Meigo Märk – 8050 kilomeetrit jalutades
Üks aasta seikluse 2015 kandidaate oli Meigo Märk, kelle "jalutuskäik" ümber maakera sai alguse 2014. aasta mais ning lõppu veel ei paista. Tema lugu annab edasi meeleolud, katsumused ja juhtumised sellel pikal rännakul.
10. mail 2014 oli minu elus üks väga eriline päev. Tallinna vanalinnas Adamson-Ericu muuseumis toimunud kontserdil esitas ansambel Tuli Taevast minu komponeeritud heliteost „Avar maastik“. Järgmise päeva õhtul alustasin Tallinna Laagri bussipeatusest jalutamist mööda Virtsu maanteed Lihula suunas. Kasutamata kordagi autot, bussi ega ratast, jalutasin kogu õhtu ja kogu öö. Jalutasin ka kogu järgneva hommiku ja pärastlõuna. Olles jalutanud 22,5 tundi ja 88 kilomeetrit, pistsin oma vägagi väsinud ja valutavad jalad Kasari jõkke.
Olin varasemalt mitmele lähedasele sõbrale maininud, et soovin reisida jalgsi ümber maakera, milleks võib mul kuluda isegi kuni kümme aastat. Nüüd olin alustanud selle suure unistuse elluviimist. Samuti olid väga toetavad minu isa Margus, ema Marje, õed Kristi ja Kadi ning vanaema Endla. Neilt kõigilt tundsin ühtset sõnumit: mine!
Täna, 1 aasta ja 10 kuud hiljem kirjutan siin Nepalis lühikese kokkuvõtte sellest, kuidas ma jalutasin 8050 kilomeetrit läbi 14 riigi, ööbides ja elades rohkem kui 120 kodus.
* * *
Esimese 14 jalutamispäevaga läbisin 345 kilomeetrit marsruudil Tallinn-Lihula- Pärnu-Riia. Jalutamist alustades oli mul vähem kui kümme eurot. Selle raha eest ostsin mitu leiba ja halvaad, kuid sõin ka rohkelt maantee ääres kasvavaid kevadiselt rohelisi hapuoblikaid. Joogivett sain kaevudest, bensiinijaamadest ja paarist kodust. Hakkasin kasutama globaalse veebilehe CoachSurfing.com (sohvasurfamine) abi, mis ühendab rändureid ja majutajaid. Samuti alustasin selle hullumeelse jalutamise jäädvustamist blogileheküljel www.meigomark.blogspot.com.
Soe poolehoid ja toetus
3. juunil 2014 kirjutas uudisteportaali laanlane.ee reporter Tarmo Õuemaa minust artikli pealkirjaga: „Lihula poiss läks jalgsi Riiga ja astub Kreeka poole“. Pärast sellist esimest meediatähelepanu hakkasid inimesed saatma mulle väga positiivseid sõnumeid, kuid ka rahalisi toetusi. Paljud saatsid 2, mõned 20 ja üksikud koguni 200 eurot. Kasutamata mitte kordagi autot, bussi, ratast, rongi ega lennukit, jalutasin peale Eesti veel läbi üheksa Euroopa riigi: Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Serbia, Bulgaaria ja Kreeka.
4 kuud ja 2800 kilomeetrit
12. septembri (2014) õhtuks olin jõudnud mereäärsesse Kreekamaa linna nimega Ierissos. Olin jalutanud Tallinnast täpselt neli kuud ja läbinud jalgsi 2800 kilomeetrit. Nelja kuu jooksul olin igapäevasest jalutamisest puhanud kokku 20 päeva. Seega keskmiselt läbinud päevas 28 kilomeetrit.
Mäletan selgelt seda hetke, kui kõndisin Kreeka mägedes ja äkitselt hakkas ühe mäekurvi tagant paistma meri. Silmapiirini avar meri – mereõhk ja meretuul. Viimati nägin merd kolm ja pool kuud tagasi Riia lähedal, Läänemerd. Nüüd olin jõudnud Kreekasse Egeuse mere äärde. Olin jalutanud läbi Euroopa.
Jõudnud Kreekasse, alustasin esimest pikemat kahenädalast puhkust. Kreekas kohtusin ka oma ema Marje ja õe Kadiga. Koos õega vallutasime kolme päevaga Kreeka kõrgeima mäe Olümpose Skála tippu.
