Maast suurem maa

Eelmisel sügisel maandus Go Reisiajakirja postkasti lakooniline kiri – kutse reisile Hiinasse. Lisatud dokumendi avamine paljastas mitte viiruse, vaid kümnepäevase programmi, mis kõlas isegi kahtlaselt hästi. Väike uurimistöö näitas, et tegemist on reaalse asjaga ja meid lennutatakse tõesti selle maailma asjus aina rohkem kaasa rääkiva riigiga tutvuma.

Organiseeritud tuurid, kuhu varem sattunud olen, on minus tekitanud sellise maailma tutvumise vormi vastu pigem skeptilise hoiaku. Liiga palju ettemääratust, liiga kiire tempo, liiga vähe juhuslikkust. Hiina pakkumine tundus siiski olevat hea viis esimese tutvuse tegemiseks selle maaga. Hiina on ju hiigelsuur, selle pindala on umbes sama suur kui Ameerika Ühendriikidel ja kaks korda suurem kui Euroopa Liidul. Aga tavaline inimene teab Hiinast palju vähem kui Euroopast ja Ameerikast, mille paljud kohad on meile filmide, ilukirjanduse ja muu „pehme” jõu abil tuttavaks ja põnevaks tehtud.

Nõnda ei olnudki Hiina reisisihina varem mu huviorbiiti sattunud – tegu on väga suure tükiga. Kui aega pole piiramatult, tuleks teha valikuid. Kui minna, siis kuhu – põhja, lõunasse, itta, läände? Kas lennata Pekingisse, Shanghaisse või hoopis mõnesse neist linnadest, mille nimi Hiina-võhikule midagi ei ütle, aga kus sellegipoolest elab küllalt inimesi, et omada Euroopasse otselennuliini? Selle reisi puhul polnud endal valikuid vaja teha.

Novembrikuise laupäeva pärastlõuna Pekingis võtab meid, paarikümmet Kesk-Euroopa ja Balti ajakirjanikku vastu omapärase halli taevaga. Kuna õhusaastest on laias maailmas saanud üks Pekingi kaubamärke, see kedagi ei üllata. Pigem vastupidi, õhk tundub täiesti hingatavana, vähemalt sel päeval ja lühiajalisele külastajale.

Tempo pannakse kohe peale. Otse lennujaamast Pekingi olümpiarajatisi, eeskätt peastaadioni ehk „linnupesa” vaatama, siis põgusale jalutuskäigule Suvepalee (hiina keeles Yiheyuan) aedadesse. Meie giid räägib, et 2022. aastal Pekingit ees ootava taliolümpia korraldamisest kõik pekinglased vaimustuses ei ole, kuigi see teeb Hiina pealinnast ainsa linna, kus on peetud nii suve- kui ka taliolümpiamängud. Asi on selles, et suusaradade jaoks tuleb Pekingile lähimates mägedes üksjagu ehitustöid teha, aga Hiinagi on jõudnud oma arengus sinnamaale, kus osa inimesi eelistaks suurtele suusarajatistele hoopis puutumatuid mäenõlvu.

Hämardub. Suvepalee väravad suletakse, meid viiakse õhtust sööma. Tegemist ei ole lihtsalt õhtusöögi, vaid terve etendusega, kus muusika ja tantsude saatel esitatakse meile ettekantavate toitude kasvatamise või püüdmise lugu. Toidukäikude üle arvepidamine läheb varsti segamini. Süüa antakse meile kogu reisi vältel hästi – kahtlustan, et võrreldamatult uhkemalt ja mitmekesisemalt kui hiinlased tavaliselt toituvad –, aga see sõu jääb kõige pompoossemaks.

Muide, tegemist ei ole välisturistide lõbustamiseks välja nuputatud etendusega, vaid laudade taga oli näha peamiselt hiinlaste gruppe. Sama võib öelda kogu turismi kohta Hiinas: eurooplased ja ameeriklased ei domineeri, vaatamisväärsuste juures ja restoranides liigub kaugelt rohkem sise- kui välisturiste. Eks välisturistide suhteline vähesus on ka üks põhjus, miks Hiina turismiamet meile selle reisi korraldas. Turismisihtkohana on Hiina maailmas alahinnatud. Minagi mõtlesin Hiinast enne seda reisi peamiselt kui „maailma töökojast” ja pigem äri- kui turismisihtpunktist.

***

Järgmise kahe päeva märksõnad on maailma suurim väljak – Tian’anmeni ehk Taevase Rahu väljak, maailma suurim palee Keelatud linn, Hiina suurim tempel Taevatempel ja selle park, jupike maailma pikimast müürist, Hiina müürist. Nende ajaloo kohta saate soovi korral lugeda igast Pekingit tutvustavast reisijuhist.

