„Moskva“, „Slava“ ja Muhu seelik

Kadri Liik kirjutab Muhu seeliku, Venemaa lipulaeva „Moskva“ ja Tsaari-Venemaa soomuslaeva „Slava“ üllatuslikest seostest.

Kui Venemaa Musta mere laevastiku lipulaev „Moskva“ aprilli keskel põhja läks, siis avastasin üllatusega, et sel 43-aastasel ristlejal ja minu 90-aastasel Muhu seelikul oli ühine „esivanem“ – Tsaari-Venemaa soomuslaev „Slava“, mis hukkus 1917. aasta oktoobris.

Kui „Moskva“ veel noor laev oli, kandis ta nime „Slava“. Nõnda oli ta ristitud just sellesama 1917. aastal hukkunud „Slava“ auks ja mälestuseks. On omamoodi huvitav, et Nõukogude Venemaal – 1979. aastal – ristiti laev Tsaari-Venemaa soomuslaeva auks. Alus valmis 1905. aastal ja kommuniste ei teeninud ta kunagi, uppudes mõni päev enne bolševike riigipööret. Aga nii oli. Alles 1996. aastal nimetati uus „Slava“ ümber „Moskvaks“. 

Vana „Slava“ läks põhja Moonsundi lahingus, mis toimus 1917. aasta 17. oktoobril ei kusagil mujal kui Suures väinas. Laeva tabas seitse Saksa mürsku, mis lasti lahinglaevadelt „König“ ja „Kronprintz“ ning mille tulemusena puhkes laeval tulekahju ja mitmele poole tungis vesi. Kuigivõrd see siiski liikus, nii et Vene viitseadmiral, nähes, et laeva ei õnnestu päästa, lootis ta uputada Kumari kanali suudmesse. Selle Eesti saarte vahel kulgenud ning Riia ja Soome lahtesid ühendanud süvendatud veetee sulgemine oleks venelastele toonases olukorras strateegiliselt kasulik olnud, aga paraku „Slava“ sinna ei jõudnud, veest raskeks muutunud laev jäi põhja kinni juba varem, kusagil Papirahust natuke Muhu pool. Slava meeskond evakueeriti ja laev õhiti. See olla põlenud mitu päeva, aga päris põhja ta sellegipoolest ei läinud, madalas vees jäi osa vrakist ikkagi nähtavale. 

Miinikollane ja Muhu seelik

Ja siin hakkab mängu tulema seelik. „Slava“ vrakk jäi muhulaste ja läänemaalaste meelevalda, kes võtsid sealt, mida said. Ära toodi nii rauda ja vaske kui ka lõhkeainet, mida Muhu naised kasutasid seelikute värvimiseks. Kuulsad kollased Muhu seelikud, mis hakkasid levima pärast esimest maailmasõda, on tänu võlgu just „Slavale“ – sealt toodud pikriinhape ehk miinikollane oli suurepärane riidevärv. 

Miinikollane oli minu lapsepõlves Muhus levinud sõna. Vanemad naised rääkisid nagu muuseas „miinikollasega värvitud seelikutest“. Ma pikalt arvasin, see on mingi hüüdnimi või tähistab teatud kindlat kollase varjundit – idee, et kollast võetigi miinide seest, tundus lihtsalt liiga... uskumatu. Aga nii oli. Pikriinhape oli hea riidevärv. (Muide, ka TNT olla alguses olnud riidevärv.) Ja ma ei ole kuulnud, et Muhus temaga palju õnnetusi oleks juhtunud. Ju need vanad Muhu naised teadsid, mida nad tegid. 

Nii et jah, mina olen esiemadelt pärinud kollase Muhu seeliku, mille nad on tõenäoliselt algusest lõpuni ise teinud – kasvatanud lambad, võtnud villa, värvinud selle miinikollasega ilusaks, kassid ja lilled kanga sisse koonud ning siis õmmelnud ja kaunistanud. Ma ei imestaks, kui ma mõnest pimedast aidanurgast poti miinikollast leiaks. Ei tea küll, kas ma seda ise kasutada julgeks... 

Lõpetuseks

1999. aasta 24. veebruaril kandsin ma seda seelikut Eesti Moskva saatkonna vabariigi aastapäeva vastuvõtul. Tol korral ma veel ei teadnud „Slava“ lugu ega osanud venelastele öelda, et kõik see kollane on tegelikult nende enda tsaariaegse sõjatööstuse toodang. Kui kunagi veel peaks juhtuma nii, et on Moskva, aastapäev, saatkond ja seelik, eks ma siis ütlen. Ja midagi peaks ütlema veel. Selle kohta, et „Moskva“ oli kogu oma kohmakuses tegelikult ju ilus laev. Ja ilma Ukraina sõjata võinuks ta olla veel kaua. Elada pikalt nagu minu seelik. Nii et ...

Tekst: Kadri Liik
Foto Tiit Pruuli kollektsioonist

Selles numbris

• Matkama – aga kuidas valmistuda?
• Usbeki köök – mitte ainult pilafist
• Usbekistan – õitsev kõrb
• Jaan Undusk: „Kassari põlistas kirjanduslukku Voldemar Panso.“
• Legendaarne reisimees Münch­hausen
• Maailm on kirju!
• Arviga Rumeenias
• Automatk Texasesse
• „Moskva“, „Slava“ ja Muhu seelik
• Wilpattu pisarad
• Jüri Etverk: „Fotod aitavad mul lugu rääkida.“
• Haruldased kohtumised babongodega
• GO Reisiajakiri küsib
• Haabjaga viikingite jälgedes
• Hard Perk – mees, kelle purjeka mastiks on New Yorgi laternapost!
• Tooteuudised
• KROONIKA