Timbuktu liikuvad luited pannakse ankrusse
Kümneid miljoneid inimesi ähvardab kõrbe pealetungi tõttu kodu kaotus. Kui midagi ei muutu, saab see must stsenaarium tõeks lähema kümne aasta jooksul. Lisaks kliimamuutustele aitavad kõrbes- tumisele kaasa ka inimeste mõtlematu maakasutus ja mittesäästev niisutustegevus. Riho Västrik kirjutab, kuidas võideldakse kõrbestumise vastu Sahara lõunaservas Timbuktus.
Teise aastatuhande alguses kerkis Sahara lõunaservas sügaval sisemaal Nigeri jõe kaldal Timbuktu linn. Selles linnas ristusid Vahemere äärest lähtuvad kaubateed Lääne- ja Ida- Aafrika karavaniradadega. Kuuldu- sed Timbuktust kui kõrbe keskel õitsevast kaheksandast maailmaimest jõudsid uusajal ka eurooplaste kõrvu, kuid vaatamata tohututele jõupingutustele ei õnnestunud ühelgi valgel pikka aega selle müstilise linnani jõuda. Kui Timbuktu leidmise omale elu ülesandeks võtnud prantslane René Caillé 1828. aastal pärast ebainimlikke vintsutusi ihaldatud eesmärgini jõudis, elas ta üle suure pettumuse.
“Timbuktu asub surnud maal. Rändav liiv tungib linna tänavatele ja hävitab iga taime, mis end kehvast maapinnast valguse poole püüab üles ajada. Linn on igast küljest piiratud kõrbega. Ka sellel, et lõuna pool linna voolab Niger, pole mingit tähtsust. Sest siin on Niger ainult kõrbejõgi. Miilide kaupa pole linna ümbruses puid. --- Ainult liiv, liiv, surmatoov rändliiv ümbritseb linna kõikjal. (W. Legère “Ma olin Tim- buktus”, Tln. 1959: 200, 192).
Liivaluited on kõrbes alati liikunud, põhjustades uute alade muutumist kõrbeks. Viimase poolesaja aastaga aga on loodus endale inimese näol saanud kõrbe tekitamises tõsise võistleja. Elanikkonna juurdekasv on hävingut külvavat väge mitmekordistanud. Mida rohkem inimesi, seda rohkem on vaja ehitada elamuid, kasvatada ja valmistada toitu. Puud ja rohttaimed langevad inimese elutegevuse ohvriks.
“Tuleb selgelt eristada kõrbestumist (ingl. ‘desertification’) ja kõrbe liikumist (ingl. ‘desertisation’)” selgitab Mali looduskaitseametnik Boureima Kamara. “Kui räägime kõrbe liikumisest, siis mõtleme liiva liikumist teatud kõrbepiirkonnas. See puudutab Saharat. Kõrbestumine on laiem nähtus, kuigi seegi on kõrbe liikumise üks tegur. Kõrbestumist võib leida igal pool maailmas.”
Boureima Kamara, kes praegu juhib Timbuktu piirkonnas kõrbestumise vastast tegevust, käis poisikesena koos kaupmehest isaga Timbuktus soola ostmas. Boureima väitel ei uskunud siis keegi, et Timbuktut ähvardaks liiva alla mattumine. “Luited ei olnud linnale nii lähedal ja need olid väiksemad. Näiteks Timbuktu staadion, kus oli tollal meie peatuspaik, oli puudega kaetud.”
1972.-73. aastal tabas Lõuna- Sahara piirkonda ränk põud, mis hävitas niigi haavatava taimkatte pea täielikult. Liiva ohjeldavad taimejuured kaotasid lahingu kõrbetuultele. Kümnete meetrite kõrguste luidete liikumine muutus asulatele eluohtlikuks. Timbuktu häving muutus vägagi reaalseks. Otsustati looduse vastu võitlusse astuda. Paraku polnud see elu püsima jäämiseks hädavajalik aktsioon sugugi kõigile meelepärane.
