Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt

Muhu saarel sündinud polaarmeremees Matvei Kõvamees töötas eri aegadel jäämurdjatel „Jermak“, „Krassin“, „Ilja Muromets“ ja „Sibirjakov“. Siinse artikli autor annab nii Eesti kui ka Venemaa arhiivimaterjalide põhjal Kõvamehe eluloost ja arktilistel laiuskraadidel tehtud merereisidest ülevaate.

Matvei Kõvamees sündis 10. juunil 1894 kaluri peres. Tema kodutalu Vaadumaa  paiknes Mooni (praegune Muhu) saarel Mõisakülas, Suur-Muhu alluvuses olevas Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisis. Kõvamees oli õigeusklik, ta ristiti 12. juunil 1894 Mooni Kaasani kirikus (Moon-Grabben-hof) vaimulik Aleksandr Babkovski ning salmilauljate Dionisi Välbe ja Peeter Masso poolt.

Kõvamehe isa oli Matvei Georgijevitš Kõvamees (20.11.1869 –1945) ning ema Maria Mihhailovna Kõvamees (Pallas; 21.11.1868–1943). Matveile lisaks kasvas peres veel neli poega: Georgi (01.02.1898–1986), Ivan (26.07.1892–1940), Aleksandr (19.11.1900–01.01.1991) ja Vassili-Viljam (21.06.1906–12.02.1987). Isaliini pidi elasid Kõvamehed juba mitu sajandit Muhu saarel. Näiteks Kõvamehe vanaisa vana-vana-vana-vanaisa Andrus Kõvamees (1706–28.04.1782) sündis Tupenurme külas (Muhu saarel) Üla-Andruse talus.

Haridustee ja esimesed merereisid

Kõvamees sai alghariduse külakoolis ja õppis valla kutsekoolis motorist-lukksepa erialal. Aastast 1911 töötas ta müürsepana ja osales Kunda sadama tsemenditehase ehitustöödel. Aastatel 1912–1915 oli ta madrus, sõites mööda Läänemerd. 1915. aastal kutsuti ta armeeteenistusse, kus teenis kolm aastat 4. armee mootorrattaväeüksuses. Mootorratturite väeosasid kasutati sõjalistel operatsioonidel side-, operatiivtegevuse ja käskude raporteerimise valdkonnas.

Haigestumise tõttu sattus Kõvamees 1917. aastal Doni-äärses Rostovis haiglasse. Pärast raviasutusest väljakirjutamist lubati ta kaheks kuuks koju kosuma. 25. veebruaril 1918 alustas ta tööd masinistina jäälõhkujal „Jermak“. Kõvamees osales Balti sõjalis-kaubandusliku laevastiku väljaviimisel Revalist ja Helsingforsist Kroonlinna.

1918. aasta lõpul liitus Kõvamees vabatahtlikuna esimese madruste üksusega, mis võitles valgekaartlaste vastu. 1919. aasta lõpul naasis ta jäälõhkuja „Jermak“ pardale, kus töötas vanemmasinistina ja hiljem elektrikuna (kuni 1929. aasta aprillini).

Soovis saada Eesti kodakondsust

19. septembril koostas Saaremaa maakonna rahvamiilitsa komisjon Kõvamehe biograafiliste andmetega ankeedi, millele kirjutas alla Saaremaa rahvamiilitsa moodustamiskomisjoni esimees R. Paas. 12. mail 1920 taotles Kõvamees Eesti Vabariigi kodakondsust, märkides ankeedis, et on II klassi masinist jäälõhkujal „Jermak“ (Merestaap, Petrograd). Ilmselt ta kodakondsust siiski ei saanud ja kogu tulevase elu sidus Kõvamees Nõukogude merendusega, pühendudes pikki aastaid jäägitult oma mereinnustusele.

1928. aastal astus Kõvamees ÜK(b)P ridadesse. 24. aprillist 1929 kuni 10. novembrini 1934 töötas ta vanemelektrikuna jäälõhkujal „Krassin“. 1929. aastal osales Kara ekspeditsioonil, 1932. talvisel retkel Vaigatši saarele ja 1933. aastal Leena ekspeditsioonil.

19. detsembril 1934 pöördus jäälõhkuja „Jermaki“ kapten Leningradi Põhja mereteede (Lensevmorputi) ekspluatatsioonisektori ülema poole, palvega viia Kõvamees üle jäälõhkuja „Krassinilt“ jäälõhkujale „Jermak“ vanemelektrikuks, sanatooriumisse puhkusele läinud Karp Ivanovi asemele. 1934. aastal osales Kõvamees „Tšeljuškini“ laeva päästmisekspeditsioonil.

28. jaanuaril 1935 naasis Kõvamees jäälõhkujale „Jermak“. 3. novembrist 1937 kuni 5. novembrini 1938 töötas ta kolmanda mehaanikuna transpordilaevadel, mis talvitusid Dicksoni saare lähistel. Seejärel kuni 1939. aasta juunini oli tal tööst paus.

1939. aasta 9. juunist kuni 28. detsembrini 1957 töötas Kõvamees Kaug-Põhja aladel Koževnikovi lahes (Krasnojarski krai) Nordviki naftaekspeditsioonil, mis tegutses NSVL Ministrite Nõukogu mäegeoloogia valitsuse Glavsevmorputi (GUSMP) juures. Ta oli katlakütja, aurujõumajanduse puurimisrootorite mehaanik (rootoritsehhis) ja elektrijaama ülem. 1949. aastal omistati talle Sevmorputi vanemtehnik-leitnandi auaste.

1952. aasta suvel sai Kõvamehest „Pegasuse“ vanemmasinist. 1952. aasta sügisest kuni 1953. aasta veebruarini töötas ta vanemmasinistina jäälõhkujal „Ilja Muromets“ ja veebruaris-märtsis 1953 samal jäälõhkujal elektrikuna. 29. mail 1952 asus Kõvamees tööle vanemmasinistina jäälõhkujal „Sibirjakov“. 1. detsembril siirdus ta vanaduspensionile. 1954. aasta juulist kuni detsembrini õppis Kõvamees Idamere arktilise laevanduse kvalifikatsioonitõstmise kursustel vanemmasinisti erialal, saades 2. aprillil 1955 vastava tunnistuse.

Pälvis ohtralt tunnustust 

15. novembril 1932 autasustas Veetranspordi Liit teda aukirjaga, omistades talle lööktöölise („Udarnik“) aunimetuse viisaastaku täitmise eest nelja aastaga. 15. novembril 1933, olles tööl elektrikuna jäälõhkuja „Krassinil“, sai ta NSVL Veetöötajate Liidu Presiidiumi Keskkomitee aukirja, milles märgiti ära 2. viisaastaku esimese aasta lööktöölise aunimetusega autasustamine „töökvaliteedi tõstmise ja võitluse eest Arktika hõlvamisel“.

1938. aasta mais autasustati Kõvameest Dicksoni saarel aukirjaga. Kõvamees sai oma töö eest terve hulga tunnustusi: tänukirjad, rahalised preemiad, nimi autahvlitel. Vetelpäästmise Ühingu (OSVOD) Leningradi oblasti nõukogu andis 16. veebruaril 1934 punalipujäälõhkuja „Krassini“ lööktöölisele Kõvamehele aukirja nr 44 aktiivse osaluse eest OSVOD-i laevaüksuse töös. Nordviki naftaleiukohtade otsingu ekspeditsiooni tööperioodi eest autasustati teda ordeniga „Aumärk“ („Znak Potšota“), medaliga „Ulja töö eest“ ja märgiga „Aupolaarnik“.

Kõvamees kuulus Põhja Mereteede Ametiühingusse ja tal oli Nordviki Sevmorputi ekspeditsiooni ametiühingu komitee poolt 7. jaanuaril 1942 välja antud liikmekaart. Kuni 1954. aasta märtsini oli ta jätkuvalt mere- ja jõelaevastiku ametiühingu liige (ta liitus veetöötajate ametiühinguga juba aastal 1918) ja tal oli jäälõhkuja „Ilja Muromets“ ametiühingukomitee poolt välja antud liikmepilet.

1956. aastal elas Kõvamees Leningradis aadressil Herzeni 36–6. Jaanuaris 1964 elas ta samas linnas, aga aadressil Vasja Aleksejevi 23–30.

Jäälõhkuja „Jermak“ vanemmehaanik, insener-major Malinin iseloomustas Kõvameest nii: „Ta täitis hästi kõik tööd, mis talle anti, ning tema jälgitavad mehhanismid olid alati täielikus töökorras. Käitumine oli hea, mis annab õiguse iseloomustada teda kui meie kodumaa eeskujulikku kodanikku.“

Kõvamees pidas end alati eestlaseks, osutades järjekindlalt sellele faktile ankeetides ja autobiograafiates. Näiteks oli jäälõhkuja „Ilja Muromets“ vanemmasinistile Kõvamehele välja antud Põhja-mereteede töötajate ametiühingu liikmekaardil lahtrisse „rahvus“ märgitud „eestlane“. Kõvamehe abikaasa nimi oli Matilda Henrietta Kõvamees (Raven; sündinud 1880 Halliste vallas Viljandimaal). Peres kasvas tütar Maimu Kõvamees (sündinud 30. aprillil 1922).

„Jäälõhkuja Krassin“ muuseumi arhiivifondides Peterburis, mis on Maailmamere Muuseumi filiaal (asub Kaliningradi linnas), on säilinud Kõvamehele kuulunud must nahast portmonee. Sealsamas võib näha tema nimele 21. jaanuaril 1964 Leningradi jahimeeste ja kalurite ühingu poolt välja antud jahimehepiletit nr 492224, aga ka vutlaris taskukella ja habemeajamisriista, kompassi, sõjaväepiletit, tööraamatut, aukirju ja teisi dokumente, isiklikke asju ning fotosid.

18. aprillil 2019 avati jäälõhkuja „Krassin“ näitusesaalis väljapanek „Ümber maailma tšeljuškinlaste päästmiseks“. See on pühendatud jäälõhkuja „Krassin“ ekspeditsiooni päästmisel osalemise 85. aastapäevale. Sellest üritusest võttis osa ka Kõvamehe järeltulija Oleg Kazmitš Danko.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et Matvei Kõvamees on elanud sisurikast ja mitte just kerget meremeheelu, sõites eri laevadel arktilistel vetel. Selle Läänemere lainete uhutud väikese Muhu saare mehe armastus mere vastu oli tugev ja kustumatu. Mälestus Matvei Kõvamehest on elus ja teda mäletatakse praeguse ajani.

Tekst: Sergei Tambi, Venemaa Suursaatkonna Eestis pressiatašee 

Fotod: Maailmamere Muuseum (Venemaa)

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021