Lennuhirmust psühholoogina
Neuropsühholoogina ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest, mis toimub ajus lennuhirmu kogedes. Interneti avarustest leiab palju nõuandeid lennuhirmu ületamiseks, kuid tegelikkuses ei ole neist suurt kasu, kui probleem on tõsine. Aitab mõistmine, kuidas ja miks need reaktsioonid kehas tekivad.
Meenutus 2016. aasta öisest lennureisist Hiinast Kambodžasse, mil lennukit tabas maandumisel erakordselt tugev turbulents, tekitab minus kõhedust siiani. Just selle kogemuse järel avastasin ka endal lennuhirmu. Võiks ju mõelda, et kliinilise psühholoogina oskan kindlasti oma hirmuga eri tehnikaid rakendades tõhusalt toime tulla, kuid tuleb tunnistada, et alati ei ole see võimalik. Leian, et niipalju kui on erinevaid inimesi ja elukogemusi, on ka eri tüüpi lennuhirmu ning seda võimendavaid ja leevendavaid tegureid.
Teadusuuringud kinnitavad, et 10–25% populatsioonist kogeb lennates kerget kuni väga tugevat ärevust. Ligikaudu 20% neist, kes lendavad, tarvitavad selleks alkoholi, uinuteid või rahusteid ning 10% inimestest väldib lendamist tõsise hirmu tõttu täielikult.
Lennuhirmu või lendamiskartuse puhul on tegemist lihtfoobiaga, mis piirdub üheainsa kardetava objekti või olukorraga. Sellisel juhul kardab inimene püsivalt ja intensiivselt mõnda kindlat olukorda või objekti, mis tegelikult on ohutu. Lisaks väldib ta hirmu tekitava olukorra või objektiga kokkupuutumist nii palju kui võimalik. Sellist hirmu võivad põhjustada loomad (nt koerad, ämblikud, hiired), veri ja vigastused, teatud olukorrad (nt liftis või tunnelis viibimine, silla ületamine, suletud ruumid), looduskeskkond (nt vesi või äike). Lennuhirmu puhul ongi tegemist hirmuga konkreetse olukorra ehk siis lendamise ees. Suurem osa lennuhirmu all kannatajatest kardab turbulentsi ja seetõttu lennuki purunemist või vigastusi, samuti kardetakse halva ilmaga lendamist, kuna arvatakse, et see on ohtlik ja lennuk võib seetõttu alla kukkuda. Veel kardetakse võimalikke lennuki rikkeid (mida pole tuvastatud), pimedas ja üle veekogu lendamist.
Kuidas keha „ohuolukorras“ reageerib?
Kardetuga vastamisi sattudes tunnevad inimesed end viibivat tõelises hädaohus ja kogevad seetõttu väga tugevat ärevust või isegi paanikat. Suurenenud on erutusseisundi sümptomid – keha reageerib eri olukordades ehmumise, ärrituvuse ja ülitundlikkusega. Häirele omaselt ei reageeri keha ainult sündmusele, vaid ka ohule, võimalusele, et midagi halba hakkab juhtuma. Enamasti kogetakse südamepekslemist, kiirenenud hingamist või õhupuudust, higistamist, peapööritust, iiveldust, külmavärinaid, vappumist, mitmesugust tüüpi valusid, seedehäireid, lihaspingeid või nõrkust. Peas tiirlevad hirmu- ja muremõtted ning sageli ka katastrofiseerivad kujutlused. On raske lõdvestuda ja olukorraga kohaneda.
Mõnel juhul võib ärevus vallanduda ka ilma hirmutava objekti või olukorraga kokkupuuteta, piisab vaid sellele mõtlemisest, sellest kuulmisest, seda filmis nägemisest või selle kohta lugemisest. Nii tõelises kui ka kujuteldavas ohuolukorras toimuvad kehas ärevuse tõusu tekitavad muutused.
Inimestena reageerime ohule sarnaselt loomadega: käivitub kaitse- ja ellujäämissüsteem, mis sarnaneb „võitle, tardu või põgene“-reaktsiooniga, mille korral valmistutakse füsioloogiliselt, emotsionaalselt ja kognitiivselt olukorrale vastu astuma või põgenema.
Kehas ja eriti teatud närviringetes vabanevad ained, mis edastavad olukorra kohta käivat infot ning võimaldavad organismil olukorrale reageerida.
Ohuolukord mõjutab aju biokeemilist tasakaalu ja eri ajupiirkondade talitlust, olles üks olulisemaid bioloogilisi aluseid ärevuse sümptomaatika tekkimisele. Ärevusega on aju virgatsainetest (need on ained, mis vahendavad närvirakkude vahelist infovahetust) kõige enam seotud serotoniin, gamma-aminovõihape (GABA) ja noradrenaliin – need mõjutavad meie meelolu, stressireaktsioone ja ärevust vahendavaid närviringe. Häired virgatsainete töös mõjutavad omakorda ajupiirkondade talitlust.
