GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Räägime heast matkast ja matkajuhist!

Tekst: Stina Eilsen, foto: Erakogu

9. juuni 2025

Mida teha, kui oled matkal lootusetult rajalt eksinud, näljast nõrkenud, aga supipott ununes maha või hoopis vaatad karuga tõtt? Stina Eilsen arutles neil teemadel Luua matkajuhtimise õppe tudengitega. Ühtlasi saame teada, mis teeb matkajuhist hea matkajuhi ja milline peab olema üks õige matk.

Millised matkad teid tõmbavad, kas jalgsimatkad, rattamatkad, räätsamatkad, kanuuretked või hoopis midagi muud?

Erki Toomet (tegutseb nime all Sookolli retked): Jalgsimatkad on minu leiva-number. Eriti sellised ekstreemsemad, enamik soo- ja rabaretked. Mida keerulisem ja mitmekesisem maastik, seda paeluvam. Hullumeelsed lumes sumpamised talvel on alati mõnusad, eriti kui lõpuks saab sooja jooki-sööki ja puhkama.

Tiina Rekand: Viimased aastad olen kaasatud olnud just sportlikes tegemistes, olen aidanud korraldada Tallinnas jooks-matku, ise osalenud mitmel pikemal rattasõidul ja mitu korda olen ka roheliste rattaretkel käinud, lisaks sattunud mõnele jalgsi-, räätsa- ja ka kanuuretkele. Kindlasti on just rattasõit mu suur huvi ja harrastus, kuid tänu õpingutele olen saanud proovida teisigi matkaliike.

Andres Arendi: Ilmselt enim kilomeetreid olen läbinud rattasadulas. Naudin roheliste rattaretki ja pikemaid tiire sõprade seltsis. Koroona ajal võtsime sõpradega kaks korda ette kahepäevase Ida-Virumaa tuuri. Ühel aastal maikuus vastupäeva ja järgmisel aastal oktoobrikuus sama marsruut päripäeva. Kokku üle 200 kilomeetri. Jalgsimatkad on mind viinud rappa, mereranda ja kalmistutele. Meeldib sõita ka kanuu, süsta ja SUP-lauaga. Viimane eduelamus oli kuuekohalise raftiga Võhandu maratonil 100 kilomeetri läbimine. Lõpetasime terake pärast keskööd ja 17-tunnise sõidu ajal saime nii päikest kui ka paduvihma, äikest ja päikest, tuult ja kärestikke. Tõeline eneseületamine ja meeskonnakoolitus!

Gerly Piiskoppel: Jalgsimatkad on minu jaoks kõige südamelähedasemad. Mulle meeldib võtta aega, liikuda omas tempos, märgata metsas looduse ilu ja uudistada pärandkultuuri objekte.

Kuhu olete teinud oma kõige põnevamad matkad? Kas on mõni matk, kus loodus pakkus erakordseid hetki või kus kõik läks hoopis viltu?

Erki: Eredalt on jäänud meelde Storforsen Rootsis. Ja suured metsamassiivid Laplandi läänis. Meil selliseid metsi pole. Iga matk on põnev ja kordumatu. Võiks mainida noore karuga kokkusaamist Hara soos. On huvitav, närvekõditav ja pisut õudne tunne, kui karu vastu jalutab, sind näeb, tõuseb tagakäppadele ja sulle otsa vaatab ning siis sinu poole jooksma hakkab. Võtab kõhedaks, aga elamus on terveks eluks. Või 16-kilomeetrine ring talvel puusani lumega ühele matkahuvilisele marsruudil Matsimäe – Sikkemäe – Laeksaare talitee – Simisalu – Kollassaare ja Matsimäe. Meeldejääv oli ka üks retk Tõrasoos. Hariv ja õpetlik. Tutvusin Tõrasoo looduskaitsealaga. Tegin pikema ringi soosaarte peal, käisin ringi ja hakkasin tagasi minema. Suund paigas, tahtsin kontrollida nutitelefonis oma täpset asukohta, et pisut lõigata ja otsemalt tagasi minna. Ja tee või tina, suund on itta, lähed sinna, aga nutitelefon näitab vastupidist. Et liigud läände. Hakkad juba endas kahtlema, aga päike on aimatav selja taga ja ringi oled ju peale teinud. Tähendab, et lähed õigesti, aga telefon kinnitab muud… Pool kilomeetrit edasi ida poole hakkas telefon järsku näitama, et liigun ida suunas. Lihtsalt mingi tehniline anomaalia… Sa ei saa alati 100% tehnikat usaldada, aga kui lased paanikal võitu saada, on kuri karjas.

