Mööda mudaradu läbi Kambodža džungli

Kristina Kallas jutustab, milleni viis otsetee valimine Preah Vihearis, džunglirohkes ja turistidest veel puutumata Põhja-Kambodža provintsis.

„Tee läheb sealt küll, kuid praegu on seal muda vot siiamaani,” selgitas meile Phnom Penhi ühe baari britist omanik tõmmates käega joone oma rinna kõrguselt. „Mussooni ajal ma seal seigelda ei soovita,” lisas ta. Ka Lonely Planet kirjeldab Põhja-Kambodža provintsi Preah Viheari kui ühte väga vähekäidavat ja metsastunud piirkonda, kus isegi peatee on läbitav vaid poole aastast ja tegelikult ei vääri see mudarada isegi siis tee nimetust.

Millegipärast ei suutnud need hoiatused meid ümber veenda. Selle asemel, et sõita tagasi pealinna ja alustada sealt taas vaevarikkast bussisõitu Laose piiri suunas otsustasime Siem Reapist Stung Trengi pääsemiseks ikkagi kasutada „otseteed”. Meie arvestuste kohaselt oleks me võitnud ühe päeva ja lisaks vältinud sama teed pidi tagasisõitu.

Reisi algus läks väga sujuvalt. Sõitsime Siem Reapist liinibussiga kuni ühe suurema linnani, tulime seal ristteel maha ja asusime hääletama põhja suunas mööda tolmust liivateed. Peale kahe riikliku maantee, mis ühendavad Kambodža pealinna Phnom Penhi riigi peamiste turismiatraktsioonide Angkor Wati ja rannikuga, ei liigu ühelgi teisel teel Kambodžas liinibusse.

Mujal on peamine transpordivahend väike Honda mootorratas, mis imekombel suudab kanda kolme väikest kasvu khmeeri. Saime meiegi esimesed 5 km sõidetud kokkupressituna mootorrattal: ees juht, taga meie kaks ja meie vahel suured seljakotid.

Ristmikul, kuhu teist teed minema pidanud mootorrattur meid maha pani, ei tulnud kaua oodata. Saabus kastiauto, mis on Kambodžas levinud ühistranspordivahend. Meie rõõmuks sõitis auto otse Roviengi, kuhu meil oligi soov saada. Ronisime kõikide teiste reisijate, kottide ja kanakuutide vahele. Reis jätkus.

Teest sai auklik liivane rada, mis vahepeal oli vihmaperioodi tõttu sootuks vee poolt ära uhutud. Sillad, mis olid ehitatud kadunud teelõikude ületamiseks, koosnesid vaid kahest puuplangust, mille peale autojuht autorattad väga osavalt manööverdas. Telliskivimajad asendusid puuplankudest kokkulöödud onnidega.

Roviengi külakesse jõudsime kolme tunni pärast, maksime juhile kolm eurot kahe inimese vedamise eest ja asusime otsima kohta, kus saaks midagi hamba alla. Pärast einestamist ühe sõbraliku poeomaniku juures leidsime mootorratturi, kes oli nõus viima meid järgmisesse külla.

Tee muutus veelgi halvemaks, kohati tuli mootorratta seljast maha tulla ja jala kõndida. Meil kulus 22 km läbimiseks tervelt tund aega! Juht pani meid maha Staeng Sen jõe juures, kus vanasti oli olnud sild, kuid enam mitte. Selle asemel töötas seal paadimees, kes inimesi väikese tasu eest oma müriseva paadiga üle vee sõidutas.

Teisel kaldal hakkasime järjekordset küüdimeest otsima, kuid kell oli juba 5 õhtul ja meie üllatuseks ei soovinud keegi meid isegi suure raha eest kuhugi sõidutada. Jalutasime piki küla ainsat teed edasi-tagasi lootuses siiski leida kedagi, kes oleks nõus viima meid järgmisesse külla, mis meie arvestuse järgi ei tohtinuks olla kaugemal kui 15 km.

Mehed näitasid oma kellade peale püüdes meile selgeks teha, et ühe tunni pärast on juba pime ja ainuke lahendus on külas ööbida ja homme edasi liikuda. Selle edasi-tagasi kõndimise peale oli meile sappa tekkinud suur trobikond lapsi, kes kõik olid elevil, sest turisti ei satuta sealkandis just tihti nägema. Ei jäänudki meil muud üle, kui suunduda kohalikku templisse ja püüda seal endale nurgake leida. Templisse jõudes nägime veel suuremat hulka lapsi, kes nagu hiljem selgus, ootasid seal oma inglise keele tunni algust! Inglise keele tund siin muust maailmast ära lõigatud külas!