Ärevuse korral häirub infovahetus mandelkehas (see piirkond ajus on kesksel kohal emotsioonide avaldumises) ning talitlus ajukoores (tegeleb muu hulgas mõttetöö ja otsustamisega). Mandelkeha osalusel saab alguse keha kiire vastus ohule. See tähendab, et kesknärvisüsteem aktiveerib vegetatiivse närvisüsteemi, mille tõttu tõusebki inimesel südame löögisagedus ja vererõhk, kiireneb hingamine ning lihased lähevad pingesse. Selle tulemusena on inimene valmis tulema toime käesoleva olukorraga – ta on valmis kas põgenema, tarduma või võitlema. Mandelkeha osaleb ka emotsioonidega seotud mälestuste talletamises. Ärevuse või ohu korral võib juhtuda, et mandelkeha reageerib liigselt ja inimesele võib tunduda, nagu oleks väliskeskkonnas oht ka siis, kui seda ei ole.
Mis soodustab lennuhirmu?
Lennuhirmu avaldumise tõenäosust võivad tõsta mitmesugused soodustavad individuaalsed omadused (nt kõrge neurootilisus ja ärevustundlikkus), elukogemused, lapseea areng ja geneetiline eelsoodumus. Uuringud näitavad, et täiskasvanute seas on ärevushäireid ja foobiaid naistel rohkem kui meestel. Lihtfoobiat peetakse kõige levinumaks vaimse tervise häireks naistel ning ka lennuhirmu esineb naistel kaks korda rohkem kui meestel.
Kuigi foobiate täpset põhjust ei teata, peetakse neid üldjuhul õpitud hirmudeks, mis omandatakse kas läbi seoste, mis kujuneb otsese ärritaja ja sellega seotud reaktsiooni vahel (spetsiifilist objekti või olukorda seostatakse hirmu, ärevuse ja paanika sümptomitega ning hakatakse seda võimaluse korral vältima), teiste hirmu jälgimisel (nt ema kardab hiiri ja laps õpib samuti ära, et hiired on ohtlikud) ja seeläbi omandamisel või informatsiooni edastamise ja/või õpetuste kaudu (nt lennukatastroofidest dokumentaalfilmide vaatamisel). Hirm koguneb tavaliselt aegamööda (saades sageli alguse lapsepõlvehirmudest) ning korduvate, rohkem või vähem hirmutavate kogemuste või sotsiaalse õppimise kaudu.
Mõnikord toimub see stressi või kõrge erutuse ajal, mil ajul on hirmureaktsioone kerge õppida ning inimene loob püsiva emotsionaalse seose näiteks lendamise või lennukite ning hirmutunde ja ärevuse vahel. Meie reaktsioonid sümptomitele aga omakorda säilitavad foobiat, tekitades nõiaringi, mis muudab hirmu pidevaks.
Mida lennuhirmu ületamiseks ette võtta?
Rääkides soovitustest, siis vältida tasuks kindlasti liigset alkoholi ja stimulantide (kofeiin, nikotiin) tarvitamist, kuna need tõstavad kehalist erutust ja ärevust veelgi ning võivad süvendada ärevust ja paanikahoogude teket.
On inimesi, kellele piisab ärevuse leevendamiseks hingamisharjutustest ja teadveloleku tehnikatest, teistele toimib paremini just tähelepanu kõrvalejuhtimine (nt viie meele harjutus). Ka lennufirmad on hakanud reisijate heaolu peale rohkem mõtlema, luues pikematele lendudele filmide vaatamise, muusika kuulamise ja mängude mängimise võimaluse ning lühematel lendudel leiame istmesahtlist paberkoti mõistatuse või ristsõnaga – kergekujulise lennuhirmu korral on nendest meetoditest kindlasti abi.
Meie mõtetel on samuti suur jõud hirmu ja ärevuse säilitamisel, aga ka neid on võimalik muuta, suunata ja juhtida. Kui hakkame oma mõtteid tähele panema, saame teadlikuks sellest, et päris suur osa meie mõtetest ei vasta tegelikkusele (nt ajaloost pole teada ühtegi lennuõnnetust, mille oleks põhjustanud turbulents, aga ometi tekib turbulentsi ajal hirm, et lennukiga võib midagi juhtuda). Olles saanud teadlikuks mõtetest, mis minus ärevust tekitavad, saab neid vaadelda kui lihtsalt üht mõtet paljudest ja lasta neil minna. Me saame oma mõtteid ka vaidlustada ja ümber hinnata. Näiteks kui tekib mõte, et „äkki saab lennuk viga ja kukub alla“, siis tuleks püüda seda mõtet vaidlustada, otsides tõendeid selle kohta, et lennusõit on ohtlik, versus tõendeid selle kohta, et lendamine on ohutu.