Tiina: Eredamad hetked mujal maailmas matkates on kindlasti kogemused ja elamused Islandil, Norras, Krimmis ja Brasiilias Chapada Diamantina piirkonnas käimisest.

Andres: Kui nüüd mõtlema hakata, siis erakordseid hetki, mida pakub heas seltskonnas looduses viibimine, on olnud päris palju. Juba eelmainitud rattaretkedest meenuvad esimesena „Kuidas elad, Haanjamaa?“ ja „Kuidas elad, Hiiumaa?“. Võib-olla just seetõttu, et mõlemal sõidul käisin oma lastega. Piiga oli piisavalt suur, et ise vändata, aga poiss oli esimesel korral lastetoolis ja teisel korral haagisrattal. Haanja-maal sadas esimesel õhtul vihma ja maikuine öö tõi miinuskraadid. Kõik märg ja niiske jäätus ning sebisin kõikvõimalikud kuivad riided ja käterätikud lastele, et neil magades külm ei hakkaks. Ise lõdisesin telgipõrandal ja mõtlesin korduvalt, et kuidas siit tervena pääseda. Esimesed hommikused päikesekiired ja positiivsed sõbrad tõid rännuisu tagasi ning sõitsime kõik kolm päeva edukalt lõpuni. Alati on müstilised kohtumised loomadega-lindudega ja võimsate loodusnähtustega – äikesetorm, suured lained jne. Tegelesin nooruses ratsaspordiga. Paarkümmend aastat hiljem otsustasime sõpradega minna ratsamatkale Lõuna-Eestisse. Kahepäevane Eha talu poolt korraldatud matk viis meid suksude seljas läbi Rõuge Hinni kanjonisse ja Põhja-Lätisse. Tore kogemus, mida sooviks millalgi korrata. Välja arvatud sõbranna viimastel kilomeetritel galopilõigul murtud küünarvarreluu.

Gerly: Kõige kirkamalt on meelde jäänud kohtumised metsloomadega – olen looduses kohanud nii karu kui ka ilvest ning mul on olnud harukordne võimalus jälgida metsisekukkede kevadist mängu. Matkapaikadest on suurima mulje jätnud Jussi matkarada oma lummavate kanarbikuväljade ja varahommikuse päikesetõusuga. Loomulikult on ette tulnud ka ootamatusi, näiteks olukordi, kus mõni tuttav sild, mida olen varem kraaviületuseks kasutanud, on kadunud ning tuleb jooksvalt koos matkalistega uus teekond leida. Just sellised hetked annavad matkale oma iseloomu ja teevad iga retke unikaalseks.

Kuidas kirjeldaksite head matkajuhti? Mina isiklikult olen kogenud päris palju toredaid hetki tänu väga heale matkajuhile nii siinsamas Eestis, näiteks Hiiumaa looduses, kui ka kaugel Austraalias, kus ornitoloogist matkajuhi värvikad kirjeldused ja lood avasid kohaliku looduse hoopis uuest perspektiivist. Üksinda matkates ei oleks ma kindlasti selliseid teadmisi saanud.

Erki: Hea matkajuht on kindlasti vaimukas, seltskondlik, julge ja samas ka „psühholoog-ajaloolane“. Neid omadussõnu võikski jääda ritta lisama. Seltskonna hing. Kiirelt leiab lahendusi ja alternatiive. Suudab kohaneda. Ja laseb teistel jagada kogemust, võtab kogu grupi tööd kui meeskonnatööd. Grupijuht on sageli liialt autoritaarne… Hea matkajuht võtab vabamalt, kui näeb ja mõistab ning laseb ka teistel matkalistel juhtida.

