Myanmari tulevik ja valimisvaatlused

2015. aasta novembris toimunud Myanmari (Birma) valimiste ajal oli selles Kagu-Aasia riigis korraga üllatavalt palju eestlasi. Oli turiste ja ka ametlikke valimisvaatlejaid. Ettevõtja Tiit Pruuli tegeles sügisel Myanmaris ringi reisides põhiliselt ajaloo ja tänapäevaga. Tänane Riigikogu liige (Keskerakond) Oudekki Loone tegeles Kayini maakonnas valimisi vaadeldes põhiliselt Myanmari tänapäeva ja tulevikuga. Tiit Pruuli rääkis Oudekki Loonega, kuidas valimiste vaatlemine toimub.

Myanmari juhtis aastakumneid sojavaehunta, opositsioon oli vaigistatud hirmuvalitsuse alla, koduaresti või maalt põgenenud. Pöördumine ülemineku- ja reformide teele algas umbes 2008. aastal.

Nende valimiste suur vastasseis oli endiste kindralite erakonna Solidaarsus ja Arengupartei (USPD, juhiks president Thein Sein) ning demokraatia Liiga (NLD, juhiks Nobeli preemia laureaat Aung San Suu Kyi ehk Leedi) vahel. Parlamendi (Pyidaungsu Hluttaw) mõlemas kojas – rahvuste kojas ja esinduskojas – saavutas Demokraatia Liiga veenva ülekaalu.

Tiit: Olin Birmas täpselt kümme aastat tagasi. Siis oli turiste imevähe, Paganis ja Inle järvel nägime üksikuid välismaalasi. Nüüd oli näha, kuidas massid on kohal jõudnud – üle 3 miljoni turisti aastas, aga riigi nõrguke turismitaristu kvaliteetseks teenuseks tegelikult päris valmis. Üks turismitöötaja ütles mulle kahetsedes, et üleujutustest tekkinud düsenteeria ja käimasolevad valimised, millest kardeti, et võib puhkeda vägivald rahvus- või usurühmituste vahel, on mõlemad palju arglikke lääne turiste eemale peletanud ja turismi mõttes on halb aasta.

Oudekki: Sama turistidepuudust kurtis minu hotellipidaja, aga ütles ka rõõmustades, et "õnneks tuleb valimiste ajal siia palju välissaatkondade töötajaid."

Valimisi on eestlastel minu teada võimalik vaadelda kahte moodi – kas Euroopa Liidu või OSCE raames.

Tegelikult on neid viise rohkemgi. Lisaks nimetatutele, mis on kaks kõige suuremat rahvusvahelist institutsiooni, on veel väga tuntud valimisvaatlejad, mis on Ameerikapõhised: Carter Centre, National Democratic Institute ja International Republican Institute, aga sealt käib läbi eri rahvuste inimesi. Kui EL ja OSCE võtavad vaatlejateks vaid liikmesriikide kodanikke, siis ameeriklastel sellist piirangut ei ole. Väikeseid mittetulundusühinguid, kes valimistega tegelevad, on veel.

Kas olen õigesti aru saanud, et OSCE vaatlejatena käivad väljas põhiliselt välisministeeriumi ametnikud?

Jah, üldiselt küll. Mina olen osalenud ühel OSCE missioonil. Küsimus on eelkõige pragmaatiline – kui Euroopa Liidu missioone rahastatakse kesksest katlast, siis OSCE missioone peavad rahastama liikmesriigid ise. Nii saadetakse sinna riigiametnikke, kes saavad nii või teisiti oma töö eest riigilt palka ja lisakulutusi pole.

On teada, et neid soovijaid, kes on pädevad valimisi vaatlema, on Eestis veidi üle 200. Kuidas siis valik edasi läheb, kes otsustab selle, kes missiooni kuuluma hakkavad?

Euroopa Liidu missioonid on üles ehitatud nii, et esiteks on tuumikmeeskond ehk core team.