Mõtlemisvigade korral (katastrofiseerimine, ülevõimendamine, negatiivsele keskendumine, üldistamine) saame oma mõtteid ümber hinnata ja enesele kinnitada, et ärevad mõtted ei ole faktid, vaid meie tunded ja hirmud, ning otsida selle tõestuseks tõendeid.
Kelle poole pöörduda?
Tähtis on olla ka üksteise ja oma lähedaste jaoks olemas, vahel võib oma ärevusest ja lennuhirmust sõpradele, kolleegidele või pereliikmetele rääkimine neid samuti leevendada.
Sageli on lennuhirmu korral siiski vaja ka kognitiiv-käitumisteraapia väljaõppega psühhoterapeudi abi. Teades, et hirmureaktsioonid ja käitumine on õpitud, on võimalik õpitut „unustada“ ja selle asemel adaptiivsemaid reaktsioone omandada.
Vältimine säilitab ärevust, kuna raskendab selle taipamist, et kardetav objekt või olukord ei ole tegelikult ohtlik või ei ole ohtlik sel määral, nagu inimene seda arvab. Selle asemel, et olukorda või objekti vältida, saab koostöös terapeudiga sellele hoopis läheneda eksponeerimise ehk järkjärgulise hirmuga silmitsi seismise kaudu. Kokkupuude katkestab sümptomeid säilitavad nõiaringid ja hõlbustab uute omandamist. Esmalt tegeletakse kujutluses eksponeerimisega, seejärel vaadatakse pilte ja videoid ning siis puututakse ohuallikaga kokku juba reaalelus. Selline järkjärguline lähenemine võimaldab harjuda kerget hirmu tekitavate olukordadega enne raskemate juurde asumist ning teoorias seisneb efektiivne ravi selle protseduuri süstemaatilises kordamises. Mida komplekssem on foobia, seda rohkem kulub ka aega selle ravimiseks. Näiteks võib lennuhirmu all kannataja kujutluses reisiks valmistuda, aga ta saab ka lennureiside teemal lugeda, lennujaama külastada, lennustimulaatoril (lennukoolid saavad siinkohal aidata) ja õppelendudel lennata.
Abi saab virtuaalreaalsusest
Täiesti uueks suunaks foobiate ravis on virtuaalsed teraapiad, kasutatakse nii arvutipõhiseid eksponeerimise programme internetis kui ka virtuaalreaalsust, mis hõlmab teatavasti veel suuremat osa meie meeltest. Lennuhirmu korral on selles teraapias hõivatud nii nägemine, kuulmine kui ka kehaga tajumine (vibratsioonid) ja terapeut saab vastavalt eksponeerimise vajadusele ühte või teist stiimulit muuta. Virtuaalses maailmas on märksa lihtsam korraldada lennusituatsiooni, kui seda teha päriselt lennuki ja piloodiga. Kindlasti võiks see aidata ka neid inimesi, kellel on raske kujutlustes olukordi ette kujutada. Virtuaalsete teraapiate kasutuselevõtt võimaldaks abil jõuda kindlasti rohkemate inimesteni, kuna terapeutide juurde on tänapäeval väga raske pääseda. Kindlasti on juhtumeid, kus võikski piisata ainult internetipõhisest sekkumisest või spetsiaalsest programmist ning terapeuti ei olekski vaja kaasata.
Elame ajal, kus COVID-kriis põhjustab palju ebamäärasust, hirmu ja ärevust, me veel ei tea selle kriisi kaugmõjusid inimeste psüühilisele tervisele, kuid näeme, et ärevuse tase ühiskonnas tervikuna on palju tõusnud. Kindlasti avaldab see mõju ka lennundusele ja reisimisele – inimene, kes kogeb varasemaga võrreldes suuremat ärevust igapäevaelus, kogeb seda tõenäoliselt ka lennureisil, ükskõik kas tegemist on piloodi, stjuardessi või reisijaga.
Piloot Toomas Uibo on öelnud: „Kõige tähtsam on eluga lennujaama jõuda – vaadake, mis meil liikluses toimub! Kui te lennukisse jõuate, siis olete juba kindlates kätes. Lennuk on seni kõige turvalisem liiklusvahend peale lifti, mille inimene on suutnud välja mõelda.“
Lennukis olles tuletan seda endale tihtilugu meelde. Samuti püüan mõelda, et stressirohked olukorrad võivad ühtaegu olla nii pingelised kui ka väärtuslikud ning sihtkohta kohale jõudes saame kogeda ka seda, kuidas ärevuse ja hirmuga on võimalik siiski edukalt toime tulla. Reisimine muudab meid inimesena palju, andes elukogemusi, mida ükski hirm või ärev tunne ei tohiks takistada.
Tekst: Heivi Varus, Regionaalhaigla kliiniline neuropsühholoog
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Lennuhirmust psühholoogina
- Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
- Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
- Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
- Õnnelik vulkaanivallutus
- Reisija räägib
- Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
- Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
- Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
- Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
- Müstiline Manasarovari järv
- Chan-budismi mõtluslaager
- Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
- Külas Tšingis-khaanil II osa
- Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