Tiina: Minu jaoks on hea matkajuht elamuste ja lugude pakkuja, lisaks hea inimeste tundja. Samuti on oluline oskus asjadega kaasa minna, jääda igas olukorras positiivseks ja leida keerulisel hetkel lahendus. Grupijuht lihtsalt võib grupi viia punktist a punkti b, kuid matkajuht pakub ka elamust ja teadmisi.

Andres: Arvan, et loodusretke- või matkajuht on maailma parim amet, meie õpetaja Aino ütles, et matkajuht on rahvavalgustaja. Hea matkajuht selgitab välja ohud, analüüsib riskid, annab edasi tähtsamad matkaga seotud nüansid, saabub õigel ajal, peab kinni ajakavast ja arvestab kogu grupiga. Hea matkajuht on asjatundlik, märkab, loeb ja vahendab loodust, tunneb kultuuripärandit ning jutustab lugusid. Mitmesuguste faktide põimimine päris elu ja ajalooga ongi osa loost. Ja kui keegi grupis on matkajuhist pädevam (tavaliselt on), siis laseb ka neid oma lugudega eetrisse. Hea matkajuht pakub inimestele elamusi ja energiat, arendab keskkonnasõbralikku mõtteviisi ja hoiakuid. Iseloomult peaks hea retkejuht olema empaatiline, usaldusväärne ja hea eneseväljendusoskusega. Ühelt poolt nägema suurt pilti ja teiselt poolt olema detailiteadlik, vajaduse korral tegema kriitilise tähtsusega otsuseid ning eriolukorras kiirelt reageerima ja muutustega kohanema. Abiks on, kui retkejuht naudib inimestega töötamist ja on huumorimeelega.

Gerly: Hea matkajuht ei vii lihtsalt gruppi ühest punktist teise, vaid loob looduses olemisest elamuse. Ta aitab märgata väikseid imesid – sammaldunud kivi, linnuhäält, vana teerada – ning jutustab lugusid, mis annavad kohale elu. Samas hoiab ta silma peal ohutusel ja teeb kõik selleks, et matk oleks turvaline ja meeldiv. Ta on justkui sillaks looduse ja inimese vahel. Lisaks sellele peab matkajuht väga hästi tundma matka piirkonda ja tegema tihedat koostööd sealse kogukonnaga.

Kes on teie jaoks olnud kõige legendaarsemad matkajuhid? Kas on keegi, kelle jutte, teadmisi või kohalolu te mäletate siiani erilise tänutundega?

Erki: Kõige legendaarsemad on minu jaoks ikka kodukandi mehed. Romet Vaino on super matkajuht ja hästi laheda „brändi“ kokku pannud. Samas „Sookolli“ ristiisa Arne Kivistik oli väga laia silmaringiga ja suurte teadmistega mees. Alates botaanikast ja lõpetades ajaloo-kohapärimusega. Sinna vahele mahuvad veel militarism, arheoloogia, kirjandus. Väga mitmekülgne mees oli, kes nüüd juba kahjuks taevastel matkateedel. Ja Asso Kommer – kamraad ja kompaniiülem, ellujäämise meister…

Tiina: Noore reporterina käisin Tallinna Siselinna kalmistul Peep Veedla juhendamisel linnulaulu kuulamisest artiklit kirjutamas. Tema jutud ja võrdlused ning see varahommikune tunne linnas oli midagi, mis jäi meelde. Kuid kindlasti ka mu oma kooliõde ja samuti matkajuhtimist õppiv jutuvestja Ena Mets on olnud inspiratsiooniks.

Andres: Hetkel on kõige eredamalt meeles meie enda õppejõud Vahur Sepp ja Taavi Pae. Vahuri teadmised ja jutud loomariigist on võrratud. Taavi teab vist kõike Eesti kultuuriloost ja seostest eri elualadega. Ka Romet Vaino rabaretked ja elufilosoofia puudutavad mind. Kahjuks ei õnnestunud mul metsas käia Fred Jüssiga. Seepärast loen nüüd tema raamatuid ja kuulan ERR arhiivist „Looduse aabitsa“ saateid.

