Polaaruurija Rein Männik

Eesti polaaruurijate hulgast eristub selgelt Rein Männik (1942–2013), kuna ta on ainuke, kes talvitunud nii Arktikas kui ka Antarktikas ning ainsa eestlasena veetnud ka aasta Nõukogude Liidu kuulsas triivjaamas Severnõi Poljus (Põhjapoolus). Eesti Polaarklubi tegevjuht Katrin Savomägi tutvustab teda lähemalt.

Rein Männik õppis Leningradi Arktilises merekoolis geofüüsika osakonnas ja esimese arktilise kogemuse sai ta kätte juba pärast teist kursust, kui oldi aastasel praktikal Tšuktšimaal Schmidti neeme meteoroloogia observatooriumis. Samast koolist sai ta aeroloogi diplomi 1963. aastal.

Aastatel 1964–1966 tegi ta aeroloogilisi vaatlusi ja mõõtmisi Wrangeli saare polaarjaamas. Sellest on Rein kirjutanud artikli „Unistustest lahutas vaid Longi väin” „Nabakirjades”, kuhu Eesti Polaarklubi koondas Arktikas ja Antarktikas töötanud eestlaste mälestusi.

Aeg-ajalt ikka juhtub, et sügaval sisemaal sündinul on kiskuv kirg kaugete polaaralade ja mereavaruste järele. Sama pädeb täiel määral ka Rein Männiku puhul, kes sündis Viljandimaal Lahmusel. Rein ise on meenutanud, et juba lapsepõlves sai proovitud koerarakendiga sõitmist. Nõukogude ajal oli reisimine siiski üsna piiratud, aga kui hing ihkas kauguste järele, siis oli Arktilisse merekooli minek vast küll üks kindlamaid võimalusi. Teatava kokkusattumusena tuleb mainida, et sama kooli vilistlane on kuulus Venemaa kirjanik, rändur, kunstnik ja veel ka õigeusu vaimulik Fjodor Konjuhhov, kes on sooritanud viis ümbermaailmareisi, roninud kõikide kontinentide kõrgeimatele tippudele ja käinud üksi nii põhja- kui ka lõunapoolusel.

Rein sai aga innustust oma mäletamist mööda just mitmest polaarraamatust, aga eriti sellest, kui 1956. aastal avati Antarktikas Nõukogude Liidu esimene polaarjaam Mirnõi.

Järgnes selge ja sihipärane liikumine unistuste teokstegemise suunal. Tartu Riiklikku Ülikooli läks ta õppima geograafiat juba kogenud polaarpraktikuna, ülikooli lõpetas edukalt 1974. aastal.

Töö polaarjaamades

Mõne aasta pärast sai Rein Männik võimaluse osaleda triivjaama „Severnõi Poljus-22“ kaheksandas vahetuses. Ettepaneku üle oli tal aega mõtlemiseks vaid kolm päeva, aga otsus tuli kiirelt. Vahetus kestis 26. aprillist 1980 (78047’ pl.; 152002’ ip.) kuni 12. maini 1981 (86006’ pl.; 151025’ ip.), osales kokku 26 inimest ning jaama ülemuseks oli Georgi Jossifovitš Kizino.

„Severnõi Poljus-22“ kogu triivis oli üheksa vahetust ning see kestis 3131 ööpäeva (13.09.1973 –08.04.1982). Sobilik jääpank valiti välja 1973. aasta kevadel ning võrreldes teiste triivjaamadega on see kõige kauem kestnud ning kõige pikem triiv. See oli ka esimene kord, kui triivjaamal oli võimalik maa tehiskaaslastega sidet pidada, uuriti ionosfääri ja spetsiaalne grupp akvalangiste sukeldus sadu kordi jääalusteks vaatlusteks. Kui triivjaam sel jääpangal tööd alustas, oli jää paksuseks 25–28 meetrit, kui seitsme aasta pärast lõpetas, oli paksus kõigest poolteist meetrit. Esimene triiviv polaarjaam „Severnõi Poljus-1“ töötas 6. juunist 1937 kuni 15. märtsini 1938 ja viimane, neljakümnes veel aastal 2015.

Rein Männikule tehti juba Arktika triivjaamas ettepanek minna tööle 27. Nõukogude Antarktika ekspeditsioonide koosseisus polaarjaama Mirnõi, kus ta ka talvitus aastatel 1981–1983. Seejärel oli mõni vaheaasta Eestis ning viimast korda osales ta aeroloogina 32. Nõukogude Antarktika ekspeditsioonil Molodjožnaja polaarjaamas aastatel 1987–1988.

Eestis töötas ta pikalt Eesti Maaparandusprojektis ning mitmes keskkonnaettevõttes, kus tema oskused leidsid rakendust veeuuringutes.

Tubli fotograaf ja populariseerija

Reinu töökaaslane ja polaarklubi liige Toomas Ideon meenutab teda kui tagasihoidlikku ja heasüdamlikku inimest, kes pidas kinni tööülesannetest ja oli alati täpne.

Aktiivse Eesti Polaarklubi liikmena oli ta ka tubli populariseerija, kes esines hea meelega koolides, rääkides elust ja tööst polaaralade karmides tingimistes.

Eesti Meremuuseumi kogudes säilitatakse polaaruurija Rein Männiku dokumente ja fotosid. Pildistamiseks oli tal annet ning tema tehtud loomafotosid armastavad kasutada paljud. Silmatorkavalt rikas on tema polaaralade kirjaümbrike kollektsioon, mida kaunistavad uhked, vastava sümboolikaga margid ja templid. Kokkuvõttes võib öelda, et Rein Männikul vedas, ta sai mida tahtis, ja jõudis sinna, millest unistas. Oma kireva elu jooksul töötas ta nii Arktikas kui ka Antarktikas eri polaarjaamades kokku kaheksa aastat, rohkem kui keegi teine kaasaja Eesti polaaruurijatest, ning tegemist ei olnud lühiaegsete sesoonsete ekspeditsioonidega, vaid pikkade talvitumistega.

Tekst: Katrin Savomägi

Foto: Meremuuseum

Selles numbris

• Arktika raamatutest
• Toomas Asser jääkarude sünnikodus
• Loodus ja linnud Arktikas. Tiit Randla meenutusi aastaist 1974–1983
• Polaaruurija Rein Männik
• Caesar Kaljo – väsimatu saarlasest polaaruurija
• Matvei Kõvamees – polaarmeremees Muhu saarelt
• Eesti polaarkaptenid – legendaarsete Arktika ekspeditsioonide päästjad
• Eestist pärit mehed Põhja-Jäämerel ja Obi jõel
• Igikeltsa uurimisest
• Arktika ilu ja valu
• Arktika uurijaid – Tartu Ülikooli kasvandikud ja teadlased
• Põhjarahvaste esemed Eesti Rahva Muuseumis
• Edela-Alaska maskide uus elu
• Alaska sõbrad Wrangellid
• Baltisaksa polaaruurijate panus Arktika geograafilisse uurimisse
• Venemaa Arktika põhjarahvad
• Indrek Kivi – Antarktikast Arktikani
• Polaarrändur Timo Palo: „Lumi ja jää on minu elemendid.“
• Mis on Arktika?
• Arktika leidlik naaber Eesti kandideerib Arktika Nõukogu vaatlejaks
• TOOTEUUDISED
• GO Reisiajakiri 88 - Aprill 2021