Peagi toodi kohale ka inglise keele õpetaja, viisakalt riides noormees. Üliviisakas maneeris briti aktsendiga, kuid khmeerilikku inglise keelt rääkiv õpetaja oli ka ise samast külast pärit ja mis veelgi huvitavam, polnud kunagi käinud kaugemal kui naaberkülas 15 km kaugusel. Huvitav, kust tuli tema britipärane inglise keel?

Nii hästi ta siiski keelt ei osanud, et kõikidele meie uudishimutsevatele küsimustele vastata. Kuid uudishimu oli vastastikune. Kui me tema pärimistele meie päritolu kohta vastasime, et Euroopast, siis saime aru, et ega see nimi talle suurt midagi ei ütle. Ta üksnes noogutas vaikselt ja ütles „I see”. Seejärel tahtis ta mu reisikaaslaselt teada, kas tema naine (s.t mina) on samast külast kust rännumees ise. Vaatasime naeratades üksteisele otsa ja otsustasime, et vist ei suuda selgeks teha ei seda, et ma ei ole tema naine (aga miks sa siis võõra naisega koos reisid, küsiks ta kohe segaduses olevana) ega ka seda, et me oleme sootuks erinevatest riikidest, küladest rääkimata.

Selleks ajaks teadis juba terve küla, et toimumas on aasta sündmus – kaks valget inimest ööbivad küla templis. Kohale olid tulnud kõik küla lapsed ja ka templi mungad. Nii me istusime seal petrooleumlambi valguses ja püüdsime õpetajaga vestelda, ülejäänud sada silmapaari meid pingsalt jälgimas. Kell 8 õhtul jätsime õpetajaga hüvasti, kinkisime talle kotis olnud inglisekeelse Arundhati Roi esseekogumiku Iraagi sõjast ja globaliseerumisest ning asusime mattidele magama.

Järgmisel hommikul ärkasime koos päikesetõusu ja külaga ning asusime usinalt küüti otsima. Olime veendunud, et jõuame veel sama päeva õhtuks Stung Trengi, mis olid vaid 35 km kaugusel. Küüdi leidmine ei osutunud aga lihtsaks – keegi polnud nõus sõitma.

Ahastuses hüppasime ühe pullirakendi peale, kuid see liikus 4 km tunnis ja lisaks selgus, et ka mitte selles suunas, kuhu meil oli vaja.

Siis märkasime ühe maja ees külameest mootorratast putitamas ja astusime ligi. Vestlus toimus peamiselt kehakeeles – näitasime enda, siis juhi ja siis mootorratta peale ning põrisevat häält tehes viipasime küla suunas, kuhu meil oli vaja jõuda. Vastusena teatas mees kogu aeg „moto muy no, moto pii”.

Mõne aja pärast hakkas meile koitma, mida ta tahtis meile selgeks teha: et „kaks inimest koos kogu teie pagasiga ühe mootorratta peale ei mahu, teed on väga halvad, tuleb leida teine juht koos rattaga”. Ta sõitis külla ja saabus mõne aja pärast tagasi teise juhiga. Perenaine pakkis neile söögi kaasa ja algas sõit Spungi küla suunas.

Peagi sai meile selgeks, miks ta ei olnud nõus meid koos ühe ratta peale võtma. Teed sisuliselt ei olnud. Oli vaid porine rada, mis viis läbi džungli. Lõpuks kadus seegi ära ja me pöörasime džunglisse sisse. Rada muutus veelgi hullemaks ja suure osa ajast pidime me lihtsalt rattaid porist läbi lükkama.

Pärast viietunnist sõitu jõudsime väikesse džunglikülla. Hakkas väga kõvasti vihma ladistama. Otsisime kohalike juurest varju. Meie juhid teatasid meile, et kuna varsti hakkab pimedaks minema, siis nad asuvad nüüd tagasiteele. Meie paanika oli suur, sest meil ei olnud mingit soovi jääda sellesse külla ootama jumal teab mida. Juba kujutasin vaimusilmas ette, kuidas pean veetma järgmised 3 kuud siin džunglis oodates kuivaperioodi, mil teed vee alt jälle välja ilmuvad.

Meil õnnestus siiski mootorrattajuhte veenda, et ei ole hea mõte jätta kaks valget inimest džunglisse omapead. Aga meil tuli leppida nende nõudega, et täna enam edasi ei liiguta ja sõitu jätkame järgmisel hommikul, sest pimedas ei liigu džunglis isegi kohalikud. Külamehed kinnitasid, et ei ole mingi probleem homse päevaga Stung Trengi välja jõuda vehkides käega kogu aeg ida suunas, sest sinna suunda see linn jäi.