Need on need vanakesed, kes istuvad viietärnihotellides ja kirjutavad Brüsselisse raporteid?

Raporteid kirjutavad teised ka, aga tõsi, nende raportid lähevad Brüsselisse. See meeskond koosneb spetsialistidest, kus on eri valdkondade eksperdid: valimissüsteemide ekspert, õigusekspert, meediaekspert, poliitiline ekspert, pluss vajalikud eksperdid, mis sõltuvad juba konkreetsest sihtriigist, kas inimõiguste, naisõiguste või muude spetsiifiliste vähemuste ekspert, kui see on vajalik. Need on analüütikud, kes koostavad ka lõppraporti. Kohapeal on nad kolmest kuni üheksa kuuni, Afganistanis näiteks veebruarist novembrini. Neid juhib Euroopa Parlamendi saadik. Missioon on täiesti iseseisev, ta ei sõltu juhi parlamendifraktsioonist, parteist ega muust.

Sellesse meeskonda tuleb kandideerida otse Euroopa Komisjoni ja European External Action Service’i kaudu, mitte läbi Eesti välisministeeriumi. Need eksperdid saavad suure osa oma infost pikaajalistelt vaatlejatelt (long term observers). Nad saadetakse mööda riiki laiali, sõltuvalt piirkonna-maakonna suurusest üks või kaks tiimi maakonna peale. Meie ülesanne on hinnata, milline on kampaania, mida erinevad parteid teevad, kuidas nad on üles ehitatud, kuidas planeerivad elu pärast valimisi. Lisaks vaadata, kuidas valimisseadus tegelikkuses töötab ja mida teeb valimiskomisjon.

Meeskonnas on kaks inimest? Kas see on see koht, kus sina töötad?

Just, mina töötan nende meeskondade liikmena. Tavaliselt on paaris inimesed eri riigist, tavaliselt mees ja naine. Peame igal nädalal kirjutama tuumikmeeskonnale vähemalt ühe raporti.

Lisaks on olemas veel lühiajalised vaatlejad. Mida nemad teevad?

Nemad saabuvad üsna vahetult enne valimispäeva. Nad on kohal kokku umbes seitse kuni kümme päeva, saavad enne ka väikese koolituse. Nende põhiülesanne on käia valimispäeval jaoskonnast jaoskonda, viibida igas jaoskonnas umbes pool tundi ja jälgida, mis seal toimub.

Nii pika- kui ka lühiajalisteks vaatlejateks pürgijad esitavad oma kandidatuuri oma riigi välisministeeriumile. Ministeerium teeb valiku nende CV ja ROSTERis olevate andmete põhjal. Püütakse jälgida, et kõik 200 inimest saaks pidevalt kogemusi. Ministeerium saadab oma valiku komisjonile, kes teoreetiliselt võib muutusi teha, aga minu teada Eesti välisministeeriumi valikuid Brüsselist muudetud ei ole. Tavaliselt teevad uued tulijad esmalt lühiajalise vaatluse, mis on mõnevõrra lihtsam, ja siis liigutakse edasi pikaajaliseks vaatlejaks. Üldiselt eestlastest vaatlejaid hinnatakse.

Kui palju sa ise oled valimisi vaadelnud?

Afganistanis, Libeerias, Jeemenis, Indoneesias, Kõrgõzstanis, Bangladeshis, Sierra Leones ja nüüd siis Birmas. Kokku kaheksa riiki.

On sul mõni lemmik?

Ma armastan neid kõiki. Paratamatult hakkad armastama, kui sa nende probleemidesse nii sisse elad. Kõige õnnetumas seisus oli Jeemen, olin seal 2006. Iga 18-aastaseks saanud poiss sai kingituseks Kalašnikovi automaadi. Keskmiselt oli naise kohta kuus last. On demograafiline plahvatus, põllumaad jääb järjest vähemaks ja igal mehel on automaat… Selline tunne oli, et Malthus, sul on mõnikord õigus ka… Kahjuks nii on Jeemenis läinudki.

