„Linda“ reeder ja kapten Rene Varek saatis Tall Ships Race’i ajal Go Reisiajakirjale postkaarte ning oma laeva ja regati templitega ümbrikke. Neid kaarte vaadates meenutavad Rene ja Tiit Pruuli nüüd „Linda“ suvist meresõitu.
1992 jõudis „Cutty Sark“ Tallinna. Kas seal ka osalesid?
Mina mitte, küll aga jahtlaev „Linda“, mis tol ajal oli Eesti Merekooli õppealus. „Linda“ on kokku osalenud viiel Tall Ship Race’i sõidul. Tänavu olime TSR-i raames Noblessneri sadamas ja hakkasin just parasjagu jahilt õhtusöögile minema, kui nägin, et üks vanahärra seisab kai peal koos kahe noorema naisega ja vaatab „Lindat“. Üks naistest ütles, et tema isa saab täna 75 ja nad tulid vaatama laeva, mille kapteniks vanahärra palju aastaid oli. Selgus, et tegu on „Linda“ pikaaegse kapteni Riho Printsiga.
Järgmisel päeval saatis Riho mulle „Linda“ lipud 1988. ja 1989. aasta regattidest, need oli eriti uhke tunne laeva mastis lehvima panna.
TSR pidi Eestisse jõudma juba 2021. aastal ja sa olid selleks hoolega valmistunud. See jäi Covidi tõttu ära, aga sellest ei loobutud siiski mitte täielikult. Mis toimus?
Soome sadamad ütlesid 2021. aastal, et nemad laevastikku vastu ei võta ja regatt jäeti ära. Osa laevu otsustasid siiski merele minna ja korraldasid All Ships Race’i, meie nende hulgas. Sõit kulges Tallinnast Klaipedasse ja Klaipedast Szczecinisse. Kuid „Linda“ sõitis 2021. aastal tegelikult läbi ka ülejäänud distantsi ja külastasime selle raames Soome sadamaid.
Tänavune Tall Ships Race algas Klaipedast, kust mulle esimese kaardi saatsid. Mis seal toimus?
Kõigepealt sõitsime Tallinnast sinna kohale ning laeva viimise jooksul sai laev korralikult läbi testitud ja viimased ettevalmistused tehtud. „Linda“ pardal oli regati ajal korraga 12 liiget, neist kuus kogemustega purjetajat ja kuus noorpurjetajat (alla 25-aastast).
Klaipedas on olnud alati legendaarsed merepäevad, ka 2021 oli see nii ja oli ka sel aastal. Esimese asjana toimus tehniline kontroll, siis spordimängud, suur paraadrongkäik läbi Klaipeda, regati avamine ja mereparaad.
Puutusin seal esimest korda TSR-i meluga kokku. Õnneks oli meil meeskonnas Lauri Helaniemi, endine Soome mereväeohvitser, kauaaegne rahvusvahelise TSR-i korraldustoimkonna liige, kes ise oli korra ka TSR-i võitnud. Tänu tema kogemustele ja teadmistele olime ainus laev, keda ei tuldud teist korda inspekteerima – meil oli kõik korras.
Mida seal siis nii täpselt kontrolliti?
No kõike! Tehti meditsiinikohvrid lahti, et kas on kõik asjad olemas. Kontrolliti sidevahendite toimimist. Vaadati, kas kõik päästevahendid on olemas ja tulekustutusvahendid kehtivate kuupäevadega, mõõdeti reelingukõrgused, kontrolliti otsasid ja purjede olemasolu jne.
Klaipedast läks tee Helsingisse. TSR-i sõidud on jagatud matka- ja võidusõitudeks. See oli võidu sõitmine, eks ole?
Jah, see oli karm sõit. Tagantjärele sattuski nii, et kõik võidusõidud sel regatil sattusid tuulistele päevadele. Juba stardis lendasid osal spinnid ja gennakerid puruks. Palju pidime rehvima. Mingitel hetkedel olime peaaegu purjetud, vaid väikese eespurjega, mis oli ka rehvitud.
