GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Go Reisiajakiri nr 8 September 2007

September 2007

Miraažidest

Kõrb peab ikka üks oluline asi olema, kui nii Jeesuse, Buddha kui ka Mohammedi elu olulisimad hetked on seotud kõrbega. Eestlastele on kõrb aga kauge ja võõras.

Kõrbe piire ei oska loodusteadlasedki alati täpselt määratleda. Kõrbel võib olla tuhat nägu. Kõrb võib olla pimestavvalge nagu Egiptuse Läänekõrb, purpurpunane nagu Austraalia südamik, mustjaspruun nagu savine Karakum, kuldne nagu Araabia poolsaar, läikiv (loe: kilekottidega kaetud) nagu Atakama. Kõrbeliiv võib olla sülipehme nagu Saharas või kivikõva nagu Kobis. Ka ei vasta tõele tavaarusaam, et kõrbes on ainult hirmus kuum. Näiteks USA suurim kõrb Suur nõgu, mille enamik aastasest veest pärineb lume sulamisest, on valdavalt jahedate temperatuuridega paik.

Alates 1950. aastate teisest poolest said eestlaste seas populaarseks kõrbematkad Kesk-Aasias, eelkõige Turkmenistani ja Kasahstani. Mõneti aitas sellele buumile kaasas Lennart Meri esimene reisiraamat „Kobrade ja karakurtide jälgedes. Kesk-Aasia matkamärkmeid”, mis ilmus 1959. aastal. Kõigi seiklushuviliste Tartu tudengite õppeprogrammi kuulus suviti mõni kõrbematk. Kõnniti mööda kišlakke ja auule, vallutati barhaane, istuti kohalike meestega tšaihannas, tinistati saksauulipuu all kitarri ja hirmutati skorpionitega tüdrukuid.

Ja eestlased ei kõndinud kõrbes mitte ainult matkalustist. Tänu Viktor Masingu ja Linda Pootsi innustusele hakkasid kõrbe-elu uurima ka Eesti teadlased. Tartu Ülikooli zooloogia muuseumist leiab mitmeid selle töö jälgi, eriti tänu aktiivsetele putukauurijatele. Masingu ja Pootsi endi reisiraamatut „Tuhat tutvust tundrast kõrbeni” võiks iga loodushuviline aeg-ajalt üle sirvida.

Kuigi kõrbed moodustavad ligi veerandi maailma maismaapinnast, teame me nendest neetult vähe. Nii võivad kergesti tekkida miraažid. Vältigem miraaže!

Tiit Pruuli ja GoDiscover meeskond