Tundsin kindlalt, et ma tahan ja suudan seda ainult jalgsi rändamise elustiili jätkata. Hakkasin tegema vajalikke ettevalmistusi, et jalutada läbi siiani minu rännaku kõige suurema ja tundmatuma riigi, Türgi.
Minuga koos oli 16-kilogrammine seljakott, veekindel telk ja trompet. Suures seljakotis oli võimalikult vähe riideid, magamiskott, kaks raamatut, märkmik, kirjutamisvahendid, väike laptop, väike kaamera, mobiil, mp3-mängija/lindistaja koos kõrvaklappidega, mõned juhtmed, mõned tillukesed heaendelised kingitused lähedastelt inimestelt, pesemisvahendid, väike rätik, väike sinine niidikera koos nõelaga, kokkupandavad käärid, Euroopa paberkaart, pass ja rahakott. Tavaliselt veel lisaks 1–4,5 liitrit vett ja mõni kilogramm süüa. Euroopas ööbisin kokku 17 kodus. 80–85 ööd magasin minuga kaasas olevas telgis teede lähedal põõsaste vahel metsatukkades. Üksikud ööd olin ka mõnes odavas hotellis või hostelis. Pärast 2800 km pikkust jalutamist olin ära kulutanud kolm paari jalanõusid ja kaotanud kehakaalust 3,5 kilogrammi.
Üheks põhilisemaks toiduks olid kõige suurema energiasisaldusega väikesed abilised – erinevad pähklid ja seemned. Samuti palju puu- ja köögivilja, leib, halvaa ja šokolaad. Lisaks tarvitasin ka looduslikke vitamiine ja mineraale. Siinkohal on ehk oluline ära märkida, et viimased kaheksa aastat olen olnud taimetoitlane ega ole söönud väiksematki tükki liha, kala ega muna. Kogu elu jooksul olen kokku suitsetanud kaks sigaretti.
Läti ja Leedu
Lätis ööbisin kolmes kodus. Parandasin käsisae, trelli ja kruvidega ühe maja ees oleva trepi, kogesin Läti sauna, nautisin Läänemerd, imelist kodust salatit ja šokolaadikooki ning Riia vanalinna. Leedus ööbisin kahes kodus. Kaunase linnas andsin koos teiste muusikutega ühe kunstinäituse avamisel kontserdi. Poolas ööbisin neljas kodus. Ühel päeval kohtasin keset suurt põldu kahte hüljatud koerakutsikat, kelle tervis oli meie kohtumise hetkel väga kehv ja kes asusid lähimatest küladest rohkem kui 15 km kaugusel. Andsin neile hulga vett ja süüa ning leidsin neile kahe päeva jooksul uued hooldajad.
Koos suure Bug’i jõega tähistasin 26. juuni õhtul esimese 1000 km täitumist Tallinna piirist. Rändasin läbi väiksemate Poola külade. Lublini linnas kohtusin ühe noore neiuga, kes oli õnnetuse tõttu viibinud mitu kuud haiglas. Mõned arstid ütlesid talle, et ta ei hakka enam kunagi kõndima. Kuid neiu arstide juttu ei uskunud! Meie kohtumise päeval oli ta jalutanud üle 20 km.
Poolas vaatasin interneti vahendusel otseülekannet Tallinnas toimuvast laulupeost. Mitu päeva jalutasin väikestel metsateedel.
Häpiga koos edasi
Slovakkias ma üheski kodus ei ööbinud. Läbisin riigi põhjast lõunasse viie päevaga. Kahel korral tahtsid mustlasgrupid eri paikades mind röövida, mis neil siiski ei õnnestunud. Pärast suurt äikesetormi leidsin ühelt teeäärselt põllult väikese kassipoja, kes oli lähimast külast 9 km kaugel. Haarasin ta endaga kaasa ja järgmisel päeval leidsin Borsa küla poes talle uue hooldaja.
Ungaris olin ainult ühes kodus. Väljunud Ungari suuruselt teisest linnast Debrecenist, kohtasin maantee ääres kuldse karvaga noort emast koera. Ta oli väga näljane – andsin talle süüa ja juua. Noor koerake hakkas mulle järgnema. Esimese kahe koos oldud päevaga õpetasin talle, kuidas sirgjoones maanteel jalutada. Panin uuele kaaslasele nimeks Häpi, ingliskeelsest sõnast happy (’õnnelik’). Häpi jalutas minuga kokku kümme päeva, üle 250 km ja ööbis minu telgi kõrval üheksa ööd.