Me saime hästi hakkama, vaatamata sellele, et paljud noored purjetajad olid korralikult merehaiged. Olime finišis teised, võit jäi umbes kolme minuti kaugusele ja seda pärast pooleteistpäevast sõitu. See oli napikas.
Finiš oli Suurupi all. Oli kiire sõit, jõudsime kohale pooleteise ööpäevaga ja siis oli meil enne Helsingit aega kruiisida. Enne Helsingisse sõitu käisime Soome saarestikus – Jussaröl ja mujal.
Mida Helsingi melust meenutad?
Helsingi kõnetas selle suve TSR sadamatest võib-olla kõige vähem, sest laevad olid hästi laiali pargitud ja sellist ühisosa ei tekkinud. Saime esimest korda väga tõsise jahi külastatavuse ja lubasime kõik huvilised pardale. Väikestest laevadest tegid seda vähesed, ehkki huvilisi oli tohutult. Asusime kohe suure promenaadi ääres. Mõnel ilusamal päeval võis meil laevast läbi käia 400–500 inimest, kuigi korraga lubasime pardale vaid kaheksa. Helsingin Sanomat tegi meist ka pika artikli kui ühest erajahist, mis toimib sellisel suurel regatil koolitusjahina.
Üks inetu asi oli Helsingis paraku ka. Paari laeva noored olid omavahel kihla vedanud, et kes varastab öösel laevadelt rohkem ahtri- ja mastilippe. Meil oli mastis meeletult suur Eesti lipp, see jäigi paraku kadunuks, kuigi osa laevu sai pärast asja ametlikuks minekut oma lipud tagasi. Algatati kriminaalasi, aga kuhugi sellega ei jõutud. Saime Tallinnast uue lipu, mis lehvis mastis kuni regati lõpuni välja.
Pole naljakas temp.
Pole. Õhtuti me võtame ju laevas tavaliselt lipud maha. Aga TSR-il jätsid kõik üles ja meie tegime siis ka nii. Las lehvib suur sini-must-valge Helsingi kesklinnas.
Kuidas sõit Helsingist edasi kulges?
Siis oli ühine matkamine ehk cruise in company. Käisime sellises väikeses kohas nagu Tirmo, kus enamik jahtsadama personalist olid eestlased. Tegime seal sauna. Ja sealt edasi juba vahva sõit Käsmu.
Mina olin Käsmu sadamas teid vastu võtmas ja väga uhke tunne oli, kui meie vana kaptenite küla all oli korraga ankrus üle 25 laeva. Sina ise olid üks Käsmu tuleku algatajaid, jäid sa rahule?
Jäin väga rahule. Ausalt, ma ei uskunud, et nii palju aluseid tuleb. Käsmu väiksesse sadamasse need laevad ju sisse ei saa. Suurtest oli kohal „Frédéric Chopin“ ja lisaks oli palju keskmise suurusega laevu. Kokkuvõttes oli laevastik ikka väga suur. Ja muidugi Käsmu kogukond tegi väga uhke vastuvõtu.
Kui olime pärast regatti Szczecinis lõpetanud ja ametlik osa läbi, siis võis kapteni ja korraldajate kinniste ustega toas igaüks välja tuua, mis meeldis, mis mitte. Kahe laeva kaptenid tõid esile Käsmu kui erakordse ürituse, milliseid võiks rohkem olla.
Jaht „Lindale“ jättis erakordse mälestuse ka meie edasine sõit Käsmust, kuna Käsmust Naissaareni kuulus laeva meeskonda ka president Alar Karis.
Käsmust liikusite edasi Tallinna, kus oli mitu toredat üritust, kust ka minusugused mitteosalejad said osa. Kuidas sa Eesti-poolset korraldust hindaksid?