“Me olime nende luidete üle uhked, pidasime neid pühaks, monumendiks, mida tuleb kaitsta,” selgitab tuareegi rahva tõrksust Teherdjé külavanem Almaimoune Ould Mohamed. “Meie esivanemad õppisid neis luidetes sõjakunsti. Nende luidete otsast nähti vaenlasi tulemas ja need kaitsesid meid sisse- tungijate eest.”
Ent liiva pealetung muutus nii ähvardavaks, et ka suurimad luidete eest seisjad nõustusid nende ohjeldamisega. Ohu mõistmiseks oli vaja, et liiv mataks maju ja ummistaks Nigeri sängi. Luited oli vaja ankurdada, maksku mis maksab.
Looduskaitsjad hakkasid külaelanikele õpetama, kuidas lihtsate vahenditega liiva liikumisele lõpp teha. Enne inimese sekkumist olid luited tõsised tuurid üles võtnud, liikudes aastas 5-10 km. Nüüd hakati neid okstega ruudukesteks eraldades fikseerima, luues tohutu luite pinnale umbes 3-4m2 suuruste aiakeste kärjestiku. Järgmine samm on saada iga kärje sisse kasvama mõni puu või põõsas. Kui aiamaterjal aastate pärast ära lendab, hoiavad luidet kinni puu juured. Suurt teadust ei ole. Töö saavad ära teha kohalikud külaelanikud ise.
Mõned puuliigid vajavad esimestel kuudel korralikku niisutamist, teised saavad hakkama inimese abita, isegi kui aastane sademete hulk on vaevalt 100 mm.
Nigeri sängi kaitseb liiva uppumise eest samuti taimkate, põhiliselt istutatud eukalüptisalud. Need murravad tuule hoo ja takistavad juurtega maapinda laiali lendamast. Eukalüpt kasvab kolme aastaga mitme mehe kõrguseks ja võib raskel ajal anda peremehele hädavajalikku sissetulekut. Ainus mure on, et keegi ei kiirustaks rikkaks saama ja korraga kogu metsa maha ei võtaks, sest siis ollakse tagasi seal, kus oldi. See oht ei ole üksnes teoreetiline. Vaesus sunnib vahel meeleheitlikke samme astuma. Kui pole joogivett, lapsed on haiged ja ei saa kooliharidust, siis on looduskaitse peale mõtlemine nagu roosamanna karva unenägu.
“Keskkonnasfäär, kuigi see on murevaldkond, ei ole nii põletav kui tervis, vesi ja haridus,” selgitab külarahva mõtteviisi Mali tähtsaim kõrbestumise vastane Niarga Keita. “Külaelanikud teavad, et kui jõgi ära kaob, on vesi kusagil 200 m sügavusel ikkagi olemas.”
On ka selliseid inimesi, kes ütlevad, et loodusega ei tasu võidelda. Luited on liikunud ja liiguvad ka tulevikus, inimene ei saa selle vastu midagi parata. Keita ja Kamara on sellisele käega löömisele kindlalt vastu. “Kui midagi ei tehta, tähendab, et kogu elanikkond, kes elab Timbuktu, Gao ja Kidali piirkonnas, kolib ära lõunasse,” selgitab Keita, “see omakorda kiirendab degradatsiooni fenomeni.”
Viimase kümne aastaga on kõrbestumise vastase võitlusega jõutud nii kaugele, et Lääne-Aafrika pärliks peetavat Timbuktut otseselt luidete alla mattumine enam ei ähvarda. Kas see on märkimist vääriv ja püsiv saavutus, selgitab aeg.
Selles numbris
- Kas krediitkaart on saatanast?
- Patud merel
- Teeäärne Ameerika
- Lätlaste retk Riiast Kaplinna
- Päevad Khmeri templites
- Mööda mudaradu läbi Kambodža džungli
- Varjatud Himaalaja
- Sensatsioon Somaalimaal
- Liibüa kõrb – määratu suur ja mitmekesine
- Karakumi päikese all
- Kõrbes tuleb sõita gaasipedaal põhjas
- Timbuktu liikuvad luited pannakse ankrusse
- Võiduajamine kaamelitel
- Kuidas koduga sidet pidada?
- Nipernaadit Uhhuduuri oodates
- Go Reisiajakiri nr 8 – September 2007