Gerly: Minu jaoks on kõige ägedama matkakogemuse pakkunud legendaarne Lahemaa giid Anne Kurepalu – tema sügavad teadmised loodusest ja Lahemaa pärandist on tõeliselt hindamatud.

Kuhu tahaksite matkajuhina oma grupi viia?

Erki: Unistuste retk… Äkki selline tore nädalane kombo kultuurist ja loodusest põimitud matk, kus on nii koormavaid kui ka kergemaid päevi. Hea matk on piisavalt raske, et meelde jääks, aga tekitab mõnutunde. Kui matk muutub kannatuseks, tuleb see lõpetada. Ma pole väga käinud, aga Rootsi metsad, mäed ja vähesed rabad oleks võimas kombinatsioon. Suvel on lähedastega plaanis nädalane auto- ja jalgsimatk Rootsis. Äkki tuleb sealt midagi lahedat tulevikuks.

Tiina: Unistuste retk praegu on see, et korraldaksin mitmepäevase rahulikus tempos rattaretke kuskil looduskaunis kohas naistegrupile. Rattasõiduga põimitud kultuur ja loodus päeval ning õhtul mõnus metsamaja või spaaelamus koos hea toidu ja muljetamisega.

Andres: Meenutan siiani meie grupi esimest sessi ja üksteise tundmaõppimist. Kokku said väga erinevas vanuses inimesed eri elualadelt. Esimese sessi kandev osa oli meeskonnakoolitusel Võrtsjärve ääres. Päeva lõpetas öine laternamatk pimedasse laanemetsa. Kirsiks tordil oli nõue, et sõnakestki ei tohi rääkida. Meid paigutati 50-100-meetriste vahedega paksule pehmele samblakihile lebama ja lubati tunni aja pärast järele tulla. Ülesanne oli end täiesti vabaks lasta ja tunnetada keskkonda kõigi oma meeltega. Öö oli soe ja taevas pilvitu. Surusin sõrmed samblasse ja naelutasin pilgu taevasse. Seal nagisevate ja kriiksuvate mastimändide vahel muutus reaalsustaju täielikult. Kuulasin ja vaatasin ja hingasin seda loodusesümfooniat – taevatähtede mustrit, tuule tantsisklemist puude latvades, kõiksugu krõbinaid ja naksumisi – ning sain aru, kui pisikesed me oleme ja kui habras see kõik on. Samas valdas mind täielik rahu ning mingil hetkel uinusin nagu lapsuke emakese maa süles. Vaat sellist metsakümblust põimituna lugude jutustamise ja mõõduka füüsilise koormusega tahaksin kunagi inimestele pakkuda. Juurde ka pisike naturaalpillidel stepsel-seinast-väljas-musitseerimine lõkke ääres.

Gerly: Minu lemmikkoht, kuhu grupiga minna, on RMK Oandu külastuskeskuse-pärandkultuurirada. See rada pakub ainu-laadset võimalust nautida looduse ilu, rännata ajas ja avastada meie esivanemate eluviise. Seal põimuvad loodus, ajalugu ja kultuur viisil, mis pakub igale osalejale midagi, olgu selleks rahulik kulgemine metsas, huvitavad lood või uued teadmised meie pärandist.

Jagage mõnda naljakat või ootamatut lugu, mis on juhtunud matkal või matkajuhi õpingute ajal.

Erki: Naljakaid või ootamatuid asju tuleb pidevalt ette. Eriti kui kiirustama ja rabistama hakatakse. Kord unustasime asju pakkides supipoti maha. Matka lõpus on ju hea sooja suppi süüa. Oleks poole tee peal avastanud, oleks jõudnud osta uue poti, aga välja tuli see alles siis, kui juba olin grupiga metsas ja mu kaasa, kes tegeles toitlustamisega, teavitas, et suppi pakkuda ei saa, kuna pott jäi maha. Kujutasin juba ette, kuidas õpetan matkalistele kuusekoorest keedupoti valmistamist, sellega saabki eksootilisema maitsega supi, aga ühed matkalised olid tulnud kohale vagunelamuga. Sealsest kööginurgast saime laenata supipoti. Seekord jäi kuusemaitseline borš proovimata.