Eesti-poolne korraldus oli kindlasti märkimisväärselt hea. Inimlikku soojust oli igal pool, aga Tallinnas oli sellele lisaks väga professionaalne ürituste korraldamine. Nii kihvte kogunemisi kaptenitele ja meeskonnaliikmetele ei olnud kaugeltki igal pool.
Kui midagi üldse ette heita, siis oleksime võinud rohkem koduväljaku eelist ära kasutada. Tallinnas oli kuus Eesti alust, mis kõik olid pargitud üksteisest eemale ja nn „aia“ taha, kus oli raske meil külas käia. Need kuus laeva oleks võinud panna avatumasse tsooni kõrvuti, siis oleksime ka merepäevade eestlastest külalistele paremini silma jäänud.
Soomlased tegid seda väga hästi. Peaaegu igas muus sadamas oligi nii, et omad said kohad, kuhu külalised esimestena jõuavad.
Tallinnast edasi sõitsite jälle võidu.
Jah, see viis meid Suurupi alt Utöle, sihtsadam lõpuks oli Turu. Distants oli huvitav ses mõttes, et liikusime Hiiumaast mööda ja peaaegu Gotlandile välja. Sealt keerasime tagasi kirdesse, et Turu saarestikku jõuda.
Tuuleolud olid väga keerulised. Meie võtsime kaks päeva pärast starti finišit, aga osa suuri läbisid alles stardiliini. Me ise tegime sellel etapil pool tundi ülekrüssu ja sellest piisas, et kiire sõiduga jäime ikkagi vaid viiendaks.
Kui paljude jaoks sel regatil võit üldse tähtis on?
Enamusele ikka otseselt ei ole. Aga lõppkokkuvõttes annavad kõik endast parima, meie samuti. Me pöörasime sõidu ajal palju tähelepanu noorte koolitamisele, mereelu ja traditsioonide tutvustamisele. Põhjamaades on selline tava, et kui Gotlandi lõunatipus olevast Hoburgi tuletornist mööda sõidad, siis tähistatakse seda samasuguse rituaaliga nagu ekvaatori ületamist. Meie pardale tuli ka Hoburgi „majakavaht“ ja henseldas noori. Eks seda „majakavahist vanameest“ tuli mul endal kehastada.
Käisime kiiluga ka kivides, nii et Marienhamnis tõstsime laeva korraks välja, et põhi ära kontrollida. Õnneks oli korras.
Turu on alati vahva?
Jah, aga ilm oli sel korral kehv, ainus tõesti jahe ja vihmane nädalavahetus. Meremuuseum oli muidugi uhke. Turust lahkumine oli aga eriti vahva. Kui Tallinna paraadil oli vaatamata keskpärasele ilmale palju laevu, siis Turust teele minnes oli meid saatmas 600–700 alust. Kasutasime ära võimaluse Airistol Soome sõjalaevale ka liputervitus teha. Kombekohaselt tervitati meid ka vastu.
Kuidas möödus viimane etapp Soomest Poola?
See oli kõige pikem – kolm ööd olime merel, saime kõva tuult, laeva kiiruseks kohati 13–14 sõlme, lained kõrged. Osa laevu ei pannud sellel etapil noori üldse rooli. Meie üldjuhul tegime nii, et kõik, kes vähegi soovisid, said roolikogemuse kätte. Karmimates oludes oli vahiülem kõrval. Sel etapil oli hetki, kus roolis olid ka meil veidi pikemalt ainult vanad profid.
Saime etapil kolmanda ja kogu regati kokkuvõttes oma klassis teise koha. Võit jäi viimase kuue sõidutunni taha, sest otsustasime kõvas külgtuules ja kottpimedas öös rehvida ning lasime hilisema üldvõitja endast mööda. Otsustasime laeva ja meeskonda hoida ning mitte liigset riski võtta. Aga ausalt – see esikoht mul kripeldama ei jäänud.