Igal hommikul, kui telgist väljusin, oli Häpi väga õnnelik ja hüppas mind rõõmsalt kallistama. Temaga koos ületasime ka Ungari-Rumeenia piiri, kus piirivalvurid küsisid looma passi, mida mul muidugi ei olnud, kuid Rumeenia muhedad piirivalvurid lasid mind siiski muiates üle piiri. Koerake Häpi ei küsinud ega kahelnud kordagi, et kuhu me läheme. Me lihtsalt läksime ja läksime ja läksime väga elurõõmsalt koos! Leidsin talle püsiva kodu hoolivate inimeste juures ühes Rumeenia linna loomakliinikus. Timișoara suures linnas magasin kesklinna pargis koos teiste kodutute inimestega, kes tundusid mulle vägagi huvitavad olevat. Rumeenias Timise jõel täitus 2000 km jalutamist.
Serbias elasin kahes peres ja ühe öö lubas üks lahke õigeusu preester mul telkida kiriku hoovis. Veliki Popovići külas jõin palju kohalikku õlut. Andsin intervjuu kohalikule telekanalile. Jalutasin nädal aega 35-kraadises kuumuses, ujusin Doonau jões, olin tunnistajaks suuremate mägede algusele ja jalutasin kolm päeva väikestel külateedel. Bulgaarias jalutasin eriti väikestel mägiteedel, kus mul lõppes otsa toit. Kolm päeva toitusin tee ääres olevatest õuntest, ploomidest ja mägioja veest. Nägin Balkani suurimaid Rila mägesid, jalutasin vihmaga eriti kitsal mägimaanteel, kus juhtus suur liiklusõnnetus.
Kreekasse sisenesin jalgsi 4. septembril 2014. Külastasin Athose poolsaart, kuhu mitte ükski naine ei tohi minna. Ööbisin kolmes kodus. Vallutasime koos õe Kadiga Olümpose mäge, kus kohtusime väga huvitavate inimestega. Sain veeta ka kvaliteetaega koos oma ema Marjega.
Komotini linnas täitus 3000 km jalutamist. Ööbisin ühes pargis, järgmine hommik andsin samas pargis intervjuu kohalikule ajalehele. Sõin paari nädala jooksul ära 5 kilogrammi šokolaadikreemi. Jalutasin kolm päeva õndsas üksinduses mägistel Kreeka teedel.
Türgi – palju lahkust, emotsioone ja kogemusi
Türgist alates muutus minu jalutamine palju rohkem sotsiaalsemaks. Jalutamise tempo muutus aga aeglasemaks. Kuid minu jaoks on alati olemise ja kogemuste kvaliteet olnud palju olulisem kui jalutamise kiirus! Türgis ööbisin kokku täpselt 30 kodus. Jalutasin läbi maailma suuruselt kuuenda linna Istanbuli.
Türgi oli esimene riik, kus kohalikud inimesed andsid mulle väga palju asju: uue telgi, magamisaluse, pealambi, püksid, käepaelu, pluuse, sokke, kaks paari jalanõusid, termose, teekannu, termokoti. Nad laulsid mulle, kirjutasid mulle luuletusi jne. Igas väiksemaski külas kutsusid mehed mind jooma vähemalt kahte väikest klaasitäit teed. Ja neid väikesi Türgimaa külasid, millest läbi jalutasin, oli üle 60. Türklased andsid mulle ka väga palju süüa − vahel pakkisid mulle teele kaasa lausa kilode kaupa toitu! Pea pooltel Türgis oldud päevadest ei pidanud ma oma vähest raha isegi mitte kasutama. Türklased maksid minu hotelliarveid, andsid mulle raha, sõitsid rohkem kui 1700 km läbi Türgi, et minuga kohtuda.
Mitu nädalat jalutasin ja telkisin Põhja- Türgimaa lumistes mägedes. Rekordkülm, milles magasin, oli –17 kraadi! Lootsin ja palvetasin, et mägedes elavad talviselt näljased hundid ja karud minust eemale hoiaks. Näljaste mägiloomade eest kohalikud mind ka korduvalt hoiatasid. Õppisin türgi keelt. Osmančiki linnas täitus mul 4000 km jalutamist. Mitu nädalat jalutasin iga päev vihmases Musta mere äärses regioonis. Ainult minu visiidi pärast avati Gümüşhane lähedal asuv kuulus Karaca koobas, mis oli muidu talvehooajaks külastajatele suletud. Mul paluti teha reklaamklipp ühe Türgi maiustuste kompaniile, mille tarbeks õppisin veel enam Türgi keelt ning terve ühe päeva filmiti minu jalutamist ja eriti heade pähklimaiustuste söömist. Türgi Iraani saatkonnast sain ka maksimaalselt ühe kuu pikkuse Iraani viisa, mis läks maksma kokku 110 eurot. Katkematu jalgsiliin katkes siiski Ida- Türgis, olles jalutanud Tallinnast 4820 km. Viimased 320 km Ida-Türgis läbisin bussiga, kuna sealsetel alades tegutsevad Kurdi separatistid (terroristid).
