SURINAME – kus see veel on?

Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud tänu hollandlasest elukaaslase tööle. Liina sulest ilmus maikuus raamat „Minu Suriname”, kust saab tema džungliseiklustest põhjalikumalt lugeda. Suriname kohta uuris lähemalt Kairit Lillepärg.

Kuidas inimesed reageerivad, kui kuulevad maa nime Suriname?

„Eee, kus see veel on? Aafrikas kusagil?”

Huvitav jah, et millegipärast seostub Suriname kuidagi automaatselt Aafrikaga. Miks see nii võib olla?

Võib-olla seepärast, et Aafrikast teatakse kõige vähem. Nime kõla on kuidagi eksootiline ja seega paigutatakse Suriname Aafrika mandrile. Mul endal oli esimest korda Surinamest kuuldes täpselt samamoodi, mõte läks Aafrika peale.

Nime kõla järgi arvasingi, et Aafrikas. Aga kust see nimi pärineb, kas sa tead? Ja kas see tähendab midagi?

Arvatakse, et Suriname nimi pärineb seal piirkonnas kunagi elanud suriname- nimeliselt indiaanihõimult.

Mis ajal sa Surinamesse läksid?

See oli 2009. aasta augustis. Surinames on nii-öelda neli aastaaega: pikk kuiv periood, pikk vihmaperiood, lühike kuiv periood ja lühike vihmaperiood. August on pika kuiva perioodi algus – kõige kuumem aeg üldse. Kuna seal on troopiline kliima ja õhuniiskus on väga kõrge, siis temperatuurid tunduvad hoopis teistmoodi. Päevane keskmine temperatuur on ikka 30 kraadi, keskpäeval isegi pigem 35 kraadi.

Kuidas niiske troopiline kliima põhjaeurooplasele mõjub?

Aklimatiseerumine oli mu jaoks üks suuremaid hirme enne minekut. Alguses oligi täielik põrgu, raske mõeldagi, et peab riideid seljas kandma. Samas, selle päikesega ei ole tark tegu nahka põletada. Paar kuud hiljem oli keha sealse kliimaga harjunud. Oluline on kohaneda ka sealse elutempoga, mis välistab kiirustamise.

Nii et tüüpilisele Põhja-Euroopa turistile, kes tahaks päevitada, lühikese ajaga palju ringi käia ja vaatamisväärsusi näha, pole Suriname just sobiv sihtkoht?

Troopilisi valge liiva ja türkiissinise veega randu Surinames pole, kuna Amazonase jõest toovad hoovused muda randadesse. Suurimad vaatamisväärsused peituvad Surinames sisemaal, kus tuult eriti ei ole, nii et kui sel pikal kuumaperioodil sinna sattuda, siis võib raske olla. Kohalikud käivad ujumas siseveekogudes, kus turisti jaoks võib-olla nii turvaline ei tundu – seal elutsevad piraajad.

Sina ju käisid seal siseveekogudes ujumas. Kas kartsid ka?

Alguses ikka natuke, aga on ju teatavad ohutusnõudeid, mida tuleb teada ja täita – ei tohi olla n-ö vere lõhna, ühtegi katkist kohta, haava. See tõmbab piraajasid ligi. Samuti ei soovitata minna ujuma pimedas. Kohalikud pesevad nõusid jõgede ääres, ka see pidi piraajasid ligi meelitama. Aga kohalikel käib kogu elu jõe ääres.

Mis elukaid seal veel elab? Krokodille?

Seal on kaimanid, aga nemad on väga ujedad. Käisime neid ikka sageli piilumas. Kohalikud söövad neid ja kutsuvad vesikanadeks, kaimaniliha sarnaneb maitselt kanalihale.

Kas sina ka maitsesid?

Kord juhtus jah. Tuttav taksojuht tõi meile mingit marineeritud liha, et proovige.

Proovisime ja maitses nagu tavaline kana. Pärast mekkimist kuulsime, et tegemist oli kaimanilihaga.

Mida Surinames süüakse? Mis on seal meie mõistes tavalisem toit ja mis eksootilisem?