Szczecinisse sissesõidu romantikast oled meie ajakirjas varemgi rääkinud (vt Go Reisiajakiri 2/2024). Kas sel korral oli Eesti hümnile midagi veel lisaks?
Sel korral me ei kiirustanud ja jõudsime peatuda Świnoujścies, seda jahtklubi julgen väga soovitada. Väga tore rand, baarid-restoranid. Kena ja korras jahtsadam koos Poola külalislahkusega. Veel natuke sisemaa poole sõites, teisel pool laguuni on Trzebież – samuti koht, kus tasub peatuda.
Szczecini merepäevi külastas sel aastal 2 miljonit inimest, nii et võid ette kujutada, milline melu seal oli. Me peatusime ühe silla all, esimene laev vastu kallast, meie kõrval veel kolm laeva. Ühel päeval lõime külalistele umbes 500 „Linda“ pitserit ja jooksime meie pardas olnud laevadelt soovijatele pitsereid võtma. Külalistele jagati merepäevade passe ja sinna sai siis laevade templeid korjata. Vaat siis oli mul tunne, nagu oleks loomaaias laevana puuris.
Szczecini linnas toimunud rongkäiku jääb meenutama 7 kilomeetri pikkune distants ja miljon inimest tänavatel meile kaasa elamas.
Tagasitulek läks kenasti?
Käisime Bornholmis, kuna „Linda“ oma süvisega igale poole sadamasse ei mahu. Sadamas olime Hasles, mis on Rönnest paarkümmend miili põhja pool. See oli öösel paras keeruline sissepugemine. Külastasime ka legendaarset Christiansød. Läbi Gotlandi kodu poole liikudes lendasid meil kontrasoodi kinnitus ja veel üht-teist puruks, nii et võtsime rahuliku tempo, muidu oleks meil õnnestunud sinu ja „Lennukiga“ kohtuda, mis just samal ajal üle aastakümnete Saaremaa poole liikus.
Mis sa arvad, millal Tall Ships Race taas Tallinna võiks tulla?
2028. aastal on regatt meile väga lähedal, taas Läänemerel. Liigub kindlasti Turu ja Szczecini vahel, sest need sadamad on juba 2028. aasta nimekirjas. Ma arvan, et Riia ja Klaipeda tahavad siis väga regatti enda juurde saada. Miks ei võiks ka Tallinn? 2028 võiks teoreetiliselt regatt minna ka Rootsi, kus ei ole TSR kaua aega toimunud.
Seekord oli läbi aegade kõige pikem Läänemere Tall Ship – viis sadamat ja pikk aeg juuni viimasest nädalalõpust augusti esimese nädalavahetuseni (kokku kuus nädalat, millele lisandus laeva viimine starti ja tagasitulek Tallinna). „Linda“ lahkus Piritalt 14.06 ja saabus tagasi 14.08.
Miks see hea oleks, et ta millalgi taas ka Eestisse jõuaks?
Ikka selleks, et suurte laevade meretraditsioon ka Eestis elaks. Tallinna merepäevadele annaks see palju juurde. Iga kolme või viie aasta tagant võiks see regatt Eestis olla. Tallinna kõrval suudaks kindlasti ka Pärnu TSR-i laevastiku vastu võtta. Praegune vahe alates 1992. aastast on selgelt liiga pikk paus. Mitu noorpurjetajate põlve pole selliseid suuri laevu Eestis näinud. Aga seda, et huvi on suur, näitab kasvõi seegi, et kohtusin paljude eesti noortega teiste riikide laevade peal.
- Helsingi
- Hoburgi tuletorn
- Käsmu sadam
- Klaipeda merepäevad
- matkapurjetamine
- postkaardid
- purjejaht „Linda“
- purjekate võidusõit
- regatt
- Rene Varek
- Szczecin
- Szczecini merepäevad
- Tall Ships Race
- Tallinn
- Tallinna merepäevad
- Tiit Pruuli
- Turu
- „Cutty Sark“
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
