Üle 50 aasta on UNESCO koostanud maailma kultuuripärandi nimekirja, kuhu on pääsenud maailma kõige olulisemad kultuuri- ja looduspaigad. Teleajakirjanik Marko Reikop on võtnud ette nende paikade süstemaatilise külastamise. Miks ja kuidas, küsis temalt Tiit Pruuli.
Kust tuleb inimesel mõte, et ta hakkab kondama mööda UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaid sadu ja sadu objekte?
Asi on väga lihtne. Mul oli ühe hea sõbraga, kelle nimi on samuti Marko, võistlus, kumb jõuab enne läbi käia kõik Euroopa riigid. Me olime koos Moldovas ja siis selgus, et tema on võitnud ja mul on jäänud veel ainult Islandil käia. Käisin muidugi ka Islandil ära ja hakkasin mõtlema, et mis ma nüüd siis oma eluga peale peaksin hakkama.
Inimesed on ju väga erinevad. Mõned tahavad endale maja metsa ääres, neid rahustab metsas jalutamine. On ju imelikud soovid inimestel? Mina pole endale kunagi maja tahtnud. Mu master bedroom’ist ei pea avanema vaade merele. Muide, mu magamistoast avaneb vaade prügimajadele. Mulle meeldib linnakeskkond. Viimasel ajal ei julge keegi tunnistada, et linn on tore koht.
Arutledes, mida ma siis tahan, avastasin enda jaoks UNESCO kultuuripärandi. Selles pole midagi erilist, sest neid UNESCO maailma kultuuripärandi kohti on külastanud iga inimene, ehkki ta võib-olla ei teagi, et on sattunud selle nimekirja kohtadesse. Ma olin käinud läbi kõik Euroopa riikide pealinnad, enamasti ka suuruselt teised ja kolmandad linnad, paljudes neist oli selle nimekirja objekte. Nii ma mõtlesin, et võib-olla hakkaksin siis teadlikumalt vaatama neid kohti. Olin rõõmus, et keegi on selle väärt paikade nimekirja juba minu eest ära teinud.
Kas seda võib siis pidada teatud mõttes kvaliteedimärgiks?
Üldiselt küll. UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjas on 1199 objekti. Sinna ei saa nii lihtsalt. Kui kellelgi on kusagil mingi kirju koer või vana kaev, siis ta ei pääse sinna nimistusse. Paljude riikide paljud uhked objektid ootavad aastate viisi ega pruugi nimekirja saada. Peab ikkagi olema midagi väga erilist. Sinna ei kuulu mitte ainult majad või linnad, see nimekiri on väga mitmekesine. Olen käinud ka tehastes, loodusobjektidel. See on ülimalt eripalgeline.
On sul mõnikord olnud ka üllatusi või kahtlusi, et miks üks või teine objekt on nimekirja sattunud?
Kahtlusi ei ole, seal on suured komisjonid, kes seda tööd teevad, ja valik on ikka väga põhjalik.
Kuidas sa neid kohti valid enam kui tuhande seast?
Kuna minu töö on selline, et nädala sees on mul iga päev telesaade, siis reisida saan ainult reedel, laupäeval ja pühapäeval. See seab omad piirid.
Kui ma viimane kord olin Münchenis, siis otsustasin ikkagi, et ma ei jõua minna vaatama kanalisatsiooni- ja veevõtusüsteemi. See oleks võtnud mult terve päeva ja ma poleks saanud õhtul ooperisse minna. Ooperite külastamine on nimelt mu teine hobi. Aga eks see kanalisatsiooni- ja veevõtusüsteem jäi mul ikka kripeldama.
Minu reiside planeerimine ongi viimasel ajal läinud selliseks, et püüan leida koha, kus mõni ooperimaja ja UNESCO objekt oleksid enam-vähem lähestikku. Aastaid on minu suur lemmik olnud Berliin. Kui viimati Berliinis olin, käisin Potsdamis, kus olin ka varem käinud ning mille lossid ja pargid on UNESCO nimekirjas. Aga varem oli mul tähelepanuta jäänud nende hulka kuulunud Alexandrowka, mis on rajatud 19. sajandi vene immigrantide poolt. Käisin vaatasin ka selle ära.