Meid juhatati öömajale küla tähtsama mehe juurde, kelleks osutus küla velsker. Siis selgus, et meil ei ole piisavalt bensiini, et homme edasi sõita. Kust saada bensiini siin džunglis? Külarahvas ei soovinud oma viimaseid kanistreid meiega jagada, sest seda kasutati riisipeksumasina tööshoidmiseks ja järgmine võimalus bensiini järgi minna oli alles kuivaperioodi alguses ehk kolme kuu pärast. Otsustasime bensiiniprobleemiga tegeleda hommikul ja heitsime mattidele pikali õhtusööki ootama.

Õhtusöögiks oli paljas riis koos mingi vedelikuga. Juua sai vihmavett. Külaelu, eriti džunglis möödub rutiinselt. Tõustakse aovalges kell 6, süüakse hommikusöögiks riisi, siis minnakse riisipõllule tööle ja tullakse tagasi kell 5, kui hakkab hämarduma. Tööle pannakse riisipeksumasin. Õhtusööki – jälle riisi – süüakse juba pimedas kell 6. Istutakse veel tunnike banaanikooretule valgel ja minnakse magama. Järgmine päev on jälle samasugune.

Kõik lapsed (ja mitte ainult lapsed) olid ümber velskri onni tulnud luurama imelikke valgeid inimesi. Voltisime lastele kotist leitud vanast Economistist paberlennukeid, laevu ja mütse ning lõpuks mängisime koos isegi lõbusalt kaarte.

Magama läksin siiski valutava südamega, sest minu pea ei suutnud küll välja mõelda, kust on võimalik siin sügavas džunglis kahe mootorratta jaoks bensiini leida. Lisaks hakkas öösel ülikõvasti vihma sadama, mis tekitas veelgi lootusetuma tunde, et needki vähesed teed, mis veel ei olnud veel all, upuvad nüüd ära.

Hommikul ärgates nägin, et me juhid kõnnivad juba usinalt kanistriga mööda küla ringi. Ahhaa, jahivad bensiini, väga hea! Tunnikese möödudes olidki nad bensiiniga kohal, kusjuures meie käest ei küsitud sentigi. Püüdsime pakkuda öömaja peremehele raha, kuid ta keeldus seda vastu võtmast.

Pakkisime kotid rataste peale ja asusime teele. Ega me teed eriti ei teadnud ja tundus, et ka meie juhid mitte. Ka nemad pole ilmselt oma külast kunagi kaugemale kui naaberkülla saanud, mõtlesin. Suunda hoidsid nad kogu aeg päikest jälgides, et see oleks ikka alati vasakul pool. Õnneks olid meil kaasas GPS ja kaart.

Olime just jõudnud järgmisesse külla, kui saabus järjekordne vihmavaling. Meie juhid tahtsid vihmavarju minna, suitsu teha, külaelanikega ilmast ja elust vestelda, aga meie püüdsime neid tagant kiirustada, sest eelmiste päevade kogemus ei lubanud just kiiremat edasiliikumist kui 5 km tunnis. Külaelanike suunanäitamise järel asusime ületama riisipõlde, mille taga pidi algama järjekordne džunglirada.

Ekslesime mootorratastega hiiglaslikel riisipõldudel tunde, ilma et oleks ühtegi teeotsa leidnud. Läbimärjad, ahastuses, väsinud. Rattaid pidi tassima enda kõrval mööda peenikest riisipõllu äärt ja mitmeid kordi ka mudasest ja vesisest riisipõllust välja tirima. Mudakaanid olid ennast jalgade külge imenud.

Lõpuks märkasime põllu ääres väikest poissi ja palusime tal meid teeotsani juhatada. Poisike vaatas meid pikalt ja umbusaldavalt, osaliselt ka üllatunult, kuid siis hakkas astuma ja meie tema kannul. Pärast mitut tundi riisipõldude kammimist jõudsime väikese porise rajani.

Nüüd kulges tee juba päris sügavas džunglis. Mul tekkis hirm nii usside ees, keda seal pidi olema palju, kui ka maamiinide pärast, sest just see Kambodža piirkond olevat üks ohtlikumaid – puhastustööd pole sinna veel jõudnud. Meie juhid paistsid aga maamiinidest mitte hoolivat, sõites regulaarselt rajalt eemale, otsides paremat läbipääsuteed. Nad on kohalikud, ju nad siis teavad, et see on ohutu, lohutasin ma ennast.

Õhtuks jõudsime järgmisesse külla, kus meid ootas ees jõgi, mille ületamiseks ei olnud muud viisi, kui kotid selga võtta ja läbi kõndida. Õnneks ei olnud vesi kõrgem kui vaid puusadeni. Mootorratastel lükati puupalgid kere vahelt läbi ja tassiti meeste õlgadel üle. Sõitsime veel tunnikese ja saabusime juba hämardudes järgmisse külla.