Tiina: Matkajuhi õpingute ajal on iga sess omamoodi naljakas ja ka ootamatu, sest kolm päeva oleme kursusega Luual, elame ühiselamus, tavaliselt teeme koos süüa, käime kuskil ümbruskonnas jooksmas või kõndimas.

Andres: Nalja saab palju ja kui ei saa, siis tuleb seda ise teha. Olete kindlasti kuulnud, et kui metsas ära eksid, siis jälgi orienteerumiseks puu põhjaküljel kasvavat sammalt. See roheline värv vähemalt rahustab. Kursavend Karliga tegime esitluse nahkhiirtest Batmani maskides. Oleme pidanud nii kursapulma kui ka meeleolukat rebaste- ja uusaastapidu.

Gerly: RMK on oma radadele paigaldanud vahvaid loomade makette, mis tekitavad matkal alati naljakaid seiku. Üks humoorikas juhtum oli, kui üks Rootsi perekonna pereema ehmatas ja kiljatas hundi maketi peale nii, et kõik lapsed jooksid mööda metsa laiali. See oli tõeline kaos, aga samas väga lõbus, kui kõik hiljem naerdes kokku said.

Kas eestlased on teie arvates matkarahvas? Millised on meie tugevused ja kas on midagi, mida võiksime teistelt õppida?

Erki: Eestlased on kindlasti retkerahvas, aga enamus eelistab ikka päevast matka. Või kolme-neljatunniseid retki. Me oskame hinnata oma loodust ja ajalugu. Väärtustame lugusid. Eks kindlasti ole ka teistelt õppida. Kuidas „lamemaalastest“ (mulle üks saksa vahetusõpilane ühel matkal ütles: „Estonia is a unbelievably flat land.“) eestlased saaksid toime tulla mägedes, kõrbes või arktilistel aladel. Või tundras. Igas kliimavöötmes on omad nüansid, mida õppida.

Tiina: Kindlasti on eestlased matkarahvas, kuid millegipärast on palju ka seda kiiret elutempot ja saavutusvajadust. Samas selle tasakaalustamiseks on nädalavahetusel hea ilmaga paljud matkarajad ikka rahvast täis.

Andres: Eestlased muretsevad liiga palju. Esmalt muretsevad endale auto, siis kodu, seejärel uue teleka ja värskeima fööni. Lõpuks muretsetakse lapsed. Tuleb õppida oravarattast välja tulema ning rohkem aega oma lähedastega veetma. Jaapanis olla lausa loodud üksilduse ministeerium, mis püüab vananevas ühiskonnas selle heaks midagi ära teha, et inimesed oleksid õnnelikumad ja elaksid loodusega kooskõlas. Soovin, et perearstidel oleks õigus ja vahendeid välja kirjutada retsepte loodusretkedele ja muuseumikülastusteks.

Gerly: Mulle tundub, et eestlastele meeldib väga looduses liikuda. Meie tugevuseks on kindlasti head keskkonnahoiu teadmised ning oskus loodust kaitsta ja hoida.

Kui mõelda Eesti matkaradadele, siis kas on mõni varjatud pärl, mida soovitaksite GO Reisiajakirja lugejale?

Erki: Terve maailm on selliseid varjatud pärleid täis. Kõik sõltub vaatajast. Soovitada võiks kindlasti Tänavjärvet, Mahtra looduskaitseala, Vooset, Maardu fosforiidikarjääre, Laukesoo looduskaitseala.

Tiina: Minu jaoks sellised varjatud pärlid on need piirkonnad Eestis, kuhu ma varem pole sattunud või mida veel nii põhjalikult ei tunne. Mu enda hiljutine pärl oli rattasõit Muhu Sõõr, mis oli 104-kilomeetrine ring Muhu väikestel metsa-, põllu- ja kruusateedel. Sealsete kivimüüride vahel kulgemisel tekkis küll korraks küsimus, kas ma olen ikka Eestis või on see nüüd hoopis Iirimaa.