Kui ma meie intervjuu peale mõtlesin, võtsin selle UNESCO nimekirja ette ja hakkasin vaatama, palju ma siis olen käinud. Ausalt öeldes jäin veidi hätta, et suutnud meenutada, kas ma 20 aastat tagasi Indias külastasin ka Ellora koopaid või ainult Ajanta koopaid. Selliseid kõhkluse hetki oli veel. Kas sa ise pead mingit nimekirja või tabelit?
Viimastel aastatel olen hakanud kirja panema, sest muidu tõesti ei mäleta enam. Teiseks on siin keeleline keerukus, mis segadust tekitab. Kui võtad mingi saksa objekti, siis tuleb teada, kuidas on selle nimi saksa keeles, kuidas eesti keeles ja võib-olla ka näiteks seda, kuidas prantsuse keeles, muidu ei pruugigi aru saada, kas oled seal käinud või mitte.
Palju sul neid praegu käidud on?
Umbes sada, nii et tegevust jätkub elu lõpuni.
Kas oled võtnud eesmärgiks, et enne surma tahaks nii või nii palju ära käia?
Ei, nii hasartne ma ei ole. Ma olen suur fänn, aga ikkagi tuleb kaaluda. See on hobi, mis võtab väga palju aega ja kogu raha. Ju sellepärast avanebki mu magamistoast vaade prügimajadele, et kogu raha läheb reisimisele.
Eestist on ses nimistus kaks objekti.
Jah, vanalinna teavad kõik, aga ma arvan, et Struve geodeetilist kaarti, mille suur entusiast ma olen, ei ole paljud külastanudki. Eestis on kolm Struve kaare punkti. Ühtekokku on neid Skandinaaviast kuni Moldovani 34. Ma olen külastanud neist 12.
Minu jaoks ei ole vahet, kas ma lähen vaatama mõnd suurepärast gooti stiilis maja Valencias, mida möödunud suvel nägin, või Struve kaare jublakat Põhja-Rootsis, kuhu on hirmus raske kohale jõuda – kõigepealt autoga mitusada kilomeetrit, siis jala läbi metsa mitu kilomeetrit. Õnneks oli selle konkreetse Struve kivi juurde keegi pannud punase harjavarre, sest muidu poleks ma seda üldse näinud. Lihtsalt üks hall kivi teiste hallide kivide seas. Aga minus ei tekita see hall kivi üldse pettumust. Ei ole nii, et midagi suurejoonelist ja elegantset on tingimata parem kui midagi väikest, halli ja märkamatut.
Nii tore on mõnikord mõelda, et miks ma lähen neid asju vaatama, miks ma kulutan selle peale oma raha ja aega. Ja siis saad aru lihtsast tõest – see meeldib sulle. Kui sa ei lähe vaatama Struve kaare kõiki punkte, mis asuvad suvalises võpsikus, no mis see elu mõte siis üldse on?
Kas need objektid on üldiselt riikide poolt hästi märgistatud ja leitavad?
Nii ja naa. Hiina müür on väga lihtsalt leitav. Aga on ka selliseid objekte, mida on väga keeruline leida. Nii näiteks olen otsinud pargikomplekse Saksamaal.
Mõnikord on läinud nii hästi, et mitu objekti on üksteisele väga lähedal. Näiteks üks Struve kaare punkt on vaid 30–40 kilomeetrit Petäjävesi puukirikust, mis on ehitatud 18. sajandil.
Kas tead veel inimesi, kel sama hobi?