See, mida süüakse, sõltub paljuski rahvusrühmast ja neid on seal palju. Kana, riis ja oad on tavaline toit ja seda söövad seal kõik. Hindustani juurtega elanike jaoks on näiteks looduskaitse all olev punane iibis (lind – toim.) pühaderoog. Neid kütitakse hoolimata keelust ja neid on seetõttu väga vähe alles.

Huvitav on see, et sisemaal ei teata, mis asi on magustoit. Nende keelekasutuses ei ole sellist sõna. Kord olime ühes džunglikülas ja üks kohalik poiss tegi meile süüa. Meil endal olid kommid kaasas ja pärast sööki pakkusime neid talle, et see on magustoiduks. Ta ei saanud aru, mis tahes sõna me ka oleks proovinud kasutada. Toit on nende jaoks korralik soe söök. Muidugi on neil olemas puuviljad ja ka mingi magus jook, aga sellist traditsiooni pole, et üks osa söömingust on magustoit.

Kas see kehtib sisemaa kohta? On seal ka mingeid n-ö turistipiirkondi, kus muuhulgas magustoitu saab?

Pealinnas Paramaribos on igasuguseid restorane, seal saab kindlasti ka magustoitu. Tüüpiline magus asi on näiteks mahlajää.

Kui palju inimesi Paramaribos elab ja kui palju Surinames kokku?

Surinames elab vaid veidi üle poole miljoni inimese, kellest pooled elavad pealinnas. Paramaribo on tegelikult meie mõistes seal ainuke linna moodi linn.

Millise Eesti linnaga sa Paramaribot võrdleksid? Nagu Tallinn see ilmselt ei ole?

Ei ole tõesti, sest seal on vähe kivimaju. Linnapildis domineerivad koloniaalstiilis ja valgeks värvitud puitehitised. Võib-olla võrdleksin Pärnuga. Aga korrusmaju on seal minimaalselt ja asustus on linna mõistes ikka väga hajali.

Oled sa kursis, palju Surinames käib turiste ja mis maadest neist enamik tuleb?

Seal käib palju praktikante Hollandist, Belgiast – hollandi keelt kõnelevatest maadest (Suriname on endine Hollandi koloonia – toim). Hästi suur osa turistidest ongi nendesamade praktikantide sõbradtuttavad- sugulased. Ja ka muidu käib Hollandist rühmadena kõige rohkem turiste.
Iseenesest oli Suriname kunagi üks esimesi ökoturismi sihtmaid, aga siis tuli neil kodusõda, millest on nüüd küll juba 20 aastat möödas, kuid kuvand, et Suriname on ebaturvaline, on visa muutuma. Samas lisab turistihordide puudumine Surinamele kindlasti eksklusiivsust ning tuleb kasuks ökoturismi arengule.

Kas kohtasid seal ka teisi eestlasi? Tead, kas seal üldse käiakse Eestist?

Trip.ee kaudu tean, et keegi pidas Suriname- teemalist blogi ja mingi rühm käis ka. Masside viisi seljakotirändureid seal ei kohta. Kuna turism on seal veel lapsekingades ning vahemaad pikad, siis omal käel reisimine on Surinames mõnevõrra raskendatud. Suuremate reisibüroode pakutavate ekskursioonide puhul võib aga hind jälle ära ehmatada. Kui kauem kohal olla ja saada aimu kohalikust elust-olust ja mingeid kontakte hankida, saab reisida mitu korda odavamalt.

Milline on teenuste ja kaupade hinnatase võrreldes Eestiga?

Keskmiselt umbes kaks korda odavam. Palgad on küll mitu korda madalamad. Aga spetsiaalselt turistidele mõeldud teenused- kaubad – näiteks seesama reisibürooteenus sisemaale džunglisse minekuks või linnakaart, on päris kallid. Nii et kui keegi hakkab internetist uurima, mis maksab n-ö paketireis džunglisse, siis on hind väga kõrge ja nii kaobki huvi suhteliselt kiiresti.

Mina ei soovitaks kõike ette ära planeerida, vaid minna kohale ja siis vaadata ringi, mis võimalused on ja mis hinnad. Kindlasti ei tasu sinna minna linnu vaatama, ikka džunglisse – loodus ja kultuuride mitmekesisus on just see, mis on Suriname suurim väärtus.

Erinevaid etnilisi rühmi on seal ikka päris palju.

