnas ja siis astuda üle tee vastvalminud luksuslike uushoonete vahele – seejuures erinevad mõlemas piirkonnas ka seal aega veetvad inimesed. Kusjuures kohalikke näebki peamiselt vanalinnas ja vaid õhtul jalutamas, mujal linnas on kõnniteedel vaid üksikud inimesed. Doha elanikud liiguvad oma suurte maasturitega uksest ukseni ja eks see on suuresti kliimast tingitud harjumus. Samuti ei näinud kohalikke pea üldse metroos, mida kasutavad enamuses teenindavad töötajad.
Minu soov oli Dohas käia Pärlisaarel ehk tehissaarel, mille pindala on ligi neli ruutkilomeetrit. See on esimene maa Kataris, mis on välisriikide kodanikele saadaval. Dohaga ühendatud, ent pea igast küljest veega ümbritsetud elurajoonis on sektoritena eri stiilis kortermajad ja ka eramud, nende vahel hoolitsetud pargid ning olemas on ka jahisadam rohkete restoranide ja ostlemiskohtadega. Pärlisaarel on oma rannad ja ausalt öeldes tundus, et seal on olemas kõik eluks vajalik, samas kui ka Doha kesklinn on kõigest mõnekümneminutilise autosõidu kaugusel. Sealkandis kohtasime enim välismaalasi ning pigem modernsemas rõivastuses ja vähem kaetud kohalikke.
Pärlisaarelt on lühikese sõidu kaugusel Katari majanduspealinnaks kutsutav Lusail, mille ligi 40 ruutkilomeetril asub veel uskumatult ägeda disainiga pilvelõhkujaid, sadamapromenaad hubaste tänavatoidukohvikutega, luksushotellid, elurajoonid ning mida kõike veel hing ihaldab. Samast piirkonnast, Al Maha saarelt leiab ka Doha ühe ikoonilisema hoone, Katara tornid, mille mõlemas osas on uhked hotellid ja nende tipus imelise linna panoraamvaatega restoranid-baarid. Mõlemat torni saab ja tasub külastada ning näiteks luksusliku hotelli Raffles 60 meetri kõrgusesse aatriumisse on ehitatud maailma suurim kaleidoskoop.
Päikeseloojanguks jõudsime Katara kultuurikülla, mis avati 2010. aastal ühe filmifestivali ajal. Külas on amfiteater, mošee, ateljeed, kunstigaleriid ja restoranid ning ka sinna on toodud tükike Euroopat Galleries Laffayette’i ostukeskuse näol. Katar on väga tore koht, kus lihtsalt olemist nautida ja miks mitte ka mõnest seal toimuvast üritusest osa saada. Doha-tuuri lõpetuseks veetsime mitu õhtut just vanalinnas Souq Waqifis. See on ehedas vanas stiilis majade ja tänavate võrgustik, mille rägastikus kaubeldakse kõikvõimaliku kraamiga alustades kohalikest maiustustest ja vaipadest ning lõpetades Katari rahvuslinnu pistrikuga. Pistrikujaht on Lähis-Idas sajandeid au sees olnud ning tänapäevalgi on linnu omamine rikaste ja mõjukate inimeste sümbol. Treenitud röövlinnu eest tuleb välja käia kuni mitusada tuhat dollarit ja nad lendavad äriklassis, neil on oma passid, haiglad ja auväärne koht Katari südames.
Tuulest viidud Pärsia lahel
Pärast Doha seiklusi oli aeg sõita surfiparadiisi, mis tänu kaheksarealisele kiirteele võttis aega kõigest tunnikese. Fuwairitis asuv Hilton Tapestry hotell ja sealne surfiklubi moodustavad ideaalse kombo. Kogu hotell on sõna otseses mõttes lohesurfaritele mõeldud, selle arhitektuur, disain ja õhkkond ning töötajad tekitasid kohe väga mõnusa olemise. Ma ei ole kunagi nii mugavat surfireisi lahendust kogenud – laguunivaatega hubased toad asuvad kõigest mõne sammu kaugusel lohetamise kohast. Sinna juurde maitsev toit, jõusaali ja jooga võimalus, padeliväljakud, välikino ning basseini- ja leboala taastumiseks.
Lohereisile minek on alati paras õnnemäng, sest kunagi ei tea, kas ja kui palju tuult päriselt puhub. Enne reisi jälgisin pea iga päev prognoose, aga tegelikkus selgub alati kohapeal. Meil läks aga taas kord õnneks – Fuwairitis veedetud kuuest päevast viiel saime korralikult surfata ja seda pea ideaalsetes oludes! Liivarand ja sileda veega laguun ning lisaks võimalus merel surfata, jälgida tuli vaid tõusu ja mõõna aegu.
Viimastel päevadel saime nautida ka päris tugevaid tuuli ja selleks rentisime surfiklubist väiksemad lohed, sest nii entusiastlikud me prognooside põhjal enda varustust pakkides ei olnud. Surfiklubis on aga olemas pea kõige uuem kvaliteetne varustus ning sealne meeskond oli kogu aeg meie jaoks olemas ja abiks, nii et tundsin end terve reisi kestel väga oodatud külalisena. Surfipäevad möödusid kui mõnusas treeninglaagris ja pigem eraldatud asukohaga hotell andis võimaluse pärast sportimist ka päriselt puhata. Meil toimis söön-magan-surfan-rütm ja tänu väga heale olustikule ei tundnud kordagi, et midagi oleks puudu.