Meile seletati, et Stung Trengi suunas minna enam ei saa, sest seal on mitu jõge, mis on teed ära viinud ja kui kahest esimesest on võimalik üle saada, siis kolmandas on praegu vesi üle pea. Mootorratastega sealt üle ei saa.

Mis nüüd saab? Kas me jäämegi siia külla ootama, kuni need jõed taas ära kuivavad ja teed nende alt välja ilmuvad? Olime juba kolmandat päeva džunglis ekslemas, igal hommikul tõustes lootusega, et täna jõuame kohale.

Vaatasin juhtide poole, ka nende näod olid murelikud. Nad olid oma naistele öelnud, et viivad need hullud valged turistid naaberkülla ja on õhtuks tagasi, kuid nüüd olid nad juba teist ööd kodust ära. Ma ei osanud arvata, kas nende naised on murest hullumas või ongi see siinkandis tavaline ja sellest ei tehta suurt numbrit.

Ei jäänudki meil muud üle, kui lasta ennast juhatada järjekordsesse ööbimiskohta, seekord külavanema majja. Külavanem oli väga energiline mees, kes suutis isegi inglise keeles paar sõna öelda ja kümneni lugeda. Märkasin kõrvalmaja seinal UNDP ja Euroopa Liidu arenguprogrammi plakatit, mis teatas, et siin külas viiakse läbi pereplaneerimise projekti. Sealt siis ka külavanema uhke T-särk ja ingliskeelsed numbrid.

Küla ise tundus eelnevate peatuskohtadega võrreldes paremal järjel olevat. Välja ilmusid isegi plastiktoolid, riisi kõrvale pakuti liha (mis küll haises jubedalt) ning onnidki olid uhkemad. See andis lootust, et linn ei ole enam kaugel. GPSi andmetel mitte kaugemal kui 15 km.

Külavanem seletas hoogsalt kehakeelt ja oma imeväikest ingliskeelset sõnavara kasutades, et sõitma hakkame homme kell 6 hommikul ja kella 10-ks oleme Stung Trengis, sest tee on sile ja sõita saab kiiresti. Tema tuleb ka kaasa, tal linnas asju ajada.

See tundus uskumatu. Kas tõesti on võimalik 4 tunniga läbida 15 km džunglirada? „Ah jaa, me saame liikuda ainult sel juhul, kui öösel vihma ei saja, sest siis taandub jõgi natukene ja on läbitav,” lisas külavanem lõpuks. Selge, siin see konks siis oligi. Loota, et mussooniperioodil öösel vihma ei saja, oli muidugi naiivne. Aga me siiski lootsime, sest see oli meie ainuke lootus džunglist välja pääseda.

Öösel muidugi sadas. Õnneks siiski mitte valanguna, vaid pigem tibutas. Hommikul ärgates nägin, et külavanemal oli puhas valge UNDP särk seljas ja viigipüksid jalas. See oli selge märk, et tuleb sõit linna. Jõeni jõudmiseks ei läinud kaua, kuid selle ületamine oli tõsine katsumus, sest vool oli väga kiire ja vesi umbes rinnuni või üle selle.

Meie suured seljakotid tuli jälle pea peale asetada ja niimoodi tasakaalu hoides püüda voolust üle olla. Kohalikud olid meile appi tulnud mootorrattaid üle tassima. Teisel pool jõge aga algaski sile tee, nii nagu külavanem oli lubanud ja ka džungel sai läbi. Päike kõrvetas ja tuul vihises kihutavatest mootorratastest mööda ning riided said seljas ruttu kuivaks. Kella 11 olimegi Mekongi jõe ääres, mille teisel kaldal paistis Stung Treng.

Surusime mootorrattajuhtidel kätt, kelleta me ilmselt poleks džunglist välja pääsenud. Loodetavasti leiavad nad kojusaamiseks pikema, kuid korralikuma ja kiirema tee. Kurb, et ei osanud neid khmeeri keeles tänada. Maksime kummalegi 60 dollarit, mille üle nad väga õnnelikud olid, ja läksime paadisillale Mekongi ületamiseks paadimeest otsima.

Selles numbris

• Kas krediitkaart on saatanast?
• Patud merel
• Teeäärne Ameerika
• Lätlaste retk Riiast Kaplinna
• Päevad Khmeri templites
• Mööda mudaradu läbi Kambodža džungli
• Varjatud Himaalaja
• Sensatsioon Somaalimaal
• Liibüa kõrb – määratu suur ja mitmekesine
• Karakumi päikese all
• Kõrbes tuleb sõita gaasipedaal põhjas
• Timbuktu liikuvad luited pannakse ankrusse
• Võiduajamine kaamelitel
• Kuidas koduga sidet pidada?
• Nipernaadit Uhhuduuri oodates
• Go Reisiajakiri nr 8 – September 2007