See, mis stepitolmu alt välja tuleb, on KIREV JA EHE

Katri Kuus elas kolm aastat Kasahstanis ja kirjutas sellest elust nüüd ka raamatu. Teda usutleb Kairit Lillepärg.

Kas mäletad, milline oli esimene emotsioon maale saabudes?

Mäletan ikka. Kõik Euroopa lennud saabuvad Kasahstani kella nelja-viie paiku öösel, siis läheb lennujaamas tohutu aeg passikontrollis. Lõpuks läbi linna sõites jõudsime oma uude elupaika sovhoosi „Alatau” ja ümbruskonda silmitsedes ahastasin mõttes, et kas me siin tõesti hakkamegi elama. Seal olid kõrged tarad majade ümber, nende kohal looklevad gaasitorud – vaikne varahommik. Külatänaval esimest korda jalutades, kui kõik need kanad, loomad, lapsed, onukesed eesli seljas, aga ka lahtised sportautod ning võimsad maasturid läbisegi ringi tiirlesid, oli küll raske uskuda, et viieminutilise autosõidu kaugusel on Almatõ peatänav. Hästi vastuoluline on see tänavapilt.

Kui soe seal suvel on? Ja kui külmaks talvel võib minna?

Almatõ asub Lõuna-Kasahstanis, seal on augustis 30 soojakraadi, aga kesksuvel, juulis, võib kuumus küündida ka üle 40 kraadi. Talvel on kuni –20, nii et eestlase jaoks seal midagi ekstreemset ei ole. Kasahstani põhjaosas on muidugi hoopis teine kliima: suvel kuni +40 ºC ja talvel kuni –40 ºC. Ilm mägedes on muidugi veel täiesti omaette teema.

Kuidas tänapäeva Almatõ välja näeb, kas pigem moodne või nõukahõnguline?

Almatõ ei ole väga moodne, seal on üksikud klaasfassaadiga kõrghooned. Kasahhidel on suurejoonelisus veres, nad tahavad oma hooneid ja linna kaunistada ning rikkust välja näidata. Linnapildis on nõukaajast pärit suured arhitektuurimonstrumid segamini uute hoonetega. Kesklinn, kus on paari-kolmekordsed Stalini-aegsed hooned, otsustati hiljuti konserveerida kui Almatõ kõige vanem säilinud linnaosa. Vanalinna kui sellist säilinud ei ole, 1910. aastal oli Almatõs viimane suur maavärin, mis tegi puhta töö. Pärast seda tulid Tian Shani mäestikust mudalaviinid, mis matsid linna osaliselt enda alla. Möödunud sajandi algusest on alles jäänud üksikud majad, kõik muu on ehitatud nõukogude ajal või siis nüüd iseseisvuse ajal. Nõukahõngu on Almatõs kõvasti, nii et kes tahavad sinna nostalgiat otsima minna, siis sealt võib leida nii kollaseid kaljavaate kui ka gaseeritud vee automaate. Kesklinnas on siiski pigem rikkale linnainimesele mõeldud moodsad kohvikud, veinibaarid, sushi’t saab süüa igal pool. Lihtinimesel sinna asja ei ole, nemad elavad äärelinnas kas eramajades või kortermajades, mis on väga halvas seisukorras. On ka väga uhkeid ja kalleid välismaalastele mõeldud linnaosi, mis paiknevad tõkkepuuga suletud aladel, aga meie pere ei leidnud, et peaksime tohutuid summasid maksma ja lossis elama.

Suuremaid linnu üritatakse moderniseerida, et välismaailmale tõestada riigi edasijõudmist – kas see on osa president Nazarbajevi poliitikast?

Jah, nad ikka pingutavad ehitada. Linnaväljakutel on alati uued uhked ehitised, monumendid, lillepeenrad, purskkaevud. Ma ei saa öelda, et ma oleksin käinud läbi kõik suuremad linnad, sest vahemaad on Kasahstanis väga pikad – esimene suurlinn Taraz asub Almatõst 500 kilomeetri kaugusel. Aga näiteks Lõuna-Kasahstani suurim linn Šõmkent on küll täiesti normaalne tänapäevane linn. Astana, uus pealinn, on muidugi täiesti eraldi teema − üks hoone trumpab teist üle. See on ehitatud näitamaks, milleks Kasahstan võimeline on.

Kas vene keel on kasahhi keele kõrval Kasahstanis ametlik riigikeel?

Ei ole. Ainuke ametlik riigikeel on kasahhi keel. Tegelikkuses räägivad kõik suuremate linnade inimesed vene keelt ja nad võivad olla läbi ja lõhki kasahhid, aga kasahhi keelt ei oskagi. Tänaval küll kuuleb aeg-ajalt kasahhi keelt, aga seda räägivad mutikesed või näiteks kassapidajad omavahel. Need inimesed on tulnud suurlinnadesse elama väiksematest kohtadest ja teevad lihttööd.
Ega kasahhid ei taha olla venekeelsed, see on lihtsalt venestamise tagajärg. Mingil perioodil oli küll popim linnainimeste seas rääkida vene keelt, kasahhi keel oli maakatele. Vene keeles oli lihtsam suhelda ka seetõttu, et Kasahstanis on rahvused niivõrd segunenud ja kasahhi keel ei olnud sugugi kõigile emakeel. Aga nüüd on neil kahju, et kasahhi keel on niimoodi ära kadunud ja unustatud. Nõukogude ajal toimus õppetöö enamikus koolides vene keeles, nüüdseks on vene- ja kasahhikeelseid koole umbes pooleks ning vene koolides on kasahhi keel kohustuslik õppeaine.

Saan aru, et ühtpidi on kasahhid väga venestunud, ent kas nüüd vaadatakse pigem läänemaailma poole, lapsi pannakse ingliskeelsesse lasteaeda või kooli?

Ingliskeelne haridus on väga populaarne. Mäletan, et meil Eestis oli ka mingi periood, kui juba lasteaias õpetati kahe-kolmeaastastele inglise keelt, nõudlus lastevanemate poolt oli väga kõrge.
Kasahstanis on praegu samuti – suund võetakse läände, tahetakse kindlustada oma lapsele parim stardipositsioon juba maast madalast. Vene keel nagunii ja tore, kui laps räägib kasahhi keelt, aga inglise keel on ka vajalik. Riik toetab noori andekaid kasahhe haridusstipendiumitega välismaa ülikoolides. Lennutatakse nad Ameerikasse ja Inglismaale, makstakse kinni nii sõit, elamine kui ka õppekulud ja tingimus on see, et pärast hariduse omandamist tuleb noor inimene kodumaale tagasi.

Kuidas see nõukaaegne venestamine ja iseseisvusaegne läänemaailma suunatus on mõjunud kasahhi kultuurile ja traditsioonidele, kas neid hoitakse üldse elus?

Minu jaoks oli täitsa üllatav, mil määral neil on rahvuskombed säilinud. Tähistatakse muslimite pühi (näiteks Kurban Ait, mis tähistab ramadaani lõppu), kevadpüha Naurõz on väga suur püha. Tähtis on lapse sünni ja kasvamisega seotud kombestik – käimahakkaval lapsel seotakse jalad nööriga kinni ja mõnel hästi tähtsal külalisel palutakse nöör läbi lõigata. Kui Andrus Ansip käis Kasahstanis visiidil, siis paluti tal ühe lapsukese jalgade ümbert pael läbi lõigata.

Kasahstan on islamimaa. Mismoodi neil nõukogude võimu ajal õnnestus oma usku säilitada, kui usk keelatud oli? Muslimitele on ju usk ja regulaarne palvetamine igapäevaelu osa.

Kasahstani mošeed ongi pigem uued, pärast nõukaaja lõppu ehitatud. Kasahhid ei ole siiski nii usklikud, pigem usuvad nad ka maajumalatesse ja loodusjõududesse. Kui meil oli Taara, siis neil Khan Tengri, nii et eestlastega on nad selles mõttes isegi sarnased.
Nõukogude korra ajal oli moslemitel palvetamine keelatud, aga päriselt välja ei õnnestunud islamiusku siiski suretada. Islami kõrval on Kasahstanis muidugi ka vene õigeusk. Aga on ka kõikvõimalikke uusi usuvoole: üüritakse mingi kultuurimaja saal ja käiakse koos.

Kas idamaist onupojapoliitikat tehakse ka valitsuse tasandil ja ametiasutustes?

Praeguse presidendi Nazarbajevi üht väimeest, kes muuhulgas kuulub maailma viiesaja rikkama inimese hulka, peetakse presidendi tõenäoliseks mantlipärijaks. Teine väimees aga, kes varem oli välisminister, siis töötas Austrias diplomaadina ja hakkas oma äiapapa jalgealust õõnestama ning kirjutas temast paljastava raamatu, heideti suguvõsast välja, saadeti isegi maalt välja.

Kas Kasahstan veel filmi „Borat” mäletab, on kohalikud seda üldse näinud?

Film keelati ära ja kinolevisse seda ei lastud, aga kuskil tehti uurimus, et Amazonist telliti „Borati” kõige rohkem just Kasahstani ning althõlma ja illegaalsetes videolaenutustes käis selle filmiga kõva äri. Kohalikel oli huvi filmi vastu suur, aga nad olid ikka väga solvunud. Samas huvi tekitas film Kasahstani vastu vägagi, sel ajal olid ameeriklaste seas populaarsed reisid „Borati maale”, käidi lausa turismigruppide viisi.
Kasahstanis elades kuuldus, et üks kohalik režissöör teeb „Boratile” n-ö vastufilmi, mis peaks kahjustatud mainet parandama ja näitama riiki võimalikult heas valguses. See film pidi valmima 2011. aastal, aga ma ei ole hetkel kursis, kas see sai teoks.

Sa kirjutasid oma Kasahstani elust raamatu „Minu Kasahstan”. Ütled raamatu tagakaanetekstis: „Soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ja väsinud suurlinnadest − see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe.” Mis oli sinu jaoks kõige ehedam?

Külaelu, tavaliste inimeste igapäevaelu. Toasussides mutikesed müüvad tee ääres kumõssi. Eeslid ja muud loomad liiguvad sealsamas. Majapidamised on hädised, aga neid ei häbeneta. Ei ole sellist teiste pärast pingutamist nagu linnas.
Stepiavarust ja tühjust ning puutumata loodust on Kasahstanis väga palju ja just see on hindamatu väärtusega.

Selles numbris

• MEREHAIGUS
• MILLINE ON HEA REISIRAAMAT?
• SEIKLUS-SPORDIST algajaile
• Kuidas me Pärnus iglut ehitasime
• POLAARTRIPP
• ÄRA KUNAGI KUKU jääd ronides!
• REIS YUNNANI
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Veritasu Georgias
• APSUARA
• ABHAASIA KILDE
• SIBERUT – kiviaeg palmisaarel
• UKU RANDMAA — üksinda ümber maailma
• See, mis stepitolmu alt välja tuleb, on KIREV JA EHE
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 35 – Aprill 2012