Andres: RMK on üle kõikide maakondade loonud väga rikkaliku matkaradade võrgustiku ja infrastruktuuri. Põnevaid radu on väga palju, hakka aga ühest otsast pihta. Kogu vajalik info on leitav veebist ja infotahvlitelt. Meil on ka oma „Santiago de Compostelad“, näiteks Oandu-Ikla, Penijõe-Kauksi ja Peraküla-Ähijärve. Kõik need ristuvad matkapealinnas Aegviidus. Kui kogu rada järjest ära teha pole aega-jaksu, siis võta need ette etapiti, ampsudena. Lisaks sellele on Hiiumaal Heltermaa-Ristna-Sarve matkarada. Igaühele oma – mets, mägi, mererand, jõgi, järv, tuletorn, kirik, linnusemägi või majakas.

Gerly: Ma arvan, et kõik Lahemaa matkarajad on tõelised pärlid. Seal on looduse mitmekesisus ja rahu, mis pakuvad igale matkale oma ainulaadse väärtuse.

Mida soovitaksite algajale matkahuvilisele, kes tahaks rohkem looduses liikuda, millest alustada, mida kindlasti kaasa võtta ja millest hoiduda?

Erki: Uudishimu ja tahtmist peab olema. Julge avastada ja astuda tuntud rajalt eemale. Näeb uusi ja huvitavaid asju. Hea tuju, kerge amps, nuga, matkakepp ja telefon peavad kaasas olema. Hea sõbraga on kindlam minna. Hoidu suurest ja lärmakast seltskonnast. Alusta tuttavatest kohtadest, siis on julgem ka võõrastes paikades hakkama saada. Edasi läheb asi juba loomulikku rada pidi. Ja iga eksimus on kogemus, millest saab õppida.

Tiina: Mine loodusesse liikuma väikeste ampsude kaupa – lühike distants tuntud kohas, et oleks jaksu ega eksiks ära. Eestis on tore see, et tegelikult siin ei ole loodus meeletult ohtlik, kui ise piisavalt tark olla. Muidugi tasub puugivaktsiini teha, mul endal on puukentsefaliit läbi põetud, polnud meeldiv kogemus ja siiani annab tunda. Samuti pole halba ilma, on ainult kehv varustus.

Andres: Pea kinni räätsarahust aprillist jaanipäevani. Käi siis rabades vaid mööda laudteid, et mitte häirida pesitsevaid linde. Haudumine vajab vaikust ja rahu. Teiseks, tegutse teadlikult, ära jäta jälgi, võta prügi kaasa, tee tuld ja telgi lubatud kohtades. Seljakotti pakkides mõtle kilomeetritele ja kilogrammidele. Klaasnõud asenda plastiga. Pista kotti klade ja pastakas, et head mõtted üles kribada. Kindlasti puugitõrje ja päikesekreem. Niidisokid ja käimiskepid.

Gerly: Soovitaksin alustada korralikest ja mugavatest matkajalanõudest ning sobivast riietusest – kui sul on füüsiliselt mugav, muutub ka matkamine nauditavamaks. Kindlasti tasub kaasa võtta hea tuju ja avatud meel, et loodust uudishimulikult avastada. Seevastu liigne riskeerimine tuleks jätta koju – looduses liigeldes tasub alati lähtuda mõistlikkusest ja ohutusest. Jahedal hommikul teeb soe lemmiktee termoses alati tuju heaks. Ja üks kindel reegel: tühja kõhuga ei tohi matkama minna – hea enesetunne algab heast kütusest.

Praegu on lugude jutustamine väga populaarne, kui oluline on see teie arvates loodusgiidi arsenalis?