Kas saan õigesti aru, et vaatlejad ei ole valimiste valvekoerad? Teie ülesanne ei ole otseselt sekkuda, kui näete võltsimist või pettust?

Ideaalne valimisvaatleja oleks läbipaistev. Meie asi ei ole sekkuda. Missioon ei lähe kunagi riiki vastu selle riigi tahtmist, vaid on alati kutsutud. Meil on väga selged käitumisjuhised ja me tõesti ei tohi sekkuda protseduuridesse. Me peame infot koguma, mitte sekkumisega infot moonutama. Me peame teada saama, millised on probleemid. Probleeme on igal pool, nii meil kui ka Ühendriikides, kujunevatest demokraatiatest rääkimata.

Siin on oluline ka suveräänsuse küsimus. Valimised on oluline suveräänsuse näitaja. Aga kui ma tulen välisriigist kohale ja valimispolitseinikuks, siis pole see just sõjakuulutamine, aga hakkab sinna sektorisse lähenema.

Aga sinul, Oudekki, on ju väga selged poliitilised eelistused. Sa lähed neutraalse valimisvaatlejana kuhugile riiki, näiteks Myanmari. Sa ei saa ju kindraleid armastada. Aga sa pead olema neutraalne. Sul on vasakpoolsed vaated, aga sa pead suhtuma võrdselt nii parem- kui ka vasakpoolsetesse parteidesse. Kuidas sa selle dilemma enda sees lahendad?

Inimestel on alati poliitilised vaated, minul ka. Aga tööd tehes olen ma professionaal. Tean, et ka need inimesed, kes on mulle poliitiliselt sümpaatsed, võivad sohki teha. Minu ülesanne on korjata fakte. Need on sõltumatud minu poliitilistest vaadetest. Jah, lõpuks esitame me ka analüüsi, aga analüüs ja faktid on alati omavahel seotud.

Sa olid vaatlejaks piirkonnas, kus kodusõda on väldanud, võib öelda, et juba enam kui 60 aastat. Mis olid olulisemad valimisprobleemid?

Jah, siin ei olnud põhiküsimuseks mitte endiste kindralite ja Aung San Suu Kyi vastuolu, vaid see, kuidas nad suhtuvad vägivalda ja rahuprotsessi. Väga oluline oli etniline probleem. Küsiti, kas valimised on üldse mõttekad, kas me küsime iseseisvust, kas me küsime mingit sorti suuremat autonoomiat, kas on mõtet hääletada kohalike etniliste parteide poolt, et nemad saaksid riigi parlamenti.

Asjast arusaamiseks peab teadma ajalugu. Anglo-birma sõdade käigus annekteerisid britid Kayiani maakonna 1854. aastal. Juba varem alanud ristiusustamise protsess oli üsna edukas ja paljudest animistlikest karenitest said kristlased. Briti koloniaalvõimud rõhutasid sageli karenite kristliku eliidi paremust võrreldes bamaritega ja see pani aluse karenite rahvusliku eneseteadvuse kasvule. 1881 loodi Karenite Rahvuskogu (Karen National Association), mis esindas nende huve brittide ees. Teise maailmasõja käigus võitlesid karenid koos brittidega Jaapani vastu, parast sõda soovisid nad luua iseseisvat riiki, lõid 1947 Kareni Rahvusliku Liidu (Karen National Union ehk KNU), aga Birma iseseisvumisel 1948 ei võtnud ei bamarid ega britid Kareni riigi teket tõsiselt jutuks.

Kuigi sa tegeled poliitikaga igapäevaselt, siis riigid, kus sa oled vaatlejana käinud, ei kuulu ilmselt sinu igapäevasesse fookusesse. Kui palju vaatleja peab end ette valmistama või kui puhta lehena peab ta kohale minema?