Jah, see ongi see mitmekesisuse allikas. Kreoolid, hindud ja Jaava saare indoneeslased moodustavad põhielanikkonna.

Siis veel maroonid ehk metsaneegrid ja indiaanlased. Ka naaberriigist Brasiiliast kolib palju inimesi Surinamesse ning järjest rohkem tuleb sinna nüüd ka hiinlasi oma poekesi pidama.

Mis ajal soovitaksid minna džunglija kirju kultuuri huvilisel inimesel Surinamesse? Ilmselt mitte sel pikal kuivaperioodil?

Ega pikal vihmaperioodil ka ei soovitaks… Kõige parem aeg on lühike kuiv periood, veebruarist märtsini. Sinna aega jääb ka merikilpkonnade munemisaeg, mida võiks vaatama minna, kui võimalik.

Kui sa Surinamesse läksid, siis sul veel last ei olnud, nüüd oled viiekuuse poja ema. Kas oleksid sinna läinud ka väikse lapsega?

See on hea küsimus. Nüüd tagantjärele vastates, kui ma elasin seal juba peaaegu aasta, ütlen, et läheksin ka väikse lapsega. Samas ei ole kindel, et see vastus oleks sama olnud, kui ma poleks seal ise elanud ja seisaksin otsuse ees – kas minna väikelapsega või mitte. No üldiselt on muidugi mugavam minna ilma lapseta – juba seal ringiliikumise mõttes, mis ei ole alati lihtne.

Mõtlen just selles võtmes, et kuidas on seal hügieeniga, arstiabi kättesaadavusega, lapsetoidu ja puhta joogiveega?

Hügieen on väga kõrge. Ka toidu poole pealt ma ei pabistaks. Haigustest rääkides – malaaria on asustatud piirkondades peaaegu välja juuritud. Aga seal on need väikesed kullakaevandused, mida pidi hakkab malaaria jälle tagasi tulema. Meil sealveedetud kümne kuu jooksul ühtegi haigust ei olnud, aga eks haiguste vastu (kollapalavik, difteeria, teetanus ja lastehalvatus) vaktsineerima ikka peab. Samas, kui kuuled, et keegi jälle läheb Egiptusesse, siis on väga suur tõenäosus, et ta seal ka mingi kõhutõve saab.

Sinu jutu põhjal kokkuvõtet tehes – kas ma saan õigesti aru, et Surinamesse minekuks ei pea olema tohutu avantürist. On see õige järeldus?

Jah, mõnes mõttes küll. Kui ei ole avantürismi, siis peab jällegi olema rohkem raha. Kui aga on julgust ja kogemust iseseisvalt reisida, siis saab palju odavamalt ringi vaadata. Liikuda sel viisil nagu kohalikud. Reisimise teeb kindlasti lihtsamaks see, et kohalikud räägivad päris hästi inglise keelt ning on külaliste suhtes hästi sõbralikud ja abivalmid.

Selles numbris

• Matkates läbi Eesti
• RAAMATUTUTVUSTUSED
• Mägironija salakaval vaenlane - KOPSUTURSE
• VALGE VAIKUS
• Kirev SAPOŽNINITE TALDRIKUMAAILM
• SININE, SAJUNE, SUITSUNE
• Tiit Pääsukese väikesed etüüdid
• POLAARTRIPP 2. Vorkuta − Ust-Kara − Salehard
• SURINAME – kus see veel on?
• Maitseelamused Peipsi moodi
• PIIRISSAAR – värviline lainemurdja
• Peidetud rännusihid Emajõe Suursoos
• LODJASEIKLUS TARTUST PEIPSILE
• Vene hingelaadiga KIRIKULAUL
• Vanausuliste matmiskombed
• Üllatusleiud muuseumist - vanausuliste esemed
• Vene vanausuliste SUHETEST õigeusu kiriku ja riigivõimuga Eestis
• Peipsi tervis valmistab muret
• Hanno Pevkur: „Võimaluse korral olen Peipsil!”
• ambulARToorium – kunsti segasummasuvila Peipsi ääres
• Vanausuliste töökusest
• PEIPSISSE SUKELDUMAS
• Peipsiveere reisjuht
• Ümbermaailmareis õpetas vaikust hindama
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 37 – August 2012