Mäehaigus – kiirelt tappev, kiirelt ravitav
Viruplatsi Arstikeskuse reisikonsultant Argo Parts räägib arusaamatust ja salakavalast tõvest – mäehaigusest.
Eks igaüks, kes on käinud kõrgemal kui 4000 meetrit, on mingil kujul kannatanud mäehaiguse all. Kuid see on väga individuaalne. Esimesed sümptomid võivad avalduda ka juba 2500 meetri kõrgusel. Mäehaiguse teket mõjutavad paljud erinevad faktorid, millest ehk kõige olulisem on hapnikuvaegus, õieti hapnikuosarõhu langus sissehingatavas õhus. Aga olulised mõjurid on ka ultraviolettkiirgus, organismi vedelikukadu, õhutemperatuur, tõusu kiirus, füüsilise pingutuse intensiivsus, aga ka vanus ja sugu. Organism püüab hüpoksiaga toime tulla. Tõuseb hingamissagedus, see aga põhjustab vedelikukaotust ja süsihappegaasi osarõhu langust. Tekib südame löögisageduse ja vererõhu tõus. Edasi suureneb punavereliblede hulk.
Mäehaigusel võib tinglikult eristada erinevaid vorme sõltuvalt sellest, millise organi sümptomid domineerivad. Enamasti eristatakse ägedat mäehaigust, kõrgusest tingitud kopsuturset ja kõrgusest tingitud ajuturset. Esimesteks sümptomiteks on tavaliselt peavalu, iiveldus, oksendamine, väsimus, unehäired, pearinglus.
Kõrgusest tulenev kopsuturse võib aga areneda väga kiiresti ja lõppeda surmaga juba mõne tunni pärast. Haigus väljendub hingelduse, õhupuuduse, köha ja roosa röga eritumisega. Kopsu kuulatlusel esinevad räginad ja lisandub palavik. Seetõttu on sellist seisundit raske eristada pneumooniast.
Kõrgusest tuleneva ajuturse sümptomid on tugev peavalu, tasakaaluhäired, iiveldus ja üldine segasus. Inimene käitub tihti ebaadekvaatselt ega saa ise aru, et on haige. Ajuturset esineb õnneks harvem ja see areneb aeglasemalt, päevade jooksul. Kuid ka kiirest laskumisest hoolimata võib haigus lõppeda surmaga.
Mäehaiguse profülaktikas on kõige olulisem aklimatiseerumine ja võimalikult aeglane tõusutempo. Kui kiire tõus on vajalik, siis kasutada atsetasoolamiidi (Diacarb®). Tavaline doseering on 250 mg kaks korda päevas. Seda peaksid kasutama need, kel on olnud korduvaid mäehaiguse juhte.
Mäehaiguse parim ravi on kohene ja kiire laskumine. Vahel piisab juba mõnesajast meetrist. Tähtis on piisav vedelikutarbimine ja puhkus. Uuesti võib tõusu alustada alles siis, kui haiguse sümptomid on taandunud.
Mäehaiguse ravis kasutatakse ka nifedipiini, 10 mg neli korda päevas. Kopsuturse korral manustada hapnikku. Kui lisandub ka ajuturse, tuleb manustada 8 mg deksametasooni ja edasi 4 mg iga kuue tunni järel. Suured ekspeditsioonid on kasutanud ka ülerõhu kambreid nn. Gamow’i kambrit.
Kõige parem on kuulata oma keha ja kontrollida ka kaaslaste seisundit.
Selles numbris
- Kadunud maa
- Mäehaigus – kiirelt tappev, kiirelt ravitav
- Vasaloppet
- Lapsega matkamise rõõmud ja hirmud
- Taasavastatud vana - räätsad
- Leedu versus Läti - elukutselised mägironijad!
- Mägironimine, mis see veel on?
- Vettpidava ja hingava jope otsingul
- Kuus päeva saanimeeste paradiisis
- Talvel jääb taevas Matsalu kohal vaikseks
- Kaks mäge - üks lugu
- Rebaseonu – üksildane uitaja
- Gröönimaal eksinud
- Polaarseikleja Børge Ousland: ma ei proovi võita loodust, vaid omaenese hirme
- Go Reisiajakiri nr 5 – Detsember 2006