Pikaajaline vaatleja peab end ikka enne ette valmistama. Kui seal on varasematel valimistel vaatlejaid olnud, siis loen alati läbi ka nende raportid. World Bank teeb häid analüüse, mida tasub enne lugeda, samuti riigi ajaloo kohta. Ja kui võimalik, siis mõne ilukirjandusliku raamatu, mille on kirjutanud kohalik autor. Tihti otsin ka mõne tuttava inimese, kes seal varem käinud on.

Kui mina nüüd üle kümne aasta Myanmari tulin, siis enne sõitu tuletasin meelde 2010. aasta valimiste kulu, vaatasin majanduses toimunut. Avastasin, et kuigi see potentsiaalikas riik on endiselt üks maailma vaesemaid, on vanad hunta kindralid end väga hästi positsioneerinud nii majanduses kui ka poliitikas. Tegelesid sa ka nende teemadega?

Jah, kuigi Demokraatia Liiga 2010. aasta valimisi boikoteeris, siis tänase olukorra kohta need valimised palju ei öelnud. Kuna teadsin, et lähen Kayini, siis tegelesin etniliste küsimustega. Neil asjadel on seal teatud määral ka usuline mõõde, aga väga vähe. Osa kareneid on teatavasti kristlased.

Oot, minu kümne aasta tagune mulje oli, et usulist mõõdet on kristlastest karenitel päris palju. Nad väitsid, et üheks nende tagakiusamise põhjuseks on see, et nemad pole budistid.

Seda ei maininud keegi. Religioon ei olnud poliitiliseks probleemiks. See on see, mida mina praegu kohapeal nägin. See oli palju väiksem probleem, kui väljast võib paista. Käisime vaatamas juhtumit, kus budistlik pagood on ehitatud kiriku territooriumile. Uurisime, kas see on probleem. Kõik vastasid, et ei ole. Tõsi on, et kristlust on seal poliitiliselt instrumentaliseeritud, nagu mõnel pool ka budismi, aga Kayinis oli religioon kümnenda järgu küsimus. Esimene asi oli kodusõja jätkumine või lõpetamine. Oluline küsimus oli, kas Kayinis paiknev armee saaks koosneda ainult karenitest. Teiseks tahaks nad, et nende keelt õpetataks ka koolis. Niinimetatud mässulised on seal tegelikult kohalikku elu kogu aeg juhtinud, nüüd on küsimus, kas nad muutuvad poliitiliseks parteiks.

Usust veel – Myanmar on olnud minu kui budismisõbra jaoks üks kurb näide budistlikust vägivallast, mida on korduvalt rakendatud muslimitest elanikkonna suhtes. Kas see oli valimiste ajal teema?

Meie ringkonnas seda küsimust polnud. Mõnel pool mujal küll. Ma näen siiski, et budismi radikaliseerumist on võimalik deeskaleerida, kui selleks on vähegi poliitilist tahet. Seetõttu ma väga ei muretseks. Lähema poole aasta jooksul peaks selgeks saama, kas uus valitsus teeb vajalikke samme.

Kas riigis olemas olevat radikaalsust ja valitsusega relvarahu mittesõlminud gruppide tegevust arvestades oli see ohtlik komandeering?

Iga missioon algab mõnepaevase koolitusega, kus räägitakse nii poliitilistest kui ka tehnilistest asjadest. Poliitika on siis see, et kes on mängijad, mis on nende eesmärgid, kust nad raha saavad ja nii edasi. Tehnilistest küsimustest oli seekord näiteks päevakorral see, et mida teha, kui avastad, et seisad maamiini peal. Meie piirkonnas oli kohti, kus endiselt käis aktiivne võitlus ja kuhu me ei roninud.

Myanmaris on endiselt kohti, kuhu turiste ei lubata. Neid jäi vist ka sinu piirkonda.