Erki: Lood on matka oluline osa. Muidugi võib ka niisama lobiseda ja eks seegi ole lugude rääkimine. Pikematel matkadel aitavad lood rutiini ja tülpimust vältida. Lood teevad matka mõnusaks. Üks tore ja huvitav lugu juhtus kord Hara soos. Käin igal aastal pildistamas ja vaatamas, kuidas vanade turbaväljade taastamine rabaks kulgeb. Olen ringi peale teinud ja tulen tagasi mööda turbaväljade vahelist teed. Kuulan linnukesi ja pildistan seeni jms. Järsku vaatan, mööda teed eemalt läheneb inimene. No polegi seal inimesi kohanud, ükskord on ikka esimene kord. Siis aga vaatan, et kuidagi väike on see inimene, justkui laps. Kuidagi õõtsuv kõnnak oli, aga ei pööranud väga tähelepanu. Kuni mingil hetkel vaatasin uuesti ja siis tõstis see „laps“ pea. Seejärel tõusis maast püsti ja vaatas mulle otsa. Lasi alla neljakäpukile ja pani padavai minu poole jooksu. Mitte laps, aga hoopis noor karu oli… Süda puperdas sees, sada mõtet jooksis peast läbi… ja kohe reageerisin – hüppasin selg ees võsasse, lootes, et karu pole marutõbine või haavatud. Käed värisesid, vahetasin objektiivi, lootsin saada karust head pilti. Aga eks ma seal võsas ikka pisut värisesin ja ragistasin ja ootasin karu välja ilmumist… Tema aga ei tulnudki, pööras hoopis teisele poole teed turbaväljade vahele ja kadus. Ilus karupilt jäigi saamata. Karu kartis mind rohkemgi kui mina teda. Nii et head karupilti pean veel ootama.

Tiina: Kui faktilisi teadmisi loodusest napib, siis parimad lood ongi sellest, mis on kuskil juhtunud. Kuna kursavend mainis Hara kanti, siis meenub mõni aasta tagasi toimunud matk, olime viiekesi, üks sõber vaatas raja, kuid mingist kohast me ikka natuke läksime valesti. Murdsime siis kuskilt metsast otsemat teed pidi ja sattusime heale mustikakohale, ikka sellised suured mustikad ja veel palju ka. Kuskile väga korjata ei olnud, aga sõime nagu jaksasime. Ise veel naersime, et tuumamustikad. Pärast seda oleme ikka mustikaaega meeles pidanud ja läinud jälle sinna marju korjama.

Andres: Lugude jutustamise oskus on väga oluline. Imetlen inimesi, kes seda kunsti valdavad – Piret Päär, Aleksei Turovski, Ena Mets jpt. Koolist saame tugeva põhja looduse ja kultuuripärandiga seotud lugude loomiseks ning jutustamiseks. Selleks, et minu lugusid kuulda, soovitan tulla minu matkale.

Gerly: Lugude jutustamine on loodusgiidi üks tähtsamaid tööriistu, need peaksid olema alati valmis. Iga hea giid oskab valida loo, mis kõnetab hetke ja kuulajat. Mina ei jagakski siinkohal konkreetset lugu, vaid hoopis ühe lihtsa nipi, kuidas matkal end vaimselt paremini „kohale“ viia. Kui jõuad ajaloolisse paika või isegi lihtsalt avarale heinamaale, otsi seal endale mugav koht, sule silmad ja lase mõttel rännata tagasi ajas – kujutle, milline see paik võis olla näiteks sada aastat tagasi. Kes siin liikusid? Mida nad tundsid, tegid, kuulsid? Selline kujutlus annab matkale hoopis uue mõõtme ning aitab näha keskkonda sügavamalt ja tundlikumalt.

Selles numbris

Viimati blogis

Ümber Brasiilia: Teine postitus

30. juuli 2025

Reede, 25.07 Guarulhos, São Paulo Tuju hea ja endiselt ootusärev. Esimene öö õdusas hotellis. Hind muide koos hea hommikusöögi ja…

Ümber Brasiilia: Esimene postitus

30. juuli 2025

Maismaamarsruut hõlmab peatusi ka Guyanas, Surinames ja Prantsuse Guajaanas. Lisaks kultuurilisele aspektile on reisil ka humanitaarne eesmärk: Venemaa ohu ja…

Kõik postitused