Taevas on neil päevil hele-helesinine, sest tuul on suunda muutnud ega too linna saastet pealinnast sadakonna kilomeetri kaugustest tehastest. Taevatempel särab taeva taustal täies ilus. Giid materdab meid numbritega – Taevase rahu väljak võib mahutada miljon inimest, Keelatud linn kaks miljonit, Taevatempli aiad umbes neli miljonit. Või umbes nii. Mastaabid on hoopis teised kui Eestis…

Linna miljonitest elanikest ja külalistest hoolimata sujub nende vaatamisväärsuste vahel liikumine üllatavalt hästi. Ootasin Hiina liiklusest palju rohkem kaost, kära ja korrapäratust. Tegelikult näen sujuvat liiklusvoogu. Mopeede on palju rohkem kui jalgrattaid, aga nad ei tossa ega mürise, sest töötavad elektriga.

Laiad sirged tänavad ja kõrghooned – selline linnapilt jääb mulle bussiaknast põhiliselt silma kui üks vaatamisväärsusi. Õhtune vaba aeg toob ka veidi eluolulist eksootikat. Kõigepealt põrkun ühes kulunud kaubanduskeskuses reklaamiplakatile, mis kuulutab, et ka Eesti esimene leedi on seal šoppamas käinud, aga tõenduseks olevalt pildilt vaatab vastu täiesti tundmatu naine.

Jalutan sügavamale kõrvaltänavatele. Slummi ma sealt ei leia, küll aga naabruskonna venekeelsete siltidega kaupluste ja restoranidega. Rõõmsa punkti paneb päevale motorikša, mille küljele on kirjutatud "Kargo 997. Pekin – Moskva". ""Pojehali!" hüüab roolis ootav hiinlanna. Moskvasse? Ma ei hakka seda täpsustama, vaid jalutan tagasi hotelli, et seada end valmis varahommikuseks lennuks Chengdusse.

Chengdu

Häbiga pean tunnistama, et linnast nimega Chengdu polnud ma enne seda reisi kuulnud. Olgugi et linnas on 14 miljonit elanikku, suur pandade uurimiskeskus, 3000 aasta taguse Shu kuningriigi säilmed ning maailma kõige suurema põrandapinnaga ehitis.

Sellesse ehitisse − New Century Global Center – meid alustuseks viiaksegi. 1,7 miljoni ruutmeetrise põrandapinnaga kaubandus- ja meelelahutuskeskusse. Võrdluseks: Ülemiste keskuses on 69 000 ruutmeetrit pinda. Küsimus, mis minul ja mu reisikaaslastel juba tükk aega keelel on olnud, paiskub nüüd välja: aga kunas te meile „tõelist” Hiinat näitate? Sest see keskus on nagu mõne lääne suurlinna kaubanduskeskus, täis ülemaailmseid kaubamärke, ainult palju suurem ja uhkem. Kallimate hindadega ka – ehtsaid lääne brändide tooteid Hiina poodidest ostmas ei tasu käia, need on Euroopas odavamad.

Giid, 20ndates eluaastates noormees, naerab, et lääne turistid küsivad seda küsimust temalt sageli. Vastus on: „tõeline” Hiina ongi nüüd selline. Moodsad kaubanduskeskused, mitte tolmused turud. Ta räägib veel, kui palju tema enda elu paarikümne aastaga muutunud on: lapsepõlvest hõredas hütis ühes külas sadakonna kilomeetri kaugusel Chengdust, esimesest kivimajast (mille küll maavärin hävitas), esimesest telekast, mis nende peresse osteti, kui ta oli umbes kümneaastane… Aga praegu on ta noor inimene, kellele paljud teed lahti. Niisiis, eestilik majandusliku tõusu ja maailma avanemise lugu, aga veelgi tempokam.

Hiina jõukamad piirkonnad – nende hulka kuuluvad need, kus meid ringi veetakse – tõesti vaesuse järele ei lõhna, siin elatakse keskklassi elu. Seda kinnitab järgmine õhtu, kui meid paariks tunniks Chengdu ajaloolisse keskusse uitama lastakse. Valdavalt paistab Chengdu endast kujutavat kõrgete korterelamute massi, mille kõrval Lasnamäe on madaltiheda hoonestusega ala, aga nende vahel on säilinud ka üks väike vanema miljööga poekeste, restoranide, kohvikute jmt ala. Õhtul on see rahvast tihedalt täis ja kvalifitseerub „tõeliseks” Hiinaks küll, kui te ei pea „tõelise” all silmas vaesust. Kõige eksootilisem (tänava) teenus, mis mulle silma jääb, on kõrvade puhastamine. Kahjuks saan siit kaasa ka mälestuse kurikuulsast Hiina „kvaliteedist”, kui ostan ühest poekesest telefoni mälukaardi, mis –nagu hiljem selgub –talletab vaid pooled mu tehtud piltidest ja videotest. Õnneks kuulub salvestunute hulka trubaduur, kes ühes vabaõhukohvikus südamesse minevalt laulab.

Aga pandakeskus? Igati heal tasemel ja paar tundi sai seal igavust tundmata jalutada ka see, kelle suurimate huvide hulka pandad ei kuulu. Sama saab öelda Shu kuningriigi arheoloogiliste säilmete eksponeerimiseks rajatud muuseumi kohta. Nende säilmete ja muuseumiga üritab Chengdu konkureerida Xi’ani kuulsate terrakotasõdalastega.