Jah, neid kohti oli nii meil kui ka mujal. Üle 94 meie maakonna külastu ei saanud valimistel osaleda. Kas seetõttu, et polnud selge, kes seal võimul on, või seetõttu, et kohalikud valitsusvastased võimud (KNU või teised rühmitused) otsustasid, et pole meile mingeid valitsuse poolt korraldatud valimisi vaja.

Pärast Afganistani tundus see kõik aga suhteliselt leebe. Seal õpetati mulle näiteks seda, mida teha, kui sõidan autoga ja nii autojuht kui ka ihukaitsja saavad surma. Myanmaris saime ikka öösel väljas jalutada.

Myanmar on praegu turistile ja matkajale väga vahva paik. Kui inimest huvitab teistsugune maailm ja teistsugune mõtteviis, siis on Myanmar suurepärane sihtkoht.

Mis sellest maast saab? Kas sa järgid neid riike, kus sa vaatlejaks oled olnud, ka kuidagi teistsuguse pilguga?

Ikka jälgin. Osaliselt ma jälgin seetõttu, et tahan näha, kas minu ennustused peavad paika. Üks muutuja on ses võrrandis selline, mida mina ei näinud…

Hiina?

Just nimelt. Ma oletasin, et Hiina üritab valimisi mõjutada, aga ma isiklikult midagi sellist ei näinud ja ka meie missiooni raportis pole selle kohta midagi öeldud, järelikult ka teised ei näinud.

Teine küsimus on see, et kui palju välisinvesteeringuid tegelikult õnnestub saada. Võib-olla hiinlastele sobib, et sisuliselt üks üheparteivalitsus asendatakse teise üheparteivalitsusega. Kindralid on saanud Hiinast palju toetust, näis, mis hiinlased nüüd teevad.

Samas tuleb silmas pidada, et kindralite toetus pole ka nii väike, kui tulemuste põhjal võib arvata. Tegu on majoritaarse valimissüsteemiga. Kui oleks proportsionaalne süsteem, oleks nad rohkem kohti saanud.

Paljud ärimehed Kayinis leidsid, et parem, kui kindralid oleks jäänud, sest nendega me juba teame, kuidas asju ajada. Aga eks ärimehed ole tihti konservatiivid. Seal riigis on see suhtumine eriti arusaadav, sest kui su äri on 90% alanud koostöös ja tänu võimule, siis on selge, et liputad sellele konkreetsele võimule saba.

Mis saab Kayinist?

See sõltub väga palju Karenite Rahvuskogust, kelle käes on de facto võim piirkonnas. Jaanuari keskel on neil suur nõupidamine, siis peaks edasise suhtes palju rohkem selgust olema. Ma ennustan, et nad kandideerivad järgmistel valimistel ja püüavad saada legitiimset voimu. On tegelikult ajalooline hetk selle rahva jaoks – kas ballots or bullets – kas valimissedelid või relvad. On üsna ülev tunne olla kohal ja rääkida inimestega, kelle otsustest sõltuvad järgmised 50 aastat.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: Oudekki Loone

Selles numbris

• Hoorni Neem
• Zika-viirus
• Saamid filmides ja raamatutes
• Helendav telk öös
• Noppeid konsulaarpõllult 2015
• Vaimude maja
• Saami käsitöö – elav rahvakunst
• Saami keelest ja haridusest Soomes
• Saami võitleja Niillas Somby
• Aili Keskitalo ja Saami parlament
• Rootsi saamid ja Eesti
• Struve geodeetiline kaar
• Kohtumisi Königsbergis
• Soome - tuhande järve maa
• Florida: minu pere ja loomapargid
• ALAR SIKK – metsaradade peaarhitekt
• Delhi – Ladakh – Markha org
• Kannibalism: kas isegi tänapäeval?
• Myanmari tulevik ja valimisvaatlused
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 58 – Jaanuar 2016