Meil käib ju nüüd võistlus sellesama teise Markoga. Kusjuures lisapunkte saab eriliste kohtade eest. Tower Londonis on ju lihtne, mis kiitust sa loodad sellest saada. Tuleb vaadata veidrusi imelikes kohtades. Teine Marko käis just Kyōtos templeid vaatamas. See on eriline.
Sa armastad nii ooperit kui ka UNESCO kultuuripärandit, meil Tallinnas on nende vahel konflikt küpsemas.
Jah, räägitakse, et kui me teeme juurdeehituse Estonia taha, siis võetakse Tallinna vanalinn UNESCO kultuuripärandi nimekirjast välja. Ma ei pea seda juttu siiraks. UNESCO nimistust on seni kustutatud kolm objekti: Dresdeni Elbe jõe org ja Liverpooli sadam, kus rikkumised olid tõesti rängad, ning Omaanis näiteks vähendati looduskaitse objekti pindala 90%. Meie oleme oma vanalinna sisse ehitanud palju erinevaid objekte ja midagi pole meil juhtunud.
Mis on sul järgmisena plaanis?
Homme sõidan Kölni ooperisse. Kölni toomkirikut muidugi kõik teavad ja olen seal käinud, aga sel korral on sihikul Kölni lähedal asuv Brühli linn, kus asuvad kaks UNESCO barokklossi.
Ütle lõpuks mõni ooperi ja UNESCO soovitus ka meie lugejatele.
Ooperisoovitus sõltub muidugi sellest, kas oled algaja või kogenud ooperisõber. Kui oled selline väiksem sõber või pole varem üldse ooperis käinud, siis on vastus lihtne – mine „Traviatat“ vaatama. Ja kindlasti enne „Traviata“ ja alles siis „Carmen“. „Traviata“ on selline ooper, mida mina katsun ikka igal aastal vähemalt korra vaadata. Mis mõte on üldse elul, kui ma ei saa kord aastas „Traviatat“ vaadata. Sellist elu mina ei taha elada. See on väga meloodiline, geniaalne ooper. Ja viimane vaatus kestab vaid 30 minutit, ei pea pikalt seda surmaepisoodi kannatama. Tegelikult saab ju kõigi maailma ooperite sisu võtta kokku ühe lausega: sopran armub õnnetult tenorisse ja lõpuks sureb.
Kui oled juba suurem ooperigurmaan, siis on soovitused teistsugused. Siis muidugi Wagner. Ma olen otsustanud, et tahan ära näha kõik Wagneri ooperid. Kuulus Niebelungide saaga on mul nägemata ja seda on muidugi kõige sobilikum vaadata Markgräfliches Opernhausis Bayreuthis. See ooperimaja on ühtlasi ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas, ma olen seda hoonet väljastpoolt näinud.
Sinna tulevad suviti Wagneri festivalile kokku maailma parimad ooperilauljad. Muide, ka eesti sopran Aile Asszonyi on seal laulnud – tohutu tunnustus. Aga seal on üks väike nüanss – piletid on sinna ära ostetud kümme aastat ette. Kõigepealt pead kogukonna liikmeks saama, siis on võimalus pileteid taotleda.
Mu enda üks lemmikoopereid on Gaetano Donizetti „Lucia di Lammermoor“.
Unarusse ei tohi jätta ka meie Estoniat ja Vanemuiset.
Riia ikka ka!
No Riias olen ma kogu repertuaari ära näinud.
Kas on mõni koht, mille nägemisest praegu unistad?
Olen ikka mõelnud, et mul pole nagu mingeid suuri unustusi. Aga kui nüüd mõtlema hakkan, siis Stonehenge on koht, kuhu olen tahtnud ammu minna. Ja Machu Picchu on teine selline koht. Need asjad teen kunagi teoks.
- Ajanta koopad Indias
- intervjuu
- Markgräfliches Opernhaus
- Marko Reikop
- ooperigurmaan
- Petäjävesi puukirik
- Struve geodeetiline kaart
- Tiit Pruuli
- UNESCO maailma kultuuripärand
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