Üllataval kombel oli hotellis lisaks surfaritele ka päris palju n-ö tavainimesi, kes sinna päevaks-paariks aega veetma ja randa ning basseini äärde peesitama tulid. Tundus, et tegemist oli pigem ääreala uueks toredaks vaba aja veetmise kohaks muutunud hotelliga. Paaril päeval parasjagu laguunil surfates märkasin ma rannaäärt pidi hotellile lähenemas ka kahte hobustel ratsutavat kohalikes rõivastes meest. Nad tegid hotelli juures peatuse, üks neist sidus oma suksu posti külge ja ruttas siis kohvikust endale ja kaaslasele jooke ostma. Mina tegin sellest romantiseeritud järelduse, et Araabia prints oli oma abilisega igapäevasel ratsaretkel, aga kas see ka päriselt ka nii, ei saagi ilmselt teada.
Kõikide võimaluste linn
Katari reis oli minu jaoks kindlasti üks viimase aja mitmekülgsemaid ja silmaringi avardavamaid kogemusi. See oli ideaalne kombo linnaelust ja -melust ning täiesti eraldatud paigas, samas väga hästi läbi mõeldud ning suurepärase vaibiga kohas lohesurfamisest. Seejuures märkasin, kuidas riik panustab ja arendab, seda just viimasel kümnendil-paaril, et sealsetele elanikele parimad võimalikud tingimused luua. Ajalooliselt oli Katari majanduse põhiliseks vedajaks pärlitega kauplemine, aga pärast naftaleiukohtade avastamist 1940ndatel sai just see põhiliseks riigi rikkuse allikaks. Kuuldavasti ei hoia Katari valitsev emiir seda endale ning elanikele antakse 35-aastaseks saades isegi maatükk ja soodsatel tingimustel laenu, et sinna kodu ehitada.
Väga uhke ja omanäoline arhitektuur ning suursugusus ei olnud märksõnad vaid mõne üksiku hoone või linnaosa kohta – jõukus ning selle julge kasutamine millegi erilise loomiseks paistis silma kõikjal. Kõik oli suurepärases korras, puhas ja nägi välja justkui eile ehitatud.
Doha on suur linn, aga seal olles ma seda ei tajunud. Ühest linnaosast teise minek võttis küll aega, aga mind hämmastas sealne rahu ja vaikus. Kohalikud seal eriti tänavatel ei jaluta, aga vaatamata autokultuurile ei olnud kuulda ka häirivat automüra. Linn on kuidagi rajatud selliselt, et kui peaksidki see ainus promenaadil jalutaja olema, siis maasturid sind ei sega.
Samuti ei saa seal puudust tunda rohelisusest, mille suhtes oli mul enne reisi kerge eelarvamus. Dohas on rohkelt parke, mida me ajapuuduse tõttu külastada ei jõudnud.
Linn on mitmekesine, pilve-lõhkujatega piirkonnad vahelduvad veekogude ja rohe-aladega ning oma aja sisustamiseks on piiramatult võimalusi. Uskumatu, et ka kõrbesse ehitatud linnas saab nautida just täpselt sellist keskkonda, mis endale kõige paremini sobib.
Vaatamata sellele, et Kataril ei ole turistide võõrustamisel just liiga pikk ajalugu, saavad nad sellega väga hästi hakkama. Olgu tegemist kas kohaliku või sisserännanud teenindajaga – kõik nad on lahked ja sõbralikud ning aitavad lahendada ka sellise mure, mis otseselt nende tööülesannete hulka ei pruugi kuuluda. Positiivne ja pigem vaoshoitud hoiak, ent sõbralik suhtumine ja suhtlemine jäid meile silma nii Dohas kui ka surfikeskuses.
Kokkuvõttes tekitas reis Katari minus suure uudishimu ka teiste Araabia riikide ja sealse kultuuri vastu. Reisist möödunud kuu jooksul olen juba jõudnud välja uurida, kus on Lähis-Idas veel lohesurfiks head piirkonnad ja võimalused, ning julgen iseendale panuse teha, et lähitulevikus lendan sinnakanti taas maailma avastama.
- Al Maha saar
- Corniche piirkond
- Doha
- Doha Hamad International Airport
- Doha Torch
- Fuwairit
- Galleries Laffayette
- Hilton Tapestry hotell
- Islami kunsti muuseum
- Kadri Kütt
- Katar
- Katara tornid
- Katari rahvusmuuseum
- Lähis-Ida
- Lohesurf
- Msheirebi linnaosa
- Pärlisaar
- Pärsia laht
- Pegasus Airlines
- Raffles
- Souq Waqif
- Villaggio kaubanduskeskus
Selles numbris
- Tooteuudised
- Kroonika
- Raamatuarvustus: Liivo Laanetu „Mereväelase käsiraamat“
- Raamatututvustus: Andrés Reséndez „Vaikse ookeani vallutamine“
- Moldova rahvusköök – rikas ja mitmekesine
- Räägime heast matkast ja matkajuhist!
- Keelest ja meelest Ukraina moodi
- Karin Luts. Pildid reisidelt
- Mari Roosvalti reisimaailm maalidel
- Daire Kaup: „Olen eelmises elus elanud Jaapanis.”
- Lähis-Ida hea elu ja lohesurfi pärl
- Džungli äärel ja karaoke keskel: kaks kuud Panay saarel
- Kallis ja kaunis Costa Rica
- Tristan Ridley – kuus aastat rattal ümber maailma
- Aafrika neile, kes Aafrikat pelgavad
- Gorillaretk Ugandasse
- GO Reisiajakiri 112 - Juuni 2025