Iraan. Külalislahkus jätkub
Iraanis jätkus juba harjumuspäraseks muutunud moslemite lahkus. Jätkus see, et iga päev jõin 5–15 paigas meestega teed. Korduvalt tahtsin poest osta pudeli vett, kuid müüjad keeldusid raha vastu võtmast. Lisaks tasuta veepudelile sain veel teed ja küpsiseid. Üks mees hakkas õhtul kühveldama labidaga mulda, et minu telgi alus pehmem oleks. Nii paljude õrna hinge ja vasikasilmadega inimesi vaevas keerukas küsimus – miks küll ülejäänud maailm iraanlasi terroristideks peab? Igas riigis on ju n-ö kurjategijaid ja terroriste, kuid kogu riigi rahvastikust on neid üldjuhul maksimaalselt vaid mõni üksik protsent! Minu ühe kuu pikkust Iraani viisat ei tahetud mitte üheski suuremas Iraani linnas pikendada. Pidin riigist lahkuma planeeritust palju varem, jõudsin Iraanis jalutada ainult pea 500 km ja seal täitus mul 5000 km jalutamist Tallinnast. Iraan on üks selline riik, kuhu tahan kunagi kindlasti veel uuesti minna ja mille külastamist julgen väga soovitada! Kogeda seda, kuidas Iraani perekonnad tulevad parkidesse ja moodustavad sadu perekonnaringe ja kuidas nii harmooniliselt eksisteerivad koos sama perekonna kolm-neli põlvkonda. Iraanis asuvat Eşfahāni linna hakkasin isiklikult pidama üheks ilusamaks linnaks, kus ma kunagi eales olen viibinud.
India – palju teed ja vett
Kuna ma ei pidanud turvaliseks jalutada läbi Pakistani, siis lendasin Iraanist Mumbaisse ning jätkasin ainult jalgsi rändamist Indias. Nelja kuuga jalutasin Indias 1820 km, ööbides ja elades kahekümnes kodus ja kümmekonnas templis. Kaks ööpäeva elasin koos ühe perega, kelle majaks oli ühetoaline ilma akendeta hoone pindalaga 6x6 meetrit. Sellel väikesel alal elasin koos üheksa inimese, kahe koera ja kahe kassiga. Kogesin seal agulis imelist austust, hoolivust ja inimhinge tõelist väärikust! Muutusin väga lähedaseks ka ühe teise perekonnaga, kellele kuulub ajurveda looduslike ravimite tehas. Iga päev toodavad nad üle 100 kg looduslikke ravimeid. Pere on väga jõukas, kuid pereliikmed rõhutasid korduvalt , et kõige olulisemad on inimestevahelised suhted ja see, kuidas me üksteist kohtleme! Jalutasin India mussoonvihmades ja pea kaks nädalat 41-kraadises Rajasthani osariigi kuumuses. Jõin iga päev palju teed ja kolm-neli liitrit vett.
Nägin lähedalt ühe suurlinna narkodiilerite elu. Jalutasin koos sadade tuhandete hindudega suurele festivalile Ambaji linna suunas, millest nelja päeva jooksul võttis osa üle kahe miljoni inimese. Kaks ja pool päeva oli minuga koos üks noor India kirjanik, kellega jalutasime 35 km ülesmäge. Olen saanud inimestelt nii toredaid kingitusi. Ühel öösel jalutas viie meetri kaugusel minu telgist leopard ja tegi oma häälitsusi. Sirohi linna lähedal Indias täitus mul 6000 km jalutamist. Rohkem kui viiel korral kirjutasid minust kohalikud India ajalehed. Kahel korral prooviti mind röövida. Külastasin kolme kooli. Olen ujunud erinevates India jõgedes. Näinud, kuidas ehitatakse maailma suurimat OMsümboli kujulist templit, ja aašrami, mida on ehitatud juba üle 15 aasta.