Minu Chengdu-muljete tippu sööstab aga hoopis ärasõiduhommikul tehtud käik linnaparki. Seal näeb jälle Hiinat, mis on vaieldamatult „tõeline”. Park on varase tunni kohta üllatavalt rahvarohke – taiji- ja muid harjutusi tegevad pensionärid üksikult ja gruppidena, hoogne tantsutrenn (jälle pensionärid), veidi ka niisama jalutajaid ja uudistajaid.

Shanghai

Erinevalt Chengdust ei ole meie järgmisel ja viimasel sihtpunktil Shanghail seda muret, et maailmas teda vähe teatakse. Kes siis Shanghaid ei teaks? Ta on alati olnud maailmale mõnevõrra avatum ja kosmopoliitsem kui ülejäänud Hiina. Muuhulgas tähendab see seda, et linna peamisel jalakäijate ja ostlemistänaval on meessoost turistil võimatu käia, ilma et teda alailma ei püütaks varrukatpidi mõnda kõlvatusse massaažisalongi tirida.

Suuremas plaanis aga tähendab Shanghai kõrghooneid ja korrusmajasid nii kaugele, kui silm ulatub. Kuidas muidu mahukski siia elama 24 miljonit inimest? Seda arvestades on linna liiklus, nii palju kui meie sellega kokku puutume, üllatavalt rahulik, isegi laisk. Turismibuss paneb meid mõne vaatamisväärsuse – 632-meetrine Shanghai Tower, mõni ajalooline naabruskond, messikeskus jne – juurde maha ja sõidab minema. Maa-alusesse parklasse? Tänavate ääred pargitud autodest ja bussidest Shanghais igatahes eriti reostatud ei ole. Kokkulepitud ajal korjab buss meid kokkulepitud tänavanurgalt üles, viib järgmisse sihtpunkti ja „haihtub” jälle.

Shanghai on linn, mille kohta parast külastamist on raske „äahtud-tehtud” öelda, sest lihtne on leida põhjust siia tagasi pöörduda –nagu tõelisele metropolile kohane, toimub siin pidevalt kultuuri-, spordi- ja muid sündmusi mitmesugusele maitsele. Linna läbivalt Huangpu jõelt või seda ääristavalt promenaadilt avanev pilvelõhkujate panoraam on samuti asi, mida suurlinnahuviline mitmeid kordi näha võiks tahta.

Reisi lõpuks viiakse meid „maale” –Zhouzhuangi, Veneetsia-taolisse iidsesse väikelinna Shanghai lähedal. Tunnise bussisõidu järel hakkab kivilinnamaastik vähehaaval taanduma, pooleteist tunniga oleme kohal. Kui Shanghais ma ei kogenudki tihedat rahvamassi, mida 24 miljoni elanikuga linnast oleks oodanud, siis selle linna (või küla) tänavatel saab küünarnukitunde kätte. On laupäev ja hulk linlasi on tulnud ennast tuulutama.

Zhouzhuangis saab kanalitel ja jõel paadiga sõita, lugematutest poekestest „traditsioonilise” olekuga snäkke, käsitöökaupu jmt osta. Kibe töö käib linnakese fotoateljeedes –noored lasevad endast traditsioonilistes rõivastes pilte teha, asjakohase fototapeedi või kaldapealsel pärissildade ja -fassaadide taustal. Tegemist on ilmse turistilõksuga, aga see ei tähenda, et siin ilus ja huvitav poleks –on küll, vägagi. Hämaruse lähenedes hakkavad tänavad tühjenema, meiegi programm näeb ette lahkumist… Iseseisva reisijana jääks ma mõnda siinsesse võõrastemajja ööbima.

***

Põgus dessant Hiinasse on mul nüüd tehtud. Mis edasi? Edasi tahaks näha küll, mis on Hiinas nende suurte ja kõige jõukamal järjel linnade vahel ja kõrval. Ja kuidas on Hiinas hakkama saada omapäi, ilma selleta, et sulle on kõik ette ja taha ära korraldatud. Jaroslav Hašek kirjutab, kuidas vahvale sõdurile Šveijkile tegi üks professor  hullumajas selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine. Hiinas käimisest jäi mulle sarnane tunne – et meie maakera peal on veel üks teine, maast suurem maa, Hiina.

Tekst ja fotod: Villu Zirnask

Selles numbris

• Reisikirjandus
• ILON WIKLANDI imeline reisimaailm
• Tilluke kurioosum Kalimantani rannikul
• Montenegro – tükike Balkanimaa ajalugu
• Bosnias ja Hertsegoviinas üheksakümnendate jälgi otsimas
• Maast suurem maa
• Häälega mööda merd
• "Oleme ikka teie moodi?"
• Rongiga läbi Venemaa
• Mont Blanci põgenikud
• Esimest korda mäetipus – ei midagi lihtsat!
• Pöidlaküüdiga tippu
• Pamiir 2017. Kuidas me Ismoili Samonil käisime
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA