GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Go Reisiajakiri 51

Sõit elusasse anekdooti – TŠUKOTKALE!

Martti Mere

17. detsember 2014

Kaheksa meest kolmes autos tervelt kaks kuud, eesmärk ennast ületada ning vallutada Tšukotka. Kuidas õnnestus ennast mäekõrgusest bürokraatiaseinast läbi murda ning kui kaugele reis neid viis? Väino Laisaar annab põneva ülevaate Venemaa avarustes seiklemisest.

Seekord jäi naispere koju vaatama, et lapsed ikka koolis käiks ja selle kahe kuu jooksul pahaks ei läheks. Samuti oli selge, et Tšukotkale pääsemiseks on vaja kõvasti õnne ning piirilube. Vähe sellest, et Tšuktšimaa on üleni üks suur piiriala, kuhu turiste niisama kondama ei lasta, oli vaja veel ka Jakuutia mereäärsete alade lube. Need lubaks meil sõita Kolõma jõe suudmes asuvasse linna nimega Tšerski ning seejärel juba Tšukotka esimesse linna, Bilibinosse. Mille jaoks on loomulikult taas luba vaja. Ja et ka „plaan B” jaoks oleks kõik vajalikud formaalsused täidetud, pidi Jakuutia luba tagama meile juurdepääsu ka asulale nimega Tiksi, mis on tänini põhjapoolseim üle 5000 püsiasukaga linn maailmas.

Meie lubade-võlur Sass hakkas ennast barrikaadina ees kõrguvast bürokraatiast läbi närima, põrgates kord vastu ajavahet, kord vastu sekretäride armeed, kes ülemuse kõnesid ja e-kirju fi ltreerisid, ning vahel ka vastu lihtlabast lollust. Lõpuks saime aga asja nii kaugele, et sealne turismifi rma Tšukotka Discovery võttis meie paberite ajamise oma kanda ning asjad hakkasid liikuma. Kaks nädalat enne väljasõitu tuli teade, et Jakuutia load on olemas. Mõlemad linnad ilusasti sees, aga kuna Eestisse saatmiseks enam aega polnud, pidime load kätte saama Jakuutia pealinnast Jakutskist. Samuti kinnitati, et kaua vormistatud Tšukotka load on ka kohe-kohe valmis ning öeldi, et hakake aga tulema.

Ja nii me siis läksime. Kaheksa meest kolmes autos − kaks Land Cruiser 80 ning üks 90. Kõik vajalikud ettevalmistused ja ümberehitused karmides oludes hakkamasaamiseks ja ellujäämiseks olid tehtud. Ning et Kamazi rööbastes ka enam-vähem normaalselt liikuda saaks, olid autodel all 37- ja 38-tollised rehvid. Loomulikult ei puudunud vintsid ning suured paagid, et karmides kütusepuudulikes oludes edasi liikuda ning ellu jääda. Esimest korda elus konstrueerisime lahtivõetava käru, mille detailid kolme auto vahel ilusasti ära jagasime. Et siis vajaduse korral käru taas kokku panna, kolm 200-liitrist kütusevaati osta ja kärule kinnitada ning läbi asustamata aladele sõita. Lisakütus oli planeeritud Tšuktšimaal Pevekist Smithi neeme kaudu pealinna Anadõri jõudmiseks. Ja noh, sealt oli vaja kuidagi ka tsivilisatsiooni tagasi jõuda. Aga mis kaudu, seda ei teadnud veel keegi.

Stardipauk veebruarikülmas

Hoolimata kohalike hoiatustest startisime ikkagi veebruari alguses. Just sellel kõige külmemal ajal, et tagasiteel üle jäätunud soode ja jõgede koju tagasi saaks. Sohu vajumisest ja Siberis suve veetmisest ei olnud me keegi erilises vaimustuses. Pika reisi algus oli suhteliselt vaevaline. Teisel päeval saime karistada navigatsiooniseadme liigse usaldamise eest. Selle asemel, et Vologdast Kotlase kaudu Kirovisse sõita, juhatas see tore masin meid Jaroslavli peale. Vea avastamise hetkeks olime juba nii kaugele „alla” jõudnud, et Omskisse tundus seekord mõistlikum sõita Tatarstani ja Baškiiria kaudu. Mitte hakata üles tagasi uhama, et siis juba rohkem kui liiga palju kordi sõidetud Kirovi-Permi-Jekaterinburgi trassi mööda samasse kohta jõuda.

Et pikk ja igav tee kiiremini sõidetud saaks, tegime ühe 36-tunnise sõidumaratoni. Neid tuleb meie reisidel üsna tihti ette. Eriti just igavamate ja pikemate ülesõitude puhul. Seekordse ponnistuse lõpuminutitel söögipeatusele jäädes selgus, et ühe auto mootor enam üleliia hästi ei tööta. Kuna probleem tundus tõsine, otsisime netist välja Omskis resideeruva off –road-klubi ning helistasime neile. Sealsed noored mehed olid üdini abivalmis, pakkudes välja kõikvõimalikud remondikohad ning palusid ööseks nende elektri- või keemiatöödega tegeleva ettevõtte kööki laager püsti lüüa. Plokikaanetihendi vahetus, teised hooldustööd ning külmades oludes hakkama saamise ettevalmistuste parendamised võtsid peaaegu kolm päeva.

Need kolm päeva kulusid puhkamiseks ja lõõgastumiseks ilusasti ära. Ees ootas järgmine etapp, mis pidi meid viima lõpuks ometi kohta, kus tee huvitavamaks läheb − Ust-Kuti. Ust-Kut on suur sadamalinn Lena jõe jääres. Samuti asub seal põhimõtteliselt ainus Lena jõge ületav sild. Ust-Kutist saab BAM-i-äärset teed mööda Baikali järve ülemises osas asuvasse Severo-Baikalskisse, ning tegelikult saab sellelt teelt ka uut, läbi metsa murtud rada mööda alla Irkutskisse sõita. Meie aga keerasime oma autoninad põhja ning asusime mööda esimest zimnikut Mirnõi suunas liikuma. Kaardi järgi oli talitee variante kaks: üks lookles ilusasti mööda Leena jõge ning teine ronis mööda mägiseks kippuvat maad otse põhja. Kahjuks oli sellel aastal kasutusel see otse roniv tee, ning jõejää siledust ära kasutav mõneti muretu kulgemine pidi jääma järgmisteks kordadeks.

Talitee oli esialgu hästi sõidetav. Suur kogus rasketehnikat vedas seda mööda vajalikku kraami põhjas asuvatesse asulatesse. Aga mida kõrgemale põhja me tõusime, seda väiksemaks ja halvemaks muutus ka tee, kuniks hakkas ühel hetkel keset ette jäänud mäekuru sootuks hääbuma. Lumi muutus paksemaks, tõusud järsemaks ning edasiliikumiseks oli vaja sisse lülitada aeglustid. Samuti hakkas langema temperatuur, küündides nüüdseks juba 40 külmakraadi lähistele.

Tuumapommi plahvatuse epitsenter

Vahetult enne, kui esimene 1000 kilomeetrit zimnikuid sõidetud sai, jõudsime välja ühte väiksesse asulasse nimega Tas-Jurjah. Võtsime teeäärse onni ja väikeste kütusevaatide vahel tuterdanud jakuudil nööbist kinni ja küsisime kütuse saadavuse kohta. Peale meie pakkumise ärakuulamist vaidles taat mõnda aega oma samas onnis elava ja vanglatunnustest pakatava sõbraga ning asus seejärel väärtuslikku diislit meie autodesse niristama. Töö tehtud, nõudis taat vastutasuks, et me ta järgmisesse külla ära viskaks. Lõime käed ja asusime teele. Teel selgus, et järgmine küla, kuhu taadil asja oli, asub 130 kilomeetri kaugusel. Taadi tujud kõikusid ühest äärmusest teise − ühel hetkel vestis rõõmsalt juttu ja viskas nalja, teisel aga vihastas ning oli võõraid vihkav kibestunud vanamees, kes üritas lõpuks koguni sõidu ajal autost välja minna. Väites sealjuures, et tema jääb ellu, aga me kõik sureme ära. Õnneks rahunes vana mõne aja pärast jälle ilusasti maha. Sõit jätkus vahejuhtumiteta, kuni ühest veidrast paarimeetrisest kraaniga metallpostist mööda sõites soovitas taat, et „nüüd tuleb ainult suu kaudu hingata”.

Selgus, et just selles samas toruga tähistatud punktis oli aastate eest tehtud maa-alune tuumapommikatsetus. Kahe kilomeetri sügavusele puuritud auku visati pomm ning vaadati, mis saab. Ju ei saanud väga palju, sest koht kui selline oli alles ja mingeid erilisi anomaaliaid ei hakanud samuti silma. Aga jah, teadmine, et oled tuumapommi plahvatuse epitsentrist autoga üle sõitnud, annab elule jälle natuke uue noodi.

Järgmises asulas läks taat maha, ei tänanud ega midagi. Kadus vaid vaikides öhe. Ju olid turistid ta oma lõputute küsimustega hingepõhjani ära väsitanud. Väsinud olime ka meie. Sättisime sama asula lähistele võssa ennastki ööbima, et mitte südaöösel kaevanduslinn Mirnõisse jõuda.

Elu oli õpetanud, et kui mõnes Venemaa linnas on kas kaevandus, sõjaväebaas, allveelaevad või midagi muud huvitavat, on see raudselt kinnine linn, millesse pääsemiseks on hea juhul vaja mingit luba. Aga et kunagise maailma suurima avatud teemandikaevandusega linn kõigile inimestele täiesti avatud on, ei osanud meist keegi oodata. Vähe sellest. Hiiglasliku kraatri servale oli paigaldatud koguni vaateplatvorm, millelt võis igasse suunda fotosid teha. Ei valvureid, ei keelavaid silte, ei midagi, mis takistaks kunagist tööstushiidu avastamast. Ainult kaheksakilomeetrine allasõidutee oli hoolikalt suletud.

525 meetri sügavusest ning 1,25-kilomeetrise läbimõõduga kaevandusest võeti headel aegadel välja kuni 2000 kilogrammi teemate aastas. Suurim teemant leiti 1980. aastal. Kõlavat „NLKP XXVI kongressi” nime kandev hiid kaalus 68 grammi ning anti hoiule Moskvas Kremlis asuvasse vääriskivide fondi. Umbes kaheksakilomeetrise serpentiiniga kaevanduse avatud osa suleti lõpuks 2001. aastal. Edasi urgitsetakse vääriskive maa-alustes kaevandustes.

Jakutsk ja politsei

Edasi viis tee meid juba läbi Jakuutia ehk Sahha asustatud alade pealinna Jakutski poole. Autoakende tagant vuhisesid mööda väikesed asulad, mille vaheline tee on juba mõnda aega aasta läbi sõidetav. Tegelikult saab ka suvel Ust-Kutist liiklusvahendiga Mirnõisse. Selleks tuleb sõita Ust-Kutist Lenskisse viivale praamile ning tiksuda mõni päev sellel. Seejärel ootab ees juba sõidetav tee, mis viib otsejoones Mirnõisse. Või siis teha hiiglaslik ring läbi Irkutski, Ulan-Ude, Tšita, Tõnda ja Jakutski.

Jakutskisse jõudes peeti meid keset linna kinni. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist oli vaid naistest koosneva politseirühmaga, mille liikmeskond hakkas meid märgates üles näitama suurt elevust. Autode taustal tehti eri poosides pilte. Kuskilt leiti väike videokaamera ning ka see läks tekkinud olukorra jäädvustamiseks käiku. Lõpetuseks suruti pihku mõned tankipiltidega flaierid ning sooviti head teed ja õnnitleti armee aastapäeva puhul. Sellist vastuvõttu polnud me veel varem kohanud. Olime rõõmsad ja elevil. Paralleeli võiks tõmmata vaid eelmisel aastal Kõrgõzstanis saadud turukogemusega, kus meie turuhoonesse sisenemise peale lõid kõikjal kõlama rõõmuhõisked, justkui olnuks Rolling Stones lavale astunud.

Järgmisena oli vaja üles leida asutus, milles ootasid meie väärtuslikud Jakuutia äärealade load. Nende lubadega läks põhimõtteliselt hästi. Load olid olemas, kuigi Tommi perekonnanimi oli valesti kirjutatud, ning see tuli ümber teha. Järgmiseks päevaks tehtigi, aga täpselt selle sama veaga. Tšukotka lubadest polnud seevastu aga midagi kuulda. Eestisse jäänud Sass helistas igal ööl tollesse turismifirmasse ning sai lõpuks vastuse, et „jaa, kõik on korras. Varsti saadame arve. Tulge-tulge!”.

Jakutskis võtsime paariks ööks korteri, et end enne karmidele aladele sisenemist viimast korda ilusasti puhtaks pesta. Samuti vaatasime autod igaks juhuks üle. Oli ju selja taha jäänud tuhatkond kilomeetrit autosid igast otsast väntsutanud talitee. Ning arvestades ees ootavat katsumust kontinendi äärealadel, oli igati mõistlik iga kui viimane laager ja puks üle pingutada, et tee saaks jätkuda võimalikult muretult.

Järgmisel hommikul sõitsime taas üle Leena jõe jää Niznõi-Vestjahi-nimelisse asulasse ning meie tee kolmas ja kõige raskem etapp võis alata. Seesama Niznõi- Vestjahist alguse saav ning Magadani viiv tee kannab kurjakuulutavat nime Road Of Bones ehk kontide tee. See on seesama 2000-kilomeetrine inimeludele rajatud tee, millesse on maetud sajad-tuhanded ehituse käigus hukka saanud sunnitöölised. Tänane, „kullajõgedega” kaasa looklev tee, mis läbib ka suuremaid kullakaevandusasulaid, läheb vana teega küll mõnest kohast lahku, aga on originaalteega võrreldes kasutatav aasta ringi ka väiksema sõidukiga liigeldes. 2012. aasta suvel oli seal veel kohti, kuhu väike auto kinni oleks jäänud või sootuks uppunud.

Sellest hoolimata on tee esimene osa äärmiselt põnev ja lummav. Läbi üüratu Jakuutia looklev tee muutub pärast Aldani jõge järjest mägisemaks. Kiire vooluga metsikud mägijõed mõjuvad koos hiiglaslike mägedega aukartustäratavalt ning tee pakub matkajale palju põnevust ja närvikõdi.

Ülejärgmiseks ööks jõudsime Magadani vana ja uue tee esimese lahkmeni ning otsustasime sealsesse „tankla-asulasse” ööbima jääda. Kjubeme-nimeline asula koosneb ühest kuuri meenutavast elumajast ning paarist suurest kütusetünnist. Suvel hordidena ringi lendavad sääsed olid nüüdseks asendunud koertega, kes olid valimis lisaks muule ära sööma ka selle, mis inimesest pärast seedeprotsessi lõppemist välja tuleb. See, „virolainen paskamakkara”, tundus neile mingil põhjusel just erilise hõrgutisena. Seetõttu sättis üks kohalik elukas väljutusprotsessi kõrghetkel ennast mu kõrvale istuma ning jäi ootele. Nii me seal siis 42-kraadises pakases istusime. Ühel silmad punnitamisest tekkivate pisarate tõttu jäässe minemas, teine väärt produkti ootamas. Veidra olukorra muutis aga meeldejäävaks idülliks kirjeldamatult kirgas ning miljardite eredate tähtedega avar taevalaotus...

Hiljem tuli välja, et see oli saatuse kaval käik, mis pidi mind ette valmistama reisi teises pooles kogetava õud-parklapeldiku vaheseinteta kambri jagamiseks teise hädalisega. Õlg õla kõrval kangutamine tundus selleks hetkeks juba natuke „normaalsemana”. Kui seda üldse niimoodi öelda saab...

Hommikul näitas vanakooli kraadiklaas ikka veel 42 külmakraadi. Esimese hooga kohalt ära ei saanudki. Viga seisnes eelmisel päeval halva tee „silumiseks” veidikene tühjemaks lastud rehvides, mis olid hommikuks koos sillaõlidega kangeks ja kandiliseks külmunud. Kolmandal katsel saime siiski liikuma ning järgmise kolme kilomeetri jooksul tahtsid kandiliste ratastega autos hambad suust lahti põruda. Seejärel tundus, et väljas on veelgi külmemaks läinud. Auto aknad hakkasid jäätuma ning ka sisetemperatuur langes hoogsalt. Katuseraami küljes olev termomeeter näitad temperatuuriks 53 külmakraadi.

Võib olla oli külma veelgi enam, kuid meie vanakooli mõõteriista kriipsude lõppemise tõttu ei õnnestunud neid temperatuure enam mõõta. Järgmisest orust välja jõudes jäime korraks seisma, et sellest erakordsest hetkest kõike võtta. Õhk oli karge, kergelt udune ning veidi valus. Tegime enda ümber sillerdavast lumest mõne pildi, jätsime kõrval kasvava kidura lehise külge külmunud varese omi asju ajama ning sõitsime vaikselt edasi. Hoides hinge kinni, et autodega midagi ei juhtuks. Meist paremat kätt sadakonna kilomeetri kaugusele jäänud maismaa külmapoolus Oimjakon tundus sellel hetkel eriliselt kõhedana.

Ust-Nera-nimelises kullapesemislinnas lasime autode paagid silmini kütust täis ning sadakond kilomeetrit eemal keerasime järjekordsele taliteele, mis pidi meid välja viima 600 kilomeetri kaugusel asuvasse Srednekolõmski-nimelisse asulasse, kus kuulduste järgi pidi taas tankida saama.

See oli nüüd juba paar kraadi raskem talitee. Suured tõusud, langused ja rasked sügava lumega lõigud kurnasid nii autosid kui ka inimesi. Pidevalt allpool 40 külmakraadi püsiv õhutemperatuur röövis amortidelt nende töövõime, mis tähendas omakorda seda, et iga väiksemgi jõnks amordid kohe põhja lõi. Amortide normaalne töö taastus alles 38 külmakraadi juures.

Kuna tee oli pikk ja aeglane, otsustasime teha järjekordse 36-tunnise sõidumaratoni. Juhid vahetusid ning hetkel mitte roolis olnud inimesed proovisid tugevalt loksuvas ning põruvas autos kuidagi magada, et oma vahetuse ajaks taas löögivalmis olla. Sedamoodi rooli käest kätte andes jõudsime lõpuks välja kauaoodatud Srednekolõmskisse, mis pidi kohalike sõnul tänini olema Venemaa suurim mammutiluude ja võhkade tarnija. Kuskil seal igikeltsa sees istuvad mammutid, justkui oodates, et neid üles leitaks, tükkideks saetaks ning seejärel turistidele juppidena hingehinnaga maha müüdaks.

Noh, äri missugune, aga tundus töötavat. Linn oli korralik, inimesed „roosad” ja rõõmsad ning isegi lennujaam töötas täies hiilguses, vedades inimesi hiiglaslike summade eest tuhatkonna linnulennukilomeetri kaugusele Jakutski ja tagasi. Ühe otsa pilet maksis tookord 26 000 rubla. Ehk toonase kursiga kuskil 600 euro kanti.

Õnneks oli selles asulas ka täiesti töötav tankla. Paagid täis ja poole jalaga juba teel, saime ühenduse Tšukotka Discoveryga. Ütlesime, et oleme piirist nelja päevatee kaugusel ning uurisime, et mis seis lubadega on. Vastuseks saime, et saatku me neile kiirelt pildid passides olevatest viisadest ning nad panevad arve kohe teele. Pildistasime telefoniga kõik viisad üles ning saatsime ära. Mõne aja pärast tuli 13 000-rublane arve, mille me kohalikus pangas kohe ka tasusime ning tasumist tõendava kinnituse vastu saatsime. Tunnike hiljem tuli telefonikõne teatega, et lube meile ikkagi ei anta. Pärimise peale, et mis siis juhtus, kui meile teada oleva informatsiooni kohaselt pidid load juba olemas olema, vastati, et meie passides on pikad äriviisad ja turist tohtivat Tšukotkale siseneda vaid turismiviisaga. Üritasime küll seletada, et nende antud lubadustest ja kinnitustest lähtudes oleme juba 11 000 kilomeetrit maha sõitnud, ning nüüd on olukord ikkagi eriti nõme, sest muuta ei anna enam midagi ja tegelikult oleks võinud selle info saada ka selle kolmekuulise menetlemisperioodi jooksul, mil oleks veel saanud ehk midagi ümber teha... Aga see jutt läks juba vaid kurtidele kõrvadele, mis juhtisid selle hooletult edasi kellegi tühja pähe. Ka raha ei antud tagasi − öeldi vaid, et töö on tehtud ja selle eest tuli maksta.

Seega, esimene anekdoot ei olnud mitte tšuktšidest, vaid meist. Ja et asi veelgi hullem oleks, andis linnast edasi sõites meie auto rattalaager koos rummuga järele, sundides meid kolmepäevasele sundpeatusele, kuniks sõbrad Jakutskist lennukiga uued jupid saatsid.

Vahepealse aja kasutasime ära lõõgastumiseks, linnaga tutvumiseks ning lähedal asuvast külast saunamõnude väljakauplemiseks. Ja nagu ma juba enne ütlesin, ongi sealsed inimesed toredad ja abivalmid. Üks külamees pani oma imepisikese sauna kütte. Ühest ruumist koosnevas saunas ei olnud temperatuurilist vahet, kas olid laval, pesu- või riietumisnurgas. Higi voolas igal pool. Küll aga lõi kuumus sisse uue hingamise ning asendas pettumuse trotsiga. Ja juba järgmisel päeval kütsime taas liikuma saadud kolonniga ikkagi Tšukotka poole. Saagu siis, mis saab. Võtku siis kinni, kui ei meeldi...

Ebaõnnestunud katsed

Pärast järgmist, umbes 600-kilomeetrist taliteelõiku jõudsime välja Jakuutia viimasesse asulasse Tšerskisse. Linna sisenedes võetigi kohe kinni. Politseiauto kihutas meist mööda ja suunas meid tee äärde seisma. Õnneks oli tegemist veel Jakuutiaga, mille piirialade luba meil olemas oli. Nii eskorditigi meid lähimasse tanklasse, mis kohe kõikvõimalikke asjapulki täis jooksis. Oli politseinikke, piirivalvureid, mingeid niisama tähtsaid mehi ja isegi üks ajakirjanik, kes meid juba eelmisel õhtul oli linna ääres ootamas käinud. Agendina tundunud ajakirjanik kuulas meid natuke üle, pani kõik ilusasti kirja, tegi meiega paar pilti ning soovis edu. Näitas kätte ka rajaalge, mida mööda Tšukotkale sai sõita. Pakkus veel välja, et me läheks esimeses asulas ametnike juurde ja uuriks, ehk annab sedakaudu kuidagi load saada.

Öösel me Tšukotka esimesse asulasse Bilibinosse sõita ei tahtnud. Öine vahistamine oleks lõppenud igal juhul platel. Seega magasime linnast veidi eemal võsas hommikuni ning seejärel sõitsime üle linna piiri. Aga ega me kaugemale saanudki, politseiauto oli meid seal juba ootamas. Sündmuskohale saabusid ka mingid suuremad isad, kes esimesed ütlused ära kuulasid, kõik kirja panid ning meid ilma pikema sissejuhatuseta spioonideks tembeldasid. Seejärel kästi nende järel jaoskonda sõita, et rikkumine vormistada ja muud formaalsused täita. Tomm kui kõige suurem keeleoskaja viibis tunnikese ülekuulamisel, mille peale ametnikud lünkadega seletuskirja kirjutasid, ning mille lüngad kõigil teistel ükshaaval täita tuli. Uuriti ja puuriti, et kuidas ja miks me seal oleme. Miks meile ikkagi lube ei antud jne. Võeti jäljendid näpuotstest, siis näppude ülejäänud osadest ning seejärel ka pöialdest. Kogu lugu kestis üle poole päeva. Vahepeal saime loa tankimas ja poes käia ning seejärel, pärast väikest trahvi, suunati meid linnast lahkuma.

Küsimuse peale, et mis edasi, vastati, et sama rikkumise eest teist korda trahvi teha ei saa, aga järgmistes asulates on juba kurjemad onud, kes teistkordset viisarežiimi- rikkumist kuidagi moodi kergelt ei võta. Uus rikkumine võib lõppeda Vene viisade katkestamise, keelu või tehnika konfiskeerimise ning maalt väljasaatmisega. Lõpuks tuli välja, et kogu Tšukotka oli meie ebaseaduslikust saabumisest teadlik ning meie väljailmumist oodati igas väiksemaski külas. Vähe sellest. Meie suur viisade-ajaja Tšukotka Discovery oli asjaga tegelema hakanud alles paar päeva tagasi. Ning kuna vähenegi võimalus asjade kordasaamiseks puudus, imeti välja mingi arusaamatu viisateema.

Loomulikult ei olnud ükski neist valikutest meile sobiv ning me otsustasime Tšukotka autonoomsest piirkonnast kiirelt lahkuda. Valides selleks küll mitte sellesama tee, mida mööda me siia sattusime, vaid ühe teise läbi tühja tundra viiva raja. See tundus küll mõnevõrra kahtlane, aga paar kohalikku veokameest mainisid, et sealt peaks saama. Seega läksime meiegi...

Kolm päeva ning 500 kilomeetrit eemal sattusime järgmisesse asulasse, Omoloni. Rait keeras oma auto külavaheteele, et kohalikelt kütuse saadavuse kohta küsida, ning sattus otsejoones kõige valema mehe otsa. Tegemist oli selle linna politseiülemaga, kes küsis kurjal häälel ning ilma pikema jututa, et „Kust kaudu me siia nüüd siis tulime”. Rääkisime talle oma loo ära, mille peale vastas kordnik, et hangib meile kütust ja siis pangu me sealt asulast kiiresti minema. Et ei tal ega ka meil polevat probleeme vaja.

Tankimise ajal selgus, et seda järgmist, 600-kilomeetrist rada väga polegi. Üks veoautode kolonn oli mõni päev tagasi teed rajades liikuma hakanud, aga olid jõudnud tänu suurele lumele vaid 38 kilomeetri kaugusele. Selleks ajaks oli kolonni juhtinud Tatral tühjaks saanud esimene 500-liitrine paak, mille peale mehed missiooni hülgasid, autod maha jätsid ning külma trotsides külla tagasi vantsisid. Juttude kohaselt pidi teistelt poolt tulema suurem kolonn, mis pidi tooma asulasse kanadalaste poolt ehitatud kooli tarbeks katlamaja. Koolimajaga olla aga olnud selline lugu, et esimese aastaga saanud valmis põrand ja seinad. Talvel sadas lumi sisse ning rikkus põranda ja seinad ära. Seepeale saatsid kanadalased ehitusmaterjali juurde, mis kohe laiali tassiti. Aastate eest, kui ehitus alguse sai, elas külas 3000 inimest. Nüüd, koolimaja valmides, on sellesse nukrasse asundusse järgi jäänud vaid 300 inimest ning sügisel, kui kool lahti tehakse, peavad koolipapad võrkudega tundrasse lapsi püüdma minema, sest muidu jääb koolimaja jälle tühjaks.

Igatahes, paagid olid nüüd taas täis ja kuna asulas olla ei lastud, otsustasime nende ees läinud veokateni ära sõita. 15 kilomeetrit eemal peatas meie kulgemise suurest külmast hoolimata vabalt vulisev jõgi, millest me esimese hooga läbi ei tahtnud sõita. Jõgi oli aga Tšukotka autonoomse piirkonna ja Magadani oblasti piiriks, mis tähendas omakorda seda, et vähemalt ühe öö pidime me ebaseaduslikult veel tšuktšide maal veetma.

Järgmisel hommikul ei viitsinud enam passida. Kaasas olnud jääpuuriga hakkasime veidi eemal jõejää kandmisomaduste selgitamisteks läbi puurima. Tulemused varieerusid 20-st kuni 7 sentimeetrini. Mida jõge mööda ülespoole, seda tugevamaks muutus jää. Sedakaudu me lõpuks jõe ületatud saimegi. Edasi läks väga raskesti läbitav rada, mis viis meid mõnetunnise pusimise järel kokku nende mahajäetud veokatega. Kuna edasi enam ühtegi rada ei läinud, jäime laagrisse, et siis ühel ilusal hetkel nendega koos edasi liikuma hakata. Või siis jõuab ehk see teine kolonn meieni, jättes meile mingidki rööpad, mida mööda saaks edasi sõita. Magadani trass oli ju siinsamas, 600 kilomeetri kaugusel, peaaegu et käegakatsutavas kauguses.

Ainus meelelahutus − söömine

Külast ära sõites ütlesid kohalikud, et „täna või homme saame oma „vestehodi” korda ja siis hakkame sellega rada ette sõitma.” Tegelikkus kujunes aga teistsuguseks. Selles ka looduse poolt hüljatud kohas olime ja ootasime vaid meie. Päevad möödusid aeglaselt. Aeg venis. Igavus võttis maad, kuid teha polnud midagi. Igavusest ehitasime iglu, mõttega, et veedame seal öö või paar. Paraku aga langes väline temperatuur taas –40 juurde ning jääkülma öist seiklusriski ei soovinud enam keegi võtta. Päevade möödudes muutus aeg veelgi venivamaks. Magada enam ei jaksanud, jalutamiseks oli väljas liiga külm. Ainukeseks meelelahutuseks olid saamas söömine ja asjal käimine. Ka inimestel hakkas tekkima erinevaid seisukohti − kes tahtis tagasi minna, teadmises, et vähemalt veel mõne päeva eest olid seal mingid raskesti läbitavad rajad; teised aga jäid edasimineku plaanile jäärapäiselt kindlaks. Kulugu teele saamiseks siis niipalju päevi, kui selleks just parasjagu kulub.

Viienda päeva õhtul tuli küla poolt suure kolinaga elule turgutatud „vestehod” ning suundus kaugustesse vastu tulevat kolonni otsima ja neile kütust viima. Kuuenda päeva hommikul hakkas väiksem kolonn küla poolt ette sõidetud jutti mööda omalegi teed rajama. Lasime nende jälgedel veidi taheneda ning asusime jälitama. Üksteise suurtest rööbastest pideva väljavintsimise, kaevamise ja üliaeglase edenemise kiuste kohtusime seitsmendal päeval vastutuleva kolonniga. See, 17 Kamazist ja muud tüüpi veokast koosnev kolonn oli teel olnud juba 24 päeva. Olgu siinkohal täpsustuseks öeldud, et ei sellel ega ka tollel eelmisel 500-kilomeetrisel lõigul pole kunagi ühtegi teed olnudki. Õigete miinuskraadide tekkides sõidavad teadjamad mehed loodusesse raja sisse ja sedamööda siis kaubavedu käibki. Kuniks kevadel kõik koos lumega olematuks sulab.

Igatahes olid selle kolonni lugematud rattad trampinud sisse üsna tugeva raja. Vahest ehk liigagi tugeva, sest siluvat lund polnud mõnele lõigule enam üldse jäänud. Seega tuli konarlikul pinnasel edasi liikuda kiirusega, mida isegi spidomeetri seier kohati lugeda ei suutnud. Sellest hoolimata jõudsime välja ühele kaevandusteele, mis nägi kõige eelneva kõrval välja kui kiirtee. See aga viis meid omakorda välja mitte Magadani trassile, vaid kõigi üllatuseks Omsuktšani-nimelisse asulasse, kust 2012. aasta suvel meie „maailma lõpu otsimise” katse oli alguse saanud.

Seega olime tagasi tsivilisatsioonis. Ees ootas päris tee, mis pidi meid kodu poole tagasi viima. Kuid kuna Tšuktšimaa lõppu Anadõri me ei jõudnud, otsustasime väheke ringi kolada ning külmapoolusel ära käia. Eriti veel olukorras, kus samasse kanti jäi üks venelaste kohe-kohe algav offroad- üritus. Külmapoolusel sellel hetkel külma polnud ja termomeeter näitas vaid 22 külmakraadi. See sobis tegelikult väga hästi, sest pidevad suured külmakraadid olid eelmiste nädalate jooksul ennast juba ammendama hakanud. Samuti hakkas ammendama lõputu lumes pusimine ja vintsimine. Sellest hoolimata võtsime kätte ja puksisime ennast esimestena ka tolle 80 kilomeetrit eemal asuva Labõnkõrski järve äärde, kus eelnimetatud off-road-üritus algama pidi. Ürituse alguseni oli veel päevi ja neid me sinna ootama ei jäänud. Seevastu sõitsime taas Jakutskisse, et sealses korteris ennast puhtaks pesta, välja magada ning võtta seejärel suund juba talvisele BAM-ile.

BAM − talviti läbimatu?

Tuhatkond kilomeetrit lõuna pool Tõndas keeraski tee BAM-ile. Me olime seda rada paar korda suvel sõitnud. Aga kas neid radu ka talvel sõita saab, ei teadnud me keegi. Ka jutud varieerusid kõvasti. Ühed rääkisid talvest kui täiesti puutumatust aastaajast, kui BAM-il liigub vaid raudteehooldusega tegelev transport. Teised väitsid seevastu, et talvel on teed head ning sealsed inimesed kasutavad seda head aega selleks, et suvel naaberlinnadest ostetud autod koju ära tuua. Igatahes oli õhus palju teadmatust ning küsimusi, kuid kuna see 1000 kilomeetri pikk ning põnev rada oli ühtlasi ka meie kõige otsem kodutee, võtsime selle ikkagi ette.

Tuli välja, et õigus oli nendel, kes autode toomisest rääkisid. Rajad olid sisse sõidetud, vanade katkiste sildade asemele oli ehitatud koguni mõni uus. Jõed, mille ületamiseks sildadele ei julgenud sõita, ületasime jõejääd kasutades. Hoolimata poolteist kuud varasemast kevadest, oli paks ning kõva jääkoorik üle ka suurematest jõgedest. Paraku olid ainsateks teravateks hetkedeks jäänud vaid mõned kiirevoolulised jõed, mida katvat jääkoorikut kaunistasid veoautokujulised läbivajumisarmid. Ülejäänud rada oli vastupidiselt suvistele oludele kergesti läbitav. Ja kui nüüd üdini aus olla, rikkuski see lihtsus kogu BAM-i-lummuse. Vähe sellest, värskelt suure hoo sisse saanud projekt BAM 2 muudab varem või hiljem sealsed teed aasta läbi väikese autoga sõidetavaks.

Igatahes... planeeritud nelja päeva asemel neelasime BAM-i juba teise päeva õhtuks. Õigemini jõudsime me selleks ajaks Baikali äärde, mis on tänu tihedamale asustusele ka paremate teedega varustatud. Need hakkavad omakorda pihta juba Taksimo-nimelisest linnast. Aga et Severo-Baikalskist Ust-Kuti jõudmine niivõrd vaevaliseks võib kujuneda, ei osanud meist keegi oodata. Nimelt olid vahepeal olematuks hääbunud lumehanged taas kasvama hakanud ning täitsid ühte teele jäävat orgu. Kohalikud rääkisid, et sealsed lumehanged ületavad talviti kolme meetri piiri ning et seda teed ei hoolda mitte keegi, sest see ei olevat kellegi asi. Julgemad ja suuremad proovivad end sealt ise läbi puksida, aga üldine liiklus seisab. Minu mälestustes lookles nende hiiglaslike lumeväljade all korralik tee, mida mööda sai suvel muretult sõita. Nüüd aga ootas meid ees potentsiaalne seisak, mis küll hiljem väikeseks veokate avariiks taandus, kuid lumevangi jäämine tundus taas üllatuslikult aktuaalne.

Suuresti tänu meie matkaautode maastikusuutlikkusele suutsime karmid olud taas seljataha jätta ning tee kodu poole oli valla. Meie pika talvereisi lõppu oli jäänud 6000 igavat asfaldikilomeetrit. Selle ning pealepressivate tööasjade ettekäändel palus Tomm end Krasnojarskis lennuki peale panna. Ka varem meiega mööda polaaralasid kaasa kolistanud Rainer haaras seljakoti ning seadis sammud vaksalisse, et teoks teha oma ammune unistus − sõita rongiga läbi Venemaa. Ülejäänud jäid aga autodesse ning valmistusid eesootavateks sõidumaratonideks.

Tagasi kodus

3. aprillil, paar päeva enne kahe kuu täitumist, olimegi taas kodus. Sõidetud sai 24 800 kilomeetrit. Kõik ööd ja päevad veetsime autodes, välja arvatud need kuus, mis kulusid Omskis ja Jakutskis remontide ning hoolduste peale. Tuli välja, et kolm meest saavad paar kuud ühes maasturis elatud küll. Ning tänu Tommi kulinaarsetele oskustele ei muutunud ka toit kunagi üksluiseks. Tšukotkal veedetud aja jooksul õnnestus meil tšuktše kohata ja nendega suhelda vaid kolmel korral. Seda on muidugi häbiväärselt vähe. Kuid lubade puudumise tõttu ei saanud me seda piirkonda kaugeltki soovitud mahus sõita. See-eest olid need kohtumised aga meeldejäävad ja meeldivad, andes muidugi natuke kurvameelse pildi sealsete põlisrahvaste olukorrast ning nende praegusest elust sellel kaevandusi täis tühermaal.

Selles numbris

Lisa kommentaar Tühista vastus

Viimati blogis

Laose workation | november 2024

20. november 2024

Kädi võtab meie kogemuse kokku: Maailma kõige valjem vaikus… On reise, mis seavad kõik su sihikud ja radarid paika. Perspektiiv…

Reisitrendid kosmoseturismist mängukohvrini

24. september 2024

KOSMOSETURISM Tahtsid juba lapsena kosmonaudiks saada? Sind erutavad märksõnad nagu kosmoseturism ja 0-gravitatsioon? See kõik ei pea unistuseks jääma –…

Kõik postitused