Kahe päeva jooksul jälgisin hoolega India suurimat kooliõpilaste joogavõistlust. Ajmeri linnas andsin kümneminutilise kõne 800 tüdrukule, direktoritele ja õpetajatele Mayo kolledži tüdrukute koolis. Külastasin väga suurt globaalset mõju avaldavat The Barefoot Collage’i. Ühe luksushotelli omanik Jaipuri linnas kutsus mind kaheks ööks oma hotelli tasuta ööbima. Külastasin MGD Jaipuri tüdrukute kooli, kus õpib üle 3000 tüdruku. Mul oli eriline võimalus rääkida ja olla koos 125 parema õpilasega ning vastata 45 minutit nende küsimustele. Pealinnas New Delhis kohtusin paari eestlasega ja kogesin ühte hindude suurimat valgusfestivali Diwalit. Jalutasin läbi Uttar Pradeshi osariigi vaesemate ja kõrge kriminogeensusega alade. Ühel päeval, kui lühikestes pükstes jalutasin, pures minu vasakut sääremarja üks metsik koer ja pidin käima traumapunktis. Khatima linnas täitus 7000 km jalutamist.
Nepal − tervisekontroll
Jalutasin 1024 km läbi Lõuna-Nepali. Ööbisin ja elasin kokku 22 kodus ja mitmes templis. Külastasin kolme kooli, ühte ülikooli ja ÜRO Bhutani põgenike laagrit Damakis. Olin mitu päeva Gautama Buddha sünnilinnas Lumbinīs. Läbisin detailse tervisliku läbivaatuse Chitwani meditsiinikolledžis. Andsin intervjuu kohalikule ingliskeelsele ajalehele Kathmandu Post. Samuti kirjutas minust lühikese artikli Eesti Päevaleht. Kogu Lõuna-Nepalis andsid mulle kohalikud inimesed iga päev teed ja süüa ning kutsusid mind oma kodudesse ööbima. Samuti kingiti mulle uus müts, mitu T-särki, õhuke kilejope, sokke, uued jalanõud ja teisi kingitusi. Damaki linnas täitus 8000 km jalutamist.
Praegu olen lõpetanud jalutamise Nepalis ja ootan India viisat, et jätkata jalutamist Ida-Indias. Siis on plaanis läbi jalutada Birma, Tai, Laos, Vietnam, Hiina, Lõuna- Korea, Jaapan, Kanada, Põhja- ja Lõuna- Ameerika, mitmed riigid Aafrikas ja tulla tagasi Euroopasse. Pikaajalisem soov on jalutada vähemalt 40 075 km, mis on planeet Maa ekvaatori pikkus. Ja jõuda millalgi positiivsema ja parema inimesena tagasi Tallinna, kust 11. mail 2014 seda jalutamist alustasin.
Alustasin seda jalgsireisi, kuna tundsin sügavalt – ma lihtsalt pean seda tegema! Selline elustiil, rändav olemise moodus, pidev liikumine, muutus, areng, kogemine, loomine, tõdemine, õppimine, kogemused – see kõik tundus minu jaoks ainuõige, vajalik ja hea. Tihti on just kõige ebamugavad olukorrad need, mis aitavad mul muutuda tugevamaks. Minu jaoks on ebameeldivad inimesed minu õpetajad.
Ma armastan kodusid, tunnen, et kodud on ülimalt privaatsed, ülierilised – justkui isemoodi pühad paigad. Olen alati väga tänulik ja õnnelik, kui mul õnnestub käia ja olla mõnes kodus.
Tekst ja fotod: Meigo Märk
Selles numbris
- Ühel teljel ümber planeedi
- Superfail
- Tamada ja Toostid
- Paari sõnaga Georgia köögist
- Meigo Märk – 8050 kilomeetrit jalutades
- Lootos
- Kaamos on kole asi!
- Aarete saare avastamata radadel ehk kuidas me ootamatult Kuubalt Nooruse saarele sattusime
- Tõus Kazbekile pole jalutuskäik pargis
- Stalin ja Georgia
- Aleksei Tammiste: Tbilisis oli hea mängida!
- Georgia laul
- Kevadeks GEORGIASSE
- Põhja-Kaukaasias turismipioneeriks. Muuhulgas jalgrattaga.
- Thušethi – iidsete kommetega ja metsikult ilus
- Džigittidega võidu
- UUDISTOOTED
- KROONIKA
- Go Reisiajakiri 59 – Aprill 2016
